EELK Viimsi Püha Jaakobi koguduse õpetaja MIKK LEEDJÄRV:
Issand Jeesus Kristus, Sina oled andnud meie eest kõik. Sa oled andnud meie eest oma elu, et kannatuste ja ristisurma läbi avada tee taevasse kõikidele, kes Sinusse usuvad. Surmast läbi minnes purustasid Sa surma. Kannatused, alandus ja vaen aga, mida pidid tundma inimesena sellest läbi minnes, olid rõhuvad ja valusad, olid hävitavad.
Me täname Sind, et oled ohverdanud end ja oled meilegi avanud oma risti läbi võimaluse saada osa igavesest õndsusest. Kuid palume Sind ka südamest, õnnista meid alandliku meelega ja täida taevalise armastusega, et kõiges oma eluteel usaldaksime Sind.
Hoia meid tekitamast valu ja vaeva Sulle omaenese tahtmiste ja tujukusega. Iseenese esileupitamise ja püüdlustega. Ära luba meil kunagi olla nende hulgas, kes karjusid: „Löö risti! Löö Ta risti!“
Issand, jaga meile julgust täna seisatada, vaikuses kummarduda Sinu risti ees, et paluda andeks kõik süüteod, mis teevad haiget Sulle.
Tröösti ja lohuta, Issand, Sina kõiki, kes on pingutamas võitluses haigusega, kes on hoolitsemas haigete eest, kes on otsimas lahendust kriisile.
Issand Jeesus Kristus, anna meile andeks kõik meie patud ja poolikus ning juhi oma ristist voogava valguse ning ülestõusmispüha lootuse toel tänagi käima meid taevateed.
Aamen.
EELK Nõmme Rahu koguduse diakon MAREK ALVEUS:
Hea Taevane Isa. Sina tead ja määrad, mis teed me käime, mis on meie mured ja meie palved. Me oleme kui lapsed siin maailmas. Lapsed, kes õpivad, kukuvad, teevad õigesti ja teevad valesti. Ja nii nagu lastel matemaatikat õppides, nii ei tule ka meil ülesanded alati parimal viisil välja. Me oleme inimesed, kes igapäevaselt otsustavad, otsustavad ümber, püüavad parimat, ja see tulebki välja, aga siiski me vahel eksime ... ikka ja jälle, vahel rohkem, vahel vähem. Ja nii iga päev.
Aga Sina armastad meid vaatamata meie vigadele, lubad meil õppida ja areneda. Palun anna ka meile rohkelt armastust, et oskaksime ja suudaksime armastada kõiki ligimesi, kuniks nad oma teed otsivad – ka neid, keda me esmapilgul ehk mõista ei suuda.
Hea Looja! Palun õpeta ja aita meil märgata abivajajaid, seda eriti praegusel vaimselt raskel ajal, kus paljud meist on nii vaimselt kui füüsiliselt üksi, ajal, kus me kõik vajame oma südametes elavat Kristust. Hoia ka oma kaitsev käsi Eestimaa ja meie rahva kohal, et ühel ilusal päeval saaksime peatselt pühakodades austada, tänada ja kiita Sinu nime! Aamen.
EELK Tallinna praostkonna abipraost ja Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja ARHO TUHKRU:
Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest (1Tm 2:1).
Issand, ava minu huuled Sulle kiitust ja tänu tooma ka siis, kui on raske.
Õpeta mind usaldama ja edasi minema, kuhu Sina meid juhid, võttes Sinu käest vastu annina igat päeva.
Sinu käes on kõik meie ajad.
Ma palun nende eest, kes kannatlikult taluvad haigust ja vajavad hoolt ja hoolitsust kõik need päevad.
Ma palun nende eest, kes kogu aeg ravivad ja põetavad haigeid ning vajavad taastumiseks jõudu, et pühendunult uues päevas taas aidata ja hooldada.
Ma palun nende eest, kes on isolatsioonis ning nõutud oma homse päeva pärast.
Ma palun nende eest, kes on mures ja rasked südamelt, külva lootust ja lohutust nende südametesse.
Ma palun nende eest, kes on kaotanud töö, hoia neid ja kingi neile jaksu vastu pidada.
Ma palun nende eest, keda enam ei ole, ja nende eest, kes tasased ja ootavad, et näha Su palet.
Aamen!
EELK Tallinna Peeteli koguduse õpetaja AARE LUUP:
Jumal, me täname nende päevade eest, milles elame. Ei ole paremaid ega halvemaid aegu, vaid iga hetk on antud Sinu poolt Sinu ettenägelikkuses ja armus.
Me täname Sind, et rohkem kui kunagi varem oleme saanud olla kodus. Anna meile tarkust õppida elama oma lähedastega. Andesta meile me vead, nii nagu meiegi andestame ligimestele nende puudujäägid.
Me täname Sind, et mõistame nüüd paremini, mis on meie õnneks vaja. Mitte rohkem asju ei tee meid õnnelikuks, vaid meie tervis ja meie lähedased.
Me täname, et oled andnud meile võimaluse taibata, et mitte rabelemisest ei tule meie jõud, vaid vaikseksjäämisest ja rahunemisest.
Me mõistame nüüd rohkem, et väikesed asjad on elus tähtsad. Väike viirus võib teha meid õnnetuks ja vähesedki head sõnad, mida teistele kingime – need teevad meid õnnelikuks.
Me palume oma maa ja rahva pärast – aita meil kõigil leppida Sinu poolt tulla lubatud tormiilmaga, mis maailmas praegu möllab. Aga me palume ka: anna, et me katsumustes ei hukkuks, enne kui maailm me ümber selgineb.
Üheskoos palume Saalomoni kombel: „Nüüd, kui maale on tulnud katk, kui vaenlane meid rõhub maa väravais, kui meid on nüüd tabanud see nuhtlus ja see haigus, kus siis iganes palvetatakse või anutakse Sind, olgu ükskõik missuguse inimese või kogu rahva poolt, kui igaüks tunneb oma südame häda ja sirutab oma käed Sinu poole, siis kuule Sina taevast, oma asupaigast. Ja kui kuuled, siis anna andeks.“
Andesta meile me vead ja paranda me maa!
EELK Tallinna Püha Vaimu koguduse külalisõpetaja MÅRTEN ANDERSSON:
PÜHA JUMAL,
... kõigest hoolimata on meie silme ees Vaikne Nädal.
Elu meie ümber on vaikne. Hakkame juba rääkima sellest, kuidas enne oli. Vanasti. Kuidas siis oli? Oli Vaikne Nädal – Vaikseid Nädalaid –, mis enamasti polnud vaiksed. Oli nii palju kõike. Pidime tulema, minema, rahutuses rabelema, nii et seda pilti, kus on Kolgata küngas kolme ristiga, ei olnud tihtilugu enam silme eeski. Kes mõtleb vaid asjade peale, kes suudab mõelda ainult nartsissidest ja pühadelaua toitudest, kes trügib täis poodides ja närveerib suusapuhkuse pärast ...
Elu meie ümber on vaikne. Meid ründavad statistilised numbrid. Ikka saab kogu aeg minna hullemaks. Mis sellest saab? Mis minust saab? Meist?
PÜHA VÄGEV,
.... aita mind keskenduda sellele, mis oluline.
Et tühjad tänavad, lennujaamad ja kõiksugused muud kohad, mis tühjad, ei hirmutaks mind.
Anna rahu, et saaksin seesmiste silmadega näha Kolgata küngast kolme ristiga. Seda, mis tulemas, aga ka seda, mis on tulemas pärast kõiki raskeid sündmusi. Sest elu ei saanud purustatud, elu vajab elamist – vajas ja vajab.
PÜHA SUREMATU,
too mulle armust Vaikne Nädal! Anna rahu, et saaksin ühendust tunda.
Sest pärast kannatuste ööd tuleb uus hommik – eluga, lootusega.
Too mulle julgustav sõnum elust – igavesest elust.
Tänan, et saan kaasas olla nendega, kes vaikselt käivad edasi, lootes Sinu peale.
Halasta meie peale!
EELK Tallinna praost ja Jaani koguduse õpetaja JAAN TAMMSALU:
Issand, me isand, täna, kui meenutame Sinu alandliku kuningana sissesõitu Jeruusalemma, tahame seista koos nendega, kes Sind tervitasid, palusid ja tänasid. Me palume Sind, aita meid, et me ei oleks nende hulgas, kes siis, kui Sind tabas ülekohus, alandus, meeletu valu, sulle selja keerasid.
Sina teadsid, mis Sind ees ootab, aga läksid siiski – asusid alanduse ja valu ja surma teele, et võtta surmalt ta lõplikkus, et need, kes Sinusse usuvad, ei peaks kartma ja et võiksime uskuda, et seesama tee, mis viib läbi kannatuste, vaeva ja haiguste surma, viib sealt edasi ellu, mis jääb, rahusse ja rõõmu, mis iial otsa ei saa. Aita meid sellesse uskuda.
Täna mõtleme palves neile, kes selles ärevas muutunud ajas ei saa hakkama, neile, kes tunnevad hirmu, neile, kelle elujõud on lõppemas, lootus kustumas, neile, kes ei jaksa elada. Mõtleme lastele ja noortele, kes ei näe enam mingit põhjust edasi elamiseks, kes vigastades, näljutades või muul moel ennast hävitavad. Mõtleme neile, kes püüavad endalt elu võtta, ja nende lähedastele, kes ei oska oma katkiste hingedega armsaid aidata.
Mõtleme neile, kes arvavad, et kogu nende elu on kokku kukkunud, kui nad on kaotanud töö või mõne lähedase. Issand, vala valgust nende katkistesse hingedesse ja valutavatesse südametesse.
Sina tead, mis on valu ja alandus, piin ja hüljatus. Sina tead, mida tunnevad need, kellele lähedased pööravad selja. Sina saad aru, sa mõistad ja hoolid.
Võta kõik kurvad, hingepiinades ja valudes vaevlejad oma armastuse hõlma ja aita neil leida lootust.
Issand, me isand, kõrgekskiidetud kirgas Kristus, halasta meie peale! Tänu, et sa kuuled meie palveid, ja tervendad seda katkist ja haiget hirmunud maailma.
Aamen.