Nädala mõte

„Ja Issand ütles Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel  õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!“ Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, Aabram oli seitsekümmend viis aastat vana, kui ta Haaranist lahkus“ (1Ms 12:1–4).

„Siis astus Sebedeuse poegade ema koos oma poegadega Jeesuse juurde, kummardas ja palus temalt midagi.

Sellel nädalal on ilus juhtsalm – „Kadunud ja jälle leitud“.

Luuka evangeeliumi 15. peatükis jutustab Jeesus kolm lugu kadunutest, kadumaläinute otsimisest või igatsemisest. Ta kõneleb need lood neile, kes ei suuda välja kannatada, et Jeesus suhtleb patustega. Kadunud poja lugu on nendest kõige pikem, südamlikum, aga selle tõttu, kuidas isa kojujäänud poeg oma koju tagasi tulnud vennasse ja oma isasse suhtub, ka kõige karmim. See lõpeb sõnadega: „Isa ütles talle: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.”

„Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele. Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: „Kus sa oled?“ Ja tema vastas: „Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära“ (1Ms 3:8–10).

Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda“ (Mt 16:24–27).

„Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis Tema au“ (Js 6:3).

„Talle ütles Juudas, mitte Iskariot: „Issand, mis see on, et sa näitad ennast ainult meile ja mitte maailmale?““ (Jh 14:22).

„Aga on üks päev, see on Issanda teada, kui pole päeva ega ööd, vaid valgus on ka õhtuajal. Ja sel päeval voolavad Jeruusalemmast välja elavad veed: neist pooled Idamere poole ja pooled Läänemere poole; see sünnib suvel ja talvel. Ja Issand on kuningaks kogu maale. Sel päeval on Issand ainus ja tema nimi on ainus“ (Sk 14:7–9).

„Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega“ (Rm 8:26).

„Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse. Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks. Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin. Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt. Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel. Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!“ (Jh 15:10–17).