„Aga Saulus, kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu, läks ülempreestri juurde ning palus temalt kirja Damaskuse sünagoogidele, et kui ta iial peaks leidma mõne usuteel käijaist, olgu mehi või naisi, võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma. Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?“ Aga tema ütles: „Isand, kes sa oled?“ Ja hääl vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad. Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.“ Mehed, kes temaga koos käisid teed, seisid sõnatult; nad kuulsid küll häält, ei näinud aga kedagi. Aga Saulus tõusis maast üles, ja oma silmi avades ei näinud midagi. Ning ta viidi kättpidi talutades Damaskusesse. Ja kolm päeva oli ta pime, ei söönud ega joonud“ (Ap 9:1–9).
Kujutleme meest, kelle nimi tekitab meis hirmu, kellega koos käib vägivald ja halastamatus. Just selline on olnud Saulus – kristlaste tagakiusaja. Ta oli teel Damaskusesse, et jätkata oma missiooni. Kuid Jumalal oli temaga teine plaan.
Keset teed, keset tema enesekindlust ja veendumust sekkub Jumal. Teda ümbritseb äkitselt valgus, ta kukub maha ja kuuleb häält: „Saul, Saul, miks sa kiusad mind taga?“ Kõik on äkki teisiti. Saulus jääb pimedaks. Kolm päeva vaikuses, söömata, sisemiselt murtuna. Ja siis on uus, täiesti teistsugune elu. Temast saab evangeeliumi kuulutaja, kelle kirjad kujundavad kristlikku usku tänaseni.
Mida see meile ütleb? Aga seda, et mõnikord vajame me peatust, isegi pimedaks jäämist, et mõista, mis on meie elus olnud valesti ja kuhu meil tegelikult tuleb liikuda. Jumala sekkumine võib olla täis valu ja kannatust valus, aga see on alati kantud soovist aidata inimesel leida üles õige teerada.
Paulus ei saanud kohe apostliks. Ta vajas aega, et mõista ja kasvada. Nii on ka meiega – Jumal ei kiirusta, vaid kasvatab meid kannatlikult. Iga elu võib muutuda. C. S. Lewis on öelnud: „Jumal karjub meie kannatustes – see on Tema viis äratada meid.“ Ja tõepoolest – vahel on just kannatus see, mis avab inimese silmad.
Meie elu on liiga lühike, et võiksime seda kulutada tühistele sekeldustele. Või „paremate aegade“ ootamisele. Aga näeme sedagi, et suur innukus ja aktiivne toimetamine ei pruugi samuti olla õiged asjad. Sauluse puhul on ju tegemist oma rahva väärika ja aktiivse pojaga, kelle Jumal pööras teisele teele. Kogu tema elu pöörati pea peale ja see, millele ta seni võis toetuda ja uhkegi olla, võeti hetkega ära. Aga Saulusest sai Paulus. Muidugi ei tähenda see, et kõik tema isikuomadused muutusid, kuid muutus põhiline tema elus. Nüüd tahtis ta käia oma teed Kristuse sõna kuulutades ja selgitades. Seda selleks, et kuulajadki saaksid vabaks neist vaimsetest ahelatest, mis ei lase neil Jeesuses ära tunda Lunastajat.
PALVE: Issand Jeesus, Sa ilmusid Saulusele, kes oli täis viha ja pimedust kristlaste vastu, et anda tema teele uus suund, uus nimi, uus elu. Meiegi elu on vahel täis segadusi, täis oma õigust, kuid ei näe seda, mida Sina meilt ootad. Tule siis meie keskele, Issand, ja küsi: „Miks sa mind taga kiusad?“ Ava meie kõrvad, et kuuleksime Sinu häält ja julgeksime tunnistada, et me vajame Sind oma ellu. Muuda meie elu, Issand, nagu Sa muutsid Sauluse elutee. Tee meist Sinu tööriistad, et me võiksime kuulutada oma mõtete, sõnade ja tegudega Sinu nime au. Aamen.
