„Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu. Õnnis on inimene, kes alati kardab Jumalat, aga kes teeb oma südame kõvaks, langeb õnnetusse“ (Õp 28:13–14).
Algab järjekordne kooliaasta. Juba pikemat aega on kuulda kurtmist, et kooliprogrammid on ülekoormatud ja õppurid nende täitmisega hädas. Paljud õpilased tunnevad suurt stressi, otsivad abi psühholoogidelt ja helistavad nõuandetelefonidele, et leida jälle kindlamat pinda oma jalge alla.
Ilmselt on tõesti palju seda, mida tänapäev inimeselt eeldab, et eluga toime tulla. Kõik see elukestev õpe ja muu taoline ... Ometi jääb oluliseks seegi, et me õpiksime iseennast paremini tundma.
Me kõik eksime. See on inimlik. Aga eksimuse varjamine on see, mis ei loo meile uut ja vajalikku selgust. Pühakiri ei kutsu meid täiuslikkusele, vaid tõe otsimisele ja muutumisele „seesmise inimese poolest“. Jumal ei oota, et me oleksime veatud.
Peapiiskop Jaan Kiivit noorem, kelle lahkumisest möödus eile 20 aastat, on öelnud: „Kristlik usk ei ole enesepettus, vaid tõe otsimine – ka siis, kui see tõde on valus.“ See tähendab, et enese tundmine algab hetkest, mil me julgeme vaadata peeglisse – mitte ainult füüsilisse, vaid ka vaimulikku. Kui me tunnistame oma eksimusi, siis me ei jää neisse kinni, vaid liigume edasi – halastuse poole.
Lubage jagada lugu noorest Markusest, kes otsustas hakata „vaimulikult küpseks“. Ta muretses kolm erineval ajajärgul välja antud Piiblit, pani äratuskella kella viieks hommikul ja otsustas, et ta hakkab igal hommikul kaks tundi palvetama ja lugema pühakirja. Järgmisel hommikul magas ta paraku sisse, teisel hommikul aga leidis end hoopis YouTube’ist vaatamas mingit loengut „Kuidas olla produktiivne kristlane“. Tundus kuidagi huvitavam ja põnevam ... Oma loost pastorile rääkides tunnistas ta lõpuks: „Ma tahtsin olla püha, aga sain aru, et ma tegelikult üritasin olla täiuslik. Jumal ent ei oota mult täiuslikkust, vaid ausust.“ Nii on – „Issanda kartus on tarkuse algus!“ (Ps 111:10).
PALVE: Armas taevane Isa, me täname Sind, et Sa ei oota meilt täiuslikkust, vaid ausaks jäämist Jumala ees. Aita meil olla julged tunnistama oma eksimusi Sinu ees, iseenda ees ja nende ees, kelle suhtes oleme eksinud. Õpeta meid nägema iseennast Sinu valguses, et mõistaksime paremini Sind, Sinu pühadust, Sinu halastust, Sinu kannatlikkust. Tänu Sulle, et Sa ei hülga meid meie nõtruses. Aamen.
