Küsimustele vastab õpetaja Jaan Tammsalu.
Mis on palvetamine?
Palvetamine on ristiinimese hingamine. Vahel on seda nimetatud ka ristiinimese tööks. Eks tööga on nii, et ühe jaoks võib see olla tüütu ja tülikas asi, millest tuleks võimalikult palju eemale hoida, aga teine vajab seda nagu vett ning ikka ja jälle leiab seda. Palvetamine on sisse- ja väljahingamine. Aga paljude inimeste jaoks on palvetamine ainult välja hingamine: vuristatakse ette oma soovid, Jumalast tehakse „lauake, kata end!“ ja Tema peab soovidele täpseid vastuseid andma – nii, nagu just on soovitud. Kuid suuremale osale kristlastest on palvetamine nii välja- kui ka sissehingamine, st ka Jumala vastuste kuulamine.
Mida Martin Luther on öelnud palvetamise kohta? Mis on Piiblis palvest kirjas?
Luther on öelnud, et palvetada on hea ja ilus, aga kuulata, mida on Jumalal sulle öelda siis, kui oled oma jutu Talle ära rääkinud, on veel parem ja ilusam. Ma arvan, et paljud inimesed jätavad siinkohal katki, lülitavad Jumala n-ö eetrist välja. Vähemalt nad arvavad, et see õnnestub neil. Loevad oma soovide nimekirja ette ja siis ... Jumal olgu parem vait.
Piiblis räägitakse palvest kui millestki väga loomulikust. Üks osa Piiblist ongi palve. Kui me võtame näiteks psalmid, siis need ongi seda. Ka väga paljudes teistes Piibli osades on väga palju erinevate inimeste eri situatsioonides öeldud palveid Jumala poole ja Piiblist võib väga selgesti välja lugeda seda – ka Luther toonitab seda väga sageli –, et palve juures on ääretult oluline väljendada tänu. Palve peaks peaaegu iga kord sisaldama tänu. Selleks on vaja natuke otsida, mõtelda. Mõnel inimesel tuleb see kohe – mõned ainult tänavadki: üks koguduseliige rääkis mulle, kuidas üks tuttav oli temalt küsinud, et mis asja ta seal kirikus kogu aeg käib ja Jumalalt palub. Ta ütles: „Ma mõtlesin natuke, mida ma siis palvetan, ja siis ütlesin talle, et ega ma vist enam midagi väga ei palugi, ma käin seal koos teistega Teda tänamas.“
Kas inimene üldse tohib Jumala poole pöörduda? Võib-olla see on isekas? Miks on inimesele antud võime palvetada?
Aga Jumal on öelnud, et ta ootab seda, et inimene ta poole pöörduks. Ta tahab oma looduga olla ühenduses. Siia kõrvale võiks asetada ühe teise küsimuse: kas inimene võib oma maise isaga juttu ajada või peab iga kord ootama, kuni isa selleks kirjaliku loa annab, armulikult noogutab, kurjalt käratab või teatab, mis on valesti või hästi? Palvetamine on suhe. See on hingamine. Kui sa selle hingamise lõpetad, siis lämbud vaimselt. Targutada Jumala üle võib lõputult, aga lõpuks on see tühi lobisemine, tuleb Temaga suhelda.
Palve ei saa vist olla isekas, kui see sisaldab tänu. Muidugi kui see on niimoodi, et tänad natuke, aga tegelikult oleks veel midagi vaja, siis võib see küll isekas olla. Ja kui sa tänad kogu aeg ainult selle eest, mis sul kõik olemas on ja kui tore inimene sa oled, siis võib see muutuda isekuseks. Idas öeldakse, et ei ole olemas nii head asja, mida loll ei suudaks lolluseks keerata, ega nii halba asja, millest õige ei suudaks kasu lõigata. Ka palve võib loomulikult olla isekas, aga palvetamine iseenesest ei ole midagi, mis oleks algselt mõeldud isekana. See on suhte loomine ja säilitamine ning võib ka öelda, et suhte säilitamiseks hädavajalik asi.
Palvetamisvõime on inimesele antud ikka sellesama jaoks, et inimene ei unustaks, et ta ei ole selles maailmas üksi. Et tal on põhjust kedagi tänada, kelleltki nõu küsida, juhatust paluda, et ta on sõltuv kellestki ehk ei ole sõltumatu.
Mida me näitame oma palvega? Milleks palvetada? Jumal teab nagunii kõike ...
Me ei näita oma palvega otseselt mitte midagi, küll aga on see, mida ma kordan veel kord – kui öeldakse, et kristlaseks saadakse läbi ristimise ja jäädakse läbi armulaua, siis mina ütleksin, et armulaua ja palve abil. Kui see ühendus katkeb ... Kui ma tahaksin testida, kuidas mu suhe Jumalaga on, siis võiks esimese kontrollküsimusena küsida, kas ma palvetan. Ja teiseks – kas ma vuristan mingeid kätteõpitud palveid, mille üle ma ei mõtlegi enam, mida need tähendavad, või olen ma südamega selle taga.
Jumal teab nagunii kõike ... Jah, ema teab ka nagunii kõike, aga millegipärast me ikka läheme tema juurde ning palume ja täname jne. Suhte jaoks on hädavajalik, et me palvetame: räägime Jumalaga, vaikime Jumala ees ja kuuleme, mida Temal on meile öelda.
Mida annab palvetamine inimese jaoks? Mida see aitab korrastada?
Suhte. Selles maailmas kurdavad väga paljud, et nad on üksi, ja püüavad seda üksiolemist hajutada näiteks sellega, et nad on sotsiaalmeedias väga tegevad, viskavad naeratavaid nägusid igaühele, aga tegelikult ise võib-olla nutavad patja. Palvetamine annab inimesele selle, et ta ei ole üksi. Et tal on keegi, kellega kõnelda, ja et keegi kõneleb temaga. See on niivõrd oluline asi, et selle olemasolu või selle puudumine võib tähendada terveks jäämist või täielikult haigestumist – ja seda viimast on meie hulgas LIIGA palju. Jäädakse haigeks selle tõttu, et avastatakse end täiesti üksi olevat selles tohutus lobisevas, vilkuvas ja säutsuvas maailmas.
Palve aitab korrastada meie mõtlemist. Väga paljud muinasjutud räägivad sellest, et mingil hetkel on inimese ees võimalus öelda oma kolm soovi. Ja siis tihtipeale hoiatatakse ... Ka näiteks „Stalkeris“ hoiatatakse, et kui sa sinna oma sooviga lähed, siis mõtle järele, kas see ikka on sinu soov. Korrasta oma mõttemaailm enne palvet: mõtle, mis on sinu tänu, sinu palve. Kui sa oled mõned asjad sõnastanud ja sõnad korda seadnud – mõelnud ja öelnud –, siis võib-olla mõni asi läheb iseenesest korda. Võib-olla mõni vajadus jääb ühel hetkel ära, kui sa hakkad seda sõnastama ja taipad äkki, kui tobe see on. Kui rumal on see, mida sa enda meelest nii väga vajad. Kindlasti aitab see korrastada meie n-ö soovide puud – võib-olla meil ei olegi puud vaja, vaid üksnes üht-kaht asja. Ja kui need on korras, siis saab ka kõik muu paika. See on nagu mingis pusles või ristsõnas – kui me ühe vajaliku sõna seal paika saame, siis teised lähevad kuidagi iseenesest. Nii pikk sõna on, et see annab teistele vajaliku tähe ja kõik läheb edasi.
Kas palve on oma usu tugevdamise vahend?
Kindlasti.
Kas on võimalik valesti palvetada, minna palvetades „omadega rappa“? Mida tuleks palvetades vältida?
Võib küll n-ö rappa sattuda. Inimene võib hakata oma palvetes Jumalat õpetama, võib hakata palvetes Jumalalt midagi nuiama. Üks Orissaare poiss vastas mulle usuõpetuse tunnis, kui ma küsisin, kas ta on mõnda kristlast näinud, et on küll. Küsisin, et millised nad on. Siis ta ronis pingi peale, pani silmad kinni, näpud enda poole konksu ja hakkas pobisema midagi enda ette ja sinna vahele karjuma: „Anna, anna, anna!“, kraapides kätega enda poole. Tema arusaam kristlastest oli see, et nad nuiavad Jumalalt kogu aeg midagi.
Nii et sellega võibki rappa minna, kui sa teed palve endale millegi nuiamiseks või kui sa palvetad vaid siis, kui on mingi häda. Kui sa teed palve tsükliliseks ja tsüklite vahel on väga pikad pausid, nii et sa harjutad ennast ära mitte palvetama. Ja kui siis elus hakkab minema kehvasti, siis kui enam ükski arst ei aita, siis kukud palvetama. Neil hetkedel võid sa joosta n-ö peaga vastu seina. Viskad palveid nagu herneid vastu seina, need kukuvad tagasi. Sa ei tea enam, kuhu poole need veerevad, sest sa ei tea enam, kus Ta on. Sa ei ole harjunud Temaga suhtlema. Sa ei tunne Teda ära.
Kas palve kohta on mingeid piiranguid?
Palve kohta on piirangud Piiblis kirjas. Jeesus ütleb need enne, kui ta asub oma jüngritele Meie Isa palvet selgitama või õpetama. Ärge lobisege palves palju, ärge arvake, et teid kuulatakse sellepärast, et te hästi palju või hästi ilusti räägite. Paljud ütlevad, et nad ei oska hästi palvetada. Ma küsin, et miks, nad vastavad, et kirjandustunni hinne oli kogu aeg kolm. No tule taevas appi! Kas ma ei oska emaga rääkida, sellepärast et mul oli eesti keel kolm?! Ei lähe ju sellist rumalust kellelegi ütlema. Rumal jutt suhu tagasi.
Siis ütleb Ta veel, et kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse, sule uks ning su Isa, kes näeb sind salajas, kuuleb sind. Ehk siis ära tee oma palvest näitemängu.
Niisiis on siin piiranguteks need kaks ja pool asja: esiteks paljusõnalisus, lobisemine palvetes, teiseks esinemine, palve kui teistele näitamine – vaatad silmanurgast, kuidas mõjub, kas tädid juba nutavad. Ma olen olnud ühel vabakoguduse palvekoosolekul, kus vaimulik palvetas ja samal ajal vaatas pidevalt üle prillide, kuidas mõjub, kas nutavad juba pooled või alles ainult veerand kuulajaist, ja siis keeras veel vinti juurde. See ei ole palve. See on näitemäng ja inimestega manipuleerimine.
Jeesus näitab ka ise palvetamist ette. See ei ole nii, et „Mina teen teistmoodi, seisan siin keset viit tuhandet, ajan käed taeva poole ja hakkan valju häälega rääkima“, vaid Ta läheb palveks pidevalt kuskile eemale. Ta läheb viie tuhande juurest ära mägedesse, üksikusse kohta palvetama. Ketsemani aias palvetab, võtab ainult kolm kaasa ja need jäävad ka magama. Ongi päris üksi koos oma Jumalaga.
Need on mõningad piirangud. Ja ma ise olen mõelnud, et võib-olla on mõned piirangud ka tänapäeva võtmes. Minult on küsitud, et kuidas on, kui ma söögipalvet pean ja olen rahvarohkes kohas ... Kui mina vaimulikuna lähen kellegi sünnipäevale, siis ma ei hakka iialgi tegema seda, et ma köhatan, kui pooltel on karbonaaditükk suu läheduses või keegi juba mälub, ja ütlen, et me ei hakka nagu põrsad sööma ning kuna ma juba olen siin, siis me teeme palve ka. Siis oleks kõigil piinlik, et nad juba söövad, ja mõni on vihane, et ma sekkun nende ellu. Ühesõnaga – ma ei lähe võõrasse kloostrisse oma kommetega. Ma ei suru palvet kellelegi peale. Ma ka rihin, et kui inimesed tulevad näiteks matusekõnelustele, siis küsin, kas me võiksime teha lõpetuseks palve lahkunu pärast ja ka nende elavate eest, kellel on raske. Palvet ei saa teistele peale suruda. Sa saad küsida: „Kas sa tahad, et ...“ Tihtipeale minult vaimulikuna kuskil ringis palutakse, et „Ole hea, tee palve!“. Ja siis ma teen, aga teen ka sellisel moel, et teistel ei oleks piinavalt häbi. Mitte „sihitult elatud aastate pärast“, vaid hoopis selle vaimuliku pärast, kes ei tea, kuidas viisakas olla ja kes kõneleb oma kaanani keeles.
Kuidas pöörduda palves Jumala poole?
On teatud situatsioone, kus me peame olema spontaansed, kus ei ole võimalik valida endale vaikset kohta. Vahel on mingi tõeline häda, valu ja viletsus. Siis me paneme silmad kinni ja jääme vaikselt palvesse. Meil ei ole aega siis eralduda. Aga on teised situatsioonid, kus me saame eralduda, kus me saame n-ö palvekambri ette valmistada. Jumala poole pöördumiseks on vaja keskendumist soodustavaid asjaolusid. Ei ole mõtet katsetada. Mõnedel naistel õnnestub seitset asja korraga teha ja ma aina imestan selle üle: kuulavad, klapid peas, õpivad keelt, korjavad vaarikaid ja hüüavad veel lapsele, mida tema peab tegema, aga tavaliselt meestega on nii, et nad teevad ühte asja korraga või ei tee midagi. Kuid palvetamise jaoks on vaja teha üht asja korraga. Selleks on vaja võtta aeg ja leida kohane koht. See on minu jaoks kindlasti esmane asi.
Kelle poole ma luterlasena peaksin palvetama? Kas üksnes ja ainult Jumala poole või ka Jeesuse, neitsi Maarja, Püha Vaimu või pühakute poole?
Meil on praegu küll Maarja aasta, aga ma luterlasena jään selle juurde, et me palvetame ükspäinis Jumala poole. Jumala poole läbi Jeesuse Kristuse. Me ei peaks vahemehi ega -naisi otsima. Jeesus on õpetanud meid pöörduma Jumala kui oma Taevase Isa poole, või öelda lausa „abba“ ehk Issi poole. See kõlab eesti keeles võib-olla väga kummaliselt – kuidas me Jumalale issi ütleme ... –, aga see on selline lembesõna. See on tõesti soe sõna isa kohta.
Kui Jeesus õpetab meid nii, siis Ta ei õpeta meile, et ära sa Jumalat pidevalt tülita, Tal on tähtsamaid asju ajada, vaid soovitab soojalt meil Temaga suhelda.. Nii on ka Luther meid õpetanud – ärme läheme sellele teele, kus me hakkame seppade kaitsepühakuga ajama seppade asju ning alkoholi ja muude asjadega tegeleb keegi teine ... See on katoliiklaste ja õigeusklike tee ning Jumal nendega, kui nende õpetuses on see sees. Jäägem meie luterlasteks ja piirdugem Kolmainu Jumalaga ja palvetagem Jeesuse Kristuse nimel.
Palve jaoks ei peaks otsima mingeid kaunissõnu ega palvet ette valmistama. Ometi tunduvad oma palved sageli tühised ja mannetud, eriti kui võrrelda neid näiteks ERR-i hommikupalvustes dr Toomas Pauli või teiste meie õpetajate palvetega, mis on õiged, täpsed ja olulised. Seepärast tahaks ikkagi ka ise paremini osata palvetada. Kuidas seda saavutada?
Ütleme nii, et kui kuulata mõnda sellist tõsist palvetajat, siis võib tõesti enda palve tunduda selle kõrval tühise, mannetu, imeliku ja lapsikuna. Aga uskuge mind, et ka need inimesed on kunagi hakanud palvetama ise ning aastate või aastakümnetega jõudnud selliste palveteni. Ja kui nad on näiteks raadio või raamatu jaoks neid palveid ette valmistanud, siis on see hoopis teine asi kui see, kui me iga päev oma palveid teeme. Siis me võiksime ka öelda, et võib-olla ei ole mõtet koolis käia, vaid tasuks 11. klassi õpikuid lihtsalt ette lugeda ja mitte ise õppida. Mina küll soovitaksin inimestel selle asemel, et karta oma palvete lapsikust ja korrata teiste valmis kirjutatud palveid, oma tee läbi käia ning jõuda selle sügavuseni ise.
Tõsi, ma ei arva, et me ei võiks aeg-ajalt lugeda ka teiste palveid ja neid lausa selgeks õppida. Luther ka õpetas meile erinevaid õhtu- ja hommikupalveid ning näiteks ma isegi loen õhtupalveks üht kindlat palvet, mille õpetas mulle mu vanaema, kui ma olin väikemees. On kindlasti olemas neid palveid, mis võiksid olla meile hüppelauaks meie oma palveelu juurde. Me alustame õpitud palvest ja siis läheme ise edasi. Nii nagu üks neegripoiss luges kunagi Jumalale oma palved kõik kenasti ette ja küllap ka ema õpetatud õhtupalve, ning siis ütles pärast väikest pausi: „Aga vabandage väga, kuidas Teil endal läheb?“ Ehk siis – leidkem oma soe suhe Jumalaga. Ärgem olgem nii, et „Armas Jumal, ma loen Sulle nüüd ette, mida Toomas Paul on kirjutanud või mida on keldi palves öeldud“. Me saame neid kasutada, aga need peavad olema hüppelauaks, mis kujundavad välja meie isikliku palveelu.
Näiteks Toomas Paul on öelnud ja ma olen temaga nõus, et need vabapalved, mida vabakirikutes läbi mikrofoni harrastatakse, ei ole sugugi mitte alati väga vabad. Sa mõtled küll, et need on spontaansed, aga kui sa neid 30 korda erinevatel pühapäevadel ühe mehe suust kuuled, siis sulle tundub, et need hakkavad korduma. Ühed ja samad fraasid, ühed ja samad laused ... Nii et need ei ole paremad kui kellegi teise õpitud palved. Aga hoidkem suhet soojas! Kui sa iga päev kõneled Jumalaga, siis küll sul neid uusi sõnu ja mõtteid ka tuleb sellesse kõnelemisesse. See on see, et kui sa aastas korra näed, siis on ikka niimoodi, et „Kuidas lapsed elavad?“, „Kuidas abikaasal läheb?“ jm ootuspärased laused, aga kui sa pidevalt suhtled, küll sa siis hakkad nüansse tajuma.
Palvetada ei tohi õpitult. Samas ei kehti see Meie Isa palve kohta, mille Jeesus meile ise andis. Kas see tähendab, et kui oma sõnadest jääb puudu, siis võiks automaatselt Meie Isa palve peale üle minna ja kõik saab ikkagi öeldud? Jällegi – Jumal teab ju nagunii, mida me tahame öelda ...
Jah. Meie Isa palve või mõni keldi palve või Lutheri õhtupalve. Mul on see õhtupalve, mille vanaema mulle õpetas. Hiljem tuli välja, et see on tegelikult lauluraamatus üks õhtulaul. Vanaema oli selle sealt vist leidnud, aga ma ei mäleta, et ta oleks mulle öelnud: „See on sealt lauluraamatust number see või see.“ Kunagi ma äkki kuulsin kirikus seda lauldavat ja sain aru, et nad laulavad minu õhtupalvet.
Võib juhtuda nii, et sa jooksed oma palvetes kinni, ja siis tasubki minna mõne õpitud palve juurde, lugeda see ära ja jätkata sealt. Või kui sul ükski sõna ei tule endal, siis tõesti pigem loe see õpitud palve.
Mulle väga meeldib lugu juudi mehest, kellel oli palveraamat koju jäänud, vanker katki läinud ja ta jäi öö peale. Siis oli mehe suurim mure, et tal pole palveraamatut ja ta ei saa õhtupalvet lugeda. Ta ütles Jumalale: „Teeme nii, et ma loen Sulle nüüd alfabeedi kolm korda ette ja Sa pane sellest omale meelepärane palve kokku.“ Loe kasvõi tähti ette, aga loe Talle.
Üks asi on sõnaline palve, aga on olemas ka alaline palves olek ja nn südamepalve. Väidetavalt elavad kloostrielanikud pidevalt alalise palve seisundis. Kuidas tavainimene saaks jõuda sügavamate sfäärideni? Kas see üldse on argiolukordades võimalik?
Palves on sügavamate sfäärideni võimalik jõuda pideva suhtlemise kaudu. Kui sa loed pühakirja – eelkõige Piiblit – ehk seda, mida Jumal sinule kõneleb, kui sa regulaarselt palvetad ja püüad elada Tema sõnade järgi, niipalju kui see vähegi on võimalik, ja et sa eksimuste korral ka andeks palud, siis on su suhe Jumalaga aus. See ei tähenda, et sa oled ideaalne, vaid see tähendab, et sa tunnistad ka oma vigu talle – kasvõi nuttes. Sel juhul sa jõuad südamepalveni. Sa jõuad selle palveolekuni, kus sa eladki palves, mõtled palves, kus tekstid, mida sa kirjutad, on läbi palvetatud, kus sõnad, mida sa ütled, on lõpuks palvete vili.
On ikka öeldud, et kui sul on kellegagi mingisugune asi klaarida või sa ei suuda andestada ja see andestus on tohutu blokk sinu ja tema vahel, siis hakka tema pärast palvetama. Palu talle head. Tee need asjad korda nii, et sa palud tema pärast. Võib-olla sa otsa vaadates ei suuda midagi peale sajatuse ütelda, aga ole oma kambris ja mõtle tema peale, palu talle õnnistust ja armu. Ja juba järgmine kord temaga kohtudes juhtub tavaliselt ime, sa ei suuda talle midagi halvasti ütelda ja temaga on ka midagi kummalisel kombel vahepeal juhtunud. Mul on väga mitmel korral elus just sedasi olnud.
Ainus asi, mida Jeesus pärast Meie Isa palve jüngritele õpetamist selle palve juurde lõpuks veel seletab, on see, et kui te ei anna andeks, siis ei anna Taevane Isa ka teile andeks. Andestamata jätmine on kindlasti palve takistaja.
Kui ma tunnen, et ma ei ole väärt Jumalaga rääkima, tema poole otse pöörduma, palvetama, mida siis ette võtta? Kuidas oma hirmudest ja süütundest üle saada?
Jah, see on tore, kui inimene peab end väärtusetuks. Vahetevahel mulle tundub, et liiga palju inimesi peab ennast ikka hirmus väärtuslikuks ja kogu nende eluhoiak on „Väärin muud, väärin muud!“.
Hirmust ülesaamiseks on võib-olla vaja kirikusse tulla. Äkki on siis vaja kuulata, laulda, kaasa mõtelda? Teisalt mõtlen ma hirmuga, mis juhtub sel juhul, kui sa satud siis õpetaja otsa, kes oma terava näpuga sinu meelest otse sinu peale näitab ja su läbi „sõimab“ – siis on probleem küll, saad veel suurema paugu. Kui sa tunned oma süüd väga tõsiselt, siis oleks mõtet pihile minna, leida see õpetaja, kelle juurde minna pihile ja need blokid pihilkäimise, patutunnistuse ja armulaual käimisega maha võtta. See on üks praktiline vastus.
Piiblis on ka öeldud: „Paluge ja teile antakse.“ Mida see tähendab? Kui sõna-sõnalt tuleks seda võtta?
Ka „Koputage ja teile avatakse“. Jah, see on tõesti nii öeldud, aga kui edasi lugeda, siis ütleb Jeesus, et palujale antakse Püha Vaimu, mitte palju ilusaid asju ... Mitte kõike, mida sa palud. „Mis iial ette võtad sa, meid muudkui õnnista“ on Eesti hümni viimase osa palvesõnad ja osad inimesed on sellest vist nii aru saanud, et „Teen, mida tahan, Sina muudkui õnnista, Sina oled meie õnnistamise masin“. Päris nii see ei ole.
Jumala vastused võivad olla natuke teistsugused, kui meie ootame. Ootuste nimekirja ei ole mõtet Jumalale ette panna. Paneme tähele, kuidas Meie Isa palves on Jeesus õpetanud –„Sinu tahtmine sündigu“. See võiks olla meie kõikide palvete lõpus. Ma olen Sinule, Jumal, kõnelenud oma soovidest ja igatsustest, aga Sinu tahtmine sündigu. Sest Jumal näeb ette 88 käiku ja meie tahame seda teist, mis tundub meile täna ainuõige: kellegi ellujäämine, terveks saamine jne. Aga me tihtipeale mõtleme ainult ühe käigu ette, rohkem ei suuda. Nii et palugem, et Jumala tahe sünniks. Palugem seda igas oma palves. Isegi siis, kui me seda välja ei ütle, teadkem seda, et meie hoiak peaks olema selline. Kui palju on meie elus olnud olukordi, kus me oleme midagi väga-väga tahtnud ja siis õnnetud olnud selle kättesaaduga! Palugem, et Jumal annaks meile seda ja vastaks meile nii, nagu on kõige parem. Tema teab.
Kuidas kuulda Jumala vastuseid? Kuidas neid märgata, tähele panna?
Mõnest Jumala vastusest me võime aru saada alles aastate või aastakümnete pärast. Kui me seame mingeid tingimusi Jumalale, et „Kui Sa ..., siis ...“ jne, eks see ole siis üks variant. Ja kui täpselt nii ei tule, siis Ta nagu polekski vastanud ...
Jumal on suveräänne. Ta võib meile vastata „jah“, „ei“, „oota palun natuke“, „tee palun midagi ise selleks“, „lahenda see küsimus“, „anna talle andeks“ jne. Küll me neid vastuseid kuuleme, kui me näiteks pärast palvetamist Piiblit loeme, kui me jumalateenistustel käime, jutlust kuuleme. KÜLL ME KUULEME nende paljude sõnade ja lausete seast ära ka selle, mida Jumal just meile vastab. Mõni inimene on jumalateenistusel kuulnud seda lausa algussalmide esimestest ridadest.
Kuidas Jumal just talle vastab. Küsimus on olnud õhus. Kui on küsimus, siis tuleb ka vastus. Küllap me selle siis ära tunneme. Kui me anname Jumalale võimaluse – kuigi kes oleme meie, et seda anda! – või õigemini kui me oma mõttes selle paika paneme, et vastuste variante on mitu, kuidas Jumal võib vastata, siis küll me neid vastuseid ka loeme. Need vastused võivad olla väga selged: keegi ei saanud terveks; keegi sai terveks; keegi ei saanud lotovõitu; keegi ei saanud seda klassi läbi. Need võivadki olla vastused – „Proovi veel!“. Õpi võtma vastuseid – ka eitavaid vastuseid – kui Jumala vastuseid.
Aga samas on Jeesus õpetanud olema järjekindel, kui sul on kellegi teise pärast mingi mure. See on lugu sellest, kuidas kellegi juurde jõuab külla rännumees ja võõrustajal ei ole talle leiba anda. „Mine siis naabri juurde ja koputa nii kaua, kui ta tuleb, ukse avab ja annab.“ Seal ei ole öeldud, et kui sul on endal vähem kui naabril, siis mine kolista naabri ukse taga nii kaua, kuni ta lõpuks annab sulle oma auto vms ära. See ei ole näide sellest, et me peame oma isiklikku asja ajades Jumalale nii kaua peale käima, kuni ta annab meile selle, mida meie täpselt tahame. Me võime omale õnnetuse kaela tõmmata selliste asjadega!
Kui meile pikka aega tundub, et Jumal ei kuula meie palveid, jätab meid üksi, siis kuidas sellest välja tulla? Millele loota? Kuidas säilitada usk?
Ma ei tea nendele küsimustele alati vastuseid. Olen ka ise püüdnud neid oma elu jooksul endale leida ja aeg-ajalt olen mõnest olukorrast aru saanud, et Jumal on sellegagi mulle midagi öelda tahtnud ja õpetanud, kui õudne on see, kui sa oledki jäetud omapäi. Kui su ees ongi sein, et palvetad ja keegi ei kuule – see on palju õudsem kui see, mida ma omal ajal tundsin, tegeledes väga aktiivselt joogaga ja nende meditatsioonidega seal. Õpetaja juhendusel püüdsin omale valget seina ette saada, ja no ei tulnud ega tulnud. Teised kõik rääkisid, kuidas neil valge sein ammu ees on nende meditatsioonides, mul polnud mingit valget seina, kogu aeg ikka igasugused mõtted kargasid peas ringi ja ei mingisugust vaikust ega valget seina. Ühel hetkel olin kirikus, panin käed kokku ning oli valge sein ja rahu olemas.
Küllap ka neid aegu on vaja, kus me äkki õpime midagi sellest, et kui me ise midagi väga punnitame, siis ei pruugi mitte midagi tulla. Me peame end lõdvaks suutma lasta. Ma tunnen, et vastamata palvetel või sellel tundel, et Jumal on su maha jätnud, võib olla väga tõsine seos sellega, et su sees on mürk, mingi andeksandmatus. Mingi asi on vaja korda teha, lahendada. Võib-olla ka pihi korras paika saada. Vahel on ka kellegi juurde vaja minna, et lõpetada iseenda mürgitamine. Oma õiguse tagaajamine, kõrkus, endast jube hästi pidamine võivad olla tõeline mürgiallikas. Sa oled ise nii suur, et juba Jumalastki suurem, sa oled ise jumal. Sa ei kuulegi Jumala vastuseid. Oled ise kohtumõistjaks, karistajaks jne hakanud ja siis sul pole Jumalat vaja, sa oled ise mingi junnjumal kuskil kännu peal, karjudes: „Kuidas Sa niimoodi võisid!!!“
Kui oluline on palvetamise regulaarsus?
Regulaarsus on kindlasti tähtis. Kui me üks kord aastas jookseme seitse kilomeetrit, siis võib see lõppeda infarktiga. Kui me iga päev jookseme kaks või poolteist kilomeetrit, siis võib see lõppeda meie hea enesetundega ja see jätkub ja ühel hetkel on ka seitsme kilomeetri jooksmine lihtne. Ma ise näen seda väga hästi – mul on üle kuu aja trenn vahele jäänud, tükk aega tegin seda kodus üksinda, aga nüüd juba ootan, millal saan koos teiste meestega jälle trenni tegema hakata. Palvetega on täpselt sama asi. Regulaarne palvetamine nõuab väga paljude inimeste jaoks ka teiste inimeste olemasolu: vajab kirikut, regulaarset kirikus käimist, ühist palvetamist ja selle nägemist, et on olemas veel teisigi samasuguseid „hulle“ nagu mina. Et ma ei ole üksinda siin midagi omaette pomisemas.
Kui sa vanematel käid külas siis, kui tunne tuleb, siis võib juhtuda, et seda tunnet ei tulegi ja lõpuks kutsutakse matusele. Aga kui sul on mingi kokkulepe, et sa kuus korra käid külas, siis äkki käidki niimoodi. Palvega võiks regulaarsus muidugi sagedasem olla.
Mis asend oleks palvetades kohane või ei ole see tähtis?
Asendeid on läbi aegade olnud väga erinevaid. Nii põlvitamine kui ka püstiolek, käte sirutamine taeva poole nagu ülespidine lehter, palvekäte kokkupanek, palvekäte ees hoidmine, nii et moodustub nagu T-täht – siin on olemas väga erinevaid väliseid vorme, kuidas palves olla. Väga palju sõltub inimesest. On inimesi, keda väline väga ei häiri, kes võivad silmad lahti palvetada ja mingi inimeste liikumine neid ei häiri. Mina näiteks ei saa nii. Ma vaatan näiteks nii harva televiisorit ning kui ma kellegi juurde lähen ja hakkan temaga rääkima, siis võib olla päris kindel, et ühel hetkel ma ei kuule enam, mida ta räägib, vaid hoopis vaatan ja kuulan, mida telekast öeldakse. Mina ei saa kahte asja korraga hästi teha. Ma palun tavaliselt nendes kodudes, kus ollakse harjunud, et raadio mängib, telekas mängib ja omavahel ka räägitakse veel telefonis, et pandagu palun kõik asjad kinni ja räägime üksnes omavahel. Aga teine inimene on selleks täiesti võimeline. Nii et see sõltub suuresti sinust endast, su keskendumisvõimest.
Teatud inimeste jaoks on hädavajalik, et nad panevad käed kokku, panevad silmad kinni ja põlvitavad. Paljude palveasend on pikali voodis, pea padja peal. „Meie Isa, kes Sa oled nrrrrrrhh ...“ Hommikul ärkad, mõtled, mitu sõna jõudsid. Miks põlvitatakse? Ka selleks, et mitte magama jääda. Me jagame Jumalale ju tihtipeale riismeid, oma kõige viletsamat osa päevast, kui me oleme juba nii unised, et meil ei tule enam ühtegi normaalset mõtet pähe ja me peame mingi kätteõpitud palve maha vuristama – seegi ununeb mõne koha peal või jääme magama. Kui Jumalale peaks tooma kõige paremat ja veatut, kõige parema osa oma ajast, siis tihtipeale me toome hoopis kõige närusema osa, kõige viletsama. Ja siis me peame hoidma end üleval, teatud asendis.
Kõige tähtsam on see, kuidas sa oled harjunud, see, kuidas sa kõige paremini suudad keskenduda.
Mitu korda päevas tuleks palvetada?
Võiks olla hommikupalve – alustad päeva tänuga ja palud ennast ja oma armsad Jumala kätesse. Võiks olla ka õhtupalve – mõtled läbi, kuidas päev on läinud, ja tood selle päeva õnnestumised ja ebaõnnestumised Jumala ette, tänad teda kõige-kõige eest. Täna käis mu juures just inimene, kelle isa, Eesti kindral, tapeti omal ajal. Vend saadeti vanglasse. Emaga viidi neid Siberisse, kõige ilusam noorusaeg möödus seal. Tuli tagasi, sai kooliõpetajaks, keda austavad kõik. Ja tema abikaasa ütles: „Me tänasime koos mehega iga päev kõige eest. IGAL õhtul panime käed kokku ja tänasime kõige eest, sest me leidsime, et nii palju head on elus olnud.“ NEMAD leidsid nii ja meie viriseme tihtipeale. Vabandust selle „meie-nemad“ pärast, aga kindlasti ka sina, kes sa praegu ärritusid, tänad kogu aeg.
Ja küllap ka söögipalve võiks olla, tänupalve söögi eel, et see, mida me sööme, meile tõesti hea oleks. Keskendumine enne mingit tegevust.
Kõigekõrgemaga tasub olulistel hetkedel nõu pidada.
Mida võiks paluda hommikupalves? Õhtul enne magama jäämist?
Tasub vaadata palveraamatuid. Neid on ääretult palju. Tasub jälgida, kuidas seal on kirjutatud, ja nendest võib-olla lähtuda. Aga teisalt – kas peab olema kuskil kirjutatud see, mida sa ütled abikaasale, kui sa hommikul silmad lahti teed? Võtad raamatust lehekülje nr 43 ja ütled: „Armas abikaasa, täna ma ütlen sulle nii, nagu ütleb doktor Martin Luther.“ No jätke järele. Ma ei tea, kui kaua abikaasa sellist jama välja kannataks. Jumal on võib-olla kannatlikum ...
Katsume ikka ise need palved välja mõelda. Ja eelkõige hommikupalves võiks ju mõelda, enne kui paluma hakkame, kuidas öö oli. Kas ütleme Jumalale tänu selle eest, et oli rahulik ja kosutav uni, või palume Jumalalt jaksu ka selle lühikese une järel päevaga hakkama saada, palume andeks, et me jälle kella kolmeni tööd tegime ja jälle vahtisime värelevat ekraani. Võib-olla tasub alustada andeks palumisega, et abikaasale kohe jälle selja keerasin – teatasin, et mul on peavalu ja homme on nii raske tööpäev ja mis kõik veel. Mõtleme läbi, kuidas õhtu oli, kuidas öö oli, ja toome need asjad palvesse tänuna, andekspalumisena ja palume Jumalalt juhatust algavasse päeva.
Kahtlemata ei pea see olema nii, et teed jalad ristis selle palve esimese asjana ära. Käi ikka ja aja oma hommikused hädavajalikud toimetused ära ja palveta siis. Mina teen oma hommikupalve söögilauas – kui ma olen juba üles ärganud, olen kohvitassist juba paar sõõmu võtnud, abikaasa kõrval istunud ja pisut juttu ajanud. Kui puder on valmis, siis võtame kätest kinni ja teeme ühise palve. See, kas üksi või kahekesi, see on eraldi küsimus. Oleneb, kas on, kellega koos palvetada. Kui teised ei taha, siis on teine asi.
Enne magama jäämist lase päev silme eest mööda, mõtle selle päeva kohtumiste peale, iseenda peale, kuidas sa reageerisid erinevate olukordade peale ja mis selles päevas oli. Võta see päev ja laota see enda ja Jumala ette. Mitte et sa peaksid lugema kõik ette, et „Kell 13.40 oli see ärritumine“ jms, vaid Tema teab. Palu andeks selle eest, mida on vaja andeks paluda. Täna kõige selle eest, mis on hästi läinud, ja selle eest, et Jumal on sind välja kannatanud ja sa oled imekombel õhtuni välja jõudnud. Terveks jäänud liikluses jms, kuigi sa oled selline rahmeldis, nagu sa oled, ja kuigi igal hetkel on Eestimaa teedel umbes 6000 joogist juhti … Täna oma laste eest, abikaasa eest. Võta teised palvesse. Hommikupalves, õhtupalves ... Palu ka nende eest, kes ise ei oska paluda, kes ise ei taha paluda, kes on trotsi täis. Palu, et Jumal neid hoiaks ja juhataks enese juurde.
Miks on vaja söögipalvet? Mida söögipalves paluda?
Mul on selline tunne, et see, kuidas me sööma hakkame, mõjutab meid rohkem, kui me arvata oskame. Samuti see, kuidas me sööki teeme. Vihaga tehtud toit – „Ma pean sulle reole jälle midagi kokku keetma!“ – võib meie sees võib-olla midagi väga kummalist teha, sooled sassi lükata. Tõesti on õige see, et asjad tuleb süüa õigel ajal ja õiges järjekorras. Ma arvan, et palvetama peab selle eest, et Jumal teeks selle kaudu, mida me sööme, meile head ja hoiaks eemal kõik selle, mis meile kurja teeks. Ja mitte et see oleks mingi manamine, anumine ja palumine – et ise keerame endale mingi käki kokku, sööme magusat lihatükile peale, laseme sees kõik käärima ja siis palume, et „Jumal, hoia, et see roiskumine seal meie jaoks hästi lõpeks“ –, vaid küsimus on selles, et me võiksime paluda endasse rahu. Et me ei lahmiks toitu sisse. See häälestab meid rahulikule söömisele. Mitte et vasakus käes on ajaleht, kõrvaga kuulame raadiot, vahel ütleme mõne sõna abikaasale ka ja lahmime selle kotleti omale sisse. Aga söögipalvega me jääme rahulikuks. NÜÜD on SEE aeg. Nüüd me keskendume sellele. See on meie hetk. Olla kõik koos või lihtsalt koos Jumalaga laua taga. Me paneme telefonid ja kõik muu eemale ja nüüd on meie hetk. Me ei hüppa ka siis laua tagant püsti, kui telefon heliseb. Sest tutkit!, see on praegu meie aeg. Kui me seda aega nüüd katkestame, siis on see häbematus ja me võiksime üksinda elada. Aga see, et me hakkame koos palvetama, et me häälestame end sellele – ma arvan, et see on ääretult oluline. Pluss tänu selle eest, et meil üldse on leiba laual. See on ime tänases maailmas.
Mis on eestpalve ja tänupalve?
Eestpalveid tuuakse kirikusse ja nendest me räägime ka eraldi teemana varsti. Aga see on see, kui me arvame, et „kaks või kolm peaksid olema Jumala ees koos“, sest asi on läinud väga-väga raskeks või hirmuäratavaks ja kellegagi on midagi juhtumas või on operatsioon tulemas, mis võib halvasti lõppeda, või on keegi pääsenud väga raskest olukorrast – need on asjad, mille pärast tuuakse eestpalveid. Seal on palju nüansse veel, aga sellest räägime teinekord.
Mida teha ja kuidas olla, kui ma unustasin palvetada?
See ei ole nagu arstirohtudega, et kui unustasid võtta, siis ära kahte korraga võta. Jäi vahele, siis jäi. Pabinasse ei maksa minna, Jumal sind nüüd selle eest kohe karistama ei hakka. Palveta rahulikult edasi.
Mis osadest võiks palve koosneda, mida palve peaks sisaldama?
Minu meelest on luterlikus kirikus väga hästi paigas see, kuidas kirikupalved algavad. Pikad palved algavad alati tänuga. Kõigepealt tänu ja siis tulevad muud asjad: riik, rahvas, suured asjad, minu asjad, meie asjad. See pool on hästi oluline, et me alustaksime tänuga, leiaksime põhjust tänuks.
Millal palvetada kõva häälega, millal vaikselt?
See sõltub situatsioonist. Kõva häälega palvetavad vaimulikud jumalateenistustel, see on paratamatu. Aga vaimulik oma kodus – kui ta just koos oma abikaasa ja lastega palvet ei tee – ei palveta valju häälega. Kui me kõneleme Jumalaga ja oleme temaga täiesti kahekesi, siis on mõistlik palvetada vaikselt. Samas kui me oleme metsas või kuskil täiesti omaette, siis miks mitte ka häälega, mõnele on hästi oluline iseenda häält kuulda.
Kas on vahet omaette palvetamisel ja jumalateenistusel üheskoos palvetamisel? Kas üks on parem kui teine? Mõjuvõimsam?
Jeesus ütleb: „Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“ (Mt 18:20) Ta ei ütle, et kui sa üksi palvetad, siis Teda ei ole. Aga Ta rõhutab, et tulge koos palvele. Ja kui Piibel ütleb, et Jeesus läks hingamispäeval harjumuspäraselt pühakotta, siis see näitab seda, et Ta oli harjunud palvetama koos teistega. Aga Ta läks ka eraldi. On kaks erinevat palvet, mõlemad on olulised: individuaalne palveelu ning teisi ja iseennast toetav palveelu teistega koos. Ja kui me räägime regulaarsusest, siis jumalateenistused on paljudes pühakodades väga regulaarsed, siin ei ole nii, et mõni pühapäev jäetakse lihtsalt vahele.
Kas on võimalik palvetada ka mingi tegevuse kaudu? Maalides, lauldes, kududes-heegeldades-õmmeldes, puutööd tehes? Kas saab palvet justkui sisestada enda loodavatesse esemetesse?
Jaa, ma arvan, et väga paljud inimesed teevadki nii. Ja on kindlasti väga palju tegevusi, mis soodustavad palvet – just sellised mehaanilised, näiteks vaiba- või kampsunikudumine. Teatud asjade juures, kus käed käivad poolautomaatselt ja mis ei võta kogu tähelepanu endale, võib kindlasti ka palvetada. Ma olen ka autoroolis palvetanud. Autoroolis Jumalaga rääkida on palju ohutum kui telefoni näppida.
Teistes konfessioonides on levinud ka palvehelmed. Milline on luterliku kiriku seisukoht palvehelmeste kasutamisest?
Luterlik kirik ütleb nii, et kõik selle, mis on sinu palveelu jaoks toetav ja kasulik, võid julgesti kasutusele võtta. Kui sul on palvehelmed ja need aitavad keskenduda sellele, et nüüd on üks palve loetud, nüüd on järgmine, siis miks mitte.
Kas palves on ka ristimärgil oma kindel koht? Mis hetkel?
Luther ütleb, et kui sa hommikul tõused, siis õnnista ennast ristimärgiga ja loe palve. Kui sa õhtul magama heidad, siis õnnista ennast ristimärgiga ja loe palve. Lutheri seisukoht on, et ristimärk on palve eel või ka palve lõpus õnnistuse märk. Kõik, mis soodustab keskendumist, palvetamist – võta see kasutusele, hoia seda kasutusel. Kui ristimärk aitab sind palveolekusse viia, siis ei ole üldse küsimust, kas seda teha või mitte.
Mis on lauldav palve? Millal seda kasutatakse? Kuidas teha vahet, milline laul on palve ja milline mitte?
Luther ütleb, et kui me kõneleme palvet, siis see on ühekordne palve, aga kui me laulame palvet, siis see on kahekordne, kaks korda mõjusam palve. Vaevalt et tal palve mõjususe mõõdikuid oli, et ta võiks seda kindlalt väita, aga ta on paljusid asju sellise kindlusega väitnud, nagu ta oleks midagi üle mõõtnud – nii kange mees oli. Aga tõsi see tundub olevat, et muusika on Jumala poolt antud vägev vahend, mis võib eriliselt vägevaks muuta ka palved. Retsitatiivsed palved või koos lauldavad palved või ka needsamad koraalid, mis on enamjaolt kõik palved, hakkavad inimeses toimima. Miks mitte laulda.
Seda, milline laul on palve ja milline mitte, me tunnetame üsna hästi. Ühest küljest tasub vaadata sõnu, millised need on, ja küllap me selle järgi tunnemegi ära, kas see on palve või lihtsalt heietamine, kus on küll Jumala nime kasutatud, või on see lihtsalt looduslüürika vms.
Teistes konfessioonides on palved mõnikord väga pikad ja kohati ka korduvate ja korduvate fraasidega. Kuidas on luterlikus kirikus tavaks?
Luterlikus kirikus on üldiselt tavaks, et need palved, mis kirikus teiste ees palvetatakse, jumalateenistustel palvetatakse, need on õpetajatel kirjas ja läbi töötatud. Osad õpetajad ei kirjuta ise palveid, vaid loevad kuskilt raamatutest maha, võtavad need näited, mis on üheks või teiseks pühapäevaks antud, ja loevad lihtsalt sõna-sõnalt maha – mõni ei märka isegi tsaari perekonda välja võtta tsaariaegsest käsiraamatust, kuigi tsaari perekond on juba ammu mõrvatud. On inimesi, kellel puudub loomingulisus ja kes ütlevad, et „Jutlus tuleb ette valmistada, aga palved andke mulle kätte, ma loen need lihtsalt ette“. Ja on teised inimesed, kes valmistavad palved hoolega ette, nad mõtlevad läbi kõik olulised asjad, mida võiks palvesse võtta.
Teiste konfessioonide puhul, eriti just vabakogudustes, on normiks see, et sa ei tohigi mingi paberiga minna palvetama – lase ikka südamest!
Minu meelest on võimalik lasta täiesti südamest tekst ka paberi peale, see läbi töötada ja siis ette lugeda, minnes südamega selle taha. Aga see ei tähenda seda, et sa ei võiks siis altaris või kantslis oma sõnu veel juurde panna.
Milline oleks kiirpalve või hädaolukordade palve – näiteks kui meie lähedal juhtub õnnetus ja tunneme, et nüüd kohe tuleb sinna ka palve jõud liita?
Jah, on olukordi, kus ei ole aega millelegi muule keskenduda kui sellele hädale ja viletsusele, ja siis teedki kohe palve. Hüüad lihtsalt: „Issand, halasta!“ Vahel piisab kahest-kolmest südamest hüütud palvest Jumala poole, ei ole vaja selgitada Jumalale olukorda, et „Siin on üks inimene hädas, tal on vist luumurd“ jne, jne. Tema näeb palju paremini, mis olukord on, ütle lihtsalt: „Jumal, halasta!“
Millal ja kuidas hakata väikesele lapsele palvetamist õpetama?
Samal ajal, kui annad talle iPadi kätte. Nüüd tehtavat seda sageli juba kahe-kolmekuuselt – nokivad päris hästi. Kui me ütleme, et palvetama õppimise aeg on 15-aastaselt, kui laps tuleb leeri, siis jätke nüüd järele ... Palvetamine on inimesele midagi ääretult omast ja kui me oskame lapsele lihtsate sõnadega seda seletada, siis ühel hetkel me näeme, et ta teeb seda NII loomulikuna juba väga väikesest peale ja meie targutame üsna kunstlikult seal kõrval. Parim viis lastele palvetamist õpetada on regulaarselt palvetades – palveelu ette elades.
Milline on palve jõud? Kas palvetamine muudab inimest? Maailma?
Ma arvan, et nii kaua, kui on palvetajaid, see maailm püsib. Kui viimane palvetaja lõpetab, siis lõpeb ka see maailm. Ühest küljest on see maailm Jumala kätel, aga teisest küljest on see palve kätel. Meie endi palve kätel. See on ääretult oluline, et me palvetaksime. Eriti oluline on see ühe väikese rahva elus, et me suhtleksime Jumalaga. Sest me oleme liiga väikesed, et üksi hakkama saada. Isegi suured ei ole saanud.
Valik palveid
Keldi hommikupalve raamatust „Keldi palved“. Tõlkinud Valda Raud.
Ma ärkan täna hommikul
Jumala pühade inglite
juuresolekul.
Avanegu taevas laialt mu ees,
mu kohal ja mu ümber.
Et ma võiksin näha oma armastatud Kristust
ja Tema päikesesäralist kaaskonda
kõigis maapealsetes asjades
tänasel päeval.
*****
Söögipalve
Issand, õnnista meid ja neid ande, mida Sinu heldetest kätest vastu võtame.
*****
Söögipalve „Keldi palvetest“
Õnnista, oo Issand,
seda toitu, mis on meie laual,
ja me palume Sind, oo Jumal,
et see oleks hea meie ihule ja hingele,
ja kui kuskil mõni vaene inimene
janus ja näljasena teed kõnnib,
juhatagu Jumal ta siis meie juurde,
et saaksime oma toitu temaga jagada,
nii nagu Kristus jagab oma ande
meie kõigiga.
*****
Õhtupalve, mille mulle kord vanaema õpetas ja mida praegugi palvetan.
Väsind olen, hingata tahan ma ja uinuda,
Taevaisa, hoia Sa, mind nüüd oma armuga.
Olen täna paha teinud, eksituse tee peal käinud,
anna andeks armuga, et võiks rahus puhata.
Kõik, kes sugulased mul, olgu Sinu varju all,
kurba südant rõõmusta, eksijaid Sa juhata. Aamen.
*****
Õhtupalve „Keldi palvetest“
Rahusta mind, rahusta mind, oo Issand,
vabasta mind toimekusest,
mis mind päeval ründab.
Rahusta mind, rahusta mind, oo Issand,
eemale mind juhi lakkamatust mürast.
Vaigista mind, vaigista mind, oo Jumal,
aita lahti saada tahtest lobiseda.
Siis, Issand,
kui mu süda, mu hing, mu meel ja
mu vaim on lõõgastunud,
ava mind kuulma Sinu vaikuse häält.
Ja Issand,
selles igaviku sügavas vaikuses
võia mind oma taevase rahu palsamiga.
/Ilmunud kolmes osas: 9.09.2015, 18.09.2015 ja 25.09.2015/
