Vaimulikud vastavad

Patt

Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU.


Märgist mööda laskmine


Patt on selline sõna, mida paljud kergelt usklikud inimesed – mitte kergeusklikud, vaid kergelt usklikud – püüavad mitte kasutada ja võpatavad, kui see siiski kõlab kellegi suust. Patu mõiste on väga paljudel inimestel mu meelest täiesti valesti mõistetud.


Patt, ἁμαρτία, „hamartia“ on ‘märgist mööda laskmine’. Kreekakeelne sõna „hamartia“ on Piiblis nende kohtade peal, kus kõneldakse otsesõnu patust. Sa teed märgist mööda lastes midagi, mida sa ei peaks tegema, ja sa jätad tegemata selle, mida sa peaksid tegema – nii võiks pattu lihtsalt seletada.


Teisest küljest on patt tavaliselt Piiblis ainsuses kasutatav sõna. Kui inimesed ütlevad sõna „patt“, siis nad mõtlevad seda tavaliselt mitmuses. Isegi kui nad ei ütle „patud“, siis nad ütlevad sõna „patt“ ja hakkavad neid siis nimetama. Igavese hunniku erinevaid pattusid: esimene on mingi seksuaalasi, siis on varastamine, tapmine ja muud kümne käsu eiramised järjest. Ja nad TÄPSELT teavad, et kõik need on patud.


Jumalast lahutatus


Patt on Jumalast lahutatus. Jumalast lahutatud inimene hakkab tegema pattu. Ta laseb märgist mööda. Ta ei tee enam seda, mida ta peaks tegema. Kuidas Paulus ütlebki: „Head, mida ma tahan, seda ma ei tee, ja halba, mida ma ei taha, seda ma teen. Oh mind vaest inimest!“


Me oleme liiga nõrgad, me jääme asjadele alla.


Nüüd veel kord: patu viljad on need, kui me hakkame nimetama joomist, liiderdamist ja mida kõike veel. Need on patu viljad. Need kasvavad välja sellest, et sinu ühendus Jumalaga on nõrk.


Ei, see ei tähenda seda, et sa ei käi korralikult kirikus. Sa võid väga korralikult käia kirikus ... Sa võid nii isegi kirikus hakata pattu tegema! Kui sa hakkad kedagi taga rääkima pärast seda, kui armulaud on olnud ja tekib jõudehetk ja sinu kõrval oleva sõbrannaga on nii hea kedagi taga rääkida, keelt peksta ...


Patt on see, mille võib lihtsate sõnadega nimetada Jumalast lahutatuseks või nõrgaks suhteks Jumalaga. Patu viljad on need, mis kasvavad sellest lahutatusest välja.


Kui küsida, et mis on kõige olulisemad patu viljad, millega inimene peaks endas võitlema, siis võib-olla võiks need liiderdamised ja varastamised sealt rahulikult kõrvale panna, sest nagu mõnedki tädid on mulle öelnud, et „mis pattu meil, vanadel tädidel, enam on“ ... Siis ma saan kohe aru, mida nad sellega mõtlevad, ja võib-olla neil tõesti polegi seda. Nad ei vaata pornograafiat ega käi ka naabrimehega tiiba ripsutamas, sest see köhib liiga palju ja on pealekauba joodik ka veel ...


Patt ja patu viljad


Aga mis siis on patt? Nii kummaline, kui see ka ei ole, siis üks tõsisematest pattudest on ükskõiksus. Ükskõiksus ... Mul on kama kaks, mis sellest teisest inimesest saab, kuidas ta ennast tunneb, kui ma ei ole talle kaheksa kuud helistanud, kuigi ma lubasin talle kaheksa kuud tagasi, et ma helistan kohe homme talle tagasi ... Ma tean, et ta on vanadekodus ja ootab väga, aga mul on ükstaspuha. Mul on need sarifilmid, mida ma pean vaatama, mul on nii palju tähtsaid tegevusi, mida tuleb teha. Mul ei ole aega! Aga matusekutset saades võtan ma suure pärja kaasa ja räägin matuselauas, KUI VÄGA suured sõbrannad me olime. Aga kui tal oli mind vaja, siis olin ükskõikne ...


Loidus, ükskõiksus. Ja sellest loidusest ja ükskõiksusest kasvavad välja muud pahed. Kui sul on ükstaspuha tähtsatest asjadest, siis sa hakkad tegelema valede asjadega. Sul on jõudeaega. Mitte selleks, et jõudu koguda, vaid selleks, et oma jõudu vähendada. Jõudeajal peaks jõudu koguma, aga meie tihtipeale hoopis vähendame seda siis. Me vähendame jõudu absurdsete tegevustega.


Mulle väga meeldis see, kuidas üks meie koguduse juhatuse liige oma ajakasutuse kohta ütles, et aega tuleb juhtida. Mitte aeg ei pea sind juhtima, vaid sina pead aega juhtima. See inimene on neli magistrikraadi ja ühe doktorikraadi ära teinud ja imestati, et kuidas ta oma põhitöö kõrvalt kõike seda teeb, aina õpib. Aga ta ütles, et aega tuleb juhtida, tuleb planeerida asju. Ta lisas: „Vaadake, kui palju on selliseid asju, mille me võiksime rahulikult kõrvale panna!“ Me tekitame endale jõudeaega ja siis kulutame oma jõu sellele ära.


On nii palju sõltuvusi, millele aeg ära kaob. Egoism, enesearmastus ... Sellest tulenevad kadedus, viha, terav keel, ihnsus, ainult enese vajaduste nägemine. „Mul pole mitte midagi selga panna!“ Tule taevas appi! Su asjad ei mahu enam ära, su kapid ei mahuta asju enam ära – sa tahad uut kappi saada, ma saan aru küll! Kuidas ei ole midagi selga panna! Kuidas ei ole võimalik midagi osta? Väga paljudel inimestel tõesti pole seda võimalik teha, aga sul ju tegelikult on. Kuidas sa näed iseennast, oma ja teiste vajadusi?


Halvad harjumused, purjutamine, mängurlus – neid asju võib siia veel hästi palju lisada, aga ei ole mõtet, sest nende hulgast me leiame hästi palju selliseid, mida me saame teistele omistada, ja siis me hakkame ennast päris hea inimesena tundma.


Enamik inimesi teab, et paavst Gergorius Suur kujundas 7. sajandil kiriku õpetusena välja seitse surmapattu. Kuid vähesed teavad, et nende mõtteline algupära on 400. aastatel ühe askeetliku traditsiooni tuntuma kirjutaja Evagrios Pontose koostatud kaheksa kiusatust või nii, nagu eremiit neid ise kirjeldab – kaheksa deemonit, millele iga pühendunud usklik, eriti askeet, peaks suutma vastu seista.


Seega ei ole algupära mitte surmapatud, vaid kiusatused, millele teelolija peab suutma vastu pidada. Need on ahnus, kõlvatus, kurbus, tüdimus või igavus, viha, edevus ja uhkus. Paavst pani kurbuse ja igavuse laiskuseks kokku. 

Küllap tänapäeval on paljud kiusatused samad, kuid osad on kindlasti uute nimedega: ambitsioonikus, efektiivsus, staatus, individualism, ükskõiksus ... Küllap võiks igaühest neist eraldi kõnelda, kuid kõneleks siinkohal ükskõiksusest.


Ükskõiksuse vastu tuleb võidelda


Kui ma selle teema üle mõtisklesin, siis ma palusin abi õpetaja Tiit Pädamilt, kes hiljaaegu oli ka siin meie kirikus abiks teenistust pidamas. Tiit kui väga põhjalik teoloogiadoktor saatis mulle ühe oma ülevaate näha ja sealt ma neid asju ka natuke osundan. Ta keskendub väga palju ükskõiksusele ja ma teeksin seda täpselt samuti, sest see hakkas mind ennast ääretult huvitama. Mis asi see on, kui ükskõiksus on omal ajal pandud üheks suuremaks kiusatuseks, mille vastu peaks inimene väga võimsalt võitlema?


Vaikus inimeste vahel või „The Sound of Silence“, nagu Simon & Garfunkel seda omal ajal hästi kuulsaks laulsid. Vaikuse heli, vaikuse hääl kasvab inimeste vahel nagu vähk. Ükskõiksus.


See on seotud iidse deemoniga: laiskus, loidus ja ka halb tuju. Askeedid kutsusid neid õhtudeemoniteks, sest need tabavad inimest nii päeva õhtusel ajal kui ka elutee õhtu poole liikudes. Evagrios kirjutas, et igavuse deemon põhjustab kõigist enam raskusi. Ta ründab munka neljandal tunnil ehk umbes kell 10, käivitab hinge kaheksandal tunnil. See deemon paneb inimest igatsema teiste kohtade järele, kust ta saaks kergemini leida eluks vajalikku, kergemini leida tööd, kergema vaevaga saavutada edu. See paneb ette, et pole oluline, kus inimene elab, kui inimene Issanda üle rõõmustab. Jumalat tuleb austada ju igas paigas. Asi tehakse omale väga lihtsaks ja kergeks.


Ükskõiksus võib tabada kõikjal


Ükskõiksust ei ole alati sugugi kerge ära tunda ja põhiliselt puudutab see seda, et inimene laseb oma tähelepanu kõrvale juhtida, laseb end meelelahutustel kaasa kiskuda selleks, et vältida oluliste asjade või olukordadega tegelemist. Selleks sobib iga hea asi, näiteks väärtkirjandus, kui me seda kasutame oma materiaalsuse eest põgenemiseks.


Mulle väga meeldib see, et Tiit Pädam ütleb ka seda, et ükskõikseks võib muutuda ka kirikus – meil on siin nii hea olla! Meid ei huvita see, mis toimub väljaspool. See, kuidas osad kirikus olevad inimesed võitlevad pagulaste vastu, teevad nendest erilised deemonid ja ütlevad, et oi, nad tulevad nüüd ja vallutavad meie maa, võtavad kõik meie vara ... mõtlemata seejuures, et ka meie oleme olnud pagulased, meie rahvas on olnud pagulased. Et mitte kõik ei ole ainult hea elu peale tulijad. Nende inimeste pähe, kes on siiapoole teel, sätitakse omaenda mõtted. Kusjuures tulijaid on mõned, aga öeldakse, et neid on sadu tuhandeid, varsti tulevad Saksamaalt kõik miljonid siia ... Hakatakse oma heaolu pärast muretsema, et äkki võetakse meilt tükikene ära.


See, kuidas inimesed sellega kaasa lähevad, on täiesti hämmastav. See, kuidas kirikuinimesed samades ridades võitlevad ja lasevad ennast kaasa kiskuda ... Siis öeldakse neile: „Kuulge, neid pagulasi, kes siia tahavad tulla, on ainult 20 inimest.“


Loomulikult on seal ka omad ohud olemas ja ma ei taha pikalt sel teemal rääkida praegu, aga ükskõiksus võib tähendada seda, et sul on ükstaskõik, mis teisest inimesest saab. Kas ta lastakse seal kuskil maha, kas ta vägistatakse seal kuskil – sinu kodus see ei juhtu ja palun ärge siia tulge, me ei taha teid siia, vaadake, mis teiega kuskil juhtub, see on teie enda asi! Aga kui siin hakkab juhtuma, siis see on juba meie asi ja siis läheb juba ...


Kristlasel ei saa olla ükskõik


Ükskõiksus, loidus, kama-kaks-mõtlemine – mul on ükskõik ... Kristlasel ei saa olla kõigest ükskõik. Me ei saa ärrituda ainult selle pärast, kui meilt midagi ära võetakse, vaid me peaksime ärrituma selle pärast, kui me näeme kedagi, kellel ei ole hädavajalikkugi – see peaks meid ärevaks tegema, mitte see, et äkki meilt võetakse neli eurot ära ja pension jääb natuke väiksemaks.


Kristlik mõtteviis võib väga-väga väänduda ja inimesed võivad ka kirikus jääda väga-väga ükskõikseks. Oma aja üks kuulsamaid evangeliste Kathryn Kuhlman meenutas kord üht hetke oma elus, kus ta oli otsustanud, et nüüd ta lõpetab kuulutamise – sõbranna oli kutsunud teda elu lõpuni ta oma pansionaati elama, öeldes, et ta on juba küll tööd teinud ja nüüd oleks aeg puhata sest kõigest. Ta peab oma viimase koosoleku, see on õnnestunud koosolek, ning ta pakib asju ja jääb unne. Ta näeb unes üht väga ilusat välja, kus on aasal kaunid lilled ja seal on ring pühapäevariietes ja valgetes kinnastes inimesi, kes hoiavad üksteisel käest kinni ning laulavad koraale – hästi ilusaid: „Jumal, Sul ligemal ...“, „Jeesus, sa ainuke ...“ ja mida kõike veel – ja kõik on nii tore. Valgetes kinnastes ja pühapäevariietes inimesed hoiavad kätest kinni ja vaatavad fanaatiliste pilkudega üles taeva poole. Nad kutsuvad teda ka ja võtavad tal kramplikult käest kinni. Siis äkki läheb sellest ringist mööda üks sirgjoon inimesi: üks on ees ja räägib teistele, kuidas ta täpselt teab, kuhu minna. Õige pea selgub, et ta on pime. Ja siis Kathryn Kuhlman ütles, kuidas ta nägi, et need inimesed suunduvad otseteed kuristikku. Ta püüdis ringist lahti saada, aga teised hoidsid tal kõvasti käest ja ütlesid: „Kuhu sa lähed, meil on siin üheskoos nii hea olla?“ Samal ajal inimesed kukkusid juba ühekaupa üle serva kuristikku. Kathryn Kuhlman ärkas ja otsustas, et ta ei saa veel oma kuulutustööd lõpetada.


Mul on kama kaks, mis saab mu lapsest, kes on ristimata. Ma kirun oma onu või onupoega, kes ütleb kogu aeg, et ta on ateist ja mõnitab-tänitab usklikke. Mingu põrgusse! Peaasi et minuga on kõik hästi. See on ükskõiksus, mis saab teistest. Ükskõiksus, mis on teistel. Mis saab meie haigetest ja viletsatest, kes ootavad meie kõnet? Meie küllatulekut ...


Kui palju olen ma käinud vanadekodudes ja haiglates ja kuulnud, kuidas öeldakse: „Mind ei ole nii kaua aega enam mitte keegi vaatama tulnud.“ Nad heal juhul helistavad ja ütlevad, et neil on jube kiire. Ja siis nad on juba kuskil Filipiinidel ja siis Egiptuses suvitamas jne. Neil on nii palju tööd ning siis nad peavad korraks puhkama ... Aga võiks ju korraks läbi tulla ja mõned sõnad rääkida. 

Patt tekitab lahutatust


Võib-olla võiks keskenduda ühele asjale. Aga kui räägime patust – patt lahutab meid Jumalast. Patt on see, kui me oleme lahutatud Jumalast ja me ei kuule enam Tema häält, Tema nõuandeid. Ja tavaliselt on järgmine etapp see, et me oleme lahutatud ka oma kaasinimestest. Patt tekitab lahutatust. Kõik on pealispinnaline, üksnes virvendab. Me ei näe enam selgelt, me ei näe konkreetselt. Kaugelt ongi kergem: me ei näe enam kurbi silmi, küsivat pilku ... Meil on palju lihtsam elada. Me võime omale lubada väga häid teatrietendusi ja raamatuid, me võime omale lubada teiste eludes elamist, Kroonika sirvimist, Õhtulehe vaatamist – aga mis toimub meie enda toas? Kuidas Tõnis Mägi laulabki: „See on aeg, mil aknast paistab palju, aga tuba on tühi, nii tühi ...“ Ma pidevalt püüan kursis olla kõigega, mis on mu ümber, aga mu enda tuba on tühi ... Mul ei ole enam sidet kõige lähedasemate inimestega. Ja see võib paljude kristlaste elus täpselt samamoodi juhtuda. Seda on juhtunud ka minu elus. Sellega tuleb olla ääretult ettevaatlik.


Patu palk


Patu palk on surm, ütleb Piibel. See on päris karm. Minu meelest võib seda võtta umbes nii, et liikluseeskirja pideva eiramise palk on lõpuks vigaseks jäämine või surm. Täpselt nii me võime öelda, et patu palk on surm. See on tulem, milleni me jõuame välja, kui me jätkame pidevalt samas vaimus. Võiks võtta nii, et kõrval on olemas veel üks võimalus – igavene elu. Kui me ei usu igavesse ellu, kui me ei usu viimsesse kohtupäeva, siis jääb jutt patust mingiks eetikaloenguks või moraliseerimiseks. Ainult ristiinimesele, kes USUB seda, et me kõik peame kord seisma Jumala kohtujärje ees ja seal aru andma, on mõistlik rääkida patust, ülejäänutega võiks seda sõna vältida. On ka teisi sõnu.


Pühakiri hoiatab vahetevahel väga ränkade sõnadega teatud asjade eest. See on hoiatus selleks, et sa ei jõuaks nii kaugele, et sinuga ei ole võimalikki enam midagi teha – et sa iseennast ei määraks igavesse hukatusse. See ei tähenda seda, et Jumal on armutu. See ei ole sõnum lootusetusest, vaid see on sõnum sellest, et peatu, enne kui tuleb kuristik. Sa ei tea, millal on sinu jaoks viimane hetk. Ära pane vana rada mööda edasi, pööra ümber, TULE OMA MUGAVUSTSOONIST VÄLJA! Ära mõtle, et teised teevad veel hullemini ja küllap mina ikka pääsen või saan nii-öelda poolpõrgusse ... Ma ei usu, et seal on erinevaid sektsioone: kergem, raskem ja üsna mõnus ...


Meeleparanduse märgid


Meeleparanduse märgid on kurbus ja häbi. Mul on häbi.


Mulle meeldib kasutada seda näidet, kus preester küsis ühe mehe käest, kes oli suremas, et kas tal on hirm. Mees vastas, et ei, tal on häbi. Aga siis on juba hilja. Siis võib olla juba päris hilja. Kui sa ühel hetkel taipad ja sul hakkab häbi sellest, kuidas sa oled elanud, kuidas sa oled suhtunud ... Või mida sa oled ka annetanud, kui kirikusse sisened. See on seesama nurin, et Jaani kirikus on need plekid korjanduskarpides sees – „Minu annetus KOLISEB nüüd seal sees!“. Ei pea kolisema, saab ka nii panna, et ei kolise. Keegi juba avastas ja juba pannakse salvrätikusse viiesendiseid – siis ei kolise. Ja leiamegi salvrätikusse pakitud viie- ja kümnesendiseid ...


Ära pane üldse, kui sa nii ihne oled. Võib-olla ongi mõnel inimesel väga raske ja tema jaoks ongi see viis ainus võimalus oma tänu avaldada, pension on nii väike ... Ma ei ütle nende kohta seda ...


Aga meeleparanduseks on vaja aru saada sellest, et sa oled märgist mööda lasknud. Jumalaga ja kaasinimestega. Ja siis piisab vahel ka sellest, et sa ei tule erapihile, et sa ei räägi oma südame pealt ära neid asju, mis sind väga vaevavad, vaid sa tuled pühapäeval või neljapäeval kirikusse, kui on ka armulaud ja enne seda on pihiosa. Sa ütled koos teistega: „Mina, vaene patune inimene, tunnistan Sulle, Jumal, kõik oma patud üles, mis mina mõtte, sõna, teo ja tegematajätmisega ...“ Neljapäevasel armulauaga palvusel olen ma selle sõna sinna juurde pannud – „tegematajätmisega“. Me võime väga paljusid asju teha valesti, aga veel hullem, sinnasamasse ükskõiksuse juurde kuuluv asi on tegematajätmine. Oleks võinud ...


„Mul oli nälg, te ei andnud mulle süüa. Mul oli janu, te ei andnud mulle juua. Ma olin haige, te ei tulnud mind vaatama.“ Need on Jeesuse sõnad viimsepäevakohtu loos. Miks me peame ootama, millal see meile ette laotakse? Ja siis me küsime, millal me seda tegemata jätsime ... Me teame, mida Ta ütleb: „Kõik, mida te jätsite tegemata ühele minu vähimaist, jätsite te tegemata mulle.“


Meeleparanduse märk võib olla ka hirm. Mis minust saab, kui ma niimoodi jätkan?! Hirm võib viia ka tahteni meelt parandada. Igatsuseni midagi muuta. Aga pigem oleks ikkagi hea, kui see märk on kurbus ja pisarad ... Kui sa taipad, mida on Jumal oma armastuses sulle kinkinud ja kuidas sa Tema armastusele ja kingitustele oled vastanud.


Oma pattude tunnistamine


Teine osa meeleparandusest on oma pattude tunnistamine. Sa tunnistad seda Jumalale: kas üld- või erapihis. Räägid asjadest, mis on sind vaevanud, mille pärast on sul kurb meel, mida sa kahetsed. Räägid sellest, tunnistad oma pattu, kahetsed seda ja kuuled, kuidas vaimulik ütleb: „Mina, kutsutud ja seatud jumalasõna sulane, kuulutan sulle, et Jumal andestab sulle su patud.“ Me ütleme edasi selle, et Jumal on andestanud neile, kes kahetsevad oma pattu. Me ütleme selle Jumala imelise armusõnumi edasi.


Ja veel – aeg-ajalt ütleb vaimulik ka erapihil, et minge ja heastage asi. Vaimulik ei ole andeksandmise masin, et alati PEAB kuulutama andeksandmist. Vahel ütleb vaimulik: „Nüüd mine ja tee mõned asjad korda oma elus – need asjad, mida sa veel saad korda teha. Siis tule tagasi ja ma kuulutan sulle, et Jumal on sulle armuline.“ See on vaimuliku kätte antud ja vaimulik peab seda õigesti tarvitama. Meil ei ole õigust nuriseda vaimulikuga, et miks ta üht- või teistpidi teeb. See on tunnetuse küsimus ja kui sa ühtpidi valid selle vaimuliku, usaldad teda, siis usalda teda ka selles, mida ta sulle ütleb ja mida ta palub sul teha.


Enam ei taha


Millal me võime taibata, et me pole tegelikult meelt parandanud – käid küll pihil ära, aga tegelikult pole meelt parandanud? Kui me samamoodi edasi paneme. Saime pühapäeval andeks ja juba samal õhtul laseme täpselt samas vaimus edasi.


Andekssaamise vastuvõtmine väljendub selles, et sa ei taha enam „käsa külge panna“ neile asjadele, ei taha enam seda vahtida, ei taha enam nii ütelda. See, mida sa oled võib-olla korduvalt ja korduvalt teinud, muutub sulle vastikuks.


Mõnedki inimesed on mulle öelnud: „Nii kummaline, ma olin sellega nii harjunud ... Ma käisin pihil, kahetsesin ja sain andeks, aga siis kuidagi inertsist hakkasin seda uuesti tegema – kuid ma ei tahtnud seda enam, see oli vastik. See oli nii nõme ja rumal. Äkki taipasin, kui lapsik ma olin olnud, kui ma olin seda suhet pidevalt purustanud või iseennast pidevalt hävitanud.“ Jumal võib teha mõned asjad ka vastikuks. See on suur abi tihtipeale. Inimesed teevad ju pattu selle pärast, et see meeldib neile. Aga ühel hetkel enam ei taha, ei meeldi enam.


See on nii nagu paastuga, ühel hetkel enam ei tahagi süüa. Teatud ajal tahad väga, aga siis äkki tuleb see hetk, kus enam ei taha, harjud ära. Harjumusel on tohutu jõud. Kui teatud aja enam ei tee, siis ei ole enam harjumust. Ei tõmba enam ka selle poole. Kui mingil erilisel nõrkushetkel oledki veel alkoholijoobes ja oled jälle samasse rööpasse tagasi lohistatud, siis ... Nende asjadega tuleb olla ettevaatlik, milles meil on eksimused olnud. Osadel ongi alkoholijoove see, mis võtab pidurid pealt ja nad hakkavad halvasti ütlema kellelegi jms, või on seksuaalselt mingid asjad või mis tahes veel.


Parim pihipeegel


Vaadakem iseenda sisse ja lugegem kümmet käsku. Või kõige õudsem – lugege 1. Korintose 13. peatükki ja pange oma nimi armastuse-sõna asemele. Armastus on pikameelne – Jaan on pikameelne ... Oot-oot, kas ma ikka olen? Ja lugege sealt edasi ... Minu meelest on see parimaid, kõige ohtlikumaid pihipeegleid. Kui sa hakkad juba arvama, et sa oled väga hea ja sa ei pea enam midagi kahetsema, siis võta 1. Korintose kolmeteistkümnes ette, pane oma nimi „armastuse“ asemele ja vaata, kui kaugele sa jõuad, ilma et puna palgesse ja meeleheide peale ei tuleks.


Meeleheitest on järgmine samm igatsus armu järele, igatsus Jumala järele, igatsus selle järele, et Ta sulle, tobule, veel ikkagi annaks võimaluse. Ta on sulle juba küllalt andnud, aga äkki annab veel, äkki saad veel ... Ei pea ootama, millal jääd nii vanaks, et võid virila näoga öelda vaimulikule, kes räägib patust, et „mis pattu mul enam ...“.


Aamen.

/10.08.2016/