Vaimulikud vastavad

Piht

Pihist räägib ja küsimustele vastab õpetaja JAAN TAMMSALU.

Tahan kõnelda pihist nii lihtsalt kui võimalik ja nii täpselt kui võimalik. Kas on võimalik rääkida lihtsalt ja täpselt, see selgub nüüd kohe.

Süütunne

Igaüks meist on ehk tundnud, et mingi asi pakitseb. Süütunne. Üks Ameerika psühhiaatreid on kunagi öelnud, et kui ta saaks täna oma haigla patsientidele selgeks teha, et nad ei ole süüdi – nii, et nad tõesti jääksid uskuma, et nad ei ole süüdi, neil ei ole süüd –, siis ta võiks homme kolmveerand patsientidest haiglast tervetena välja lasta. Süütunne hävitab inimest totaalselt.

Vabanemismehhanism

Kirik on leidnud Piiblit aluseks võttes ühe mehhanismi, kuidas inimene võiks vabaneda endasse kogunenud hävitavast süüst. Sest olgem ausad – mina usun küll seda, et väga paljud inimesed varjavad midagi ega taha sellest isegi mitte oma kõige lähedasematele inimestele rääkida. See oli vist Jethro Tull, kes laulis: „Kallis, kui sa teaksid, mida ma mõtlen, kutsuksid sa kohe hullumaja auto, mis mind ära viiks ja sulgeks mind uste taha.“ Meie mõtted, meie teod, meie tegematajätmised ... Näiteks see, kui mõni inimene on lahkunud ja me taipame alles siis, et me oleme jätnud NII olulised asjad tegemata. Mida sa nüüd teed? Kuhu sa lähed? Teda ei ole enam. Tood matusele ainult suure võimsa pärja. Kas sa lunastad sellega oma süü? Kas sa saad oma patud andeks, oma südame kergeks? Vist ei saa.

Pihil võin ma rääkida kõigest

See maailm on täis süüdi olevaid inimesi, kes ei suuda oma süüga mitte midagi peale hakata. Mõned hakkavad ennast tööga tapma – arvavad, et suudavad teistele nii tõestada, et on tublid inimesed. Piibel ei ütle, et töö muudab patu olematuks. Ta kirjutab, et armastus katab pattude hulga. Ka pihtimine: pattude tunnistamine, kahetsemine ja andekssaamine. Piht on see, kus ma lähen ja tean, et ma võin rääkida kõigest. Ma tean, et ma ei pea midagi varjama. Ma tean, et vaimulik on andnud vande, et ta vaikib kõigest sellest, mida ta on pihi korras kuulnud. Ma tean, et vaimulikuga koos ma leian lahenduse, et oma süütundest vabaneda. Ma vähemalt loodan seda. Võib-olla leian ka mingisuguse tegevuse, saan mingi juhise, mida ma võiksin teha. Näiteks vanad palverännakud on olnud pihi tulemus. Sind saadeti teele, kus sa said järele mõtelda – kus sa said järele mõtelda kõige selle üle, mis sind on ahistanud, olukordade üle, kus sa oled midagi korda saatnud või tegemata jätnud. Sa mõtled järele.

Mõtlemisaeg

David Vseviov on öelnud, et ärge minge punasega üle tee ka mitte siis, kui autot ei tule, sest see on teil suurepärane võimalus natuke aega iseseisvalt mõtelda. Kasutage need sekundid ära, mõtelge. Piht on see koht, kus mõeldakse üle minuti. Mõeldakse intensiivselt oma eksimuste peale.

Kahetsus

Piht on oma patu tunnistamine ja selle kahetsemine. Vaimuliku poole pealt on piht ärakuulamine ja suunamine ning kui võimalik, siis andeksandmise kuulutamine. Kusjuures vaimulik ei kuuluta, et sa oled nüüd andeks saanud, vaid vaimulik kuulutab pihis, et Jumal on tõotanud läbi Kristuse andestada neile, kes oma pattu kahetsevad. Seega on selle tunnistamise juures ääretult oluline see teine element, kahetsus. Sest ma võin ka tunnistada seda, et ma olen midagi halvasti teinud, aga selle juurde pidevalt rääkida seda, et „Aga vaata, milline tema on!“, millised teised on ... „Vaata, kuidas nad sundisid mind eksima!“ „Mina olen ju päris hea, aga kui ikka kogu aeg närida mu kallal, siis ma lõpuks plahvatan.“ ... Jne.

Süüdistamise mõttetus

Pihi väga suur erinevus lihtsalt ärarääkimisest või psühholoogi juures käimisest on see, et seal peab tingimata jõudma välja kahetsuseni. Isegi siis, kui minnakse ennast õigustama, peab vaimulik viima inimese eneseõigustuselt oma süü tunnistamise ja selle kahetsemise juurde. Kui seda kahetsust ei tule ja jääb ikkagi eneseõigustus, siis piht lõpuks katkestatakse. Ei ole võimalik andeksandmist kuulutada inimesele, kes jääbki end õigustama ja teisi süüdistama. Mul on olnud inimesi, kes on öelnud, et nad tulid pihile, aga kes juba kolme minuti pärast on jõudnud otsaga peaaegu presidendi süüdistamiseni välja, oma eksabikaasa on täiesti tükkideks tehtud ja üldse oleks pidanud too hoopis kümme aastat vangis istuma ja mitte selle teise naisega ringi jooksma. Jne. On inimesi, kes tulevad pihile, aga ei suuda pihtida.

Piht kui oma pattu kahetsev toiming

Kui sa tuled pihile, siis sa tead, et see peab välja jõudma kahetsuseni. Mitte teeskluseni ega eneseõigustuseni, vaid kahetsuseni. Pihtimine on oma pattu kahetsev toiming. Punkt. Ma ei ütleks mitte midagi rohkemat, kui oleks vaja lühidalt vastata.

******

Kas luterlikul, ortodoksi ja katoliku pihil on vahet?

Ma ütleksin nii, et ortodoksidel ja katoliiklastel on vaimulikel pihi vastuvõtmiseks oma reeglistik, luterlased on pihi vastuvõtmisel üsna vabad.

Luterlik vaimulik võtab pihti vastu nii, nagu ta seda õigeks peab. Kas ta on lugenud katoliku pihiõpetuse raamatuid, ortodoksi vastavaid raamatuid või ta ei ole ühtegi neist lugenud ja tal on loomulik and pihti õigesti vastu võtta, kas ta on kellegi käest kuulnud, kuidas seda tehakse ... Ma arvan, et tänapäeval Usuteaduse Instituudis õpetatakse pihti vastu võtma. Minu ajal ei olnud instituudis mitte ühtegi sellist õppeainet (kuigi hingehoid kui selline oli olemas), kus oleks öeldud, et reeglid on pihi vastuvõtmisel nii- või naasugused. See on täielik iseõppimise tulemus. Ma ei tea, kas ma teen seda õigesti või valesti, aga ma tunnen, et inimesed tahavad tulla, ja ma näen, et väga paljud inimesed leiavad rahu ja nad saavad jalad alla. Kahjuks siiski mitte kõik. On ka lootusetuid olukordi. Mitte selle tõttu, et inimene on lootusetu selles olukorras, vaid mina olen lootusetu eksemplar, kes ei suuda konkreetselt seda inimest aidata.

Kuidas õigesti pihtida ja pihti õigesti vastu võtta?

Vaimuliku puhul, kes pihti vastu võtab, on ääretult oluline see, et ta oskaks natuke aega ka vait olla. See on vaimuliku puhul suur-suur oskus. Vaikiv vaimulik on haruldus. Ma mäletan, kui me olime anglikaani kiriku pea Rowan Williamsi juures tema palees, siis oli seal üks väike palvekamber, kuhu meid, erinevate maade vaimulikke, kes tahtsid temaga kohtuda, kokku koguti. Ta pidas meile seal hommikupalvuse. Ja ma mäletan, kuidas kirikupea seal ütles: „Ma tean, et kõige raskem ülesanne vaimulikel on vaikida.“

Vaimulik peab oskama vaikida ja kuulata. Mitte muidugi nii, nagu mõned kaua koos elanud abikaasad teineteisele ütlevad: „Räägi-räägi, sa ei sega mind.“ Sa pead kuulama nii, et sa kuuled. Pead esitama suunavaid küsimusi ja ütlema vajalikul hetkel: „Stopp! Me ei süüdista siin kedagi.“ Suurim probleem on see, et paljud inimesed ei oska pihtida. Nad hirmsat moodi tahavad käituda nii, nagu nad räägiksid mõnele sõbrannale oma asjadest – „jah, on küll midagi valesti tehtud, aga ikkagi on kõik teised palju rohkem süüdi“. Pihtija ja vaimulik peavad suutma pihil elimineerida suhtumise „mina ise olen natuke ja teised on ikkagi palju rohkem süüdi“.

On ka üksikud inimesed, kes süüdistavad end absoluutselt kõiges: kliimamuutustest kuni Ameerika presidendi valimiste nurjumiseni välja. Need inimesed on vaja saada selleni, et nad ei tunneks ennast kõiges süüdi. Ära korja kõike omale pähe, sa ei ole midagi sellist teinud, et peaksid end kogu aeg süüdistama ja üle päeva lõikuma. See on aga juba haiguse küsimus.

Tavapärane probleem pihil on vaimulikel see, et osata kuulata, osata suunata nii, et pihtimine ei läheks tagarääkimiseks ega süüdistamiseks. Pihtimist ja pihi vastuvõtmist tuleb õppida. See ei ole nii, et kui oled palju vastavaid raamatuid läbi lugenud, siis sa valdad teemat. Või nagu mulle ütles üks psühholoog, kes kutsus mind kunagi appi ühe juhtumi lahendamisel, õigemini noomis mind pärast: „Sa pead olema nagu tapeet. Sa pead ainult vaikima, kuulama, noogutama!“ Ma ei taha olla tapeet. Ma olen inimene koos oma emotsioonidega. Aga ma pean neid pihis vaos hoidma. Ma tahaksin väga mõnikord ka karjatada ja mõnikord ka kellelgi näo täis sõimata, et mida ta endast kujutab ja kelleks end arvab, aga ma pihti vastu võtva vaimulikuna ei tohi seda teha.

Kusjuures ajaloos on siiski olnud väga võimsaid pihi vastuvõtjaid, kellel on ukse taga olnud pikad järjekorrad ja ka suured ja tähtsad ninad on just nende juures käinud pihil – kuningad jms. Nende üks pihi vastuvõtmise meetoditest on olnud korralik läbisõimamine. No ikka korralikult andis! Nii et tolm lendas! Sa tulid sealt ära vaimselt läbipekstult, ta peaaegu virutas sulle, et mida sa siin hädaldad ja soiud. Ma ei tea, et Eestis oleks selliseid pihi vastuvõtjaid olemas. Ma olen kuulnud, et mõned nõiad ja selgeltnägijad sõimavad 50 euro eest 20 minutit inimesi ja inimesed seisavad järjekorras, et seda sõimu saada. Ma ei tea, milles siis probleem on, kas abikaasa sõimab kodus liiga vähe või mis. Aga piht ei ole kindlasti mitte see.

Mida piht annab inimesele?

Parim variant on see, et süütunne kaob. Sa ei pea enam kõndima ringi, teades pidevalt, et sa oled süüdi. Sa ei pea enam kogu maailmale tõestama, et ma olen küll süüdi, aga ma olen näiteks töö juures jube kõva tegija, ma töötan end surnuks. See, mis praegu selles maailmas juhtub ... Mõned aastad tagasi võttis sotsiaalminister kokku ühe uuringu, kus selgus, et väga paljud eesti mehed töötavad end surnuks või kapitaalselt haigeks, kuna nad on oma pered maha jätnud ja see süütunne sööb neid nii, et nad hävitavad end tööga. Nad ei lõpeta enne, kui kukuvad infarktiga kokku. Süütunne on meeletult hävitav. See on hape. Hingevaenlane on sellega väga palju tegev, et ta suurendab sinu süütunnet, ta süüdistab sind pidevalt. Selleks, et hävitavast haigusest, tõelisest vaimsest vähist lahti saada, on hea pihile minna. Sest teised variandid süütundest lahti saada on tavaliselt need, et kukud tööd tegema, sporti tegema, MIDAGI tegema, mis sind paneks unustama, et sa oled süüdi. Piht on see, kus sa saad lahenduse teistmoodi, ilma ennast tapmata.

Mis vahe on üld- ja erapihil?

Erapiht on see, kus inimene tuleb ja on üks ühele vaimulikuga. Kui me räägime katoliku pihist, siis me kõik teame neid väikesi putkasid, mille võreseinas on pisike avaus, kuhu vaimulik paneb oma vaigust puhastatud kõrva, et hästi kuulata, ja see, kes tuleb pihile, ei näe, milline selle koguduse vaimulik pihti parasjagu vastu võtab. Ta lihtsalt räägib sellele kõrvale, teades, et selle taga on vaimulik, mitte koristaja või sekretär või Delfi ajakirjanik. See inimene, kes tuleb katoliku kirikus pihile, teab, et teda ei teata, ta on anonüümne. Ta räägib oma eksimustest ja kahetseb neid. Siis vaimulik annab talle nõu ja lõpuks jõutakse palveni, absolutsioonini – pattude andeksandmise kuulutamiseni.

Luterlikus kirikus pihikambrid puuduvad. Meil Jaanis on nn õpetajate tuba, kus saab üks ühele rääkida. Tihtipeale siin juhtub ka nii, et inimene tuleb kõnetundi, ta ei pane pihiaega kirja, aga kuskil veerand tunni pärast jõuab ta asjani. Õigemini eestlane jõuab sinna umbes kolmveerand tunni pärast, rääkides enne maast ja ilmast, ja siis lõpuks ütleb, et tal on tegelikult üks asi veel – ja see on see, mille pärast ta tegelikult oli tulnud. Vahel tuleb mul siis lihtsalt öelda, et nüüd lepime uue aja kokku ja teeme pihi siis ära. Aga vahel jõutakse viie minutiga selleni, kus ma pean küsima, kas see on nüüd piht. Siis ma keeran end teise asendisse, ma ei ole siis üle laua näost näkku vaatav inimene, vaid keeran end küljega inimese poole, laud jääb ikka tema ja minu vahele ning ma tegelen kuulamisega, mitte näoilmete vaatamisega. Siin on üksnes tehniline vahe, et kus luterlikus kirikus võib pihti vastu võtta. Aga piht peab kindlasti olema üks ühele, n-ö kõrva ja suu vestlus.

On olemas ka üldpiht, see toimib igal pühapäeval ja Jaani kirikus ka igal neljapäeval. Ka armulaud on siis kaetud. Piht eelneb armulauale. Armulaud ja patukahetsus on kõigis kirikutes omavahel seotud. Me ei lähe armulauale vaid kui armastussöömaajale, kus kõigil on koos tore olla, vaid me läheme sinna kõik need, kes me oleme eelnevalt kahetsenud oma pattu ja vastu võtnud rõõmusõnumi sellest, et Jumal on kahetsejaile nende patu andeks andnud. Hing on halvast tühjendatud ja Jumal saab sinna valada oma õnnistuse, armu, rõõmu.

Kui üldpihile hilineda või sellest üldse ilma jääda, siis minu soovitus on küll see, et kui sul on väga suur soov armulauale tulla, siis võib seda teha, aga siis tuleks omaette vaikselt kohapeal patuse palve ära paluda, kasvõi sellesama tekstiga, mis on lauluraamatu vahel, või siis omaenda tekstiga, laotades Jumala ette oma konkreetsed patud. Lihtsalt niisama, et teised lähevad ja mina lähen ka – „Oi, tere, sina ka siin! Anna kätt ka! Läheme proovime selle leiva ja veini ära ...“ –, nii, ma arvan, ei oleks mõtet seda teha. Ma kardan, et see võib minna selle alla, nagu Piiblis on öeldud, et kõlvatult armulaua vastu võtmine võib inimese hävitada või olla väga kurbade tagajärgedega. Piiblis hoiatatakse selliste asjade eest. Ilma patukahetsuseta on mõistlik armulauast eemale hoida, eriti siis, kui sa oled kellegagi tülis ja lähed n-ö kurjalt armulauale. Parem hoia eemale, see võib olla oodatust vastupidise tulemusega.

Erapiht ... Kui tihti sellel käia? Siin ei ole kindlat vastust. „Kord kuni ...“ On inimesi, kes käivad kord kuus pihil, aga ka siin Jaani kirikus on inimesi, kes ei ole kordagi elus erapihil käinud, nad käivad lihtsalt üldpihil ja sellest neile nende meelest piisab. Ja võib-olla piisabki. Siin ei ole reeglit. Pigem on see, et kui ikka hing vaevama jääb pärast üldpihti, siis on erapiht vajalik. Kui sa ei saa oma asjadega üldpihis hakkama, siis tasub tulla erapihile. Kui sul on kahtlus, kas sa üldse võid armulauale minna, siis on erapihti vaja või vähemalt oleks mõttekas tulla konsultatsioonile, kas on vaja erapihti teha.

Erapiht ei ole üksnes kogemuse püüdmine. Igaüks võiks erapihini jõuda, aga see ei saa olla kuidagi käsu korras või normatiivne, et peaks kord elus või „oleks hea kui ...“.

Kas õpetaja peaks pihi juures olema kindlasti osaline? Kui põlvitada altari ees ja oma patte otse Jumalale pihtida, siis kas sellest ei piisa?

Ma ei arva, et õpetaja peaks olema osaline. Kui oma patte kahetseda, siis eks ikka Jumal peaks olema osaline. Küsimus on ainult selles, et Jeesus on öelnud Peetrusele, et annab talle ja tema kaudu ka teistele vaimulike n-ö võtmete meelevalla – kellele iganes nad patud andeks annavad, on need andeks antud; kellele kinnitavad, on need kinnitatud ... Siin on pigem küsimus selles, et kui me saame Jumalaga üks ühele asjad selgeks ja kui meil on tunne sees, et kõik on korras, siis me võime ju katsetada. Kui me iseseisvalt räägime Jumalale, kahetseme ja on ka tunne, et oleme andeks saanud, aga teeme sedasama pattu kohe järgmisel õhtul jälle, siis see võib-olla ikkagi ei toimi niiviisi. Katsetame. Kui ei tööta, siis tasuks kindlasti minna vaimuliku juurde ja kuulata, kuidas siis on, kui vastas on inimene, kellele on ordinatsiooniga antud „võtmete meelevald“. Siin on enesetunde küsimus – saab ka nii. Ja on öeldud ka seda, et tegelikult võiks ka mõne teise koguduseliikme juures käia pihil. Aga tema ei saa sulle küll midagi meelevallaga andeks anda, sest talle ei ole seda meelevalda antud.

On küll ka vaimulikke, kes väidavad, nagu Martin Luther on öelnud, et iga kristlane on preester ja on üldpreesterlus, me kõik oleme üksteisele preestrid. Aga ma hoiataksin selle eest, et me hakkaksime kodusel teel armulauda pühitsema ja pattusid andeks andma.

Just hiljaaegu oli juttu õpetajast, kes oli oma raadiojutluses öelnud umbes nii, et „Võtke nüüd tükike saia ja kallake endale klaas veini, ma nüüd loen pühitsussõnad sellele peale ja siis võtke sai suhu ja jooge veini peale, olete armulaua niimoodi vastu võtnud“. Me võime ju sellisele lihtsustatud teele minna (see vaimulik muide kõrvaldati paariks aastaks ametist, et ta järele mõtleks), aga pole mõtet.

Kui kaua erapiht tavaliselt kestab?

Erapiht kestab vastavalt sellele, kuidas see inimesel välja tuleb, nii et vaimulik saab lõpuks aru, et see on kahetsedes räägitud lugu. See võib kesta kolm minutit, aga ka kolmveerand tundi. See võib olla ka justkui järjejutt, kus inimene ei saagi ühe korraga kõike ära räägitud, mis on hinge peale kogunenud. Siin ongi küsimus, kas käia üks kord elus pihil või käia igal kuul või kord aastas. Äkki hinge tühjendamine ja rämpsu välja kallamine võiks olla siiski rohkem kui kord elus – kui juba koduseina hele tapeet läheb kümne aastaga päris jubedaks, mis selle hingega siis veel toimub, kui sinna väga palju koguda seda nõge, mis ei lase korralikult hingata ...

Mis on patt? Kuidas seda ära tunda?

Kui me räägime pihi puhul patust, siis see on eksimus. See on eksimus Jumala vastu, eraldatus Jumalast või see, millega „saavutatakse“ eraldatus Jumalast. Tihtipeale toob patt kaasa ka eraldatuse mõnest inimesest või paljudest inimestest. Need asjad käivad tihtipeale üheskoos. Kui sa oled ennast Jumalast lahti lükanud, siis sa tavaliselt oled ennast ka lahti lükanud vähemalt mõnest inimesest, kellega su patt seostub.

Patt on see, kui sa oled eksinud kõige olulisemate asjade vastu: esmajoones ehk armastusekäsu vastu. Kui sa oled mõne inimese elu põrguks muutnud, kui sa oled teinud asju, mis on sind ennast nõnda määrinud, et sa tunned ennast väga-väga räpasena. Patt on lahusolek Jumalast või see, mis tekitab lahusoleku Jumalast – meie eksimused.

On inimesi, kes tunnevad patu kohe ära, nad tunnevad süütunnet, aga on ka inimesi, kes on nii kalestunud, et nad ei saa mitte millestki aru, enne kui lõpuks on niisugune pauk ära käinud, et ta saab aru, mida on öelda tahetud. Patu äratundmine on inimestel erinev. See ei ole nii, et tunned selle ära siis, kui oled vaat seda ja seda teinud. Mõned inimesed ei tunne endal mingit pattu ära, nad tunnevad patu ära vaid teiste puhul. Aga süütunne on see indikaator meie sees, kus me peaksime hakkama endalt tõsiselt küsima, et äkki me peaksime sellest endas kuidagi lahti saama, mitte süüdistama teisi.

Mis on absolutsioon?

Absolutsioon on see, kui õpetaja kuulutab, et temale antud meelevallaga, läbi ordinatsiooni, vaimulikuks pühitsemise on talle antud õigus vastu võtta pihti ja kuulutada andeksandi, absoluutselt vabaks laskmist.

Kuidas pihiks valmistuda?

Mina ei soovitaks väga palju valmistuda. Selle väga palju valmistumisega võid nii meeleheitele jõuda, et sa ei jõuagi pihile. Ei ole vaja mingit lõputut paastumist vms enne pihti. Kui on see tunne, et peaks pihile minema, siis tuleb minna, mitte hakata nädalaid ja kuid selleks valmistuma. Kui sa üksinda analüüsima hakkad, siis võid lõpuks olla nii ahastuses, et ei julge enam toast väljagi tulla, rääkimata vaimulikule millegi rääkimisest. Ülemäärane ettevalmistus on pihi juures päris ohtlik asi. Aga no kaheldamatult võib enne lugeda Piiblit, palveid teha või otsida mingid palved, mis käivadki selle kohta, kus on patutunnetus ja patutunnistus sees. Mulle näiteks väga meeldib meie kiriku neljapäevaste palvuste tekst, kus on, et „olen pattu teinud mõtte, sõna, teo ja tegematajätmisega“. Tegematajätmisega patu tegemine ...

Kui me loeme Matteuse evangeeliumi 25. peatükki ja sealt viimse kohtupäeva lugu, siis see on see, mida võiks lugeda enne pihile minekut või kui sul üldse on kahtlus, kas pihile minna või mitte. Seal on see, mida Jeesus ütleb, kui ta räägib kohtupäevast, lõplikust kohtust, mis on pärast meie kõikide üle ja kus inimesed jagatakse vasakule ja paremale käele. Ta ütleb: mul oli nälg, mul oli janu, ma olin haige ja vangis, te ei tulnud mind vaatama, te ei liigutanud lillegi. Ta ei ütle, et te tegite seda, teist, kolmandat-neljandat asja, ta ütleb, et te jätsite hea tegemata. Nii et sealt tuleb välja, et üks kõige suuremaid pattusid on tegematajätmine, mitte tegemine. Kui me siin kelgime sellega, et ei ole ühtegi laternat puruks löönud, siis võiks ju küsida, kas me oleme mõne laterna süüdanud. Või nagu inimestele meeldib praalida, et mis pattu neil on – nad ei ole kedagi ära tapnud ega midagi varastanud. Aga kas sa oled oma ligimese elu veidi kergemaks teinud? Või oled nagu Vargamäe Andres, kes ehitab lävepakkusid kõrgemaks ja hävitab oma kõige lähedasemaid inimesi oma kurjuse ja õigusenõudmisega? Nii et kindlasti võiks seda lugeda.

Kui see ei mõju, siis loe Pauluse esimese korintlaste kirja 13. peatükki ja pane „armastuse“ asemel sõna „mina“. „Armastus on ...“ Ja siis tuleb, milline see on. Kui sa paned „armastuse“ asemele „mina“ ja juba esimese väite puhul hakkab häbi, siis loe natuke edasi – ja saadki aru, et on viimane aeg pihile minna. Proovime! „Mina olen pika meelega, ma hellitan, ma ei ole kade, ma ei kelgi ega hoople, ma ei käitu näotult, ma ei otsi omakasu, ma ei ärritu. Ma ei jäta meelde paha, mul ei ole rõõmu ülekohtust, aga ma rõõmustan tõe üle. Ma lepin kõigega, ma usun kõike, ma loodan kõike, ma talun kõike. Mu armastus ei hääbu kunagi.“ Kuidas oli?
Kui ei olnud väga mugav seda enda kohta väita, siis see tähendab, et on ehk viimane aeg pihile minna, enne kui sa oma suures iseteadvuses ja uhkuses päris lõhki lähed.

Kas võib teises EELK koguduses pihil käia?

Jah, võib. Ja kui mõne teise konfessiooni vaimulik on valmis sind pihile võtma, siis võib minna ka sinna. Näiteks vaimulikele ja üldse koguduse töötegijaile soovitatakse mitte minna oma vaimuliku juurde pihile. Seal on väga lihtne psühholoogiline mõte taga – kui näiteks sekretär on õpetaja juures pihil käinud ja nüüd järgmisel päeval õpetaja ütleb midagi sekretärile – näiteks „Nii ei tehta!“ või „Miks sa selle ära unustasid?“ –, siis võib esimene reaktsioon olla, et „Nüüd ta teab minust kõike ja hakkab seda ja seda ette heitma!“. See on hoiatus, et ärge käige üksteise juures pihil, kui te peate alluvuses töötama või üleüldse koos töötama. Nii et ma Arne Hiobile ei soovitaks minu juurde pihile tulla ja ta pole seda ka kunagi teinud. Eve Kruusiga on täpselt samamoodi. Ma pean praostkonna õpetajatega arenguvestlusi, aga see ei ole pihiletulek, vaid tõsine arenguvestlus, mida ma püüan kord aastas igale õpetajale teha.

Mul on siin ka näiteks koguduse liige, kes pidevalt käib ja ütleb, et ma olin sõimanud oma jutluses justnimelt tema läbi ja olin tegelenud seal tema personaalküsimusega. Noh, kui on inimesel selline arvamus, et kõike, mida kantslist ja altarist räägitakse, seda räägitakse otse ja ainult talle ja ülejäänud inimesed on tühi õhk, siis on see kindlasti „mania grandiosa“. 

Aga kui sul on tunne, et sa ei taha minna oma õpetaja juurde, võid vabalt valida mõne teise vaimuliku. Selle ka tunneb kuidagi nina järgi ära – nii nagu laps tunneb ära, et millise onu või tädi sülle ta ronib ja kellest käib kaarega mööda.

Kõige hullemad õpetajad ja hingehoidjad on need, kes siis, kui inimene hakkab midagi rääkima, segavad kohe vahele, et „A mul on ka nii olnud ... Mul on veel hullemini läinud!“. No mis sa siis enam seal räägid.

Kas pihi jaoks on võimalik õpetajat kutsuda koju, haiglasse, hooldekodusse?

Jah.

 Mis saab siis, kui inimene sureb enne, kui ta on pihtinud ja patud andeks saanud?

Ma ei tea, seda teab ainult Jumal. Ütleme nii, et ei ole mingit garantiid ka siis, kui sa oled oma patud andeks saanud või vähemalt õpetaja on seda sulle öelnud. Me ei näe ju inimese sisse nii põhjalikult, et kas see oli ikka kõik või kas kõik oli ausalt ära räägitud. Me ei saa öelda, et kui inimene on enne surma pihtinud ja siis kohe ära surnud, et siis see on otsetee taevasse. Umbes nii, nagu on eskalaatorid – et nii kui peale astud, hakkavad need liikuma. See ei ole nii, et käid hetk enne surma pihil ära ja siis eskalaator läheb liikuma ja jõuad viuh! taevasse, teised peavad aga ootama. Me ei tea, mis inimesel peas toimub. Me ei tea ka seda, kas inimene on enne surma Jumalaga äkki nii tõsise jutuajamise maha pidanud, et tal ei ole tõesti enam mingit vaimulikku sinna juurde vaja.

Nii et minul ei ole seda usku, et ainult vaimuliku andeksandmine on patu täielik kustutamine. Ma olen veendunud, et inimene saab ka ise Jumalaga asjad korda. Aga siiski mitte kõik ei saa seda. Paljud inimesed vajavad pihti. Rääkides selgub tõde. Ma RÄÄGIN asjad selgeks ja imestan siis ise ka. Selle juures on hästi oluline ka see, et vaimulik on andnud vande, et ta vaikib. Ei ole nii, et sa käid minu juures pihil ja ma lähen koju ning ütlen abikaasale: „Kas tead, mida see inimene mulle rääkis, tal on need ja need probleemid.“ Absoluutne vaikus. Olgu see jutt NII põnev kui tahes.

Kuidas õpetajad pihi vastuvõtmise koormale vastu peavad?

Ma olen nõus Toomas Pauliga ja mul endal on samasugune haigus (see ei ole vist Altzheimer, ma loodan): kui inimene ütleb, et ta eelmisel korral või möödunud aastal rääkis mulle sellest ja sellest asjast, siis ma peaksin tõsiselt teesklema, kui kinnitaksin, et ma mäletan seda. Vaimulik vabaneb patu kirjeldusest sellega, kui ta ise teeb pärast palve. See kuidagi kustutatakse, „delete“-nupp on vaimulikus olemas ning Jumal vist vajutab selle peale ja ütleb, et sul ei ole vaja seda mäletada, sellega ringi kõndida ega sellega ennast hävitada. Negatiivsete asjadega on nii, et kui sa neid liiga palju endasse korjad, siis ... Sellepärast ma olen ikka ja jälle soovitanud ka võimalikult vähe käia Eesti teatris, kuna seal on peaasjalikult hästi depressiivsed lood hästi karmis võtmes – see jääb sulle sisse ja tuled koju, hakkad ka naise peale karjuma, kõiki süüdistama ja kõiges kahtlema.

Inimene on nii ehitatud, et kui ta saab väga palju negatiivset, siis ühel hetkel see hakkab teda seest hävitama. Pihi vastuvõtmine on väga ohtlik. Ma ei imesta, et psühholoogidest mõned joovad või tarvitavad narkootikume. See pinge, mis kuulates sisse tuleb, on tohutu. Aga vaimulik palvetab selle endast välja ja unustab.

Kui on pihtida midagi seadusvastast, kas siis saab õpetajast kaassüüdlane?

Vaimulikku kaitseb seadus. Kui mulle on midagi pihitud ja siis on mul kapo mehed ukse taga ja ütlevad, et kedagi, keda kahtlustatakse mõnes kuriteos, on nähtud siia sisenemas ja siit väljumas ja te olevat nelja silma all juttu ajanud – millest te rääkisite? –, siis ma saan kapole öelda väga kenasti, et lugegu nad seadust. Vaimulike kaitseks on tehtud seadus, kus on öeldud, et me ei pea pihisaladust reetma – mida tahes meile on räägitud. Leerilapsed armastavad ikka küsida, et mis saab siis, kui keegi tuleb ja ütleb, et ta on kümme väikest last vägistanud ja tal on väga kahju selle pärast ja üleüldse tundub, et hakkab vahele ka jääma selle pärast. Et andku vaimulik talle andeks. Aga kui vaimulikul on vähegi tunne, et see on üksnes hirmu pärast ära räägitud ja kui see inimene siit läheb, võtab ta järgmise lapse ette, siis mida sel juhul ikkagi tuleks teha? Punkt üks on see, et ma ei pea talle pattusid andeks andma. Ma võin ju variserina ka öelda, et see ei olnud piht, vaid oli enese naha päästmise katse. Kuidas piiri tõmmata, et kust algab või kus lõpeb piht? Mul on võimalus inimesele öelda, et ei saa talle pattude andeksandmist kuulutada enne, kui ta läheb politseisse ja annab end üles. Need on asjad, mida ei anta sellisel viisil andeks, et karistust ei järgne ja mingid inimesed kannatavad selle tõttu terve elu. Vaimulik võib anda juhised, mida tuleb teha.

Teine asi on vaimulikul see, kui inimene ütleb, et mitte mingil juhul ... On olnud olukordi, kus inimene tuleb minu juurde ja räägib asjadest, mis on sellised, kus on riigikord vahepeal muutunud ja inimene kardab vahele jääda – ta on teinud omal ajal julgeolekuorganitega koostööd vms. Ja kui ma olen andnud talle juhise, et ole hea ja anna end üles, aga ta siiski ei tee seda, siis on see ikkagi selline asi, et ta ei tee sellega enam kellelegi kurja. Jääb ta siis vahele või ei jää ... Andeksandi ei tule ka minu poolt, kui ei ole tõelist kahetsust, vaid on ainult hirm vahele jääda.

Aga on ka neid olukordi, mis on nagu filmides, kus sa peadki vaimulikukuue nurka viskama ja teatama peapiiskopile, et lahkud ametist ning lähed otseteed politseisse. Kui sa tunned, et see, mis võib järgneda, kuna sina ainsana tead, siis ... Aga need on ikkagi filmide etüüdid, neid tehakse psühholoogilistes filmides, kus kõik on põnevil, et mis nüüd küll saab. Ma ei ole ÜHTEGI sellist kaasust kuulnud ühegi vaimuliku suust ega isegi mitte viidet sellele, et ta oleks olnud olukorras, kus ta tegelikult oleks tahtnud minna politseisse. Mitte ühtegi. Kui keegi teab mingit niisugust juhtumit, siis tulge ja rääkige mulle. Aga filmidest ma ei taha enam ammu midagi kuulda, ma ei vaata enam selliseid filme, need on mõttetud.

*****

Aga negatiivsest positiivsesse tulles – see, mis juhtub inimesega siis, kui ta tõesti usub seda, mida vaimulik talle ütleb – „Su patt on sulle andeks antud.“ –, siis need rõõmupisarad, mida on valatud, see hingamise sügavamaks ja rahulikumaks muutumine, mis järgneb, need on välised märgid, kus ma näen, et inimesel on sellest meeletult palju abi olnud. Ja kui inimene tuleb ja räägib, kuidas ta elu on täiesti teiseks muutunud pärast seda, kui ta käis pihil ja kuulis pattude andeksandmise kuulutust, tegi ära mõned asjad, mida vaimulik soovitas teha, jms, siis ma küll arvan, et piht on ääretult vajalik aeg-ajalt meile kõigile.

Aeg-ajalt on vaja pihil käia ja need asjad endast välja kallata, mida me oleme paksude kosmeetika- või töötegemise kihtide alla matnud ja mis sellest hoolimata urgitsevad end kõikidest nendest kihtidest läbi ja murendavad meie hinge nõnda, et me ei ole vabad, me oleme pidevalt pinges. See pinge hävitab, toob haigusi. Meie immuunsüsteem on väga nõrgestatud, kui me kanname endas eksimusi, mida me ei ole andeks saanud. Nii et soovitan soojalt, tulge pihile. Aga ärge tehke seda kõik korraga, pange end ilusti kirja.

/Ilmunud kahes osas. 16.12.2015 ja 27.12.2015/