Küsimustele vastab õpetaja Eve Kruus.
Mis on diakooniatöö?
Üks kiriku tegevusvaldkond on diakoonia. See sõna on tulnud kreeka keelest ja tähendab teenimist, isiklikku teenimist konkreetsetes elu olukordades. Diakoonia põhineb ka pühakirjal, Piiblil. Kuid diakoonia oli olemas juba enne Jeesust, sest läbi aegade on inimesed kas rohkem või vähem abistanud neid, kes on nõrgemad, hoolitsenud eakate eest, kes reeglina ON nõrgemad. Nõnda et diakoonia ei ole midagi väga spetsiifiliselt kristlikku. See kõik on olnud enne, aga kirik on selle rohkem esile tõstnud, sest ka Jeesuse sõnadest – tema mõistujuttudes, tema tähendamissõnades – tuleb välja diakooniateema. Teenimine. Just nimelt praktiline teenimine. Ka Sõna kuulutamine on diakoonia, ka see on teenimine – kuulutada inimesele, kes on hädas, jumalasõna, st äratada temas lootust, et ta saaks oma vaimse poole korda, saaks toetust pühakirjast. Aga samas ei saa kõrvale jätta ka puhtpraktilist poolt. Kuigi on öeldud, et inimene ei ela ainult leivast, siis ilma leivata ta ka ei ela. See on reaalne elu.
Sageli seostatakse diakooniat eakate inimestega. Tegelikult ei ole diakoonia seotud vanadusega. Abi võivad vajada igas vanuses ja igasuguste, väga erinevate probleemidega inimesed. Täna kõneleme siiski vaid eakatega seonduvast diakooniatööst.
Kuidas on inimesed Eestis saanud hakkama ajaloolise muutusega, kus põlvkondi hõlmavate suurperede asemele on tekkinud iseseisvad pisikesed pered?
See on väga suur muutus olnud. Varem oli nõnda, et perekond hoolitses oma vanade eest, kõik elasid koos: nooremad põlved, vanemad põlved. Vanemad kasvatasid, andsid vaimse poole, hoolitsesid lastelaste eest, noored omakorda jälle hoolitsesid vanurite eest. Tänapäeval elavad põlvkonnad eraldi, eakamad inimesed jäävad üksi. Väga paljud lapsed ja lapselapsed elavad hoopis teistel mandritel, kuhu eakad võib-olla ei taha koos nendega minna ja kuhu ka neid ei taheta – paraku nii see on. Ja nõnda nad jäävadki üksi.
Kuidas üksi, lastest kaugel, hakkama saada? Mis tuleb vanal inimesel endale selgeks teha?
Enamik vanemaid inimesi on endale selle olukorra teadvustanud. Nad mõtlevad sellele, et lastel ja lastelastel on seal, kus nad on, hea. Inimestel – või vähemalt suurel osal neist – on loomuses, et esiplaanile seatakse laste ja lastelaste heaolu. Lootes sellele, et armsatel on seal kuskil kaugel hea, et neil on parem, kui oleks tema juures. Seepärast püüavadki vanad ise kõigega hakkama saada ja mitte tülitada lapsi seal kaugel maal. Sageli nad isegi ei räägi lähedastele oma hädadest ega viletsusest – et ka neil oleks abi vaja.
Kuidas saada üle sisemust närivast kehvast tundest, kui lapsed on läinud ja vanemad üksinda jätnud?
Parimal juhul räägivad sellised inimesed oma olukorrast oma sõbrannadele, tulevad võib-olla kirikusse otsima seda inimlikku lähedust, mida neil kodus enam ei ole – ka see on diakoonia.
Ka need lapsed, kes käivad siin kirikus ja kuulevad sõna „diakooniatöö“, ei peaks mõtlema niivõrd võõrastele vanainimestele, vaid just oma isiklikele vanematele, kes seal kusagil kaugel külas elavad ja ootavad, et lapsed vähemalt mõnigi kord aastas neil külas käiksid. Nad võiksid sagedamini küsida oma vanematelt, kas neil on abi vaja. Mitte ainult jõulude ajal, vaid hoopis sagedamini neil külas käia, neid ära kuulata, nendega kõneleda. Enne, kui me alustame kusagilt kaugelt maailmaparandamist, võiksime oma lähedastega n-ö diakooniasuhted klaarida.
Kui ise enam hakkama ei saa ja tuleb minna diakooniahaiglasse või hooldekodusse, siis kuidas seal hakkama saada? Mida tuleb endale selgeks teha?
Tuleb selgeks teha, et on käes aeg, kus ma vajan teiste abi. Ma olen eluaeg teistele andnud ja nüüd lihtsalt on paratamatult käes selline aeg, kus ma vajan teiste abi. See ei ole midagi häbiväärset. Me kõik anname, me kõik saame. Ei ole sellist inimest, kes saaks sünnist surmani absoluutselt kõigega ise hakkama. Me kõik vajame, et keegi mõnikord aitaks ja toetaks. Ja muide – väga paljud abistajad (ka haiglates, eriti kristlikes haiglates ja hooldekodudes, niivõrd kui neid on) räägivad, et sellest aitamisest saavad nad iseenda jaoks võib-olla rohkem, kui nad anda suudavad. Ning neile omakorda tuleks ka abisaajatel öelda aitäh. Mitte sõimata, et „Pool tundi tagasi oleks pidanud juba olema! Seda ei jätku ja toda ei jätku!“. Kas või mõni soe sõna vastu anda. Ka sellega saab anda! Saab palvetada ka nende eest, kes on väljas. Ja ka hooldekodudes käivad vaimulikud. Alati on võimalik vaimulikku kutsuda, temaga kõnelda, kui hingel on raske.
Kuidas hooldushaiglas ette tulevate ebaväärikate olukordadega hakkama saada? Mida neis olukordades omale selgeks mõelda?
See on see aktuaalne kannatuste küsimus. Nagu Hiiob küsib: „Miks? Mille eest?“ Ega minagi ei oska sellele vastata. Meie hooldushaiglad on sellised, nagu need on: ei jätku inimesi, kes oleksid valmis sellistes kohtades sellise palga eest tööd tegema. Mida meie saame teha – nii kaua, kui see vähegi on võimalik, hooldada vanurit perekonnas, abistada teda tema oma kodus. Aga muidugi on olukordi, kus teisiti ei saa, tuleb haiglasse minna. Paljudel eakatel on ka vaim hääbunud, nad on juba ohtlikud iseendale, teistele. Siis ei saa teisiti, tuleb minna. Aga on palju ka selliseid olukordi, kus piisaks kas või sellest, et keegi kord päevas jalutab läbi, veedab vanainimese juures tund aega, aitab pisikestes asjades, mis ei nõuagi palju aega ega jõudu, kuid millega vanainimene enam ise hakkama ei saa.
Kas Tallinnas on vanurite organisatsioone, kuhu võiks pöörduda? Peale kiriku.
Sotsiaalkeskused. Need on igas linnaosas. Neid ei maksa karta. Ma olen paaris kohas käinud ja minu meelest on seal väga tore. Seal käivad just eakamad inimesed koos, seal on neil igasugused huviklubid ja huviringid.
Kas kirikuõpetajat on võimalik koju kutsuda ka nii, et ei ole mingit otsest soovi armulauda saada vms, vaid lihtsalt niisama?
Ikka on. Siis tuleb kantseleisse helistada ja kokku leppida. Samuti on kõigi meie vaimulike telefoninumbrid täiesti avalikud.
Kuidas oleks mõistlik vanadusse suhtuda, kui see aeg kätte jõuab? On väga palju neid, kes meeleheitlikult võitlevad vananemise vastu, tahavad olla lõputult noored või vähemalt nooruslikud ...
See on osalt ka tänapäeva nooruskultuse tulemus. Vanades nähakse justkui igandit, kes ei kõlba uuele tõotatud maale minema, kes ei väärigi jõudmist tulevikku, mis peaks olema helge ja ilus. Leeritunnis rääkis õpetaja Jaan Tammsalu kümmet käsku seletades sellest, kuidas Mooses hakkas oma rahvast Egiptuse orjapõlvest viima Tõotatud Maale. Lõpuks tuli välja, et kogu sellest mitmekümne tuhande pealisest kambast jõudis Tõotatud Maale ainult kaks inimest. Ülejäänud ei olnud Jumala silmis seda väärt, sest nad vaatasid teekonnal tulevikku alatasa tagasi ja leidsid ka minevikus, ka orjapõlves häid asju, nurisesid teekonna raskuste üle. Järelikult ei väärinud nad jõudmist tulevikku, Tõotatud Maale. Eks ka tänapäeval on sellist suhtumist. Noored on võtnud endale Jumala rolli. Vanad oma noorusaegade igatsustega on tüütud ja tülikad. Nad ei jõua muutuva ajaga enam nii kiiresti kaasa minna, nad on oma juttude, oma ilusate mälestustega noorusest, mis nende jaoks oli loomulikult ilusam ja rõõmsam kui praegune reaalsus, koormaks ja tüliks. Kes siis tahaks koormaks ja tüliks olla? Ja nii püütaksegi kas või kunstlikult säilitada noorust, eitades isegi iseenda eest, et aastaid on juba palju kogunenud. Püütakse olla noortele meele järele, vaikitakse maha oma tegelikud mõtted ja tunded.
Samas on üsna loomulik, et inimene mäletab ja tuletab meelde kogu seda ilusat ja head, mida ka kõige rängemas minevikus paratamatult leidub. Üks asi on tagasi igatseda orjusaegu, nagu tegid Moosese juhtimisel rännanud inimesed, aga igatseda tagasi head ja ilusat, mis rännakul tulevikku mõnikord kaduma läheb, mis uue ehitamise õhinas lihtsalt hävitatakse – kas see ikka on hukkamõistu ja põlgust väärt … Muide, nurisejate ja virisejate hulgas on ka väga palju noori. See ei ole ainult eakate omadus. Neil on virisemiseks omad teemad. Ja veel: inimesed on väga erinevad. Mõni eakas inimene on palju nooruslikum ja särtsakam kui näiteks gümnaasiuminooruk.
Miks vanasti väärtustati vanadust? Sellepärast, et vanadusega käisid kaasas tarkus, elukogemus jms. Tänapäeval, mil elu muutub, leitakse sellest vanast tarkusest, et see ei kõlba enam mitte kuskile. Leitakse, et kõik on tänapäeval muutunud, elu on muutunud ja seoses sellega tuleks kõike tõlgendada hoopis teisiti kui varem. Ka näiteks pühakirja. Milleks neid vanu enam siis vaja? Meil on olemas raamatud, filmid, lindid – kes tahab, õpib sealt. Vanad on segav faktor, mis võtab ära materiaalseid ressursse.
Aga vanadel tuleks sel juhul asja võtta rahulikult : „Rääkige, rääkige. Paarikümne aasta pärast olete te sealsamas, sellessamas olukorras, kus meie praegu. Keegi ei jää igavesti nooreks.“ Ja võttagi asja nõnda, et meie oleme oma ülesande täitnud, lapsed on üles kasvatatud ja nüüd on aeg ka enda jaoks. Paratamatult on nii, et kõik inimese paremad aastad lähevad selleks, et tööd rügada, lapsi kasvatada, oma vanemate eest hoolitseda. Aga nüüd on aeg iseenda jaoks. Nüüd on aega selle jaoks, milleks varem ei jätkunud. Nüüd on aeg vaadata rõõmsalt tagasi, vaadata, kuidas noored tegutsevad, kuidas nad teevad neidsamu vigu, mida sa ise oled teinud. Ja vajadusel toetada neid.
Paljudel on paaniline hirm surma ees. Millest see tuleb? Mida teha?
Ma arvan, et nad lihtsalt ei ole mõelnud enda jaoks läbi, mis surm on. Need, kes on ateistid, ei tohiks seda üldse karta. See on imelik, et just nemad kardavad. Sest kui niimoodi võtta, et Jumalat ei ole, et kogu inimelu on ainult üks suur bioloogiliste protsesside kogum, siis on surm ju vaid eimiski. Ühel ilusal hetkel sa lähed magama ja enam ei ärka. Bioloogilised protsessid kõik lõpevad. Kõik mured, valud ja vaevad lõpevad. Ei ole enam mitte midagi, ka seda isiksust mitte, kes hirmu tunneb. Nii et ma ei saa aru, miks inimesed, kes ei usu teispoolsusesse, surma pärast üldse muretsevad. TEGELIKULT peaksid hirmu tundma just need, kes usuvad, et surm pole lõpp, et teispoolsuses elu jätkub, et on igavene elu – see tähendab ka ristiinimesed. On ju nende ainus lootus Jumala armule, sest ainult oma tegudega inimene paradiisi välja teenida ei suuda, püüdku ta nii palju, kui tahab.
Inimene peaks enda jaoks selgeks mõtlema, mida ta surmas kardab. Kristlased ei peaks kartma, neil on ju lootus, lootus Jumala armule ja halastusele, mis kannab surmast läbi igavesse ellu. Aga kui neil seda lootust ei ole, siis tuleb küsida, miks ei ole – kas on Jumalaga suhted segamini, kas on kirikutee üksnes formaalselt ette võetud, et nime poolest olla kristlane, aga tegelikult ... Kui mõte surmast tekitab hirmu, siis tasuks mõelda oma elule. Kuidas sa oled elanud? Milline on su suhe Jumalaga? Sest kuni surm veel ei ole saabunud, on viimse hetkeni võimalik asju muuta.
Kuidas saaks oma koguduse abivajajaid aidata?
Reeglina abivajaja ei väljenda oma abisoovi. Aga kui inimene abi ei küsi ja varjab, et ta seda vajab, ega siis aidata ka ei saa. Ainus, mis on – et kui ta siin kirikus käib, kui talle sigineb siin mõni sõbranna või lähedane inimene, kellele ta usaldab aegamisi, et ta on üksi ja tal on probleemid, jutud levivad, võib-olla siis sealtkaudu tuleb see asi välja. Ainus, mida me kirikus saame teha, on tekitada see tunne, anda mõistmine, et me tahame neid kuulata ja võimaluse korral aidata. Ega me muud teha ei saa. Kui ei tea, kes abi vajavad, siis ei saa ka aidata. Ja mul on tunne, et palju on neid, kes abi vajaksid, aga kes tagasihoidlikkuse tõttu lihtsalt ei anna sellest märku.
Kuidas see abipalumine reaalselt peaks välja nägema?
Seda võib küsida õpetaja Jaan Tammsalult, põhiliselt tema juurde tulevad need inimesed, kes tahavad rääkida, küsivad abi. Olen ka ise mõne inimesega vestelnud. Sageli neil mingit otsest häda ei olegi peale selle, et nad on üksi, nad on kurvad. Siis nad otsivad mingi põhjuse, et tulla ja vaimulikuga rääkida. Seal võib küll olla midagi, mis nagu oleks põhjus, aga selle taga on tegelikult üksindus.
Kuidas Jaani koguduses diakooniatööd tehakse?
Diakooniatööga on nii, nagu ta on. Kui oli iseseisvumisaeg, siis oli siin üsna palju diakooniatöötajaid – seoses ka välisabi ehk humanitaarabiga, mis tuli laiali jagada. Siis oli põhiline see, et inimeste vaesust vähendada. Tänapäeval siiski sotsiaalsüsteem on suhteliselt korras ja meie kirikus materiaalset abi reeglina ei jagata. Meie diakooniatöötajad osutavad hingelist abi, teevad just seda, millest eespool kõnelesime: käivad eakate juures kodudes, kõnelevad nendega, kuulavad neid, loevad pühakirja, palvetavad. On seltsiks. Tänapäeval on ka inimesi, kes diakooniaga sooviksid tegeleda, suhteliselt vähe. Meil siin diakooniarühmas on keskmine vanus kuskil üle 80 aasta. On alla 20 proua, kellel igaühel tõepoolest on oma kaks-kolm hoolealust, kelle juures kodudes nad käivad suhtlemas. Ei, me ei tee seal mingeid füüsilisi töid, st sanitaar- ega koristustöid. Põhiliselt on meie poolt vaimne tugi. Loomulikult kui inimesel tekivad oma hoolealusega väga head suhted ja nad omavahel ise kokku lepivad, võib ta käia apteegis või poes ja tuua midagi, aga põhiline on ikkagi vaimne tugi ja suhtlemine. Tegelikult see ongi just see, mida inimesed tahavad. Nad tahavad, et keegi kuulaks, kui nad räägivad. Neil on vaja elavat hinge.
Kas siis Jumalast ei piisa?
Ei, ainult Jumalast ei piisa. See, et inimene usub Jumalasse, on väga hea, aga ainult Jumalast ei piisa. Me oleme inimesed, me vajame enda kõrvale teist inimest, omasugust. Seda mõistab ka Jumal. Loomisloos ütleb Jumal : „Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.“ (1Ms 2:18). Abi – see tähendab teenimist, diakooniat, tähendab teist inimest. Juba Jumal kõneleb sellest. See teadmine, et seal kaugel ja kõrgel on keegi hea ja hooliv, on väga kena, aga inimene tahaks ka reaalselt tunda tema puudutust. Diakoonias on inimene kui Jumala käsi, Jumala suu teise inimese juures. Just inimeste kaudu Jumal näitabki oma armulisust. Diakooniatöö ongi tegelikult Jumala teenivad ja abistavad käed.
Kuidas anda endast märku siis, kui tekib soov teisi aidata?
Alati, kui tekivad küsimused, et tahaks midagi teha, aga ei tea, mida, võib tulla mõne õpetaja juurde või pöörduda sekretäri poole ja tema teab, kelle poole edasi suunata. Kui ikka inimesel on tahtmine, aega ja soovi ka on – inimestel on erinevad võimed ja võimalused –, siis ei anta talle mitte kunagi teha rohkem, kui ta suudab. Me küsime inimeselt, mida ta oskab, tahab ja suudab. Midagi peale ei sunnita. Kui huvi on, tasub alati küsida.
Kui palju on Jaani kirikus neid inimesi, kes abi vajaksid? Kas inimesi jagub nende kuulamiseks-aitamiseks?
Küsimus on selles, et need vanainimesed, kes seda tuge vajaksid, ei anna endast kuidagi märku. Kui leidub eakas inimene, kes seda tuge vajab ja ta sellest märku annab, siis me suudame garanteerida inimese, kes temaga tegelema hakkab. Vahel piisaks sellestki, kui inimesel oleks keegi, kes aitab teda üks-kaks korda aastas kirikusse tulla.
Minu unistus on see, et need inimesed, kes on jäänud koju, kes ei suuda füüsilistel põhjustel kirikusse tulla ja kellel pole ka omakseid, saaksid kas või kord või kaks aastas tulla kirikusse. See on täitsa võimalik. Meil on nooremaid inimesi, kes on autodega. Üks või kaks korda aastas ei ole seda raske organiseerida, et mõni noorem inimene vanuri auto peale võtab ja kirikusse jumalateenistusele toob ja pärast koju tagasi viib. Üks asi on see, et õpetaja või abiline käib kodus, aga see ei ole see, mis olla kirkus teiste keskel. Tehniliselt oleks see võimalik.
Üleskutse lastele ja lastelastele, kõigile noorematele inimestele: märgake! Praegu on põhihäda, et me ei tea, keda abistada. Me peame muretsema nende pärast, kes siia ei jõua, kes on jäänud üksi.
Mis iseloomuomadused peaksid olema diakooniatöö tegijal?
Ääretu kannatlikkus, leplikkus, alandlikkus ja väga hea kuulamisoskus. Need on põhilised. Kokkuvõttes – tal peab olema hea süda. Ta peaks olema kaastundlik, hooliv.
*****
Inimene ei tohi jääda üksi. Kui mingil põhjusel on see siiski juhtunud, siis ära jää üksi koju. Tule! inimene vajab lisaks jumalale enda kõrvale ka teist inimest. Ja kirik on üks koht, kus võib sellise inimese leida.
/Ilmunud kahes osas. 21.10.2015 ja 29.10.2015/
