Vaimulikud vastavad

Hingehoid

Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU.

Mida tähendab, et inimene koosneb ihust, hingest ja vaimust? Mis vahe on hingel ja vaimul?

Hästi lihtne on seda esimest ja teist-kolmandat omavahel eristada. Mis on ihu, seda me peaksime kõik teadma. Aga see, et meie ihu paneb teotsema kõik see muu, on meile ka arvatavasti teada. Kui meil ei oleks hinge, siis keha võib-olla natuke veel tõmbleks, aga siis jääks vaikseks ja rahulikuks ning olekski kõik.

Kui me läheme Piibli algusesse – aga see on väga ohtlik, siis võib see jutt väga pikk tulla –, siis seal Jumal loob inimese omaenda näo järgi. Ühel hetkel Ta puhub oma hingeõhu inimese sisse ja siis saab inimene elavaks hingeks. Keha, kest, tehakse valmis ja siis puhutakse selle kesta sisse mingisugune selline õhk, mis paneb selle kesta teotsema. Ta võtab oma hingeõhu tagasi inimesest, kui see sureb. Puhub selle sisse ja siis tõmbab jälle välja, midagi ei lähe kaotsi. Hing lahkub ihust.

Hinge ja vaimu seletamise osas on kindlasti teolooge, kes suudaksid siin Facebookis 68 lehekülge täita hinge ja vaimu erinevust kirjeldades ja Piibli kirjakohti siia juurde tuues ... Küllap on lihtne öelda nii, et hing on see, mis paneb inimese liikuma, annab kehale jõu, mõtlemisvõime jms. Vaim on mingi lisa, boonus. Kui me oleme Jumala näo järgi tehtud, siis me peaksime igatsema Jumalalt mitte ainult seda hingeõhku, mis meis on olemas nii kaua, kui me elame, vaid lisaks sellele hingeõhule ka vaimu. Öeldakse „vaimne inimene“ ja „lihalik inimene“. Lihalik inimene juba liigub – hing on sees ja liigub küll.

Aga nüüd on küsimus selles, kas me vajame vaimu. Nüüd tuleb veel üks mõiste, „Püha Vaim“. See on Vaim, mis teeb inimese enam ja enam Jumala sarnaseks. Selleks me oleme ju loodud, aga tegelikult on meile antud ka ülesanne selleks saada.

Kui Piibli alguses on sõnad, kus Jumal ütleb nii, nagu räägiks Ta kellegi teisega – tehkem inimesed oma näo järgi –, siis juba vanasti küsiti, et kellega Ta seal räägib. Kas Ta on natuke haige, et räägib iseendaga? Või on Ta nagu noored, kes liiguvad, klapid peas, ringi ja pobisevad midagi?

Üks vana rabi on öelnud ilusti, et Jumal räägib seal inimesega: „Tehkem!“ Mina teen oma osa valmis, aga kui sina, sinder, ei võta minult minu Vaimu, püüad ise ainult hingeõhuga hakkama saada, siis ei tule sellest loomingust suurt midagi välja. Üks käkk, mis teeb ka teiste elu käkiks.

Nüüd on küsimus selles, kas inimene igatseb Jumala Vaimu, Jumala juhtivat Vaimu, armastuse ja halastuse Vaimu ... Hingeõhuga võib inimene muutuda lihtsalt üheks suureks egopunniks, aga Vaimuga hakkab ta rohkem taipama, rohkem tajuma tervikut ja seda, et ta on terviku osa ja et temast kui terviku osast sõltub ka terviku tervis. Me võime Jumalalt paluda Vaimu ja selle Vaimu juhtimist endasse.

„Sina, inimeseloom, sa pead oma hinge eest hoolt kandma!“ See lause on peaaegu kõigil eestlastel hästi meeles, nad teavad, et see on „Kevadest“ pärit ja köster ütles seda. Huvitav küll, et seesama köster, kes on hästi negatiivseks kujutatud, on seal ütlemas midagi sellist, mis on oluline. Lõpmata oluline ja mõistlik. Me PEAME oma hinge eest hoolt kandma.

Seesama hing võib meid juhatada ka kurja tegema, võib juhatada ka iseennast hävitama jms. Kui me oma hinge eest hästi hoolt kanname, siis seda ei juhtu. Mul on tunne, et oma hinge eest saab hoolt kanda Jumala Vaimu abil. Aeg-ajalt on need justkui üks ja seesama asi, üks tuul puha. Heebrea sõna ruah käibki nii tuule kui ka Vaimu kohta. Me vajame seda Jumala Vaimu, Jumala tuult endasse ja selle läbi me saame ka oma hinge eest hoolt kanda, suunata oma hinge toimlemist õiges suunas. See on minu seletus sellele.

Hingehoid väljub kristluse piiridest, see on üldinimlik nähtus või vajadus. Milline on kristlik hingehoid? Millest see lähtub?

Kui me räägime kristlikust hingehoiust, siis me räägime hingehoiust, mis lähtub Piibli põhitõdedest ja Piibli hoiakutest. On olemas mitmesugust hingehoidu: on olemas ka ilmalikku hingehoidu, mis välistab täielikult Jumala Vaimu juhtimise ja mis taandab kõik sellele, et inimese enda sees toimuvad erinevad protsessid ja neid annab ka juhtida: vajaduse korral tablettidega, vajaduse korral millegi muuga.

Kristlikus hingehoius on usk ka sellesse, et Jumal võib tulla oma Vaimuga ja aidata meil hinge paika saada. Kui me loeme ka pühakirja, palvetame, kui meie pärast palvetatakse, siis tuleb sealt selliseid elemente, mille kohta me võime öelda, et see on kristlik hingehoid.

Miks hing vajab hoidmist ja kaitset?

Keha vajab ju ka hoidmist, arendamist ja liigutamist. Kui vaadata seda, mis inimesest võib saada, kuhu ta võib oma taandarengus välja jõuda, siis see on päris kohutav. Kui hinge eest õigel ajal hoolt ei kanna, siis võivad hinge usurpeerida sellised jõud, mis on kaugel Jumala Vaimust ja mis on pigem selle teise poole ehk kuradi vaimud.

Kristlikus hingehoius on püüd sellele, et inimene oleks juhitud Jumala Vaimust. Et see, mida ta teeb, kuidas ta teeb, kuidas ta elab, millele rõhku paneb, kuhu panustab jne, oleks juhitud Jumala Vaimust ja oleks nende asjadega kooskõlas, mida Piibel õigeks inimeseks olemisest kõneleb.

Hing võib raisku minna. Ei ole nii, et ainult keha võib raisku minna, me võime keha käest lasta. Aga hing võib täpselt samuti raisku minna. See, milliseid mõtteid me mõtleme, see, millega me tegeleme, see, kellele me oleme juhtimise üle andnud – kes on juhtimispuldis ... Kuni selleni välja, et inimene võib endalt elu võtta, võib teist inimest kahjustada jne. See ei ole ainult keha probleem. See on see, kui inimesed ütlevad: „Mingi hääl ütles mulle.“ Juhtimispult on kellegi teise käes. Inimene on kolm päeva tagasi öelnud, et enesetapp on midagi kohutavat ja kuidas küll inimesed võivad teistele nii teha, aga siis kolme päeva pärast läheb seesama inimene ja riputab ennast üles. Mis see oli siis? Kes teda juhtis? Mis selle hingega oli juhtunud? Kes seda juhib inimeses?

Mul on näiteid elust, kus tõepoolest inimene on oma põhimõtetelt väga selgelt seda meelt, et enesetapp on kohutav ja nii ei tohi teistele teha, ja seesama inimene kolme päeva pärast, süües antidepressante, läheb ja teeb seda siiski.

Hingega võivad olla ohtlikud lood. Kui me jätame ta hoidmata ja juhtimata, siis võtavad juhtimise üle teised. On jõud, mis juhivad siis, kui teised ei juhi. See on niivõrd lihtne. Ja meie hingega on kummalised lood, ta vajab juhtimist ja hoidmist. Et mitte langeda valede jõudude küüsi ja meelevalda, sest sealt välja rabeleda on ääretult raske ja mõnedel juhtudel täiesti võimatu. Kui liiga hilja hakata hinge hoidma, võib juhtuda, et enam ei ole midagi teha. Nii võib olla narkomaani või kroonilise alkohooliku hingega. Teatud hetkest on asi pöördumatu. Siis jääb vaid lootus, et kui ta sureb, siis äkki Jumal ikkagi võtab ta vastu, kui ta oskab selle viimase palve teha. Aga see näide läheb juba ekstreemsustesse ...

Mis on hingehoiu eesmärk?

Hingehoiu eesmärk on aidata inimest sellisel viisil, et see, mis on hinges katki läinud, saaks vaikselt terveks. See, mis on viltu läinud, mis on valede jõudude poolt valele poole juhitud. Toome lihtsa näite. Kui inimese enesehinnang on kohutavalt madalale pekstud ja inimene ise on ka kogu aeg sellele kaasa aidanud, siis võib hingehoiu eesmärk olla väärikuse taastamine või usu andmine, et inimese elul on mõte ja et ta võiks tegelikult siin maailmas veel väga palju head korda saata. Hingehoiu eesmärk võib olla sisemiste silmade suunamine õigele poole.

On inimesi, kes arvavad, et nad on kõige õnnetumad siin maailmas. Ma mäletan väga hästi, kuidas mulle usaldustelefonile helistas keegi ja ütles, et ta tapab ennast nüüd ära, et ta pool elu on mokas, sest ta poiss jättis teda maha. Siis tuli välja, et ta on 13-aastane, ja ma lubasin ennast kõigepealt ära tappa, sest ma olen juba tunduvalt üle kahekümne kuue. Siis me naersime natuke aega koos ja saime sellest enesetapumõttest üle. Nii et hingehoid võib vahetevahel olla ka väga lihtne. Väike pööre mõtetes, suhtumises. Aga hingehoidjal on vaja näidata, et sul on, kuhu vaadata. Aidata inimesel välja tulla negatiivsest hoiakust enese ja maailma suhtes.

Kristlikul hingehoiul on üks dimensioon kindlasti juures – see on Jumala dimensioon. Mulle väga meeldis ühe Ameerika väga paljude presidentide hingi hoidnud evangelisti Billy Grahami Tallinnas Oleviste kirikus peetud jutlus, kus ta alustas selle näitega, et üks politseinik liikus mööda oma territooriumi New Yorgis ja äkki avastas ühe silla peal ühe päris kõrgele kaare peale roninud mehe. Kuna see oli tema territoorium ja tal oli ka inimesest kahju, siis ta hakkas talle sinna hõikama, et ärgu ta seda lollust küll tehku. Inimene karjus vastu, et miks mitte. Politseinik ütles, et ta tuleb ja seletab talle, et elul on mõte. Roniski vaeseke sinna üles mehe juurde, nad rääkisid ja rääkisid ja rääkisid ning hüppasid siis koos sillalt alla.

See võibki vahetevahel nii olla, et kui hingehoidja on väga nõrk, siis ärgu ta ronigu teise hinge hoidma, teine võib oma depressiooniga, oma negatiivsete hoiakutega tema mõtteviisi ka nii ära rikkuda, et tagajärjed on koledad. Hingehoidjad peavad olema tugevad inimesed ja nad peavad väga tugevalt olema haagitud Jumala külge.

Ilmaliku ja kirikliku hingehoiu vahe ongi Jumala dimensioon. Kui ma hakkan inimesele seletama ilmaliku hingehoidjana, et ta elul on mõte, siis ta võib ühel hetkel mulle selgeks teha, et tegelikult ei ole. Ja lugeda mulle ette 30 erinevat asja, miks ei ole. Kui ma hakkan talle ütlema, et keegi ikka sind armastab, siis ta loetleb mulle, kuidas ka kõige lähedasemad inimesed on teda reetnud. Ühel hetkel on see, et kuhu edasi?! Kuidas sa ütled talle, et keegi teda armastab, kui inimene loetleb sulle 20 inimest, kes on teinud talle väga palju kurja? Mis siis edasi? Kas hakkad ise teda armastama? Psühholoogina ei jõua ise kõiki armastada. Nüüd ongi see Jumala dimensioon.

Jällegi üks lihtne näide vaimulikust, keda vanemad palusid oma poja juurde, poeg oli enesetapukatse teinud, aga sooritus oli ebaõnnestunud. Poeg oli nüüd haiglas, aga ta ei tahtnud oma vanematega rääkida. Paluti vaimulikku, et ta läheks. Vaimulik läks ja poiss ütles talle, et oli pealt kuulnud isa ja ema kaklust. Isa ja ema arvasid, et teda ei ole kodus, ja selle kakluse käigus olid rääkinud, kuidas nende elu on täiesti ära rikutud sellega, et see laps sündis. Emal oli jäänud karjäär tegemata, isal jäi ka midagi tegemata. Nad süüdistasid teineteist selle lapse sünnis. Laps kuulis seda kõike pealt, et ta on täiesti soovimatu. Vaimulik ütles: „Aga kui vaatamata sellele, et mitte kumbki sind ei tahtnud, sa ikkagi sündisid, siis Keegi sind siiski väga tahtis. See, et Ta sind sellisesse olukorda ikkagi sündida lasi, see tähendab, et sa oled Tema poolt väga armastatud.“ Me võime selle dimensiooni sisse tuua. Kristlikus hingehoius sa pead inimese selle Tuntava lähedusse viima. Mõtetes nendest asjadest rääkima, et inimene hakkaks tundma, et tal on palju põhjust tänulikkuseks.

Loomulikult võib negatiivne negatiivse järel olla ja üks pauk järgneda teisele ... Ma olen suhelnud inimestega, kelle ümbert on KÕIK lähedased inimesed kas vähiga või õnnetuste läbi ära võetud. Puhas plats. Ja nüüd ta kardab oma viimase lähedase pärast, kes veel on jäänud. Kogu aeg on hirm. Äkki midagi juhtub ... Nendes olukordades on vahel ÄÄRETULT raske inimest hingehoius aidata. Aga vahetevahel piisab hingehoiuks 20 minutist. Inimesed lähevad säravate silmadega välja. Vahepeal on nad löristanud nutta, aga siis pühivad oma pisarad ära ja lähevad õnnelikena minema. Kuid vahetevahel ma kutsun mõne inimese taas ja taas tagasi. Mõnega on igal kuul üks n-ö seanss, kus me tund aega räägime ja püüame vaikselt selle katki tehtud ja ka ise katki aetud hinge tasapikku tükikaupa terveks teha, kokku liimida ja leida võimalusi, kuidas see hing tõepoolest hoitud saaks.

Millised on eestlase iseloomulikud hingehädad?

Ma millegipärast ei usu, et siin on midagi eestlastele hingeomast. Inimene on inimene. Ma olen kõnelenud šotlastega, inglastega, erinevate Kanadas elavate rahvaste esindajatega ja ka hingehoidlikele tasanditele jõudnud – ega siin väga suurt erinevust ei ole. Üks ja seesama Jumal on kõik need hinged sisse puhunud ja hingehädad on ikka enam-vähem ühesugused. Millest need omakorda on põhjustatud, siis siin on teine küsimus – need on väga erinevad inimesiti, aga ma ei usu, et need on rahvuseti erinevad. Uskmatu ja uskliku hingehädades võivad olla erinevused, aga ma ei oska siingi väga selgeid erinevusi välja tuua.

On inimesi, kes käivad mulle rääkimas sellest, kuidas neil on suhe Jumalaga katkenud, kuidas palved ei jõua enam pärale ja nende hing on selle pärast tõsises hädas, neil on tunne, et Jumal on nad maha jätnud.

Sellist hinge hoida on tihtipeale väga keeruline. Kui see tunne on inimesel väga süvenenud ja ta toob väga palju näiteid, kuidas ta seda kõike näeb või mille tõttu ta on niisugusele järeldusele jõudnud, siis step by step, vaikselt-rahulikult võtab see aega. Aga võib-olla mulle ei tulda seda ütlema või ei helistata, et „Kuule, sinu juures käimisel ei olnud absoluutselt mõtet, vaid läks veel hullemaks“ ... Nii nagu see don Quijote päästetud poiss, kes teadupärast kividega loopis ja ütles: „Läksid ära ja mul läks asi veel hullemaks.“ Võib-olla mulle lihtsalt pole seda öeldud. Aga mul on tunne, et hinge on võimalik hoida. Võib-olla vaid mitte nendel inimestel, kes vajavad pidevat psühhiaatrilist abi, nad on nii puruks, et siin enam rääkimine ei aita, palvetamine võib mingiks hetkeks aidata, aga ühel hetkel inimene murdub jälle ja ei ole seda toetussüsteemi. Kui inimene ise ei otsi suhet teiste inimestega, kui ta ise ei tule kohtadesse, kus inimesed koos käivad, siis ei saa teda ka aidata. Kirikus on neid gruppe, kuhu on võimalik liituda, sa ei jää päris üksi. Aga kui sul toetussüsteem puudub, siis see ühekordne käimine ei pruugi väga palju aidata. Inimene vajab inimest. Ta vajab kedagi kõrvale, kedagi toeks. Siin me ei saa väga palju aidata.

Kuidas saab kirik anda hingehoidu ja hingeabi?

Meil on kõnetunnid. Vaimulike kõnetunnid. Meil on kolm vaimulikku, kes kõnetunde teevad. Õpetajatel on kindlad kõnetundide ajad ja sa saad valida ühe kolmest õpetajast, temaga aja kokku leppida. Minu aeg, mille ma inimesele annan, on tavaliselt kolmveerand tundi ja liidan sinna vaikselt oma mõtetes veel veerand tundi. Selle veerand tundi seal vahepeal kasutan ära teejoomiseks ja oma mõtete kogumiseks, et ei oleks non stop hingehoid ega läheks inimeste nimed ja probleemid segamini. Kõnetund läheb mõne inimesega vahel sujuvalt pihiks üle.

Viletsamatele, kes on teatanud kirikusse, et nad tahavad, et keegi aeg-ajalt nende juures käiks, on olemas see grupp inimesi, kes käibki kindlate inimeste juures kindla intervalli järgi. Ka kiriku tavaliige võib olla teisele inimesele hingehoidja või see, kes peaaegu et ainsana kellelgi külas käib, keda on võimalik oodata. Vahel on kõik omaealised sõbrad läinud. Siis kirikus vahel leitakse sõpru, kellele südant puistata ja kelle hinge ka ise hoitakse.

Mis roll on hingehoius usaldusel? Keda usaldada? Kui palju? Kuidas õppida iseennast usaldama?

Ideaalolukord koguduses ongi see, kus hinged on hoitud tänu sellele, et hoitakse teineteise hinge ja ollakse sõbrad kellegi teise ristiinimesega, kellele suudetakse usaldada oma hinge peal olevaid asju. Tihtipeale on see ohtlik maailm – kellele me läheme rääkima? Maailm, milles me elame, selles võib mõne inimese hingepuistamisi Facebookis lugeda – tuhat loevad ja 50 ironiseerivad ... Ma nimetaksin seda vaimseks prostitutsiooniks, kus võetakse end paljude ees vaimselt, hingelt paljaks. Ja siis nutetakse, et vaat kuidas keegi ütles ... Keegi, kellest tegelikult pole sooja ega külma.

Hinge hoitakse tavaliselt usaldatava inimese kuuldes ja nähes. Mitte see, et lähed puistad südant esimesele ettejuhtuvale kuskil kõrtsilaua taga. Just seesama usaldus – keda ja kui palju usaldada. Kui me räägime kirikus vaimulikest, siis vaimulikud on andud pihisaladuse hoidmise vande. See laieneb ka kõnetunnis hingehoius kuuldule – neid asju ei tohiks kuskil näidetena tuua või inimesele endale hiljem meelde tuletada, kui on juba andeks antud.

Usaldusel on ääretult tähtis roll ja me peaksime väga hoiduma hingepuistamise eest kergelt svipsisena ja kellegi sellise kaelas kõikudes, kes seda võib hetke pärast hakata ära kasutama. Vaimulikud võiksid olla need, kellele saaks oma hinge puistata.

Kuidas oma lähedaste hingehädasid ära tunda, märgata? Kuidas tõsisemate hädade korral toimida? Kust abi otsida ja saada?

Kui sa oma silmad tõstad tavakõrgusest kõrgemale – tavakõrgus on tänapäeval nutitelefoni vaatamise kõrgus –, siis sa võid näha silmades midagi sellist, mida sa silmades võib-olla ei oleks tahtnudki näha. Hingehoius on ääretult tähtis see, et sa kuulad tähelepanelikult. Sõnad ja hääletoon ei lähe kokku, hääles on värelust, hääles on kerge vibratsioon ... Pead olema väga tähelepanelik, kui sa oled hingehoidja. Et taibata nüanssi ja seda, kust läheb tee tõe juurde. Hingehoius on oluline ka see, et peaks jõudma tõe juurde. Inimene võib tihtipeale ka iseennast petta ja ongi seda aastaid teinud. Sa pead selle ära taipama ja ta tooma abivajaja nagu kassipoja selle loigu juurde, mille ta on ise võib-olla teinud, ja sealt edasi läheb riburada mööda juba see, millega hing on puruks löödud.

Nii et nii ja naa. Aeg-ajalt ühtpidi, aeg-ajalt teistpidi. Aga lähedaste hingehädade ära tundmine ... Välja paistab meeletu tähelepanuvajadus, lolluste tegemine. Selle taga võib olla see, et hing on juba natuke katki, ei ole piisavalt tähele pandud.

Tõsisemate hädade korral soovitan spetsialisti juurde minna. Aga kõigepealt tuleks proovida oma lähedastega. Ma olen aru saanud, et väga paljudel siiski on see üks, kellega saab rääkida mingist segmendist, ja keegi teine, kellega teisest segmendist saab rääkida. Tihtipeale ju emadele ei räägita kõike – kuigi ollakse ausad nende vastu, aga ei taheta neid ärritada, muretsema panna. Siis räägitakse sõbrannale see teine segment ära.

Eestlane ja üldse inimene kipub oma hinge eest hoolt kandma ja oma südame pealt asju ära rääkima segmenteeritult. Ühele üht asja, teisele teist ja mehele kolmandat, sest selle esimese peale tõmbaks mees nina täis ja sõidaks autoga vastu posti, kui ta seda kuuleks. Võib-olla vaimulik on see, kellele saab kõigest rääkida. Ta ei saa sulle pärast seda viletsamat jutlust teha või sind kuskil müürilehes läbi pragada.

Teine asi on see, et vaimulikud peaksid olema õppinud, kuidas hinge hoida. Meil on lausa vastav õppeaine – hingehoid. Me oleme sellega tegelenud. See on umbes sama, et kui sa tahad omale väga ilusat kleiti saada, siis sa ei tule ju Jaan Tammsalu juurde, et „sul on nii head jutlused või et sa räägid nii kenasti, tee mulle kleit ka valmis, küllap sa oskad“. Ma ütlen kohe, et ei mingit kleiti!

Inimene võib mõnes valdkonnas olla kui tahes hea, aga ta võib olla jube närune hingehoidja. Samas ta võib olla väga vilets kõnepidaja, aga ta on tohutult hea ärakuulaja. Eesti kirikus on mitmeid vaimulikke, kellel on kohutavad jutlused, aga kes on ülihead hingehoidjad, sest nad kuulavad väga hästi, väga tähelepanelikult. Nad räägivad vähe, aga kuulavad hästi ja taipavad ka situatsiooni väga hästi.

Hingehoidja ei tohi olla kärsitu. Sa ei tohi ära tabada, et vaimulik absoluutselt ei taha sind kuulata.

Kuidas ise saaks teisi aidata? Mis võimalused on teiste hingehoiuga nn ametlikult tegeleda? Kus saab õppida hingehoidu? Kas tuge anda on raske?

Hingehoidu saab õppida vaimulikuks õppides. Usuteaduse Instituudis. Kindlasti on olemas ka psühholoogide koolitusi, aga mul puudub nendest kohtadest ülevaade, kus saaks profaanselt õppida. Neid kohti, kus toimuvad mingisugused kursused – holistika jms –, neid on terve Eesti paksult täis. Aga kas nende järel kohe hingehoidja oled ... Ega need kursused vist seda küll üldse ei taba ...

Tuge anda on raske ja ei ole ka. Oleneb inimesest. Raske on olukordades, kus inimene on nagu üleskeeratud masin ja ta tegelikult ei kuula sind üldse. Tal on mingid omad tohutult keerukad teooriad – tulnukad, värgid jne. On suunamatuid inimesi, kes motoorses rahutuses vuristavad tund aega oma teooriat ja ega nad ei kuule mitte midagi, nad on täiesti lukkus. Vaat nendele inimestele on tohutult raske hingeabi anda. Ma võin vaikselt palvetada nende pärast, aga seal on vaja eksortsismi, et kurjad vaimud välja ajada inimesest, või tõsist psühhiaatrilist abi. Siin sellist järsku vaimse palaviku allavõtmist ei oskagi teha. Ma olen teinud küll seda, et ma olen palvetanud ja inimene on nagu kott tooli peal kokku vajunud ning siis on olnud võimalik juba edasi rääkida. Need olukorrad on ääretult rasked, kus inimene on väga tugevalt vale vaimu juhitav, aga otsib siiski kirkust abi. Vahel võib selline inimene karjuma hakata sul kabinetis ei tea kelle peale või sulle kallale tulla. Ennast peab oskama kaitsta, sa oled kahekesi selle inimesega seal ruumis.

Ärge surkige, ärge katsetage hingehoiuga rasketes juhtumites. À la olete just leeris käinud ja siis kukute käsi peale panema ja kurje vaime välja ajama. Hoiatus, hoiatus! Need tulevad teie sisse. Rasketel juhtudel jätke hingehoid spetsialistide hooleks. Selleks on olemas isegi eksortsistid, kes on õppinud sellega tegelema – nii õigeusu kui ka katoliku kirikus on inimesi, kes on päevi, kuid ja aastaid õppinud, kuidas tegeleda väga raskete olukordadega nõnda, et see iseennast ei kahjustaks. Aga lihtsat hingehoidu võib igaüks teha. Kui sul on armastus inimese vastu, siis saad hästi hakkama. Ja kui sul on natukenegi metoodikast aimu, siis see õnnestub.

Milline on hea hingehoidja?

Raske vastata ühe definitsiooniga, sõltub inimesest. See on nagu hambaravis: ei ole nii, et üks ja seesama paneb sul implantaadi, parandab su hamba ära, lööb su kikud läikima ja teeb närviravi, vaid paraku on nii, et kui ma lähen oma hambaarsti juurde ja on mingi keeruline olukord, siis ta ütleb, et „mul on pärast teiste arstidega istumine, seal me arutame probleemid läbi ning ma küsin teistelt nõu, kuidas seda olukorda lahendada“. Hingehoius ei ole see muidugi nii, et ma küsin teiselt nõu, et „kuule, mul on selline inimene, kellel on hingehoius see probleem, nimi on see, postiaadress see ja see“, vaid see on lihtsalt see, kuidas ma peaksin seda lahendama. Teatud olukordades me n-ö anname inimesi üksteisele üle. Ma olen vahel tõstnud käed püsti ja öelnud, et ma ei saa selle probleemiga hakkama, ma ei ole spetsialiseerunud selle peale. Aga ma annan teise inimese telefoninumbri, tema tegeleb selle asjaga edasi – juhul kui abivajaja seda soovib. Ma annan võimaluse. Mul on olnud juhtumeid, kus ma olen püüdnud neli-viis korda aidata, aga siis näinud, et ma ei saa hakkama, sinna mu käed ei ulatu. Ja mõni teine vaimulik soovitab jällegi minu juurde tulla.

Hea hingehoidja võib olla see, kes suudab ära kuulata, ei räägi kogu aeg oma näiteid vahele, ei räägi kogu aeg, kuidas temal või kellelgi teisel on veel palju hullem. See ei ole kindlasti mingi hingehoidja, kes kogu aeg plätrab ega lase teisel rääkida. Kindlasti tähelepanelik. Ta peaks olema asja õppinud, et ta oleks spetsialist. Hea hingehoidja oskab teatud asjadest teha järeldusi. Mitte ainult kogemus ei õpeta, vaid ka teatud raamatud, õppejõud jms.

Kas on mingit vanusega kaasnevat hingehoiu spetsiifikat? Noorte hingehoid? Keskealiste, vanade oma? Mida tuleks vastavalt vanusele silmas pidada?

Ühest vastust pole. Inimesed on niivõrd erinevad, et mõni vanake on nagu 15-aastane puberteet ja mõni noor on nagu loiuks muutunud vanake. Tihtipeale ei sõltu see vanusest, kuidas inimese hinge hoida, võib-olla muutub pisut vaid teatud sõnavara valik. Teatud inimeste puhul tuleb vältida mingeid sõnu, mõne noore puhul aga peaks just neid sõnu kasutama, sest ta saab just nendest aru. Sa ei pea mitte nendega kaasa minema ja vulgaarsusi kasutama, aga ...

****

Kirikutes, kus olen vaimulikuna teeninud, püüan ma inimestele märku anda, et nad võivad tulla mu juurde vestlema. Pakun kõigile leeriskäjatele võimaluse tulla ja tund aega rääkida. Suurem osa neist tuleb. Annan neile selle kogemuse, et siis, kui kunagi tuleb tunne, et tahaks rääkida, küsida, hinge puistata, oleks julgus tulla. Mul on kolmapäeviti etteregistreeritavad kõnetunnid ja harva jääb nendest mõni vabaks. Käib umbes 250 inimest aastas. Mulle tundub, et pajud saavad oma küsimustele vastuseid ja paljud saavad hingehädades abi.

/Ilmunud kahes osas. 27.04.2016 ja 5.05.2016/