Räägib õpetaja ARNE HIOB.
Piibel on ühtaegu Jumala ilmutuse ja inimliku vaatluse peegel. Peegelpilt, mis tekib, mahub kuude-seitsmesse tuhandesse aastasse, minnes seejuures ilusasti kokku ligi 14 miljardi aastaga, mille omistab universumile praegune maailmapilt. Lihtsalt pildid on tehtud erinevate aparaatidega ja toovad esile erinevaid aspekte, kuid objekt on üks. Ka Jumal on üks ja inimene on ikka seesama ning inimene võib leida tänapäeval Piibli kaudu endiselt Jumala, kes meile räägib selle Raamatute Raamatu vahendusel selliselt nagu ei kusagil mujal.
Moosese raamatud
Piibel on kristlaste pühakiri ja see on tekkinud pika aja jooksul. On erinevad arvamused, mis aja jooksul see tekkis.
Nii nagu traditsioon ette ütleb, kujunes Piibel alates Moosese aegadest. Kirjapanekut alustati ligemale poolteist tuhat aastat enne Kristust. Seda arusaama ei vaidlustanud toona teadaolevalt mitte keegi. Ükski prohvet ega Jeesus ise ei vaidlustanud, et Mooses kirjutas Moosese raamatud ja hiljem kirjutati vastavalt järgmised piibliraamatud. Apostlid ei vaidlustanud seda, keskajal ei vaidlustatud, uusajal ka mitte. Esimest korda, kus seda vaidlustati ja sellel olid ka tagajärjed, on aasta 1753, mil juhiti tähelepanu, et Mooses räägib oma raamatutes iseendast kolmandas isikus. Toodi välja ka mitmesuguseid muid tekstide kõikuvusi mitmesuguste kriteeriumide alusel ja järeldati, et Mooses ei saanud olla Moosese raamatute autor. Seejärel see teooria arenes edasi, kuni kujundati nn nelja allika hüpotees.
Mitte ainult mulle ei õpetatud usuteaduses seda teooriat, vaid ka meie eelkäijatele. Näiteks Harald Põld ütleb, et 19. sajandi lõpul, kui ta usuteadust õppis, kehtis seesama, mis minugi õpingute aegu: Moosese raamatutel on neli põhiallikat, millest on raamatud kokku pandud umbes 500 aastat enne Kristust. See oli n-ö dogma, milles mitte ükski tõsiuskne teadlane ei tohtinud kahelda, ilma et ta oleks sattunud teaduse vande alla. Ja ega mina ega teised selles ei kahelnudki. Aga nüüd ... Urmas Nõmmik on kirjutanud artikleid ja temast lähtudes olen ma lugenud ka mõningaid välismaalt. Viimastel aastakümnetel on hakatud nendes teooriates kahtlema. Ei olda enam üldse kindlad, et neli allikat on olnud, räägitakse kahest. Mõni ütleb, et kolm. Vaieldakse eri pärimuste piiride üle. Puudub ühtne seisukoht.
See paratamatult tõstab üles küsimuse, kas ongi nii palju põhjust vaidlustada Moosese autorsust täiel määral. Ja kui ma selle teemaga tegelesin ja uurimistulemused kirja panin raamatus „Piibel usu ja teaduse vahel“, siis oli see omajagu üllatav.
Moosese raamatud on kirjutatud täiesti Egiptuse perspektiivist ja kui jälgida kirjeldusi, siis need vastavad pealtnägija stiilile, v.a Esimene Moosese raamat, mida Mooses pealt ei näinud, vaid traditsiooni järgi kirjutas oma rahva pärimuste põhjal.
Ja kui Josephus Flavius, kuulus juudi ajaloolane, 1. sajandi lõpul pärast Kristust paneb kirja juudi ajaloo, juudi sõjaajaloo ja üleüldse annab meile hindamatu väärtusega teavet nende vanade aegade kohta, siis temal on väga hästi teada, kuidas tekkis kreeka kirjandus. Ta hakkab pihta täpselt nii, nagu mina õppisin koolis kirjanduse tunnis. Kõigepealt oli Homeros, siis oli Hesiodos, siis tulid filosoofid ja näitekirjanikud – täpselt sama, nagu ma nõukogude ajal koolis õppisin ja mida tõenäoliselt õpitakse ka praegu, teab Josephus Flavius 1. sajandi lõpul, siis kui elas veel apostel Johannes.
Pilt on selline, et tema rõhutab samuti: ainult Mooses on Moosese raamatute autor. Ümberkirjutajad on tekste edasi andnud ning toimetanud ja niimoodi on valminud kristliku pühakirja vanem osa, Vana Testament.
Kuidas see tegelikult on, miks see nii on kujunenud ja kas ikkagi hilisemad kirjapanijad ei ole kordusväljaannete puhul teinud mõningaid täiendusi, parandusi, ühendusi, need kõik on teadlaste uuritavad ja vaieldavad teemad. Jääb mulje, et ülikriitilised hüpoteesid kukuvad ja pigem meie pühakiri tõendab oma usaldusväärsust.
Loomulikult keegi ei vaidlusta, et inimeste maailmapilt on muutunud. See pilt, mis oli antiikajal maailma kohta, oli ikka võrdlemisi kitsas võrreldes meiega praegu, mil teadus ja tehnika on edasi arenenud ja kompab kaugemal kosmoses. Aga inimese elu põhiantusi, nagu inimene kogeb, kohtudes Jumalaga, on tollased inimesed tabanud samamoodi või pareminigi veel, sest tundub, et Jumala ilmutus on nende elus olnud võimsam. Selle võimsa ilmutuse tagajärjel ongi kirja pandud Piibel, pühakiri.
Vana Testament
Vana Testament koosneb 66 raamatust + nn apokrüüfid. Seal on Moosese raamatud, Kuningate raamatud, ajaraamatud, tarkuskirjandus ja õpetussõnad, Iiob, Koguja, psalmid, prohvetite raamatud jt.
See koosseis oli põhiosas koos ja kehtiv juba mõnisada aastat enne Jeesust. Nii nagu näitavad Surnumere käsikirjad, mis pärast Teist maailmasõda välja kaevati Surnumere äärest Qumranist, nii olid Vana Testamendi tekstid juba enne Jeesust sellised nagu praegu. Väga ustavad on oldud nende ümberkirjutamisel ja edasi andmisel. Kuid loomulikult inimlikke vigu ja konarusi on sellistegi asjade puhul ikka sees.
Uus Testament
Kui Uus Testament lisandus Vanale Testamendile, siis on see seotud selle ilmutusega, mis anti meile Jeesuses Kristuses. Uus Testament koosneb neljast evangeeliumist, kus on juttu Jeesuse maise elu jooksul temaga ja tema jüngritega juhtunust. Edasi on apostlite tegude raamat, milles Luukas kirjutab Peetruse ja Pauluse radadest: valikuliselt ja vastavalt oma eesmärgile, kuidas kristlus lõpuks Rooma jõudis. Siis tuleb Pauluse kirjade komplekt eesotsas kõige pikema Rooma kirjaga – need ongi pikkuse järgi ritta pandud, mitte kirjutamise järjekorras – ja lõpetades kõige lühema, Filemoni kirjaga. Siis on anonüümne Heebrea kiri ja nn katoolsed kirjad: Jaakobuse kiri, kaks Peetruse kirja, kolm Johannese kirja, Juuda kiri ja viimaks Johannese ilmutusraamat.
Väike hirmutamine
Niisugune on kristlik pühakiri. Kui keegi tahab Piibliga tegeleda ja Piiblit lugeda, siis kõigepealt tuleb seda inimest hirmutada – tegemist on raske raamatuga. Pole midagi imestada, et kristlik Euroopa arenes teistest ette, sest üks asi on Kreeka filosoofia põhjal tekkinud teadus, siis roomlaste põhjal tekkinud õigussüsteem ja riiklikud suhted, mis meie käsutuses viibisid. Aga samuti ei saa ükski ühiskond läbi ilma religioonita. Kui ta väidabki seda saavat, siis ta on tühjuses ja kukub varem või hiljem kokku nagu Nõukogude Liit, kus taheti ateistlikult hakkama saada.
Nõnda oli eurooplaste religiooniks kristlus. See on pärit Juudamaalt Jeruusalemmast, Galileast, juutide seast. Juudid, kreeklased ja roomlased on üheskoos olnud aluseks võimsale Euroopa kultuurile, mida nüüd mitmel viisil kõigutatakse.
Seevastu islam on väga lihtne. Ida usundid on liiga maailmavõõrad. Need ei sobi Euroopasse, kus on tahetud maailmas tegutseda. Kristlus ühendab teispoolsuse aspekti tugevalt siinpoolsuses tegutsemisega. Meie usk on keeruline. Järelikult on see midagi väärt. Kui kõik oleks väga lihtne, siis pole mingit arengut. See on umbes nii, nagu lased lapsel mängida klaveril mõnd lihtsat palakest ja ütled: „Aitab küll! Mängid ilusti ja rohkem polegi vaja.“ Aga kui keegi tahab klaverikunstnikuks saada, siis tuleb jõuda ikkagi Liszti ja Chopini etüüdide juurde ja muude raskemate teosteni ning kuulamas käiakse just selliseid interpreete. Samamoodi on kristlusega. See ei ole lihtne, aga just selle tõttu, et see on tugevalt seotud vaimsete impulssidega, nende üle järele mõtlemisega, ongi see saanud Euroopa usuks ja kristluse enda veendel kõige õigemaks ja lõpuleviidumaks usuks üldse. Sest Jumala ja inimese kohtumine, mida teised usundid otsivad, on Kristuses toimunud ja lõpule viidud. Ükskõik, milliseid nimetusi kasutatakse, tahavad usundid SAADA Jumalale lähemale. Selles mõttes, et kooskõla oleks vähemalt olemas. Aga kristlus on just selline nähtus, kus see kooskõla on saavutatud ja lausa kuristik on ületatud – Jeesuses, kelles kõneleb Jumal. Temas kõneleb elav Jumal Looja inimkeeli, ehkki ilmselt Ta suudab palju rohkem kõnelda ilma inimese keeleta. Vana Testamendi 19. psalmis öeldakse, et „taevalaotus kuulutab Issanda kätetööd“, Jumal kõneleb ka looduse kaudu jumalakeeli ja loodusekeeli.
Inimkeeli kõneles Ta seal, kus Ta inimesega oli üheks saanud. Ja selle pärimuse väljendajaks, mis Jeesus on rääkinud sellest, mis Temaga on sündinud, on Uus Testament.
Sellega on kristlik pühakiri lõpetatud. Piiblit ongi mõistetud justkui kahekordse majana: Vana Testament on alumine korrus, Uus Testament on teine korrus. Selline oli Piibel ette nähtud juba algse projektina. Sellisena peab see ka püsima, et üldse olla. Kui teise korruse ära võtad, siis pole projekt lõpetatud, asi jääb poolikuks. Kui alumise korruse tahad minema lüüa, öelda, et Vana Testamenti pole vaja, siis kukub Uus Testament kokku. Ja kukubki, seda on näha kõigi nende juures, kes seda on teinud.
Nii et kõigepealt väike hirmutus: Piibel on raske raamat. Kes arvab, et see on lihtsalt loetav nagu mingi menukirjandus, sellel ei tasu lugema hakatagi, ta nagunii ei saa sellest jagu.
Vaja on suurt tahtmist, siis suudab igaüks Piiblit lugeda
Kui mõni inimene nüüd natuke rohkem tahab, hakkab lugema ja avastab siis, et ta ei mõista, siis võib-olla teeb ta järelduse, et ta vaimsed võimed on liiga nõrgad selleks, et üldse nii kõrgetest asjadest aru saada. Aga seda inimest võiks kindlasti julgustada sel juhul, et on küll ja küll inimesi, kes on õppinud Piiblit lugema ja seda mõistma. Ja mis kõige põhilisem – selleks peab olema ikka tõsine tahtmine. Ja ka valmisolek raskusi ületada ning vaeva näha. See on kõige põhilisem. Kui selliste esialgsete raskuste ületamise tahtmist üldse ei ole, siis ei tule Piibli lugemisest minu meelest mitte midagi välja.
Kui lugemisest nüüd edasi rääkida, siis peab eeldama, et tegemist on inimestega, kellel see tahtmine on tõsine. Traditsiooni järgi on Piibel tekkinud umbes 1500 aasta jooksul – või vähemalt nii ta ennast ise kujutab ja nii vahendab tema meile ka Jumala ilmutust sellisena kogu seda lugu kujutades.
Lihtsamatest keerulisemate poole
Kui Piiblit lugema hakata, siis kindlasti tuleb lugema hakata nii, nagu hakatakse muusikat õppima. Võetakse viiul kätte – mitte midagi ei tule välja, no ei oska! Ma olen proovinud. Ma võtan viiuli kätte, ma ei saa heligi sealt õigesti kätte. Aga selleks, et edasi minna, tuleb hakata lihtsamatest asjadest pihta ja minna keerulisemate poole. Mitte alustada esimeselt leheküljelt. Kui keegi soovib sealt alustada, nii nagu raamatuid alustatakse, siis ta lugegu nii kaua, kui viitsib. Ja kui enam ei viitsi, siis tulgu tagasi. Ta sai natuke aimu, kuidas Piiblis visandatakse pilte algolukorrast, kuidas on tehtud fotod, mis peegeldavad meile toda algust. Seal on ka kujundlikke elemente ja mitmesuguseid omaette nähteid, see on täiesti omaette lugu. Sealt võib lugeda nii kaua, kui tuleb tüdimus. Ja edasi kindlasti ei maksaks minna. Parem oleks enne saada Uue Testamendiga sotid selgeks kui Vana Testamendi juurde asuda.
Kuidas lugeda Uut Testamenti?
Selles suhtes ma olen kuulnud põhiliselt kahte ettepanekut: ühed ütlevad, et tuleks lugeda Luuka evangeeliumi, teised, et Johannese evangeeliumi. Need on põhilised. Teadlased ütleksid, et tuleks lugeda Markuse evangeeliumi, sest praegu on kõige levinum teooria, et Markus olevat olnud kõige varasem. See ei ole kindel, aga see võib nii olla.
Matteuse evangeelium
Seda, mis on Piiblis pandud kõige esimeseks – Matteust –, ei soovita keegi esimesena lugeda. Aga las ma kuulun nende hulka, kes siiski seda külge ka esile toovad. Matteus on esimene, miks mitte temaga alata. Kui keegi tahab lugeda Uut Testamenti ja evangeeliume algusest, siis olgu lahke, alustagu Matteusega. Ainuke soovitus on see, et jätku esimesed 17 salmi vahele, seal on pikk rivi nimesid, Jeesuse sugupuu, nii nagu seda on tajutud. Sealt võib silmad lihtsalt üle visata, kuni need nimed lõpevad, ja asuda teema kallale. Sest need nimed muutuvad kõnekaks alles siis, kui neid detailselt uurida, aga see omakorda eeldab, et kogu lugu on juba loetud ja enda jaoks koduseks tehtud.
Markuse evangeelium
Edasi võiks minna juba Jeesuse sündimise lugudega ja jõuda Matteuse evangeeliumi lõppu. Kui keegi tahab kordusi võimalikult vältida, siis võib lühema ja paljut kordava Markuse vahele jätta. Aga samas on Markusel mingisugune teine hõng juures. Kirikuisade andmetel on Matteus kirjutatud Palestiinas ja Markus Roomas – ja neil ON erinev hõng juures: nii paikkondlik hõng kui ka erinevate autorite käekiri.
Luuka evangeelium
Edasi tuleb juba Luuka evangeelium, mis on tõesti justkui hell, naiselik lugu. Traditsiooni järgi on see Maarjalt tulenevate pärimuste järgi kokku pandud. Ja see võib olla tõsi, see on kuidagi naiselik. Tähendamissõnad, mida seal jutustatakse kadunud pojast, halastajast samaarlasest jt, on naiseliku tooniga.
Johannese evangeelium
Johannes on muidugi väga sügav ja kõiki elemente ühendav. See kirjutati kirikuisade pärimusel kõige viimasena, nii et Johannes oli varasemaid või vähemalt mõnda neist lugenud. Ta leidis, et kõik on korras, aga tuleks natuke veel täiendada. Niimoodi siis Johannes on traditsiooni kohaselt täiendus. Kusjuures ta tekstid ongi taoliselt loodud: ta jätab paljud asjad rääkimata ja läheb sellest lihtsalt üle, mis on esimestes evangeeliumides kirjas. Ta räägib sinna veel juurde tundmatuid lugusid.
Nii et ikkagi on evangeeliumid Piibli lugemisel kõige otsustavamad.
Mitu evangeeliumi on?
Evangeeliume on ainult neli, ei ole rohkem. Teisel sajandil on evangeeliumi nime all kirjutatud terve rida teoseid, mida on arvatud Vaimu ilmutatuks. Keegi luges kokku – kas neid evangeeliume ja apostlite tegusid ja ilmutusraamatuid, mis teisel sajandil on kirjutatud, olevat kuskil 60. Ma võin arvus eksida, aga kindlasti on neid mitukümmend. Tooma evangeelium, Peetruse evangeelium, Jaakobuse protoevangeelium, Peetruse ilmutusraamat, Pauluse teod, Peetruse teod jne.
Üks huvitav tähelepanek on – mõningad asjad on ikkagi üsna raudsed olnud. Mitte keegi teisel sajandil ei üritanud nelja evangeeliumi, Matteuse, Markuse, Luuka ega Johannese nime all kirjutada konkureerivat evangeeliumi. Ja keegi ei vaidlustanud neid nelja evangeeliumi. See on mu meelest kõige kindlam tõend selle kohta, et need neli evangeeliumi pärinevad esimesest sajandist, nad lähevad tagasi Jeesuse jüngriteni ja nendega ei ole võrreldavad 2. sajandil kirjutatud nõndanimetatud evangeeliumid ja muud teosed muul viisil, kui et neil on lihtsalt sama nimetus. Aga tegemist on täiesti erinevate asjadega.
On küll levinud selline arvamus, millele skeptitsismist vaimustunud inimesed vinti veel juurde keeravad, et kõik olevat olnud suur segadik ja seal olevat kirik kehtestanud midagi. Aga kes natukenegi tunneb asja, saab aru, et see on väga rumal väide. Kirik ei saa kehtestada midagi, kui polnudki sellist kirikut, kus oleks mingit keskset võimu kehtestamiseks. Teiseks – tagantjärele oleks kõik kehtestamised ju paljastatud, sest paraku on käsikirjadega nii, et kui sa ühes kohas ühte kohta midagi lisad, siis paistab teiste käsikirjade puhul ju kohe välja, et seal neid lisandusi ei ole. Nii et see, et midagi hiljem kuskil juurde kirjutatakse, ei ole praktiliselt võimalik. Sest kuidas seda saaks teha kõikides kohtades ümber Vahemere ja üle kogu Euroopa …
Üldiselt on neli evangeeliumi 1. sajandil kirjutatud, lähevad apostlite aega välja ja on usaldusväärsed. Teised ei ole usaldusväärsed. 2. sajandil kirjutatud nõndanimetatud evangeeliumidest võib leida lisa, kus võib esineda häid ja tabavaid pärimusi, millel on midagi õiget taga. Seda küll. Aga seda on väga raske kindlaks teha. Tervikuna on need siiski rohkem fantaasiamaailmast.
Evangeeliumitekstid ja epistlitekstid
Evangeeliumid on kesksed. Kirikuaastas on nn perikoobiread ehk piiblitekstide read, mida vastavalt pühal või pühapäeval loetakse ja mille põhjal jutlustatakse. Vanakiriklik perikoobirida koosneb evangeeliumitekstidest ja epistlitekstidest. Evangeeliumi hulka kuuluvad neljast evangeeliumist üks tekst ja epistli hulka kuuluvad kas tekstid mujalt Uuest Testamendist või ka mõnest tähtsamast kohast Vanast Testamendist. Niimoodi on kaks teksti läbi sajandite kogu aeg olnud, neid on pühapäeviti loetud, nii et kirikuaasta jooksul loetakse terve lugu jutlustes üldjoontes läbi. Tänapäeval on neid ridasid täiendatud. Aga mis ma öelda tahan, on just see, mis on oluline – evangeelium on alati olnud. Alati on olnud evangeelium ja selle kõrval siis veel midagi muud.
Sellest, et evangeeliume kui erilisi tekste loetakse, sellest ei ole pääsu.
Meil tavatsetakse öelda, et protestantlik kirik on Piiblil põhinev, õigeusu kirik olevat igasuguste traditsioonidega seotud. See on liiga lihtsustav. Põhiliselt läheb õigeusu kirik oma tuumas ja ivas ka sinna apostlite traditsioonini välja ja neil võib mõni külg olla hoopis selgem. Näiteks see, et evangeeliumid on evangeliaarina kokku köidetud ja seda raamatut kasutatakse liturgias. Seal on sees see kõige kese ehk evangeeliumid.
Luterlased mõistavad asja nii, et Piiblit lugedes on seesama sündmus, mida sa loed, siinsamas sinu juures ja kõnetab sind. Päriselt, objektiivselt. Seda on väitnud aga ka õigeusu teoloogid ja piiskopid.
Piiblit lugedes toimub ilmutus siin meie juures
Piibli lugemise kaudu toimub Püha Vaimu töö sinu ja minu juures. Sellepärast on Martin Luther alati kutsunud ise Piiblit lugema. Häda on muidugi selles, et inimene on isekas – oleme kõik isekad ja vajame endast vabastamist. Eks me ikka ju arvame, et „mina saan asjadest paremini aru“. Aga kui Piibli kallale minna ja ainult endale toetuda, siis see võib rappa ajada. Mitte ühelgi alal ei ole me maailmatargad. Ükskõik mis eriala me ei asu õppima, me peame kõigepealt õppima, mida teised on seal teinud, mis tarkused on omandatud. Ja siis hakkab paistma, kas meil on veel midagi lisada.
Sama asi on Piibliga. Kui me loeme, siis ei tohi oma tõlgendusi panna kõige tähtsamaks. Tuleb vaadata, kuidas usklikud inimesed läbi aegade on Piiblist aru saanud, ja esmalt seda rida järgida. Kui tuleb mingi tähelepanek, mida mujal ei tea, siis on teine lihtne kriteerium see, kas see viib Jeesusele lähemale või lahku. Kui see viib lähemale, siis see on ilmselt õigel viisil Vaimu poolt antud, kui see viib muule rajale, siis on siin midagi vildakat sees.
Kirjad
Evangeeliumide lugemisele võib järgneda kirjade lugemine. Minu jaoks on maitse küsimus, millest keegi alustab. Mina ise lugesin Uue Testamendi järjest läbi. See ei ole nii kohutavalt paks raamat, et seda hea tahtmise korral ei suudaks. Aga kui mõni tahab mingit muud järjekorda võtta, siis ta võib ju võtta. Näiteks võib kohe Johannese evangeeliumi järel lugeda läbi Johannese kirjad. Neid on kolm tükki ja need asuvad hoopis tagapool. Samuti võib lugeda Luuka evangeeliumi järel apostlite tegude raamatut, sest need kaks olidki algselt koos, Luukas on mõlema autor.
Ja veel on võimalus, kui keegi soovib lugeda Markuse evangeeliumi järel hoopis Peetruse kirju. Sest kirikuisade pärimuse kohaselt oli Markus Peetruse tõlk ja sekretär, nii et ta olevat edasi andnud Peetruse pärimusi. Peetruse kirjad on ka Uues Testamendis olemas, neid võib ka lugeda. Võib teha kombinatsioone. Siis hakkavad mingid sellised aspektid paistma, mis muidu ei paista. Ja viimaks võtta siis Pauluse komplekt täiesti omaette ette, sest Paulus on üks täiesti omaette kuju, kõige raskem ka vahest. Tema on üks väheseid – kui mitte ainuke – kõrgharidusega mehi Uues Testamendis. Ta oli Jeruusalemma ülikooli cum laude lõpetanud ning ise ütleb ta enda kohta, et ta oli üks professor Gamalieli paremaid õpilasi. Mõni on mulle öelnud, et Paulus on raske. Ta võib tõesti olla raskepärane, intellektuaalidel on kombeks rääkida keerulist juttu ja see võib ka Pauluse puhul tunda olla.
Aga kui keegi järeldab, et teised räägiksid midagi väga kerget või et see oleks kergekaaluline, siis seda kindlasti mitte. Vahel on kaheldud, et kuidas Peetruse kirjade kreeka keel nii hea on – et ta ise oli ju Galilea kalur ega saanud kreeka keelt nii hästi osata. Apostlite tegude raamatus on mainitud Peetruse ja Johannese kohta, et kuidas need õppimata inimesed nii tarka juttu said rääkida Jeruusalemma Templimäel. Kuid ei tohi unustada, et läbi aegade on olnud harimata inimesi, kes on osanud üsna tarka juttu rääkida. Arvata nüüd, et Peetrus, keda jüngrite nimestikus alati kõige esimesena nimetatakse ja kelle kohta Jeesus on öelnud väga tähendamisväärseid sõnu, peaks olema rumal inimene, siis sellist väidet peaks põhjendama.
Kui mõelda sellele, kuidas välismaalased praegu Eestisse tulevad ja siin mõne aastaga õpivad eesti keele täiesti ära ... Kui meenutada mõnda inimest, siis piiskop Philippe Jourdan, kes on 20 aastat Eestis elanud, ei tee vist mitte ühtegi viga eesti keelega. Ta võib rääkida niimoodi, et sa tunned kergelt, mismoodi prantslane võib teemale läheneda, tajuda teistsugust keele muusikat, aga mitte ühtegi grammatilist viga ta ei tee. Kuid Peetrus elas esiteks segakeele piirkonnas, Galileas ta võis juba lapsena kreeka keelt osata. Ja kui see nii ei olnud, siis ta elas hiljem 30 aastat kreekakeelsete inimeste keskel. 30 aastaga jõuab küll kreeka keele nii selgeks õppida, et rääkida praktiliselt veatult.
Kusjuures keeleanalüütikud toovad nii Peetruse kui ka teiste kirjade puhul välja omapärasid ja eripärasid ning vahel ka avastavad semiidi tausta, aga korralikku kreeka keelt nad oskavad. Ilmselt nad suhtlesid ja õppisid keele ära. Ilmselt palju paremini kui meie, kes me oleme igasuguse muu infoga üle koormatud. Samuti oli neil kasutada kreeklastest sekretäre.
Mida karta, vältida?
Kartma ei pea midagi. Kuid tuleb arvestada, et Piibel ei ole muinasjuturaamat ega mingi hingekosutuslik raamat, mis tahaks meile ainult head juttu kõrvu laulda, vaid Piibel on realistlik raamat. See räägib inimese maailma headest ja kurjadest külgedest ning sellest, kuidas Jumal sellegipoolest meiega tegeleb ja lõpuks välja ütleb, et Ta on armastus.
Sellepärast – kui keegi kardab Piiblit, siis jääb soovitada lihtsalt, et see kartus kaoks. Mõnele ei meeldi eriti Vana Testamendi vägivaldsed stseenid, aga selline oli päris elu. Ja Piibel tegeleb päris eluga. Selline ju ongi see maailm, millega Jumal tegeleb. Ja sellepärast ei oska mina öelda, mis kohti Piiblis ei maksaks lugeda. Kõige tüütumad on ajaraamatutes ja mujal esinevad suguvõsade registrid, kus on lihtsalt üks rodu nimesid. Need võib silmadega üle lasta ja mitte tähelepanu pöörata. Või Moosese raamatus, kus on loetletud paigad, kust kõik läbi käidi Siinai poolsaarel kõrberännakul. Siis on terve peatükk üksnes nimesid täis. Niisuguseid asju võib silmadega üle lasta. Aga muud ma ei oska öelda.
Mis võib olla natuke harjumatu, on see, et vahel tekivad kordused. Näiteks Kuningate raamatutes ja ajaraamatutes räägitakse samadest asjadest, lihtsalt natuke eri nurga alt.
Ma mõtlen ikka, et inimene peaks edasi kasvama. Kui muud ei taheta kuulata kui seda, mis kõrvadele meeldib, siis – no pandagu ennast tegelikku ellu, ei saa ju hakkama!
Kui sa lähed kuskile tööle, õpid eriala, siis peab kõik negatiivsed asjad suutma ületada. Ja ka Piibli puhul on palju raskusi: mõni asi on arusaamatu, mõni on pingutav, mõni tekitab mõtte, et „Kuidas see Jumal siis niimoodi võis öelda!“. Jumala käitumine ja nõuded inimesele on sõltunud ka olukorrast, milles inimene elab. Minevikus oli karmim tegelikkus ja selle keskel võivad mõningad nõuded, mida Jumal teeb Piiblis, olla üsna pehmed ja hea poole suunduvad võrreldes ümbruskonnaga. Aga meie vaatame siit tagantjärele, et „mõtle, kui julm ja hirmus“. Alati tuleb niisuguste asjade puhul jälgida ka konteksti. Ikkagi elati väga karmil ajal.
Jumal tegeleb sellise hirmsa maailmaga, mille kunagist ja praegust olemasolu meenutavad meile tänapäeval terroriteod. Meie asi on sellist maailma ületada ja Jumala armastuses elama õppida, aga see on terve eluprotsess ning maailmale ilmselt veelgi pikem protsess.
Kokkuvõte
Piibel on realistlik ja tore raamat. Ka hingehoidlik raamat. See on õpetlik raamat, et me saaksime edaspidi oma elu juhtida Jumala poole. Kui on tahtmist lugeda, lastagu käia. Kõigepealt kindlasti Uus Testament ja kes sellest jagu saab, siis alustagu Vana Testamendiga ja mingu, kuidas tahab: mis on igav, jätku vahele või õigemini kõige lõppu – kui ülejäänu on läbi loetud, siis saab teha sellise enesedistsipliini meetodi, et „no kuulge, kui koerast on üle saadud, siis koera igavast sabast peab ka üle sundima“. Ja kui see on ära tehtud, siis ongi kõik tehtud ja võib minna uuele ringile.
Sellest ei ole midagi, kui inimene väga palju Piiblit ei loe – kui tal see ikka kohe kuidagi ei tule välja. Aga julgustama peab. Kui sa vähegi tahad areneda ja usuliselt kasvada, siis ole hea ja hakka Piiblit lugema. Evangeeliumid ja apostlite tegude raamat, Johannese kirjad ja Peetruse kirjad ning kõik muu …
/Ilmunud 26.02.2016/