Vaimulikud vastavad

too ja tootamine

Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU.

Miks on töö maailmas olemas? Milleks tuleb tööd teha? Mis on töö eesmärk?

Huvitav on see, et töö on midagi, mis on algusest peale olnud. Me võime maailma loomist selgelt Jumala tööks nimetada. Kõik algas tööst. Õigemini mõttest, et peaks tööd tegema, ja siis selle mõtte teokstegemisest. See algas Jumala kuuepäevasest väga intensiivsest töönädalast. Siit tuleb ka see, miks on meie nädal seitsmepäevane, miks on üks nendest päevadest hingamispäev, puhkepäev, püha päev. See tuleb Piibli esimeselt leheküljelt. Maa oli tühi ja paljas, pimedus kattis maad. Jumal vaatas, et sellest tohuvabohust tuleks midagi korralikku luua. Ta hakkaski loomisega pihta ja tegi kuue päevaga imelise meile mõeldud maailma.

Tööd on vaja teha selleks, et meie maailm jälle ei muutuks tohuvabohuks. Et su sahtel, et su töökoht, sinu kodu, meie maailm ei muutuks tohuvabohuks, kus meil kõigil on ääretult nigel elada. Me võime vaid hetkeks kujutada, mis juhtuks siis, kui ühel päeval mitte keegi ei teeks tööd ja kõik masinad pandaks seisma. See oleks kaos, katastroof. Kui see kestaks nädal aega, siis see katastroof saavutaks kohutavad mõõtmed.

Jumal on inimese loonud tööd tegema. Jumal on öelnud, et palehigis pead sa tööd tegema – ikka päris palju ja korralikult. Jumal ei ütle, et tee natuke tööd ja puhka siis ikka ka, tunne elust rõõmu. Ta ütleb just, et palehigis tuleb tööd teha. Mina hakkasin pihta, sina jätka, aga ära ennast puruks aja. Võta aeg maha, vähemalt 1/7 nädalast, aga tegelikult palju rohkem, sest ööd on ka vahel.

Inimene peaks tööd tegema selle jaoks, et tal endal ja paljudel teistel oleks elamisväärsem elu. Piibli mõte töö juures on ikka ja jälle see, et mitte ainult enda pärast, vaid ka teiste pärast tuleb tööd teha: ka nende pärast, kes ise enam ei jaksa või kes veel ei jaksa. Töö ei ole antud inimesele vaid endal kukru täitmiseks ja hiljem nende hüvede maitsmiseks, mis on töö eest saadud, vaid kui Piibel kõneleb tööst, siis on seal ikka ja jälle rõhutatud, et see, kes laiskleb või ei tee tööd, hakaku tööd tegema – et oleks tal endal vajalik olemas ja et tal oleks anda midagi ka neile, kel midagi ei ole. Töö on midagi, millega muudetakse maailm paremaks paigaks. Mitte ainult endale, vaid ka teistele.

Mis erinevused on meestel ja naistel töötegemisel? Ka kiriklikus mõttes?

Looja loodud erinevused. Ma olen näinud naisi, kes suudavad sirgetele kätele tõsta 120 kilogrammi, ja mehi, kes ei saa kolme kilogrammigi tõstetud, ning ma ei ütleks, et alati peaksid olema n-ö naiste- ja meestetööd.

Kiriklikus mõttes vahetegemine ... Paljudel on näiteks ka kindel teadmine, et kindlasti oli see õun, mille Eeva Aadamale andis. Kust sellised kindlad teadmised tulevad? Piiblis pole sellest sõnagi. Ka naiste ja meeste tööde osas võivad mõnel inimesel olla kaljukindlad teadmised, aga nendele on väga raske anda mingit korralikku teoloogilist argumentatsiooni taha. Ütleme nii, et on teatud iseärasused, mis on Jumal meest ja naist luues mehele ja naisele andnud, ja siit tuleneb nii mõndagi, kasvõi see, et naised peavad aeg-ajalt olema n-ö Kinder, Küche, Kirche, see on paratamatus. Tänapäeval püütakse seda küll muuta, andes lapsepuhkust vastavalt soovile mehele või naisele jms. Ütleme nii, et Piiblist on võimalik välja lugeda, et naised on eelkõige kodused ja kodu on olnud nende tööpaik, mehed on need, kes on väljaspool kodu tööd teinud. Neid näiteid võib tohutul hulgal sealt leida. Aga see ei ole Piiblis kirjas sellisel moel, et naine püsigu kodus ja mees tehku väljaspool tööd. Ei, läbi aegade on olnud ka mehi, kes on oma tööd kodus ära teinud: treipingi taga või tänapäeval arvuti taga jms.

Mis sisuline vahe on uskmatul ja kristlikul töötajal? Või kas üldse ongi mingit vahet?

Ma olen sellest juba rääkinud: oluline on, et see, mida tehakse, oleks mõistlik ja tooks kasu peale tegija ka teistele inimestele, ole sa siis tšellomängija või kraavis töötaja või ehitaja või matemaatik või itimees – sellel asjal peaks olema mingi väärtus, sa peaksid tootma mingit väärtust, mis teeb maailma paremaks paigaks. Siin ma ei tõmbaks mingit vahet vahele, et kas ilmalik ehk uskmatu või usklik tegelane. Võib-olla on see mõte uskliku jaoks üksnes selles, et kõik, mis ta teeb, teeb ta Jumalale. Ei vähemale kui Jumalale. See paneb ristiinimesele peale kohustuse teha maksimaalselt hästi. Sa oled Jumala palge ees. Nii nagu Bach oma muusikaga, mille ta lõi Jumalale, nii peaks usklik inimene ka igas oma tegevuses olema eelkõige Jumala palge ees: pirukat tehes või lehma lüpstes või mingeid programme luues. Mitte ainult enda peale mõelda – teen selle kähku ära, viskan laua peale ja raha tuleb –, vaid vastutus peaks olema palju-palju suurem.

Kas Jumalal on ka praegu tööd? Mis see võiks olla?

Jumalal on pidevalt tööd. Meiesuguste inimeste puhul ei saa Tema küll jalga üle põlve visata ega selga keerata. Eks tal on meie pärast ja meie jaoks palju tööd teha.

Võib mõelda niipidi, et Jumal pani selle kellavärgi kunagi käima ja nüüd Tal on n-ö vanaduspuhkus kätte teenitud ja Ta ei pea enam lillegi liigutama – Uku Masingut kasutades: „Jumal magab turmaliinist ukse taga.“ Paraku võib selles maailmas tähelepanelikul vaatlemisel leida pidevalt mingit kummalist sekkumist: mingid pidevalt ühtmoodi töötanud asjad hakkavad järsku teistmoodi töötama jms. Loomulikult võib öelda, et see on juhus, aga võib ka öelda, et Jumal teeb oma tööd. Kindlasti teeb Jumal oma tööd inimeste juures sageli väga vaikselt, tähelepandamatult. Aga mina märkan küll alatasa, et Jumal püüab ka minusugust jändrikku ja enda meelest väga välja kujunenud isiksust päris korralikult muuta või annab mulle märku, kust ma peaksin midagi muutma. Ma arvan, et Jumalal on väga palju töid: ta on nõustaja, meeskonna juht jne, jne. Ma arvan, et tal on väga palju funktsioone siin meie maailmas ja kogu meeletus universumis – selleks, et see kõik korralikult töös hoida ja et ka inimkonda aidata sellisel joonel püsida, et me seda asja lihtsalt õhku ei laseks.

Kas kõik tööd on võrdsed Jumala ees? Kas on vahet, mis tööd teha? Kuhu jõuavad pankurid ja liiakasuvõtjad? Miks nii arvatakse?

Omal ajal tuli Martin Luther oma töökäsitlusega väga jõuliselt muutma toonast arvamust tööst. Kui ta 16. sajandil möllama hakkab, siis üks koht, kus ta väga tugevalt möllab, on arvamus töö väärtusest. Ta on öelnud umbes nii, et kui preester või munk arvab, et ta neli korda päevas missade pidamisega Jumalale kuidagi meelepärasem on kui mõni tüdruk, kes lüpsab lehma ja teda seejuures paitab ja temaga vaikselt räägib, siis see preester ei saa küll mitte millestki aru. Kõik head, ilusad, vajalikud tööd on Jumala palge ees võrdsed ja mitte üks neist ei ole parem või väärtuslikum kui teine. Tööle annab väärtuse see meelsus, millega inimene tööd teeb, ja see kvaliteet, mille ta seejuures saavutab. Mõni president võib päevast päeva suuri käkke kokku keerata, mõni kingsepp võib aga teha nii häid kingi, et need peavad tohutult kaua vastu ja hoiavad selle presidendi jalad soojas, kui see Vabadussõja aastapäeval peab kuskil paraadil külmetama.

Lutheri mõtted töö väärtusest on ääretult erinevad sellest, mida omal ajal ka kirik oli arvanud. Kirik oli olnud seisukohal, et on olemas Jumalale eriti meelepärased tööd ja siis palju vähem väärtuslikud tööd.

Kahtlemata on olemas ka selliseid töid, millega ei looda mingeid lisaväärtusi, vaid hävitatakse teiste tööd. Need kindlasti ei ole meelepärased Jumalale ega ka teistele inimestele.

Pankurid ja liiakasuvõtjad ... Kirik on ajaloos toetunud mitmetele Piibli kirjakohtadele, kus hoiatatakse liigkasuvõtmise eest. Ka Jeesusel on selliseid lauseid, et ärge andke laenu, ärge lootke tagasi saada – lihtsalt andke. Nendest lausetest pandi „pakett“ kokku, mille põhjal leiti, et ühel ristiinimesel ei maksaks pangandusega tegeleda, aga vaat need juudid võiksid sellega küll tegelema hakata. Ja nii tegelikult õpetasid Euroopa ja Ameerika paljud juudid pankuriteks. Eks me oleme ise süüdi, et nad on pumba juures. Nad on sajandeid teinud seda tööd, sest ristiinimesel ei sobinud sellist tööd teha. Nemad said sellega väga hästi hakkama, see on neil nüüd lausa veres.

Aga kuhu nad jõuavad? Vaat siin on selline küsimus, et kuhu jõuab kaubamaja direktor, kes teab väga täpselt, et kingapaar maksab tegelikult 20 eurot, aga ta müüb seda 150-ga, ja kes ütleb, et see on veel hinnaalandus ka. Me võiksime väga paljude erialade pealt küsida, et kas see pankuri 15%, mis inimeselt pangale läheb, on õudsem kui suur osa kaubandusest, mis töötabki selle peal, et igale asjale keeratakse 100% otsa vms. Selle järgi võiks öelda, et pool maailma läheb otseteed põrgusse. Küllap on seal muud asjad veel, mis mängivad selle juures rolli, kas inimene jõuab igavesse ellu, elu pluss- või miinuspoolele.

Kui Ristija Johannese käest tulevad inimesed küsima, et mida nad peaksid tegema selleks, et olla õiged Jumala silmis, siis ta annab väga selgeid nõuandeid. Üks nendest on see, et näiteks sõdurid ja maksukogujad ei teeks inimestele rohkem liiga, kui nende ülemused neilt nõuavad. Vastutust kannavad eelkõige need, kes juhivad.

Mina küsin seejuures ikka, et millist vastutust kannavad näiteks need näitlejad, kes omaenda häält müüvad reklaamidele: „Laenuaeg on käes!“, „Hakake kohe ostma ja võtke selleks kiirlaenu!“ jms. Kui sa oled peaga poiss, siis sa peaksid teadma, millist õnnetust ja häda sa niiviisi teistele pähe määrid. Siin on vastutuse küsimus – kas paarisaja euro eest tasub rahvast saata õnnetusse ja hädasse? Selliseid inimesi, kellel ei ole pead otsas ja kes hakkavad sinu toreda hääle peale laenu võtma? Vahel ma tõesti imestan, et nii odavale teele minnakse.

Milline on õiglane palk töö eest?

Asi, mida Luther väga selgelt väljendab, kui ta räägib näiteks vargust keelavast käsust, on see, et ta laiendab kindlalt selle tähendust: vargus on ka see, kui inimesele makstakse töö eest vähem, kui ta on välja teeninud. Ta ütleb, et vargus on ka see, kui inimene teeb vähem või halvemini, kui ta võiks teha ja peaks tegema.

Mis on õiglane? Kuidas Queen laulabki, et „Võitja võtab kõik“? Või nagu Led Zeppelin võttis omal ajal 90% oma kontsertide tulust ... Just lugesin selle kohta Robert Plantist kõnelevast raamatust ... Õiglane on see, kui ülemus ei võta liiga palju. Seda, mis on õiglane tasu, ei saa ühe või kolme lausega kokku võtta. Aga see on kindlasti näiteks see, et kui töölise osa selle tulemi juures, mida ta saavutab, on 90% ja materjal maksab 10%, siis mingil juhul ei ole õiglane see, kui tema saab 10% ja 60% saab ülemus, et endale uus Lexus osta. Kasumit tuleks õiglaselt jagada, selle arvelt ei tohiks teised rikastuma hakata.

Mida tähendab Piiblis Jeesuse ütlus „Andke siis nüüd keisri oma keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!“ (Lk 20:25)?

Selle asja mõte on see, et kui keiser hoolitseb oma rahva eest ... Ütleme nii, et kui keiser võtab sinu käest seaduste kaudu sotsiaalmaksu, tulumaksu jne ja kui ma tean, et kõik need maksud lähevad enamalt jaolt selleks, et arstiabi oleks kättesaadav, et teed oleksid sõidetavad, et politsei teeks oma tööd, piirivalveamet peaks riigipiiri kinni jne, et meil oleks turvaline elada, siis ära keela keisrile! See tuleb sulle ringiga tagasi. See ei ole selleks, et keiser saaks orgiaid korraldada, vaid sa annad keisrile, et ta saaks seda õiglaselt jagada. Selle kohta on näiteks Saksa teoloog Ethelbert Stauffer öelnud väga ilusti, et kui sa keisri poolt pakutavast mitte mingeid hüvesid ei kasuta – ei sina ega ka su lähedased –, kui sa ei kõnni mööda teed, mis on tehtud maksumaksja raha eest, kui sa ei kasuta arstiabi, ei pane oma vanemaid riiklikku vanadekodusse jms, siis sa võid hakata mängima maksudega. Aga enne seda ei ole sul mitte mingit õigust keisrile keelata seda, mida keiser sinu käest nõuab. Usaldage, et keiser tegutseb sellega õiglaselt. See, kas ta sealt 0,5% ka endale võtab mingiteks oma hüvedeks, see pole enam sinu asi, selle eest vastutab keiser ise Jumala ees.

Aga see teine pool, et „andke Jumalale“ ... Nüüd on küsimus, et mida Jumal on mulle andnud. Me võime sellist egopunni mängida, et küsime: „Mida Jumal on mulle andnud, et ma peaksin talle andma?“ Ta on sulle KÕIK andnud, kogu sinu elu! Sa ei tohiks oma suud isegi mitte tarvitada, et küsida nii rumalat küsimust. Kui Jumal ei oleks seda suud teinud ... Kui sinu rumal isa – vabandust väljenduse eest – ütles, et tema tegi lapse, siis oli ta lihtsalt rumal seda öeldes. KÕIK, mis sul on, on Jumala kingitus. Kuni sinu andideni välja, talentideni välja, mida sa oled ehk arendanud.
Anna Jumalale! Nüüd on see küsimus, et kas see on kümnis või kas see on 1%. Või hakkan ma seda üht protsenti ka veel rehkendama, et äkki võtaks vaid n-ö puhtast rahast seda üht protsenti ...

Mõtle selle peale, kas sa oled Jumalalt midagi saanud. Ja kui sa selle peale tõsiselt mõtled, siis ühel hetkel võib-olla tundub isegi imelik korjanduskasti vaid ühte-kahte eurot pilduda ja muretseda, miks see seal nii kangesti koliseb... Küsimus on eelkõige selles, et me annaksime Talle, kes on andnud meile. Et me ei keelaks seda.

Jutlustes on tihti kuulda tölneritest ja variseridest. Kes need sellised on?

Tölnerid ja variserid on Piiblis olemas olevad tegelased: tölnerid on maksukogujad ja variserid on tänapäeva vaatevinklist öeldes justkui religioosne partei ja neile on omistatud teeskleja tähendus. Välispidiselt on neil kõik OK, nn JOKK-variant, kuskilt pole kinni haarata: ideaalsed perekonnainimesed, ideaalsed riigikodanikud, ideaalsed kirikus käijad, klantsitud, lips ees jne. Aga nad on hästi nõudlikud teiste suhtes. Jeesus läheb nendega väga tihti vastuollu, kuna nemad tulevad Teda ründama ja Jeesus paljastab nende tegelikku olemust. Nad on seest päris koledad, samas teiste suhtes ülinõudlikud. Aga Jeesus näeb nende sisse ja ütleb, et see, mis on seal sees, ja see, mida nad teistega teevad, on kohutav.

Ka tänapäeval on varisere usklike hulgas olemas. Sellised, kes pealtnäha püüavad oma pildi hästi klantsiks kujundada – nii oma pereelu suhtes kui ka oma vaimuliku elu – ja on ka ülinõudlikud teiste suhtes. Nad teavad TÄPSELT, et teised pidevalt eksivad, aga nendel endal on kõik kõige paremas korras, kõigis asjades kümnest punktist kaksteist ja teistel miinus kaks.

Tölnerid olid Jeesuse ajal maksukogujad, kellele Rooma impeeriumi n-ö okupatsioonivalitsus oli andnud teatud piirid, mida nad võisid protsentides maksudena võtta. Näiteks linna sisenemisel võeti kaupade pealt tollimaksu. Ja see protsent oli kolmest seitsmeni. 3% oli see, mis tölner pidi Rooma riigile andma. Kui ta küsis 7%, siis sai ta 4% endale. Oli tekitatud olukord, kus tölner võiski ametlikult küsida kõikidelt kaupadelt 7% ja jätta neli endale. See oli tohutu kiusatus: küsida mitte 4% ja siis sealsest üle jäävast ühest protsendist priskelt ära elada, vaid küsida seitse. Kui keegi ei olnud nõus maksma, siis Rooma impeerium oli pannud oma sõdurid tölneritele appi ja tuli relvaga mees, kes küsis: „Kas on probleeme?“ Siis ei olnud probleeme ja lihtsalt maksid.

Tölnerid olid okupatsiooniarmee käsilased – nii juudid neid võtsid; nad olid ääretult vihatud, sest nad olid ka väga ahneks muutunud ja rahvas teadis, et nendel oli võimalik erinevaid protsente küsida. Kuna nad olid niivõrd vihatud, siis see paneb ka käega lööma: sind ei lasta templisse, sind ei võeta juudina, sind on täiesti välja lükatud, aga sul on palju raha. Ja siis sa hakkad elu nautima. Tölnerid olid rahva silmis suured peopidajad. Nende pidudele olid kutsutud hoorad ja need peod olid orgiasarnased. Vähemalt inimesed arvasid nii. See on sama, nagu vanasti inimesed arvasid, et rikkad söövad sularasva. No katsu sularasva pikalt süüa, varsti oled pikali maas ja läbi omadega ... Aga oli arvamus, et nad elavad täiesti ohjeldamatut elu ja nad on teel põrgusse.

Tölneritega ei suheldud. Ja nüüd äkki tuleb Jeesus ja hakkab tölneritega suhtlema, võtab ühe neist – Matteuse – isegi endale õpilaseks ja teeb temast apostli. See on ennekuulmatu, mida Jeesus tölnerite suhtes teeb. Ta suhtleb nendega, läheb neile külla, sööb ja joob koos nendega jne. See on asi, mis ei mahu juutidele absoluutselt hinge. See on õudne, mida Ta teeb! Kui Jeesus poleks seda teinud, siis võib-olla ei oleks nad Teda ka nii ruttu risti löönud, aga selline tölneritesse suhtumine ja omakorda negatiivne suhtumine variseridesse oli selles ühiskonnas liiast. Jeesus keerab väärtussüsteemi pea peale. Ja nii need korralikud siis arvasid, et see tuleb ruttu lõpetada ...

Ilmalikus tööruumis on sageli ka petmist. Kas maksuameti või äripartnerite petmine on patt ka kiriklikus mõttes ja petjal on põhjust hirmu tunda taevase karistuse ees?

Sellest ma juba natuke rääkisin, aga kordan veel kord. Kui sa ei kasuta neid hüvesid või seda elementaarset, mida riik sulle annab, siis on sul õigus maksude maksmisest keelduda või teha omale metsaäri, kus sa maksuametile näitad, et kaupled vaid lepalehtedega, annad naabrile oma kaalikaid-kartuleid, et tema tuleks künnaks su põllu, või kannad kõik tulud kuludesse. Aga ära sel juhul iial võta telefoni ega kustu kiirabi ega mõtle, et keegi peaks sinu eest vanaduspõlves hoolt kandma.

Kas selle eest ka põrgusse satutakse? Ma ei tea, ma ei ole olnud teispoolsusega nii selges ühenduses, et oleksin saanud konkreetselt küsida, kes seal peaasjalikult on. Ma ikka kordan seda vana näidet ühest inimesest, kes sattus taevasse ja oli väga hapu näoga, sest ta nägi seal neid, keda ta oli arvanud, et need sinna kindlasti ei saa, ja ta ei näinud seal neid, kelle kohta ta oli olnud veendunud, et need saavad. Mina ei taha seal hapu näoga olla ega hakka ennustama, kes sinna satuvad. Küllap on asi eelkõige suhtumises.

Miks tööga tänapäeval tihti liialdatakse? Kuidas saada tööd puudutavad väärtushinnangud paika? Kuidas on võimalik töönarkomaaniast hoiduda või vabaneda?

Eks me võime seda iseenda käest küsida, miks me liialdame. Kaheldamatult on töönarkomaanial ääretult palju põhjusi ja siin tuleb eelkõige psühholoogide poole pöörduda, nemad on need põhjused kõik ära nimetanud. Aga ma eelkõige arvan seda, et üks põhjuseid peitub lahendamata süütundes. Ja ka lapsepõlves tagapiitsutatud olekus, kus kogu aeg pidi kõike maksimaalselt tegema, kus sind hinnati pidevalt sinu hinnete ja tulemuste põhjal. Kui sa olid esimene lauluvõistlusel, siis sa olid tipp-topp, aga kui sa olid seitsmes kolmekümnest, siis oli see hästi kurb. Meid on õpetatud aina võitma ja eks me aina püüame olla kogu aeg teistest paremad. Ikka see Alfred Adleri arvamus, mille ta juba väga ammu ütles, et tänapäeval tehakse üks väga suur viga: lapsi õpetatakse vaid võitma, aga mitte kaotama. Kui siis tulevad kaotused, siis võib nii mõnigi haarata nööri järele või võib hakata meeletult palju tööd tegema, et tõestada endale, kui tugev tegija ta on mingil maastikul. Siin tuleb endasse vaadata, et kas see tõesti on see, mida sulle meeldib teha, mida sa naudinguga teed, või rügad sa kõigest sellest läbi selleks, et olla kellestki parem, olles samas pidevalt hirmul, et äkki muidu koondatakse, sest kolm tükki juba koondati ... Nii palju on erinevaid põhjuseid, miks inimesed töönarkomaaniks muutuvad, ääretult palju põhjuseid ...

Ma ei tea, kas ma endagi puhul oskaksin öelda kõiki põhjuseid, miks ma nii palju teen, nagu ma teen. Enda puhul küll on vähemalt hetkel veel see, et mulle tõesti meeldib see, mida ma teen, ja ma ei tee seda kuidagi sunniviisiliselt või vastumeelselt. Aga ma kindlasti tean, et ka mina peaksin oma töötegemise aega piirama vähema peale.

Kuidas leida optimaalne vahekord töötamise ja muu elu vahel?

Piiride tunnetamisest rääkides ... Mulle väga meeldib see mõte, et me peaksime oma ööpäeva 24 tunniks jagama ja selle siis kolmeks jaotama. Esimene või viimane kolmandik on kaheksatunnine magamine, see aeg tuleks endale igal juhul võtta. Kindlasti on inimesi, kes saavad ka vähemaga hakkama. Ma tean üht inimest, kes on viimased 20 aastat ainult neli tundi maganud ja näeb täiesti kobe välja, ta organism ei vajagi muud. Nii et väga selgeid piire pole siia vaja tõmmata.

Aga edasi on kaheksa tundi tööks. Nüüd on küsimus selles, kas seda on kaheksa või 18 ... Mille arvelt see on võetud? Kas see on võetud une arvelt või see on võetud selle ülejäänud kaheksa tunni arvelt? Mis need on? Ülejäänud kaheksa tundi on n-ö vaba aeg Jumala, kaasinimeste ja sinu enda jaoks. Millega sa selle täidad? Kas jälle tööga või magad selle televiisori ees maha? Siin tuleb enda käest küsida, mida ja kuidas. Igasugused hoolitsemised oma hinge, vaimu ja ihu eest, perega suhtlemine jms on see üks kolmandik.

Kui suur patt on pühapäeval töötamine? Mida kümne käsu kolmas käsk hõlmab? Kas ka koduseid töid?

Juutide hulgas on selliseid arvamusi, et kui terve juudi rahvas ühel hingamispäeval – nendel on see küll laupäev – tööd ei teeks, siis tuleks õndsus maa peale, Messias oleks kohal jne, aga keegi jurakas ikka teeb tööd ja rikub kogu asja juutide jaoks ära.

Ühiskonna seisukohalt on ääretult oluline see, et oleks üks kokkuleppeline päev nädalas, mis oleks suuremal osal sellest ühiskonnas vaba ja kus oleks võimalik midagi koos teha. Paraku Lääs liigub ka selles suunas, et ... Näiteks Soomes juba võeti maha see kord, et pühapäeviti on kaubanduskeskused kinni. Oli siin kõrval veel selline riik, kus vähemalt pühapäeviti ei olnud võimalik hängida, tšillida ja sellist kaupa kokku osta, mida esmaspäeva hommikul vaatad, et ei läinudki tarvis, aga oli ju nii vahva osta ...

Ma ei oskagi öelda, kas see on surmapatu küsimus, asi on pigem ühiskonna sidususes. Ühel päeval ma mõtlesin enda jaoks läbi lihtsa mõtte, et religioon peaks olema liim, mis aitab ühiskonda koos hoida, kokku kleepida. Kui religioon ühiskonnast ära võtta, siis see kleepumine lakkab ja ühiskond hakkab tükkideks lagunema. Me jääme ilma religioonita nõrgaks, liim ei tööta enam.

On üsna palju inimesi, kes käivad liimi nuusutamas, saavad liimist hetkelist kaifi. Nad kasutavad religiooni selleks, et saada üks korralik sutsakas kätte: kord nädalas või kord aastas jõulude ajal. Religioon ei ole mõeldud mitte liimina nuusutamiseks ega kaifi saamiseks, vaid kokkuliimimiseks.

Kui me räägime pühapäevast, siis on see üks võimalus, perede koos olemise päev, koos asjade tegemise päev. Kui see hakkab logisema, siis väga paljud asjad hakkavad ühel hetkel selle all kannatama.

Kümnes käsus aga ... Seal ei ole kirjas, et ei tohi pühapäeval tööd teha. Seal on, et laupäeval ei tohi teha. Sellega me oleme juba natuke vabamaks läinud. Jeesus rikkus mitmel korral avalikult ja mõnikord isegi templis hingamispäeva käsku. See ongi asi, mida Talle tohutult süüks pandi. Miks sa teed seda hingamispäeval?! Teiste silmade all ka veel! See on seesama variseri mõtlemine – kodus vaikselt omaette nokitseda võid küll, aga teiste silmade all ära tee. Noh, mõnes mõttes ka õige – avalikkuses oleksid teistele halvaks eeskujuks.

Pühapäeva pühitsemise mõte on olnud see, et see päev peaks olema vaba palgatööst või sellisest tööst, mis tekitab sulle endale mingit materiaalset hüve. Jeesus aga ütleb, et kui su härg või lammas kukub hingamispäeval kaevu, siis aita ta sealt välja. Kui sa näed hädalist, siis mine ja aita ta sealt „kaevust“ välja. Martin Luther aga ütleb sellele veel lisaks, et kellel kukub härg või lammas hingamispäeval kaevu, siis tuleb ta välja aidata, aga kui ta kukub igal hingamispäeval kaevu, siis on ta koht kaevus. Ehk siis – kui pühapäevane töötegemine muutub süsteemiks ja sa ikka ja jälle leiad põhjuse, et see ongi see „härg kaevus“, siis on selle koht kaevus.

Igasugusest haltuura tegemisest ja materiaalse kasu saamisest hoia pühapäeval eemale. Aga ligimese aitamine, haigete külastamine või jumalateenistusel käimine ja palvetamine on vajalik. Sa annad ühe päeva seitsmest Jumalale ja teenid Teda otseselt. Ära topi ka seda päeva argiasju täis ja siis ära ka hädalda, et kogu maailm, kogu elu on hall argipäev. Kuidas Tõnis Mägi laulabki: „Kui pühapäev on püha päev, on kõik okei, kõik sõltub meist.“

Kas vaimuliku tööaeg on n-ö 24/7? Filmidest ja raamatutest on silme ees stseenid läbi kõlevihmase ja trööstitu öö surijate juurde kiirustavatest vaimulikest. Kas see on ka tegelikus elus nii?

See natuke on küll 24/7. Vaimuliku telefon on pidevalt sees, me ei saa endale lubada, et see on välja lülitatud. Võib-olla ainult puhkuseajal on selline võimalus. Kui ma aasta tagasi Kanadasse läksin, siis ma olin kolm nädalat telefonivaba – see oli väga õnnis aeg. Puhkuse püüan ma hoida täiesti töövaba. Kuigi ka see on natuke suhteline. Kui ma olen Kanadas, siis ma pean seal ka jutlusi, aga vanade jutluste baasil, nii et ei ole väga palju vaja ette valmistada.

Vana mõtteviis on see, et vaimulike vaba päev on üks päev hiljem kui teistel ehk esmaspäeval. Kui ma enda kalendrit vaatan ja oma tegevusi esmaspäeval, siis ma ei ole päris kindel, et ma väga suudan seda vaba päevana pidada. Ja kui ma vaatan, mida teevad mitmete üldkiriklike komisjonide juhid, siis panevad nad tihtipeale koosolekud esmaspäevasele päevale ... Kuidas saab nii teha! Öeldakse: „Aga siis on vaimulikud vabad ja saavad Tallinna tulla.“ No tule taevas appi ... Jätke see päev puudutamata, ärge pange sellele päevale koosolekuid.

Samas eks see on nii ja naa. Osadel vaimulikel on väga palju vaba aega. Nad võivad küll öelda, et nad pidevalt teevad tööd, aga kui vaatad nende aastast tööpanust – 48 jutlust, jumalateenistust, kaks ristimist ja kolm matust –, siis sealt ma kohe kuidagi ei leia 7 x 24 tundi ja 12 x 30 päeva töötamist, vaid see on pigem endale valetamine. Vaimulikud on väga erinevad ja väga erinevate kohtade peal. Võib olla ka kohti, kus sa küll tahad palju tööd teha, aga inimesed lihtsalt ei tule, oled nagu Ruhnu vaimulik, kes peab iga päev jumalateenistusi, aga peamiselt ainult inglitele.

Linnas vaimulikuna töötades on äärmiselt vähe n-ö ööolukordi. Ma võin öelda, et kuna siiski on ka selliseid helistajaid, kes üldse ei saa aru, millal nad helistavad, siis nende eest ma olen ennast kaitsnud, telefonil on erinevaid funktsioone ja ma ütlen ausalt, et ma tõepoolest kasutan neid mõningate inimeste puhul, kes ei saa aru, et kell on neli öösel, ja lihtsalt helistavad, et öelda, kui kurb on neil olla ja nad tahaksid kellegagi rääkida ja rääkida ... Aga kui seda on juba seitse korda olnud, siis saab ka telefoni kasutada nii, et telefon sellisel juhul ei helise. Paljud luterliku kiriku vaimulikud ei maga üksi oma magamistoas, neil on abikaasa ka kõrval. Ja kui see telefon kell neli heliseb, siis hüppavad mõlemad püsti ja kumbki ei saa pärast enam magada. Abikaasa peab hommikul tööle minema, mul võib-olla oleks jah aega end pärast välja magada ...

Nii et seda on ääretult vähe, välja arvatud neli-viis inimest, kellel kas Kuu faasidest sõltuvalt või muul põhjusel tulevad sellised tuhud peale, et nad ei märka, et kell on kolm öösel, ning nad lihtsalt helistavad ja räägivad oma kassist või sellest, et nad on liiga kõhnad või paksud.

Püüame ennast kaitsta ja kuna Jaani kirikus on meid neli, siis on ikka lootust, et inimene saab ühe vaimuliku vajadusel kätte. Pole veel kuulda olnud, et mõni inimene oleks olnud nii suures hädas, et kuna ta ei saanud vaimulikku kätte, siis see häda läks kordades suuremaks või sai eluisu otsa.

Ma tean, et Eestis on vähemalt üks vaimulik, kes ei pane oma telefoni kunagi vaikse peale ja tema telefon heliseb tihtipeale keset kõige rumalamaid hetki. Tema on öelnud, et ta on ühe korra pannud telefoni vaikse peale ja just siis helistas talle inimene, kes ühendust saamata tegi enesetapu. Pärast seda ta ei julge telefoni kinni panna, kuna süütunne rõhub teda nii tugevasti. Aga oma elu põrguks muuta pole küll vaja. Kui on teada, et vaimulikul on telefon kogu aeg sees, siis on ka helistajaid tasapisi aina rohkem ja rohkem ...

Minu väga pika vaimulikuks oleku ajal olen ma ainult üks kord ühel öösel olnud kutsutud ühe surija juurde. Tema juurde jõudes ma arvasin, et see inimene teeb minuga nalja, sest ta nägi väga kabe välja ja ajas väga lustlikku juttu. Aga kui me olime kõik jutud ära rääkinud ja ma olin koju läinud, siis viie tunni pärast helises telefon ja tema tütar teatas, et ema oli saanud nüüd rahuga minna. Nii et tal oli küll tõsi taga. Aga seda on tõesti olnud AINULT üks kord 26–27 aasta jooksul. Päevasel ajal on surijate juurde kutsutud küll ja enamasti ma ka olen jõudnud enne, kui inimene on ära läinud. Tihtipeale see surm ikka ühe sekundiga ei tule, vaid tuleb vaikselt ja inimesed jagavad juba enne seda päris tulekut ära, et nüüd oleks õige aeg vaimulik kohale kutsuda.

Jaan Lattikul on üks jutustus oma elust, kus ta tuisuga ei suutnud hobustega vajaliku kiirusega minna ja jõudis ühte maakohta kohale arvatust kaks tundi hiljem. See naine, kes teda ootas, ütles: „Õpetaja, sa hilinesid, ma pidin sind üle oma surma ootama.“ ÜLE OMA SURMA ootama ... Ma usun seda küll, et mingi väga konkreetne ootus või vajadus võib inimeses midagi sellist käima panna, et ta veel ei lähe ja suudab ära oodata.

Töötuks jäämine võib inimesele väga karmilt mõjuda. Kuidas tuleks kristlasel sel juhul käituda, mida teha? Millele tugineda? Mida loota?

Töötuks jäämine on kaheldamatult midagi sellist, mis vähemalt esimesel hetkel võib maailma lõpuna tunduda. Kuigi ma ise olen oma elus kogenud seda, et see võib vahetevahel olla suureks õnnistuseks, kui mõned uksed su ees kinni lükatakse. Siis sa otsid üles uued uksed ja astud sisse palju paremasse maailma. Inimestel tihtipeale ei ole julgust oma elus muutusi teha. Töötuks jäämine võib olla see, kus sa oled nurka surutud ja pead sellest nurgast välja murdma ja sa võid murda väga õigele poole – et tegelikult oleks juba ammu pidanud oma mingist mõttetust konveieritööst loobuma ja hakkama käsitöökompvekke tegema või midagi taolist.

Kindlasti tuleks palvetada, paluda Jumalalt selgust, paluda, et uksed avaneksid õiges kohas ja et sa taipaksid, mis on sinu jaoks need õiged kohad. Ka kiriku eestpalvesse võib sellise olukorra võtta, et ka teised palvetaksid selle nimel, ilma et nad peaksid su nime teadma. Seda ei saa alahinnata, et koputame nendes asjades esmalt Jumala ukse taga ja mõtleme järele, mis võiks olla see, mida edasi proovida, mida edasi teha. Vahel aitab ka vaimulikuga vestlemisest, et mingeid uusi suundi enda sees üles leida. Vahel tuleb lihtsalt rääkida-rääkida-rääkida. Mina ka mõnikord mõtlen rääkides – pole võib-olla püsivust vaikselt mõtelda, aga kui tuleb süsteemselt rääkida, siis võid mingi tee enda jaoks üles leida.

Kuidas saaks suunata oma töid Jumala kiituse radadele?

Jumalat kiita me saame, tehes head ja ilusat tööd. Luues seda väärtust, mis muudab maailma paremaks. Ei ole seal mingit muud reeglit. Vaadake, milliseks on muutunud näiteks Arvo Pärt oma teoseid Jumalale kirjutades – tema heliteosed kõlbavad ka inimestel väga hästi kuulata ega pea kogu aeg kibedaid lauseid välja ütlema, et inimkond on hulluks läinud; ei pea kogu aeg arvamust avaldama selle kohta, mis on jälle halvasti. Lihtsalt lood, teed seda maailma paremaks paigaks ja loodad, et sinu loomingu läbi tulevad ka need, kes püüavad seda maailma lõhkuda, mingil hetkel mõistusele.

Selles mõttes mulle aeg-ajalt isegi meeldib see mõte, et inimesed võiksid oma liistude juurde jääda. Kui näiteks muusikud hakkavad väga palju poliitikat tegema, siis muutuvad nad nii kibedaks, et see muusika, mis nad loovad, hakkab ka vaikselt kibedaks muutuma ja ei tahagi seda enam kuulda.

Mis osa tööst peaks kuuluma Jumalale? Kirikule? Kas annetamine peaks olema püsiv ja enesestmõistetav osa inimese töötulemustest?

Jällegi on see seesama üks protsent. Me võime mõelda seda, et omal ajal oli kümnise maksmine, aga see oli ajal, kui riik ei võtnud seda, mida ta tänasel päeval võtab, ehk ligi 50% kõikide inimeste tööde maksudest. Tänasel päeval on küsimus ühes protsendis. On olnud ka juhuseid, kus igal aastal 50 eurot kirikumaksu maksnud inimene tuleb äkki kümne tuhandega. Kui siis imestada, et oot-oot, mis nüüd lahti, siis ta ütleb, et sai näiteks nii suure päranduse, et tahab ühe protsendi sellest kirikule anda. Või siis sai mingi nii meeletu honorari, et saab suure summa ka kirikule anda. Jällegi seesama Arvo Pärt, kes ütleb, et kui sul läheb midagi hästi, siis mine kirikusse, pane küünal ja täna Jumalat. Ning väljenda ka materiaalselt seda tänu. Kuidas Toomas Paul kunagi ütleski – palju lihtsam on ütelda Jumalale, et võta minu süda, kui öelda, et võta mu rahakotist viis eurot. Väljendagem oma tänu ka materiaalselt. Ma arvan, et see on väga mõistlik.

Mis võimalus on Jaani kirikus vabatahtlikuks tööks? Mida saab kirikus teha? Kelle poole tuleks vastava sooviga pöörduda? Mis valdkonnas oleks Jaani kirikus praegu abikäsi vaja?

Vabatahtlikuks tööks on ääretult suur võimaluste maa ja need, kellel on tarkust silmi ja kõrvu lahti hoida, leiavad need kohad kindlasti üles, kuhu oma andeid anda.

Ma olen ikka ja jälle öelnud, et KÕIGEPEALT tuleks ringi vaadata kirikus selle pilguga, et äkki saaks selle tööga, mida inimene teeb igapäevases elus, nende annetega, mida ta on endas arendanud, midagi siin teha. Ei ole mõtet kõigepealt vaadata, et kuule, ma võin siin ka koristada. Olen küll IT-spetsialist, aga äkki oleks päris tore reedehommikuti koristada. Aga äkki vaataksid hoopis kodulehe üle? Äkki näeksid, et vaat siin saaks käe külge panna ja oma oskusi rakendada? Kutsud sõbra ka veel appi ja teete midagi ära ... Alustaks kõigepealt omaenda professioonist. Ja kui siis ei ole juhtumisi midagi sobivat, siis otsi midagi muud ja vahelduseks teiselt alalt. Aga algus võiks olla oma igapäevasest tööst.

Ma olen näiteks mõelnud, et kui oleks inimesi, kes on selleks valmis, siis meie kiriku torn tuleks ära puhastada: seinad, põrandad jne. Kui me hakkame kellamängu sinna üles panema, siis oleks päris hea, kui kõik oleks puhas-ilus-korras seal ümber. Nii et kui tulevad need kuningliku valukoja kellad sinna üles, siis oleks hea, kui kõik ümberringi oleks puhas. See on näiteks üks asi, mida ei pea tegema siis, kui teised ka tulevad, vaid võib teha endale sobival ajal, kui kirik on lahti. Tornis on praegu küll väga külm ... Võib-olla tasub selle tööga oodata soojemaid aegu.

Ma nimetasin ka kodulehte – seal oleks vaja midagi kapitaalset ära teha. Kindlasti leiaks veel töid: üsna palju oleks värviparandusi teha, pinkidelt hakkab siit ja sealt värv kooruma ja kui oleks keegi, kes on hea maalrikäega, siis võiks seda korrastada.

Vaadake lihtsalt ringi ja tulge tehke oma ettepanekuid. Siin on nii põnevaid ettepanekuid tehtud ja nii paljud asjad on tänu sellele korda saanud, et keegi lihtsalt on ise märganud, et üks või teine asi logiseb, ja selle siis ära teinud. Näiteks raamikojas on tehtud meil olemasolevatele piltidele raame ümber, lihtsalt on öeldud, et „kuulge, see Mudisti maal seal seisab niimoodi ilma, äkki paneks raami ümber, mul on see võimalus olemas“. Ja ongi ära tehtud. Või keegi teine on rahakastid vargakindlaks muutnud, keegi kolmas pakkunud oma abi selleks, et kuuskedele uued ja korralikud jalad alla teha, sest vanadega oli juba kogu aeg mure, kas kuusk kukub enne 6. jaanuari või püsib ikka selle ajani oma pesas. Keegi mees tegi ka ratastoolitee siia kirikusse. Nii et jah, neid tegijaid on päris palju, kes on oma abi pakkunud millekski väga konkreetseks. Me oleme hea meelega selle vastu võtnud.

On olemas viletsaks jäänud inimeste hooldustiim, kes käib inimestega juttu ajamas ja nendega palvetamas. On koristajad. Erinevates koorides vajatakse häid, viisipidajaid lauljaid. Neid alasid, kus võiks panustada – kas üks kord nädalas, aastas või elus –, on väga palju. Tuleb lihtsalt üle vaadata, millisesse oma panus anda.

/Ilmunud kahes osas. 04.03.2016 ja 11.03.2016/