Vaimulikud vastavad

Teispoolsus

Räägib õpetaja ARNE HIOB

Maine teispoolsus 

Teispoolsus võib olla mõistena mitmesugune. Kõige lihtsam on seletada seda, et teispoolsus on see, mis jääb väljapoole meie tunnetust, väljapoole meile tavalisel viisil kogetavat maailma. Kuna me keegi ei arva, et olemas on ainult see, mida oma silmaga näeme, üldse meeltega tajume, siis on teispoolsus kindlasti olemas. On olemas tegelikkuse tsoonid, mis on meie kogemuse ja tunnetuse taga. Või horisondi taga – kuidas keegi seda väljendab.

Ka teine inimene on teispoolsus, sest me näeme teda sellisena, nagu ta meile paistab, aga mis tema mõtteis on, seda me ei näe. See on meie tunnetusele teispoolne.

Teispoolsus võib olla ka elementaarmaailm: me näeme meie ees olevat lauda või esemeid, inimesi, aga kui minna elementaarosakeste maailma, siis on ainult mingisugused energiatombukesed või -lainekesed. Kui võtta aatomi mõiste, mille kohta on öeldud, et see on justkui punkt ja samal ajal ka laine ning tegelikult kirjeldamatu, siis see on ka teispoolne, sest seda me ei näe. Ei saagi näha, sest kui me läbi mikroskoobi vaatame midagi, siis me aatomit ei saa kindlasti mitte näha juba sellepärast, et ka mikroskoobi klaas koosneb aatomitest. Selleks, et aatomeid näha, peaks olema mingi veel fundamentaalsem tasand, aga seda meil ei ole. See on eksiarvamus, et aatomeid on nähtud – keegi ei ole neid näinud, need on lihtsalt meie kirjeldus teispoolsuse kohta. Selles mõttes teispoolsuse, et selle, mis jääb meie tunnetuse ja tunnetatava, tavalisel viisil kogetava maailma taha, n-ö silmapiirist teisele poole.

Religioosne teispoolsus

Aga on olemas ka teispoolsuse mõiste, mis on religioosset laadi. Siiani räägitu seda ei olnud.

Religioosne teispoolsus on see, mis jääb printsipiaalselt meile kättesaamatuks. Mulle meeldib üks Uku Masingu väljend religiooni kohta, et religioon on valdkond, kus inimkond püüdleb oma piiridest kaugemale. Ja kuna siin kogetav ületab inimesele normaalsel viisil tajutavat, siis pole meil veel spetsiaalorganeid religioossete kaemuste haaramiseks.

Religioon on inimeses paiga leidnud n-ö sidejaoskonna pööningul ehk ajus. Tal ei ole veel eraldi organit ehk ajuosa. Religioon on väga ebamäärane, esialgne meie jaoks. Aga see, et on olemas midagi täiesti inimesest kõrgemat, on seotud sellise teispoolsusega, millest on juttu religiooni puhul. Selle kohta on mitmesuguseid kirjeldusviise, kuidas teispoolsust leida. Ühest küljest oleks selle teadmine meile nagu mingil määral kaasa sündinud. Iga inimene aimab midagi Jumalast – seda on kristlikud autorid ammu väitnud. Martin Luthergi on öelnud, et kui inimesel ei oleks kaasasündinud kustutamatut teadmist Jumalast, siis ei oleks iial leiutatud ebajumalateenistust. Või moodsamas keeles öeldes: inimene mõtles religioonid välja selle tõttu, et ta teadis, et on keegi või miski, mida tuleb otsida. Muidu ta ei oleks hakanud otsingusüsteeme rajama, kui ta ei oleks ette teadnud, et sellega on tõsi taga.

Ilmutus kui tee Jumala juurde

Teadmine Jumalast on mõnes mõttes väga õrn aimdus. Kus Ta on? Mis Ta on? Näha Teda ei saa ... Ta ei jää ka sellesse teispoolsusse, mis maises mõttes on meie tunnetuse taga ja mida ma eespool üritasin kirjeldada, vaid Ta jääb kuhugi täiesti muusse dimensiooni, teisele tasandile.

Sellepärast on Jumalaga kohtumise puhul eeldatud ilmutust. Ilmutuse erinevus praegu kirjeldatud kogemusest on see, et ilmutus tuleb väljastpoolt. 20. sajandil oli väga mõjukas teoloog, keda nimetati lausa sajandi teoloogiks, Karl Barth. Tema väitis, et religioon on uskmatus, sest religioon tahab teed Jumala juurde rajada omal jõul. Aga üle oma varju me nagunii ei suuda hüpata. Ahv ei saa inimeseks, ükskõik kuidas ta ka ei pingutaks. Ta võib panna omale mütsi pähe, suitsu ette, prillid ninale ja võtta raamatu kätte, aga ahv on ahv, ta saab inimest ahvida, mitte inimeseks. Inimene võib ka midagi ahvida, aga ta ei pääse sinna valdkonda, mis on printsipiaalne teispoolsus – ehk siis Jumala juurde.

Religioonid ei vii välja Jumala juurde

Sellepärast religioonid ei vii välja Jumala juurde – see on üldine kristlik seisukoht. Aga Karl Barth toob esile seda elementi, et nüüd on meile ju antud ilmutus. Jumal on saatnud oma prohveteid, Iisraeli rahva kutsunud spetsiaalselt. Selle ilmutuse on Ta täide viinud Jeesuses Kristuses. Kristluses öeldakse meile kõike, mida meil on vaja Jumala leidmiseks. Öeldakse ka seda, et üle oma varju te ei hüppa, AGA ... kui te hoiate end õige suuna peal, eksimusi kahetsete, suuri eksimusi ei tee, siis Jumal ütleb: „Ma olen väga armuline ja viin teid taeva.“ Kuid inimesele ei meeldi selline asi, inimene tahab olla ikka ise. „Ei, Sina, Jumal, ole nüüd vakka! Ma tean ise, kuidas ma Jumalat otsin.“ Tagajärjeks on see, et me loome omale pseudojumala kujutluse, sest kuna Jumal jääb põhimõtteliselt kõrgemale meie tasandist ja meie põlgame veel enda tarkusest lähtuvalt ära ka selle, mida Ta pakub, siis see pilt, mida me Jumalast loome, on võltspilt.

Võltspildi on loonud näiteks islam. Aga samuti taoism, hinduism jt – viimased on muidugi vanemad kui kristlus, see on neile andestatav. New age, Bahá’i liikumine – kõik need uuemad on aga oma isepäisusest loodud jumalapildid, mis jäävad väga palju alla sellele, mida Jeesuse kaudu on ilmutatud, sest seal on Jumal teadnud, kuidas ennast ilmutada, seal saab teispoolsus siinpoolsuses täiesti nähtavaks. Ei Lao-zi, Buddha ega Muhamed tõusnud üles surnuist, nende haud pole tühi. Nendes pole Jumal sekkunud vahetult maistesse oludesse, neid ümber muutes, koguni surma eluks ümber keerates. Jeesusega seotud imepärimused on võrreldamatud. Tema järgi hakati aega arvestama, sest Temas ja Tema kaudu juhtus midagi väga erakordset. Ajalugu on kulgenud enne ja pärast Kristust (eKr ja pKr), isegi suurimad jumalavastased ja kristlusevastased revolutsioonid Prantsusmaal ja Venemaal ei suutnud ajaarvestust muuta. Jõulud on endiselt ühed suurimad pühad, ehkki n-ö müüri kadumist Jumala ja inimese vahel Jeesuses Kristuses (ehk nn Jumala inimesekssaamist) ei soovi isepäine inimkond tunnustada. Samas räägitakse praegu religioossest tõusust, teispoolsuse otsimisest jne. Üles astuvad nõiad ja selgeltnägijad, ainult mõned tagurlased taovad veel ateismitrummi. See kõik ei tähenda muidugi reaalse Jumala kui teispoolsuse leidmist.

Karl Barth on kasutanud isegi ateistliku peateoreetiku Ludwig Feuerbachi kommentaari religiooni kohta, et religioon on inimese projektsioon. Ta on suhtunud sellesse positiivselt. On jah! Ja Barth on toonud selle põhjal teispoolsuse ja siinpoolsuse suhte kohta näite: ükskõik kui kaugele me paisume oma religioosses kaemuses ja kujutluses, ükskõik kui kõrgele taeva lõpmatuse suunas me kulgeme, ükskõik kui kaugele edasi liigume tunnetuses – alati oleme meie ise kohal seal, kuhu me jõuame, järelikult oleme me siinpoolsuses. Sest kus meie oleme kohal, on siinpoolsus.

See tähendab, et kõik meie meist endast lähtuvad kujutlused teispoolsuse kohta on tegelikult pikendatud siinpoolsus ehk inimese projektsioon, nagu Feuerbach lausus religiooni kohta. Karl Barth ütleb siia juurde, et täpselt nii: kui Jumal ennast avab, kui teispoolsus end avab, kui see teispoolsus, kes ISE on olemas, sõltumata meist, ennast avab, siis alles seal Tema teab, mismoodi Ta saab ennast meile niimoodi ilmutada, et meie seda õigel viisil kätte saame. Ja see toimub Jeesuses Kristuses.

Või veel teine näide, redeliga. Kui me kujutame ette redelit, mis läheb üles taeva poole lõpmatusse, siis lõppu ei tulegi: alati saab panna pulga juurde. Või numbririda – täpselt sama. Kunagi ei saa öelda, et miljon kakskümmend viis on viimane, vaid miljon kakskümmend kuus saab ka olemas olla. Kogu aeg saab numbreid juurde panna, lõppu ei tulegi, see läheb lõpmatuseni. Aga nüüd, kui vaadata, kuidas Piibel kirjeldab Jumala absoluutsust ja kõikjal lähedal olekut, igavesust ja lõpmatust, siis lõpmatus ongi seotud Jumalaga, Jumal on ühtlasi lõpmatu. See tähendab seda, et lõpmatus saab enda poolt lähtudes saata selle redeli meile alla. Kuidas? Seda teab ainult Tema. Aga meile on antud selleks mõningad vihjed. Näiteks Piiblis nägi Jaakob unes redelit või taevatreppi (Led Zeppelini laul „Taevatrepp“ on ka nende treppidega seotud). Jaakob näeb Peetelis magades unes, et taevatrepp on alla lastud ja inglid käivad mööda redelit üles-alla. Jeesus vihjab Johannese evangeeliumis samuti sellele kohale: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde” (Jh 1:51). See redel ei toimi nüüd mitte enam unes, vaid ilmsi ja Jeesuse kaudu.

Põhjus, miks Jeesus risti löödi, oli see, et teispoolsus tuli liiga lähedale. Selgub, et meie ei vasta sellele teispoolsusele ja meile see kriitika ei meeldi, mida jumalik teispoolsus meile esitab – ja nii Ta risti löödi. Selle peale aga ei tulda, et nüüd on juhtunud midagi hoopis enneolematut. Nüüd on teispoolsus läinud ka surma. Ja kui jumalik teispoolsus on surmas, siis surm ei ole ka Jumalale teispoolne, vaid surmas vaatab meile vastu Jumal ja Jeesus saadab oma ingleid, kui me Temasse usume. Kui Jumal on sisenenud inimese Jeesuse surma kaudu surmavalda, siis pole surmavald enam Jumalast lahus – surm kui selline on võidetud. Sellele järgneski Jeesuse ülestõusmine surnuist. Need on ilmutatud asjad, neid ei oleks keegi suutnud välja mõelda – nii ütlesid juba vanad kirikuisad. Keegi poleks midagi nii fantastilist ja tobedat leiutanud! On ju nii – religioon kuni tänapäevani, kõik uususundid ja esoteerikud mõtlevad välja ikkagi midagi „mõistlikumat“, jäädes enamasti hingede rändamise juurde. Ülestõusmises toimub aga n-ö hinge rändamine uude dimensiooni, muudetud kosmosesse, teisele tasandile, kirgastatud ihusse.

Nägemused teisest ilmast

Ma olen kuulnud ja lugenud mõningaid nägemusi teisest ilmast. Eesti keeles on olemas sadhu Sundar Singhi väike brošüür „Nägemusi teisest ilmast“ – soovitan lugeda, seal on väga ilusti toodud, kuidas tunneli otsas või kusagil eemal hakkab valgus paistma, seal on Jumal. Johannes ütlebki ju, et Jumal on valgus (1Jh 1:5). Ja nii ongi, valgus hakkab surma järel eemalt paistma. Teisel pool, selja taga, on pimedus – seal on põrgu. Põrgu ei ole Jumala loodud, vaid on Jumala loodud üldstruktuuris võimaldatud. Kõik, kes jumalikku valgust välja ei kannata, kes on liiga mustad, nendel on võimalus minna sinna, kus valgust ei ole, ja olla seal isekeskis koos. Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine (Mt 22:13) – seda teevad seal isepäised ja kurjad üheskoos. Sadhu Sundar Singhi nägemused on sellised, et enamik inimesi jääb hulpima kahe vahele ja nad saavad lõpuks, kui nad on puhastunud, minna sinna valgusesse, kus on Jumal.

Tal on üks näide ka materialistliku teadlase surmast. Selle teadlase üks esimesi ränkasid probleeme oli see, et ta mõtles, justkui lõpeks kõik surmaga. Ta pidi saama üle kohutavast alandusest, et on eksinud ja et surmaga ei lõpegi kõik ära. Kõigepealt tuli tal jõuda sellele arusaamisele, seejärel võtta eksitus alandlikult omaks: „Ma eksisin enne, tõesti elu ei lõppenudki ära.“ Ja siis tasapisi kulgeva protsesse peale ütleb sadhu Sundar Singh, et sellel inimesel tuleb tükk aega puhastuda, ENNE KUI ta suudab minna valgusesse. Need on tema nägemused teisest ilmast. Kas need on piltlikud või otsesed või vahepeal, seda ei oska keegi öelda, aga need ilmestavad teispoolsust ja seda, kuidas meid valmistatakse religiooni, usu, kristluse kaudu või läbi selleks ette.

Pauluse kolmas taevas ehk paradiis

Viimaks võib nimetada Pauluse nägemust, kui teda tõsteti kolmanda taevani (Ilmutusraamatu nägemused ja muu jäägu siinkohal välja). Piiblis on mitmesuguseid taevaid, vähemalt kolm: esmalt lindude taevas, see on lähitaevas, õhuvald; siis tähtede taevas, see on kaugem taevas; ja kolmas taevas, kuhu Paulus nägemuses tõsteti – see on paradiis. Seal on inglid ja pühad (2Kr 12:2–4). Aga kuna Paulus tõsteti kolmandasse taevasse nii, et ta ütleb, et ta ei tea, kas ta oli ihus või ihust väljas, siis see kolmas taevas peab olema lähedal. Sest kuidas saab seal muidu olla, kui olla samal ajal ka ihus? Teised inimesed võisid põhimõtteliselt Paulust ihulikult ju maa peal näha. Nii et kolmas taevas on ikkagi mingi teine tasand. Nii, nagu Jumalat kirjeldatakse: et Ta on kättesaamatu ja väljaspool maailma, aga lähedal nagu mingi muu dimensioon (Jr 23:24 Ap 17:28). Siis on teispoolsus ikkagi meie lähedal. Meile võidakse küll kaemusi anda – nendega võime muidugi ka eksida ja liiga palju ei tohi oma tunnetustele rõhku panna, muidu teeme sama vea, mis inimene üldse teeb religiooni väljamõtlemisega –, aga vahel võib teispoolsus ka kaemusi kasutada, et meid Kristuse poole ja Kristuse kaudu Jumala poole juhatada.

/Ilmunud 13.05.2016/