Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu“ (Jh 14:6).
„„Tõeni jõudmise nimel olen valmis ükskõik kui raskeks teekonnaks,“ ütles innukas õpilane Õpetajale.
„Millal sa kavatsed teele asuda?“ küsis Õpetaja muiates.
„Kohe, kui sa mulle ütled, kuhu minna,“ vastas õpilane.
„Arvan, et peaksid minema sinna, kuhu osutab su nina,“ ütles Õpetaja.
„Hm. Ja kus ma peatun?“
„Seal, kus tahad.“
„Ja sealt ma leiangi tõe?“
„Täpselt nii! Sest ta on otse su nina ees ja vaatab su mitte midagi nägevatesse silmadesse.““
(„Olemise kergus“. „Tee tõeni“)
Mis on tõde? Kust seda leida? Sõnades otsime me kõik tõde, oleme suured tõearmastajad. Kas me aga tegelikult ka tahame seda leida? Kas me üldse teame, mida otsime, kui endi sõnul selle otsimisega tegeleme? Milline näeb tõde välja? Tõde ei saa ju seisneda üksnes teiste inimeste pattudes, mida meile nii väga meeldib välja nuhkida ja innukalt lahata. Tõde ei saa seisneda ka meie enda pattudes, meie üleastumistes, meie siirastes eksimustes, meie valesti elatud elus. Me kõik, inimesed, oleme patused, nagu pühakiri mitmes kohas ütleb. Patused, kes oma vastuhakkamist Jumalale rohkem või vähem õnnestunult teiste omasarnaste eest varjavad. Patud ja üleastumised, sõnakuulmatus Jumala suhtes ei saa olla väärtus, mida tasuks taga otsida.
Kui aga tõde ei seisne ainult pattudes, see tähendab Jumala-vastasuses, siis ei ole see seega ka läbinisti inetu, nagu seda nii mõneski mõistujutus kujutatakse. Kas pole pigem nii, et meie oma pattudega oleme tõde moonutanud, selle inetuks muutnud? Tõde oma täies ulatuses, tõde, mida me tegelikult igatseme ja otsime, on kaunis. Jah, see tõde on seotud patuga, aga selle sisuks pole patt ise, vaid tõde on sõnum sellest, et surma ja hävingu allikat, pattu, on võimalik võita. Tõde – see on rõõmusõnum, sõnum võimalusest pärast hästi elatud maist elu võita surm ja pärida igavene elu. Küsimus on niisiis selles, kuidas elada niisugust elu, mille viljad on võtmeks igavesse ellu.
Kas on olemas üks tõde, üks tee kõigi jaoks või on igaühel oma tõde, oma tee? Kuidas teha vahet tõe ja vale, õige tee ja vale tee vahel? Need on üldinimlikud küsimused, millele tuleb enda jaoks vastus leida ka ristiinimestel. Kristlased usuvad, et Jumala tundmine ja Tema tahte taotlemine juhivad inimese tõe juurde. Jumal on läbi aegade inimestele avaldanud oma tahet selle kohta, kuidas jõuda tõeni ja elada tões. Ta on oma Pojas Jeesuses Kristuses saatnud oma tõe, elava tõe, inimeste juurde, et nood õpiksid seda valede keskelt ära tundma, ja – minnes Jeesuse poolt ette elatud teed – võiksid tõe teel rännates jõuda ellu, mis iial otsa ei lõpe.
Kahjuks ei tundnud enamik Jeesuse kaasaegseid, kellel Jeesus n-ö vahetult nina ees oli ja lausa silmadesse sisse vaatas, Jeesuses ära tõde ega tunne paljud Temas tõde ära tänapäevalgi. Ei taha tunda, sest see tõde ei vasta nende maitsele, on ebamugav. Ka Jeesuse näidatud tõe teel käimine pole lihtne, see nõuab pingutust, vaprust ja ka suurt usku.
Palugem, et meie igatsus tõe järele ei kustuks ja meil jätkuks usku, vaprust ja jõudu käia tõe teel, mille Jeesus meile on ette näidanud. Palugem, et me oma maisel rännakul tõe teelt kõrvale ei eksiks ja võiksime ükskord oma silmadega näha elavat Tõde ennast – oma Issandat.
