„Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas“ (Mt 5:16).
„Väikeses piirilähedases alevikus elas vana rabi. Päeval toimetas ta majapidamises, öösiti aga süütas katusekambris küünla ning asus pühakirja uurima. Et uni võimust ei võtaks, hoidis ta Toora lugemise ajal küünalt käes – kui tukastus peale tuleb, vajub küünal viltu, alla nõrguv kuum küünlarasv kõrvetab sõrmi ja sunnib virguma.
Kuna alevik asus piiri lähedal, siis toimetasid seal usinasti salakaubavedajad, kes samuti asusid tegevusse öösel. Pimeduse katte all viisid nad kauba üle piiri ja enne koidukuma olid jälle tagasi. Salakaubavedajad ei eksinud kunagi teelt, sest kodulevikus oli kindel majakas – rabi katusekambri aken, kust igal öösel paistis nõrk valgusekuma. Siis aga jäi rabi haigeks ja suri ning enam ei paistnud ta katusekambri aknast valgust. Salakaubavedajad läksid ikkagi teele, aga tagasi tulles eksisid nad ära ja sattusid piirivalve kätte ning nad pandi vangi“ („Õpetajat otsimas“, „Valgus öös“).
Eile tähistasime Kristuse kirgastamise püha. Tuletasime meelde, kuidas kolm Jeesuse õpilast nägid oma silmaga pealt Jumala Poja imelist muutumist. Nägid Jumala auhiilgust, mis paistis Tema Pojast imelise valgussärana.
Oma mäejutluses on Jeesus öelnud, et ootab oma õpilastelt, et nendestki paistaks valgus – Jumala valgus, mis saab ilmsiks nende heade tegude kaudu. See on valgus, mis ei saa jääda varjule, vaid peab paistma inimestele nõnda, et nad ülistaksid Isa, kes on taevas. See valgus, mis peab Jeesuse järelkäijatest paistma, on nagu valgus selle meie loo rabi aknas: valgus, mis paistab läbi pimeduse, näitab koduteed ja aitab jõuda koju. Valgus Jeesuse järelkäijatelt näitab koduteed ja aitab leida tagasiteed Taevase Isa juurde neilgi, kes on eksinud teelt, kes on hakanud teenima pimeduse vürsti.
Kas meis on sellist valgust, mis paistab maailma pimeduses ja on majakaks neile, kes otsivad koduteed, neile, kes vajavad juhatust? Kas meie valgus on aidanud kellelgi jõuda koju, taevasesse isakoju? Me ei tea seda, nagu ei teadnud seda ka meie loo vana rabi. Tema vaid süütas küünla, et lugeda pühakirja. Ta tegi seda igal ööl, oli järjekindel. Ja see muutis ta majakaks, mille peale võis koduteed otsides loota. Võisid loota ka patused inimesed. Kuni põles tema küünal, teadsid teelolijad õiget suunda ja jõudsid koju.
Palugem, et meiegi kaudu võiks inimestele paista Jumala kirkus ja et meiegi võiksime ja suudaksime olla valguseks, olla majakateks kodutee otsijatele. Olla majakateks neile, kes otsivad teed, mis viib taevase kodu poole.
