„Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!“ (Hb 12:1).
Eilse pühapäeva teemaks oli „Kutse Jumala riiki“. Pühakirjast teame, et Looja Jumal, kes on meile kinkinud elu ja meid teele saatnud, kutsub kõiki inimesi, enda looduid, pärast nende maise teekonna lõppemist enda juurde tagasi. Kutsub oma taevasesse kuningriiki puhkama elurännaku väsimust. On kutsunud läbi aastatuhandete. On kutsunud isiklikult, on kutsunud oma prohvetite kaudu, on kutsunud oma poja Jeesuse Kristuse kaudu, kelle Ta kaks tuhat aastat tagasi maa peale saatis.
Tänapäevalgi kutsub Ta iga oma loodut, iga inimest, pühakirja sõna ja oma kiriku kaudu ning veel mitmel eri viisil. Jumala kutse inimesele on kutse Jumala taevasesse kuningriiki, igavesse ellu.
Ristimistalitus, mille käigus Jumala ees nimetatakse Tema kutse vastu võtnu nimi, ongi nimelise kutse vastuvõtmise ametlikuks aktiks. Ristitu on ristimise kaudu võetud vastu Jumala rahva liikmeks ja asunud teele. Asunud teele Jumala riigi poole, innukalt ja kindla kavatsusega pärale jõuda.
Heebrea kirja autoril on neile, kes Jumalariigi poole teele asunud, mõni soovitus. Ta kirjutab: „Pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!“
Kirja autor võrdleb meie elu võidujooksuga. Tõesti, sarnasus on täiesti olemas. Nii elu kui ka jooks algavad mingist punktist ja lõpevad kusagil. Nii elul kui jooksul on ajaliselt ja ruumiliselt kindlaks määratud piirid. Seetõttu toob autor meile ka eeskujuks sportlased. Jooksjad ei tassi joostes kaasa liigset koormat – vastupidi. Nad isegi riietuvad võimalikult napilt, et säästa jõudu. Antiikajal joosti lausa alasti, et miski liigutusi ei takistaks. Nii tasub ka taevateedel rändajal loobuda sellest, mis tema rännakut takistab, tema edasijõudmist segab.
Mis see võiks olla meie puhul? Riided vast mitte – rännak on pikk ja kliima karm. Toidust me ka lausa loobuda ei saa, ehkki tervislikumale menüüle tasuks vahel mõelda. Kahtlemata on vajalik ka eluase, et vahepeal rännakuväsimust puhata.
Mis siis on liigne? Ehk tasuks mõelda loobumisele asjadest, mida meile endile tegelikult vaja ei ole, mida me soetame ainult seepärast, et teistel on need olemas, et on hetkel popp neid omada. Et ise seda võib-olla teadvustamata natuke uhkustada asjadega, kui millegi muu üle ei ole uhke olla.
Tänapäeval on suurele osale inimkonnast saanud probleemiks soetatud asjad, mille kohta on selgunud, et neid ei ole neile tegelikult vaja ja mida pole ka kusagile panna, sest keegi ei vaja neid. Nendest vabanemine, prügiveo teenus, on muutunud kalliks. Kui vaatame oma kodus ringi, siis suur osa meie asjadest ei ole ju rangelt võttes hädavajalikud. Neid ei saa ka teispoolsusesse kaasa võtta. Liigsete asjade soetamiseks vajaliku tööaja asemel tasuks kulutada oma aega ja jõudu pühakirja uurimisele, mis on meile elurännakul kompassi ja kaardi eest, et me õigelt teelt kõrvale ei eksiks; tasuks kulutada aega ja jõudu nõrkenud kaasteeliste aitamisele, et nemadki suudaksid oma teekonda jätkata. Küsitakse meil ju teekonna lõpus ka selle kohta, kuhu jäid meie rännukaaslased, mis neist on saanud.
Kirja autor meenutab ka pattu, mis meid takerdab. Tõesti – meie eksimused, süütunne selle pärast, mis on läinud valesti, ei lase meil täie rinnaga hingata, täielikult pühenduda sellele, mis ootab ees. Hirm patu tagajärgede ees ja kahetsus, mida püüame endasse peita, takistavad meil meie kohtuniku, Jumalaga, suhtlemast, Temalt juhatust ja jõudu vastu võtmast. Segased suhted segavad kaasränduritelt abi või nõu küsimast. Tark jooksja võtab endale aega, et segavast koormast vabaneda. Tark taevateel rändaja võtab aega, et pihil vabaneda pattudest. See on õigesti ja hästi kasutatud aeg, mis aitab õigele rajale tagasi jõuda, aitab õige jooksurütmi, endise kiiruse, vaba hingamise tagasi saada.
Need, kes on spordiga tegelenud, teavad, et see nõuab pingutust. Kes tahab saavutada mingitki arvestatavat tulemust, peab olema püsiv. Peab palju treenima, palju tööd tegema ja vaeva nägema. Püsivuseks õhutab meid ka heebrea kirja autor. Ja siiski – alati ei aita spordis võita isegi püsivus ja kannalikkus. Me oleme sünniga kaasa saanud väga erinevad võimed ja eeldused, mis ei sõltu meist enestest: kehalise võimekuse, närvisüsteemi, taiplikkuse, osavuse. Need on tippu jõudmiseks ühed määravamad eeldused. On ka tohutu vahe, kas sünnid ja elad arenenud riigis jõukas perekonnas või kusagil Aafrika külakeses. Sinu taust, elukeskkond, määrab tugitiimi tugevuse ja võimalused.
Tugitiimil on sportlase tulemustes väga suur osa. Suur osa on tugitiimil ka ristiinimeste elus nende võidujooksul taevariigi poole – kuid see pole nii määrav kui sportlastel. Ristiinimeste tugitiimi kuulub alati Jumal ise, kelle tarkus ja vägi kompenseerib ja ületab inimliku toe.
Kirja autor julgustab meid jooksma meile määratud võidujooksu. Kuigi kõik me rändame Jumala riigi poole, on igaühel oma rada, oma tempo ja liikumise stiil. Jumal ei oota, et me kõik oleksime parimad ühes ja samas, ühel ja samal alal, ühel ja samal distantsil. Me ei jookse kõik üht ja sedasama rada. Ei liigu samas stiilis. Kui tuua näide spordist, siis mingi vahemaa võib ju läbida mitte ainult joostes, vaid näiteks hoopis kõndides, ujudes, hüpates, suuskadel, jalgratta või autoga kihutades.
Inimestena me paratamatult võrdleme ennast teistega, võrdleme saavutusi: kes on parem, kes halvem. Vaadates vahel väikese kadedusega nende poole, kes meist eludistantsil uhkelt mööda vuhisevad, tasub endale meenutada: meie eluajad, meie elu rajad, meie stardi ja finiši ajad on erinevad. Meie liikumisviisid on erinevad. Ainult sihtpunkt, finiš, on ühine: Jumala riik.
Jumal ei võrdle meid teistega, meie saavutusi oma elu distantsil teiste saavutustega nende distantsidel. Tema ootab, et me oleksime parimad omaenda elus, omaenda elu alal. Elu võidujooks – see pole võistlus teistega, teiste inimestega, see on meie võistlus iseendaga. Võistlus iga päevaga oma Loojale lähemale jõudmise nimel. Distantsi läbimise käigus toimub meie sees pidevalt võitlus hea ja kurja, Jumala loova Vaimu ja kuradi hävitava vaimu vahel, kes mõlemad püüavad meid suunata eri suundadesse: üks taevariigi, teine põrguriigi poole. Ristiinimese ülesandeks on jääda püsima õigele rajale ning jõuda hetkeks, mil lõpeb talle Jumala poolt kingitud aeg, sinna, kuhu ta peab jõudma, Jumala riigi väravasse, et võtta oma Jumalalt vastu võidupärg selle märgiks, et talle on kingitud igavene elu.
Jookskem siis püsivusega meile määratud võidujooksu ja palugem oma Jumalalt sellele õnnistust.
(Foto: Heidi Tooming)
