„Mis on inimene ja milleks ta kõlbab? Mis on tema õnn ja mis on tema õnnetus? Inimese päevade hulk, kui neid on palju, on sada aastat. Nagu veetilk meres ja liivatera, nõnda on tema vähesed aastad ühe igaviku päeva kõrval. Seepärast on Issand nende vastu pikameelne ja valab nende peale oma halastust. Ta näeb ja teab, et nende lõpp on ränk, seepärast ongi ta teinud suureks oma lepituse. Inimese halastus puudutab tema ligimest, Issanda halastus aga kogu loodut. Tema karistab, kasvatab ja õpetab ja toob oma karja koju nagu karjane. Ta halastab nende peale, kes võtavad õpetust, ja nende peale, kes tungivalt nõuavad tema õigusemõistmist“ (Srk 18:8–14).
„Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega. Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik sa panid tema jalge alla, lambad, kitsed ja härjad, kõik, samuti metsloomad, taeva linnud ja mere kalad ja kõik, mis mere radadel liigub. Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas!“ (Ps 8:4–10).
Kuuldud kirjakohtadest näeme, mida mõtleb endast inimene. Millisena näeb tema oma kohta maailmas ja oma suhet kõigeväelise Jumala, oma Loojaga. Nendest kirjakohtadest on tunda autorite aukartust, nende imestust, et Kõigeväeline üldse inimesega tegeleb. Imetlust, et inimene on kõige loodu hulgas paigutatud nõnda kõrgele ja auväärsele positsioonile.
Aga mida võiks mõtelda inimesest Jumal ise? Mida tahaks Ta meile öelda meiega kohtudes, lisaks pühakirja sõnale, mida ise Piiblist lugeda saame? Kui ainult oleks võimalik esitada temale endale küsimusi, võtta temalt intervjuu. Ühe kirjaniku fantaasia on seda teinudki. Mulle tundub, et tema esitatud küsimused võiksid huvi pakkuda meilegi.
„Nägin unes, et teen intervjuud Jumalaga.
„Nii et sa siis soovid minult intervjuud?“ küsis Jumal. „Kui Teil on aega?“ Jumal ütles naeratades: „Minu aeg on igavik. Mida sa tahaksid küsida?“
„Mis Teid inimeste juures kõige enam hämmastab?" küsisin.
Jumal vastas: „Lapsena on neil igav ja nad tahavad ruttu suureks saada, hiljem aga tahavad kirglikult muutuda lasteks. Nad ohverdavad tervise raha teenimisele ja kulutavad siis raha, et tervist taastada. Mõeldes ärevusega tulevikust, unustavad nad oleviku, ja nii pole neil ei olevikku ega tulevikku. Nad elavad nõnda, nagu nad kunagi ei sureks, ja surevad nii, nagu poleks kunagi elanud.“
Jumal võttis mul käest kinni ja me vaikisime veidi aega. Siis ma küsisin: „Millist õpetust tahaksite Teie kui Isa oma lastele anda?“
Jumal vastas: „Õppigu selgeks, et nad ei saa kedagi sundida ennast armastama. Ainuke, mida nad saavad teha, on lubada ennast armastada. Saagu neile selgeks, et ei maksa võrrelda ennast teistega. Õppigu andestama ja harjutagu andeksandmist. Õppigu, et ainsa sekundiga võib sügavalt haavata inimesi, keda armastame, ja palju aastaid võib kuluda nende haavade parandamiseks. Õppigu, et rikas pole mitte see, kel on teistest rohkem, vaid see, kes kõige vähem vajab. Õppigu selgeks, et on inimesi, kes teid õrnalt armastavad, kuid ei oska oma tundeid väljendada. Mõistku, et kaks inimest võivad vaadata ühte ja sedasama asja ja näha seda erinevalt. Õppigu, et ei piisa teistele andestamisest, vaja on andestada ka iseendale.“
„Aitäh, et leidsite minu jaoks aega,“ ütlesin hardalt. „Mida peaksid Teie lapsed veel teadma?“ Jumal naeratas ja sõnas: „Lihtsalt teadke, et ma olen alati olemas.““
(„Kuldsed lood“. „Intervjuu Jumalaga“)
PALVE: Issand, meie Jumal. Tänu Sulle, et Sa oled meid nõnda imeliselt ja imelisteks loonud. Kingi meile tarkust mõista, et kõige imelisemad oleme siis, kui me oma elus Sind silmist ei kaota, kui laseme end juhtida Sinu Pühal Vaimul ja jääme sinuga seotuks palvesideme kaudu. Kingi meile alati usku, et Sina oled meie jaoks alati olemas. Aamen.
