Nädala mõte

Vikaarõpetaja Miina Piir.

Mk 10:13–14: „Ja Jeesuse juurde toodi lapsi, et ta neid puudutaks. Ent jüngrid sõitlesid toojaid. Aga Jeesus sai seda nähes pahaseks ja ta ütles neile: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!““ Aamen.

Mõni aeg tagasi näitas Kanal 11 Inglise dokfilmi, kus lastepsühholoogid teadustöö tarvis jälgisid gruppi üksteisele võõraid lapsi, alustades nelja-aastastest ja lõpetades seitsmeaastastega. Samavanused lapsed kutsuti lasteaeda, kus nendega tegeles kaks kasvatajat, mees ja naine. Psühholoogid jälgisid kuvari kaudu laste kohanemist, suhtlemist, virguvaid sõprussuhteid jms. Lastele esitati erinevaid väljakutseid, et jälgida, kuidas nad tulevad toime distsipliini, aususe, võidu, kaotuse, konfliktide, sõpruse purunemise ja muu sellisega.

Viimases ehk siis seitsmeaastaste saates jõuti ajaliselt jõuluaega ja kasvatajaid käisid välja mõtte lavastada näidend Jeesuse sünnist – alates sellest, kuidas peaingel Gabriel neitsi Maarjale kuulutas, et tal sünnib laps, kellele ta paneb nimeks Jeesus.

Näidendi idee meeldis lastele väga ja ärgitas üksteiselt küsima, kes usub Jeesusesse. „Mina! Mina!“ hüüdsid lapsed, kuni üks õrna näoga poisinöps ütles: „Mina küll ei usu, see on totter, välja mõeldud muinasjutt.“ Sõnastus ei kuulunud kindlasti lapsele, oli selge, et väljendid olid ikka täiskasvanu omad – lapsed ja vanemad on ju ühte nägu. Ega ta ainult selle lausega piirdunud ning sellise üleoleva sõnavõtu jätkudes ütles grupis olev ainus moslemipoiss: „Mina olen küll moslem, kuid isegi meie usume Jeesusesse.“ „Jeesus on reaalselt sündinud ja elas ammu aega tagasi,“ ütlesid lapsed. „Ei ole,“ vastas väike ateist, „ta pole reaalne.“ Mille peale teised hüüdsid: „On küll! He's real! He's real!“ Igal keelel oma võlu, sest kiiresti öelduna kostis „he is real“ kui Iisrael.

Hakati siis näidendit lavastama ja sai palju nalja, sest tekst oli vaja pähe õppida ja kostüümid proovida, mis lastega toimetades nii hõlpsalt ei sujunudki. Kõigepealt rääkis naiskasvataja lastele üldiselt näidendist ja küsis, missuguseid osi nad sooviksid mängida, kuid tema jutule segas pidevalt vahele meie väike Jeesuse-vastane, kes hakkas kasvataja jutu ajal suuga puristama, et too ei saaks jätkata. Kasvataja läks temaga rääkima, et „me võime välja minna, kui sa ei soovi kuulata, kuid kui segad vahele, siis läheb jutt mitu korda pikemaks“. Inglinäoga poisi käitumine oli lausa mõnitav. Talle oli nagu vähe sellest, et tema Jeesusesse ei usu, tal oli vaja kuidagi alandada neid, kes uskusid. Ühes proovis rebis väike ateist meeskasvatajalt pikale rull-lehele kirjutatud näidendi teksti, heitis selle maha ja ütles, et see on rämps.

Kuidagi jõuti rollide jagamise juurde ja üllatus-üllatus, näidendi idee vastane soovis näidendis kaasa teha. Oli jäänud vaid eesli roll, aga sellest polnud midagi. Näidendi ajal oli eesli osatäitjal kibekiire lavale, kuigi tema kord veel ei olnud, teda tuli vägisi kinni hoida, kuni tuli tema aeg.

Kogu lavastamisprotsessi ajal olid laste omavahelised vestlused väga huvitavad. Samuti anti huvitavaid vastuseid kasvatajate küsimustele. „Kus Jeesus sündis, lapsed?“ Truude isamaalastena pakkusid lapsed: „Londonis?“, „Ei – Manchesteris!“ Ja üks tüdruk arvas veidi kahtlevalt, et vist Jeesusmaal. „Miks kolm tarka järgnesid taevatähele?“ tahtis kasvataja teada. „Sest neil polnud kaarti,“ vastasid lapsed.

„Mida tundis Maarja, kui pidi koos mehe Joosepi ja poja Jeesusega võtma ette väga pika teekonna koju?“ küsis kasvataja. „Eks ta oli väsinud.“

Moslemipoiss ja rahulolematu poiss said sõpradeks, kuid kui uhke poiss keeldus plaksutamast vahepeal ühe lauluvõistluse ajal poisile, kes tema meelest laulis liiga tittede laulu, siis lõpetas moslemipoiss sõpruse. Ometi valis ta hiljem kuuse alt spontaanselt jõulukingi, mille oli teinud väike ateist – seal oli raamat „First Poems“ ehk „Esimesed luuletused“, mida nad siis hiljem koos lugesid.

Nägime veel üht sõbrapaari, sest grupiga ühinesid natuke nooremad poiss ja tüdruk, kes sõbrunesid kohe alguses, kui nad viieaastaste grupis olid. Tüdruk ei tahtnud osa näidendis, sest tal oli tugev rambipalavik, ta hakkas koguni nutma, kuna ei tahtnud, et teised teda vaatavad. Poiss suutis ta siiski ümber veenda ja väike prillidega tirts oli nõus lambatalle rolliga, kus tuli teha: „Mää! Mää!“, kuigi tüdruk polnud ise sugugi kindel, kas ta sedagi suudab. Kui ta siiski suutis, hõiskas sõbrapoiss näidendi keskel publikule ehk lapsevanematele ja tüdrukule: „Nägite, ta ei häbenenud! Nägite, ma ju ütlesin sulle, et pole midagi häbeneda!“

Poisil oli viieste gruppi tulles kauaaegne lein, sest ta oli vaid kahe ja poolene, kui ta ema oli vähki surnud. Peale sügava kurbuse leidis ta olevat ebaõiglane, et kuna tema õde oli viiene, siis oli ta saanud emaga kauem koos olla. Poissi ja tema õde kasvatas isa üksi, üritades toime tulla nii oma kui ka laste leinaga. Poiss oli teiste laste suhtes eriliselt toetav ja hooliv, kuid omaette hoidev ega jätnud kunagi kuhugi oma väikest jänkut, mis tal kogu aeg käes või kaenlas oli. Läbimurre saabus siis, kui ta äkitselt sõbrunes väikese, elava, hoopis vastupidise loomusega tüdrukuga. Varsti ununes ka jänku tooli peale ja poiss nautis mänge ja ettevõtmisi oma uue sõbraga.

Näidendki läks väga hästi, lapsevanemad plaksutasid ja olid väga uhked oma laste üle.
Tegelikust tekstist lapsed küll kohati kinni ei pidanud, sest kui Maarja läks majaisandalt küsima, kas nad tohiksid sündinud pojaga tuppa tulla, vastas isand: „Ei, minge minema!“ Ja väike näitlejatar lisas: „Muidu saate tappa.“

Kui enne jõulupuhkusele minekut lastega veel jõuluvanast räägiti, leidsid lapsed, et jõuluvanal ja Jeesusel on ühesugused silmad. „Mida te soovite jõuluvanalt?“ küsis kasvataja. Sooviti lemmikloomi, kelleks võiks ka näiteks kana olla. Aga üks tüdruk soovis jõuluvanalt vikerkaart. Aamen.

„Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb“ (Lk 21:28).

Jumal ei salli norutajaid, ütles keegi. Kuid Ta armastab õnnetuid ning pakub õnne ja õndsust.

Seepärast kutsub ka Jeesus mitte langetama oma pead, kui tulevad katsumused, vaid vaatama üles, sest teie „lunastus läheneb“. Ta ütles need sõnad Õlimäel, kui Ta kuulutas oma jüngritele ette ränki sündmusi maailma-ajastu lõpul. Tema sõnad jätkavad Vana Testamendi prohvetite ennustusi lõpuajastu kohta.

Kuidas tuleb maailmalõpp? Ühest küljest rõhutab Jeesus, et lõpu tuleku aega ei tea keegi, ka mitte Tema ise, vaid ainult Isa taevas (Mk 13:32). Teisalt aga esitab Ta siiski viiteid (vt Lk 21:24jj): „Päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast!“ See oleks nagu ökokatastroof, mille põhjustajaks võiks olla meteoriit: „Siis heideti merre otsekui suur mägi, mis tules põles, ja kolmas osa merd sai vereks,“ täpsustab Ilmutusraamat. „Siis kukkus taevast maha suur täht, mis põles otsekui tõrvalont ja langes kolmanda osa jõgede peale ja veeallikate peale.“ Kas see langev mürgitav keha võiks olla tuumapomm? Igatahes järgnevad otsekui tuumatalve kirjeldavad sõnad: „Siis löödi kolmas osa päikest ja kolmas osa kuud ja kolmas osa tähti, nii et kolmas osa neist pimeneks ja kolmas osa päeva ei paistaks, ja ööd niisamuti“ (Ilm 8:8jj). Kuidas iganes Jeesuse sõnu tõlgendada, on täiesti loomulik, et Ta lisab, et „inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse“. Ühtlasi teatab Ta, et kui neid päevi ei lühendataks, ei pääseks ükski liha, aga jumalariiki äravalitute pärast need päevad lühendatakse.

Edasi selgitab Jeesus, kuidas ajastulõpu tulekuaega ette aimata. „Vaadake viigipuud ja kõiki puid: kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal!“ Patuviljade valmimise järgi tuntakse ka praeguse ajastu täissaamist. Vanas Testamendis on võrreldud viigipuu ja viigimarjadega Iisraeli (Ho 9:10). Mitmes kohas kuulutatakse, kuidas Iisrael koguneb lõpuaegadel taas oma ajaloolisele kodumaale – nii nagu seda 20. sajandil olemegi võinud kogeda. Taas sarnaselt Jeesusega paistab ka Ilmutusraamat viitavat Iisraelile lõpuaja sündmustes, kus „taevatähed kukkusid maha, otsekui viigipuu ajab maha oma toored marjad, kui suur tuul teda raputab“ (Ilm 6:13).

Viimaks teatab Jeesus ajastu lõpu tuleku kohta, osutades Jeruusalemma langemisele ja juutide laialipillutamisele 70. aastal suure juudi sõja tagajärjel: „Jeruusalemm jääb paganrahvastele tallata, kuni rahvaste ajad täis saavad.“ Ja kui rahvaste ajad on täis saanud, siis kõlavad Tema sõnad: „See sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud!“ Pole ime, et Jeesuse sõnu on mõistetud öelduna just meie põlvkonnale tänapäeval, mil Iisraeli riik on taastatud ning juudid on jällegi saanud tõotatud maa peremeesteks.

Siiski pole asi nii lihtne. Sest millal said paganate ajad täis? Kas Iisraeli riigi taasrajamisega 1948. aastal või Jeruusalemma vanalinna vallutamisega 1967. aastal? Või ei olegi need ajad veel täis saanud, kuna Templimägi on praegugi araablaste (paganate) valduses? Pole üldsegi selge, millisest aastast alustada selle sugupõlve arvestamist, kelle ajal peaksid toimuma need sündmused, mis lõpevad Jeesuse tagasitulekuga: „Siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega.“

Olulisem on sõnum ja tundemärgid, mille Jeesus oma ilmutuskaemuses maailmaajaloo kohta visandab (rääkides ka sõdadest, kristlaste tagakiusamistest jms). Kaemused ja nägemused jäävad visionaarseks ja osalt ka sümboolseks, ehkki need sisaldavad reaalse elu elemente – nii nagu ka unenäod. Meil tuleb jälgida viljade valmimise märke maailmakäigus, kuid ka iseenese elus, et me ei elaks pimedalt. Puud tuntakse tema viljast – on see hea või halb! Tähtis on märgata olulisi elemente ja valida endale õige suund.

Kindlasti on sõdade, tagakiusamiste ja looduskatastroofide oht, nii nagu ka looduse saastatus, küsimused, millega tuleb meil tõsiselt tegelda tänapäeval. Tehniline tsivilisatsioon pakub meie ahnusele, kurjusele ja isekusele palju suuremaid ja riskantsemaid realiseerimisvõimalusi, kui oli muiste. Tänapäeval jälgivad teadlased päikese, kuu ja tähtedega seotud astronoomilisi märke, olles mures veevoogude ja kogu keskkonna pärast, mida reostatakse ning lagastatakse. Kui kaua saab jätkuda tarbimise pillerkaar?

Aga kuidas tuleb meil käituda isiklikus elus? Kas ainult norutades pea maha lüüa? Kindlasti mitte. „Hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt,“ ütleb Jeesus. Tuleb hoiduda ikka nendest samadest vanadest nõrkustest ja pahedest, mis teevad meid isekaks, mugavaks ja pimedaks. Kõhuorjuse ebajumalateenistus on küllap praegu rohkemgi vohamas kui varasematel aegadel – oleme ju jõukamad. Seepärast on ka oht suurem kui varasemas ajaloos, et Jumala unustame ja ainult maistele asjadele mõtleme.

Kuidas tahes lõpusündmused toimuvad ja kui palju on neis sümboolset või otseseid fakte – inimesed, kes pole Jumalat unustanud ja on Jeesuse vastu võtnud oma ellu, ei pea viimselt kartma ega olema õnnetud. „Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!“ Kristlane ei ängistu maailmakäigust ega värise tuleviku ees, sest ta teab, et me ei ela tühjas ja kõledas universumis, vaid kogu meie maailm ja isiklik elu on Jumala käes. Lunastus läheneb meile kogu aeg, ka sellel advendiajal – ja saabub inimeste juurde, kes Kristuse vastu võtavad.

Õnnistatud advendiaega!

Prohvet Sakaria suu läbi on Jumal oma rahvale tõotanud: „Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja“ (Sk 9:9).

Selle tõotuse andis Jumal prohveti suu läbi aastasadu enne Jeesuse sündi. Andis rahvale, kes ootas, igatses oma Jumala lähedalolu, Tema armu ja halastust.

Jumal tõotas saata oma rahvale kuninga, kes on õiglane ja aitaja – kaks tähtsaimat omadust, mida Jumal peab vajalikuks tõelisele valitsejale, tõelisele juhile.

Õiglus. On selge, et inimestena on meil igaühel oma sümpaatiad ja antipaatiad, on need, kes meile meeldivad, kellest me väga hoolime, kes on meile väga lähedased, ja need, kes meile eriti korda ei lähe või on lausa ebameeldivad. Vastavalt sellele siis ka erinev suhtumine nende nõrkustesse, nende eksimustesse, aga ka nende ilusatesse tegemistesse. Mõnikord suudame oma erinevat suhtumist, oma erapoolikust varjata, mõnikord mitte. Õnneks ei sõltu meie saatus igavikus ühe või teise kaasinimese suhtumisest meisse. Meie jaoks on oluline Tema suhtumine, kellel on voli otsustada meie tuleviku üle igavikus. Jumal on tõotanud oma rahvale saata valitseja, kes on õiglane: see tähendab valitseja, kelle ees on kõigil võrdsed võimalused. Ta saatis oma poja Jeesuse.

Evangeeliumidest loeme, kuidas Jeesus ütleb karme sõnu oma otsestele vastastele, variseridele ja kirjatundjatele, kuid – väga karme sõnu saavad nii mõnelgi korral kuulda ka tema oma kõige lähedasemad jüngrid, kui nad on taipamatud. Samas – Jeesus ei kõhkle ütlemast tunnustavaid sõnu ka variseridele, kui nood tema küsimustele vastates näitavad, et nad on taibanud seda, mis on Jumala jaoks oluline. Loos viimsest kohtupäevast ei jaga Jeesus kohut mõistes inimesi paremale ja vasakule mitte selle järgi, kas nad on tema tuttavad, vaid selle järgi, mida nad on teinud või tegemata jätnud. Õiglane kuningas, õiglane valitseja, annab kõigile võimaluse – Tema kiitus või hukkamõist sõltuvad ainult inimesest endast, tema tegudest, mitte kuulumisest mõnda parteisse või sõpruskonda.

Kindlasti on just õiglus see, mida inimesed igatsevad näha nendes, kes neid juhivad, kes neid valitsevad. Seda ka tänapäeval, kui me oma riikidele juhte valime. Kuid kui heale valitsejale piisaks vaid õiglusest, siis võinuks Jumal saata inimestele oma Poja asemel valitsejaks masina.

Õiglus üksi, õiglus, mis mõõdab ja hindab, olgugi täpselt, on väga külm ja julm – ja ei tee lõppkokkuvõttes kellelegi rõõmu. Me ju teame, et me oleme erinevad, meil on erinevad isikuomadused, erinev suutlikkus, erinev vastupidavusvõime. Ka meie elukäik on erinev: me satume erinevatesse olukordadesse, käime läbi erinevatest katsumustest. Aeg-ajalt – kes rohkem, kes vähem – me komistame ja kukume, teeme vigu. Kõik see mõjutab tulemusi, mille järgi meid objektiivselt, õiglaselt, hinnatakse. Just seetõttu tõotab Jumal meile valitsejat, kes on aitaja. Aitamine tähendab aktiivset tegevust. Kuningas, keda Jumal oma rahvale tõotab, ei jää osavõtmatult inimesi ega nende elu mõõtma ja kaaluma, ei jää osavõtmatult oma troonile istuma, kui Tema alam komistab ja kukub, kui ta elu keerulistel ja rasketel hetkedel väsib, vangub, jõuetusest ja ahastusest nutab. See kuningas tõuseb oma troonilt, tuleb inimese juurde ja aitab. Ta tõstab kukkunu oma julgustava sõnaga üles ja julgustab teda teekonda jätkama, see kuningas pühib nende pisarad, kes on saanud haiget. See kuningas hoolib, suudab näha numbritest kaugemale, suudab näha, mis peitub inimsüdames, suudab andestada eksimused ja halastada, kinkida sellele, kes oma pattu, oma eksimusi siiralt kahetsevad, uue võimaluse.

2000 aastat tagasi saatis Jumal maa peale oma rahva juurde tõelise Kuninga, oma poja Jeesuse Kristuse. Õiglase, aitava ja armulise Kuninga. Too Kuningas, kellest ammu elanud prohvet oli kõnelenud, on saanud meiegi, ristiinimeste valitsejaks, kuigi me Teda oma ihusilmaga näinud ei ole. Kuid Tema tegevuse ja õpetuse jäljed on meie elus saanud iseenesestmõistetavaks, on toonud lootuse meie julma ja halastamatusse, hindavasse ja võrdlevasse maailma. Lootuse halastusele, lootuse armastusele. Usu sellesse, et peamist elus ei mõõdeta mõõdulindi ja kaaludega, vaid et me kõik oleme olulised, oleme olulised oma Loojale, Jumalale, kes on meile meie elu kinkinud. Usu sellesse, et igaühel meist on väärtust. Igaühel meist on selles maailmas oma koht.

Meiegi elame ootuseajal nagu Jumala rahvas 2000 aastat tagasi enne Jeesuse sündi. Me ootame Jeesuse teist tulemist, oma Kuninga taastulekut. Õigluse, halastuse ja abi taastulemist, selle võidulepääsemist kõikjal. Meenutagem alanud advendiajal, tulemise ajal, kuningas Jeesuse Kristuse tegusid, aga mõelgem ka sellele, et meie, kes me oleme ristimises saanud selle tõelise kuninga lasteks, saame teha väga palju selleks, et õiglus, halastus ja abi teostuksid meie maailmas, meie elus, meie tegude kaudu juba nüüd. Me saame muuta elu õiglasemaks, olles ise õiglased, ja halastavamaks, olles ise halastajad ja abistades abivajajaid. Meie elu ja tegude kaudu saab austust meie Kuningas. Veidigi rohkem õiglust, halastust ja abi maailmas, veidigi rohkem Tema tahtmise sündimist oleks parim kink meie Kuningale, kelle sünnipäeva me jõulupühade ajal tähistame.

Kasutagem siis advendiaega, ootuseaega, hästi!

Õpetajate Jaan Tammsalu ja Mårten Anderssoni ühine mõtisklus.

Ilm 20:11–21.1: „Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisukesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Ja üks teine raamat avati, mis on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut seda mööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. Ja meri andis tagasi oma surnud, kes olid temas, ning surm ja surmavald andsid tagasi need surnud, kes olid neis, ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi. Ja surm ja surmavald visati tulejärve. Seesama on teine surm – tulejärv. Ja keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see visati tulejärve! Ja ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam.“ Aamen.

Ja äkki ma vaatasin hämmastusest suurte silmadega aujärge ja Teda, kes sellel istub. Õhk sai läbipaistvamaks kui tavaliselt. Nagu hilissügise päikesekiired keset seda, mis pime ja kole.

Ma nägin neid tuttavaid nägusid, kõiki neid, kelle nimesid olin kord surmakuulutustest läbi aastate näinud. Kõik need, kellele oli soovitud: „Puhka rahus.“ Neid oli kõikjal. Ja kõik oli teistsugune. Isegi meri ei olnud enam üleni hall ja mittemidagiütlev. Sealt tuli suurel hulgal inimesi. Neid tuli nii palju, tuli merest ja maast ja ma tundsin hirmu ja imestust. Ilmselt nad ei puhka enam rahus. Puhkamise aeg on möödas. Vaatame palgest palgesse. Püüdsin end nende tulijate eest varjata. Kõik oli kuidagi väga suur ja eriliselt teistsugune. Kartsin, kuna ma ei ole harjunud kosmiliste draamadega.

Ja kusagil oli näha uut taevast ja maad. Seegi hirmutas, sest mina olin harjunud kõige vanaga. Need uued taevad ja see uus maa olid nii säravad, kirkad ja puhtad.

Inimeste hulk muudkui kasvas. Valgus oli nii intensiivne, et silmadel hakkas valus. Peitsin oma nägu maast leitud roosikimbuga. Miks küll inimesed viskavad roosikimpe igale poole! Närtsinud, pudenevaid roose ... Aga ikka midagi, millega varjata oma nägu?

Ja valgus! See kummaline kirgas valgus. Siis selgus. Troonilistujal oli peas kroon. Ja kõik need kalliskivid tema kroonis: teemandid, rubiinid, safiirid, ametüstid, ka mõni karneool – need särasidki selles õhtuhämaruses.

Ja siis ta ütles: „Vaata, ma teen kõik uueks!“ Ja selle uuega pean minagi ära harjuma, kui ma sellesse sobin. Tundsin äkki, et seda närtsinud roosikimpu ma enam ei vaja. Mu otsaesisel on troonilistuja märk – ristimärk. Ma ei pea seda Tema eest varjama. Ma pole seda ju ka inimeste eest varjata püüdnud.

Ta ütles: „Vaata, ma teen kõik uueks!“ Ja siis juhtus midagi veel: roosikimp ärkas ellu! Ta tegi ka selle uueks! Ja siin ma seisan selle kimbuga ja vaatan uudishimuga, mis saab edasi. Ma ei karda enam isegi siis, kui tunnen, et troonilistuja vaatab mind ja tunneb mu ära. Loodan nii väga, et eluraamatusse vaadates Ta ütleb ka mulle, et mu nimi ja mu armsate nimed pole sealt kustunud.

Ma tunnen, kui väga ma igatsen seda uut – seda täiesti uut!

Vikaarõpetaja Miina Piir

Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist, nagu te seda teetegi. (1Ts 5:11)

Nagu te seda teetegi. Teadis ju Paulus hästi, et inimesed ei tee suurt midagi üksteise julgustamiseks ja kosutamiseks, aga hea nõustajana oskas ta ühte lausesse panna nii nõuande kui ka julgustuse ja kosutuse. Nagu ka varem samas kirjas: „Viimaks nüüd veel, vennad, me palume ja keelitame teid Issandas Jeesuses, et nagu te olete meilt saanud teada, kuidas teil tuleb elada ja Jumalale meeldida – nõnda te ju elategi –, et te selles veelgi enam edeneksite“ (1Ts 4:1).

Teadis ta ju sedagi hästi, et kui inimesele öelda midagi head, siis isegi kui see ei vasta tõele, on inimene aldis nii tegutsema, kui hästi temast on arvatud, ja mis seal salata, tihtipeale ka vaid seepärast, et sirutada käsi uue kommi järele. Milles pole samuti midagi halba.

Kas Paulus annab oma nõuga meile vaid piima – nagu lastele? Armastab ta seda ju mujal oma kirjades isegi rõhutada: „Ma ütlen seda teile kui lastele, vastutasuks avarduge teiegi!“ (2Kr 6:13), mis on nädala mõtteks oleva kirjakohaga vägagi sünkroonis – sest kuidas saab kedagi julgustada, ammugi kosutada kitsa südamega?

Meiega tulebki rääkida nagu lastega, sest kui vaatame enesesse ja enese ümber, siis ega meid ei saa ikka päris täisverd, oma elu eest vastutavate inimestena võtta. Sellegipoolest arvan, et Paulus ei anna meile piima, vaid vägagi tahket rooga: Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist ... See on lihtne ja südamlik nõuanne, aga nii tahke toit, et vajab läbinärimiseks ilmselt raudhambaid. Sest miks muidu oleme nii kidakeelsed, kui on vaja öelda hea, julgustav ja kosutav sõna? Selliste sõnade osaliseks saavad tavaliselt oma lapsed ja sellega see piirdubki. Kuid kidakeelsus julgustamisel ja kosutamisel valitseb meid tihti kahjuks ka kodus, rääkimata kodust väljaspool, lasteaias, koolis, tööl, kuni teadusmaailmani välja, kus kadeduse tõttu ja oma küündimatuse vältimiseks ollakse valmis summutama nii mõnigi noor otsiv vaim.

Loeme veel ühe tänase nädala kirjakoha mõtte Tarkuseraamatust, mil palve peale ilmutas end Tarkuse Vaim: „Aga koos sellega tuli minule ka kõik hea, ja sellel oli käes mõõtmatu rikkus. Ma tundsin rõõmu kõigest, et tarkus juhatab neid, aga ma ei teadnud, et see on ka nende sünnitaja. Ausalt õppisin, kadeduseta annan edasi, selle rikkust ma ei salga. Sest see on inimestele ammendamatuks varanduseks, ja need, kes selle saavad, sõlmivad sõpruse Jumalaga andide soovitusel, mida õpetus annab.“

Pauluse julgustavad ja kosutavad sõnad meile on kui palsam, sest pole kahtlustki, kui hea inimestetundja ta oli. Pole ju võimalik õppida tundma inimesi, tundmata iseend. Ja Paulus tundis. „Pane tähele iseennast ja õpetust, jää kõigesse sellesse püsima, kui sa seda teed, siis sa päästad enda ja need, kes sind kuulavad“ (1Tm 4:16).

Saulusena tegutses ta sedavõrd pimedana, et Jumal ta Damaskuse teel ka füüsiliselt pimedaks lõi. Ole siis pimeduses, kui tahad, tunne, mis see on. Ja siis, kui silmad lõpuks harjusid, polnud need enam endised, rääkimata südamest. Sestpeale kõik, mida ta räägib, tuleb juba avardunud südamest. Selles südames oli ruumi vaid Jeesusele, ei millelegi muule.

Pimedikust ja kristlaste vaenajast sai mees, kes ütles: „Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole“ (2Tm 3:16–17).

Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist.

Aga kui me igaüks tõepoolest järgiksime seda nõu iga päev, iga inimese puhul, kogu aeg, igavesti? Milline oleks siis maailm?

See oleks maailm, kuhu Jeesus tahaks naasta. Aamen.

„Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest kõik elavad temale.“ (Lk 20:38)

Need Jeesuse sõnad on suunatud omaaegsetele materialistidele. Nii võib ehk mõneti liialdades väita. Ateism ei ole sugugi nii uusaegne nähtus, nagu vahel arvatakse. Ateismi leidus juba antiikajal ning isegi Piiblis kirjeldatakse igaveses elus kahtlejaid. „Ei ole rohtu inimese surma vastu ega ole teada, kes päästaks surmavallast,“ kurtsid tollased skeptikud sarnaselt oma tänapäevaste suguvendadega. „Meie ihu muutub tuhaks ja vaim haihtub otsekui hõre õhk,“ selgitasid nad otsekui praegusaja „moodsad“ liberaalid. „Meie elu on mööduv vari ega ole tagasitulekut surmast.“ (Trk 2:1–5)

Konkreetselt kõnetab Jeesus sadusere, mis oli üks usuparteidest tollases juutluses. Sellal kui variseridega oli Tal palju väitlemist, ei pidanud Ta saduseridega pikki diskussioone. Nood uskusid Jumalat sarnaselt nagu hiljem islamiusulised või valgustusaja deistid, et Ta on Looja ja Seaduseandja, sekkumata aga üldiselt enam maailmaprotsessi. Pühakirjana tunnustasid saduserid ainult Moosese raamatuid, kus valdavalt korraldatakse Iisraeli rahva maist usu- ja ühiskondlikku elu. Kõrvale jäeti aga Vana Testamendi prohvetid, kes kuulutasid ette Messia tulekut, kohut ja ülestõusmist ajastu lõpul.

Jeesus ründas templis laudu ümber lükates just sadusere, kes olid enamuspartei juudi omavalitsuses ehk suurkohtus. Et saduseride tegevuse ja olemasolu raskuspunkt lasus templielu korraldamises, siis olid ka nemad just need, kes organiseerisid Jeesuse ristilöömise, tehes sel eesmärgil koostööd isegi roomlastest paganatega. Johannese ilmutusraamatus nimetatakse selliseid juute, kes jätkasid saduseride kombel kristliku koguduse tagakiusamist, „saatana sünagoogiks“ (Ilm 2:9 ja 3:9).

Miks rääkida ajaloost? Sest nii jätkub tänapäevani. Variseridest pärineb nn ortodoksne juutlus, mis säilis pärast Jeruusalemma templi hävitamist (70. aastal pKr). Saduserid aga on uusaegse ateismi esiisad – kõige kuulsam viimastest on Karl Marx (algse perekonnanimega Mordechai). Nii nagu saduseridest eelkäijad, üritavad ka marksismist inspireeritud liikumised – pärast pikki kristlikke sajandeid Euroopas – taas kristlust ägedalt kaotada või kõrvale tõrjuda, muutudes ise omamoodi ilmalikuks religiooniks. Kommunistlikul terroril see juba ebaõnnestus, küllap ebaõnnestub ka praegustel „liberaalidel“.

Jeesus kinnitab seda tüüpi maistele inimestele põgusalt, et Jumal ja igavene elu on olemas. Saduserid eksivad, kui nad ei usu ülestõusmist, arvates seda mitte leidvat pühakirjas. Aga et surnud tõusevad üles, seda osutab ka Mooses kibuvitsapõõsa loos (2Ms 3:6), kui ta nimetab Issandat Aabrahami Jumalaks ja Iisakit Jumalaks ja Jaakobi Jumalaks. Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal! Mujal kirjeldab Jeesus Aabrahami elavana taevariigis, Mooses aga ilmus Talle koos Eelijaga kirgastumismäel.

Jumal ei ole ka surnud, st paljas kontseptsioon, nagu kuulutavad uusmarksismist mõjutatud teoloogid. „Sest kõik elavad temale,“ kes ise on Elav, mistõttu ka surnud „ei saa enam surra!“ Sama väljendab Peetrus, öeldes et surnud elavad „vaimus nagu Jumal“ (1Pt 4:6). Ajastu lõpul teostuv üldine surnute ülestõusmine teeb lõplikult nähtavaks, kas me kuulume Jumalale või hukatusjõududele (Jh 5:28jj).

Samas kinnitab Jeesus, et maised suhted ei kehti enam jumalariigis. Saduserid väitsid vastu, osutades seitsmele vennale, kes abiellusid järjestikku eelmise venna lesega. „Kelle naiseks nende seast ta saab ülestõusmisel? Ta on olnud naiseks ju neile seitsmele!“ Jeesus aga väidab, et siis inimesed enam „ei võta naist ega lähe mehele“, nii nagu maises elus: „Nad on ju inglite sarnased“, st hoopis teises olukorras.

Kas pole lohutav kuulda neid sõnu tänapäeval? Kõik meie maised suhted koos oma piiratuse ja poolikusega saavad ükskord läbi. Meil ei ole küll tegemist Moosese seadusega, mille järgi vend pidi soetama järglasi venna lesega, et pärandus ei lahkuks suguvõsast (5Ms 25:5–10), aga meie ajal esineb sariabiellumisi muudel põhjustel – kus iga uus suhe on aina suhtelisem ja mida rohkem suhteid, seda suhtelisem kõik on. Absoluutne on üksnes Jumal, kes on olemas. Absoluutne on ka Jeesuse nõue taotleda kindlat abielu (Mt 19) ja Tema korduv tõotus pattude andeksandmise kohta kõigile kahetsejaile.

Käes on hingedeaeg, mil mõtleme oma lahkunutele. Kas pole ka sel puhul lohutav, et kogu meie maine suhtelisus, kõik meie vead ja eksimused lakkavad jumalariigis? Ülestõusmises meid muudetakse, kinnitab Paulus kogu meie psühhofüüsilist konstitutsiooni silmas pidades (1Kr 15:51j). Kuid enne vajab muutmist ja ülesäratamist meie süda ning elavakstegemist meie surnud hing. Jumal tahab olla elavate, mitte surnute Jumal juba maises elus, et sobiksime maa pealt lahkudes Tema taevariiki.

Olgu Jumala arm, pattude kahetsus ja igavene õnnistus meie kõikidega!

„Ükskord läksid puud võidma enestele kuningat. Nad ütlesid õlipuule: „Ole meile kuningaks!“ Aga õlipuu vastas neile: „Kas peaksin loobuma oma õlist, millega austatakse jumalaid ja inimesi, ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?“ Siis ütlesid puud viigipuule: „Tule sina meile kuningaks!“ Aga viigipuu vastas neile: „Kas peaksin loobuma oma magususest ja oma heast viljast ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?“ Siis ütlesid puud viinapuule: „Tule sina meile kuningaks!“ Aga viinapuu vastas neile: „Kas peaksin loobuma oma veinist, mis rõõmustab jumalaid ja inimesi, ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?“ Siis ütlesid kõik puud orjavitsale: „Tule sina meile kuningaks!“ Aga orjavits vastas puudele: „Kui te tõesti tahate mind võida enestele kuningaks, siis tulge otsige pelgupaika minu varju all! Aga kui mitte, siis orjavitsast puhkeb tuli ja põletab ära Liibanoni seedrid.“ (Km 9:8–15)

Tegemist on mõistujutuga, nagu neid pühakirjas on üsna palju. Jutustajaks on mees, kelle isa Giideon on olnud üks Iisraeli rahva kohtumõistjaid, nende juhte. Giideoni juhtimise all on rahvas minema kihutanud võõramaised okupandid ja Giideon on seetõttu rahva seas väga austatud, rahvas on teinud talle ettepaneku hakata nende kuningaks. Giideon aga on selle ettepaneku tagasi lükanud, öeldes et Iisraeli rahva üle valitseb Jehoova. Pärast Giideoni surma pöördus rahvas oma Jumalast ära ja hakkas kummardama ebajumalaid. Üks Giideoni liignaise poegadest, kartes, et äkki tahab keegi Giideoni tõelistest poegadest valitsejaks saada, läheb pealinna, kus on suure mõjuvõimu kogunud tema ema sugulased, ja rõhutades oma sugulust nendega, laseb end valida kuningaks. Kartes võimuvõitlust, laseb ta hukata oma 70 poolvenda. Eluga õnnestub pääseda vaid ühel, kes kuuldud mõistuloo räägibki.

Huvitav on see, kuidas rahvas endale juhte ja valitsejaid valib. Huvitav on see, millised on inimesed, kes juhtivatele kohtadele kandideerivad. Mõistujutust kuulsime, kuidas puude valitseja aust keeldusid nii õlipuu, viigipuu kui ka viinapuu. Kõik need on sellised puud, mis on väärtuslikud, mis kannavad vilja. Nad ise on oma väärtusest teadlikud, on selle üle uhked ja nad ei vaja kõrgeid ametiposte, et kellelegi oma väärtust tõestada. Neil pole vaja intriige, et näida sellena, kes nad tegelikult pole. Võib-olla on nende tagasihoidlikkus teinekord kahjukski, sest nõnda pääsevad juhi kohale orjavitsa sarnased tüübid. Orjavits tagasihoidlikkuse all ei kannata: ta pakub lahkesti pelgupaika oma varju all. Aga mis varju saab olla vitsal? Pole tal ju lehtigi. Soetada sõprust vitsaga selleks, et ta ei lööks sind ennast, on aga rumal: vits ju löömiseks ongi. Midagi peale valu tal pakkuda ei ole. Ja kuigi ta võib lüüa kibedalt vaenlase pihta, lööb ta ometi veel kibedamalt oma alamaid – kui need, olles tüdinenud tema viljatusest, tahaksid endale uut valitsejat otsida.

Öeldakse, et iga rahvas on oma valitsejaid väärt. Küllap see tõesti ongi nõnda. Ka meie tänases mõistuloos ettekuulutatu sündis: needsamad, kes olid endale kuningaks valinud vennatapja, astuvad tema vastu üles, tahavad teda kukutada ja kuigi nad ta lõpuks hävitavad, hukkub enamik neist sõdade käigus ka ise.

Valimistevahelisel ajal oleme küll kuulnud kurtmist ja ehk isegi sellele kaasa torisenud: meie juhid, meie valitud, ei tee midagi meie heaks, ainult ajavad oma taskuid varasid täis ja kaklevad omavahel. Aga – meie ise oleme ju nemad valinud! Miks valib inimene ikka ja jälle valesti? Võib-olla on selle küsimuse vastuse võtmeks sõnad meie tänasest loost, kus öeldakse, et pärast Giideoni surma rahvas lahkus Jehoova teedelt ja hakkas kummardama ebajumalaid. Kui me aga kummardame ebajumalaid, kui me enam ei hinda seda, mida tahab meile pakkuda Jumal, vaid me valime ebajumalate väärtused, siis pole ime, et meie silmad pimenevad ja me ei suuda teha õigeid valikuid. Siis pole ime, kui valime viinamarjade asemel nahatäie. Omad vitsad peksavad. Aga kas me tõesti pole suutelised õppima ilma vitsata?

PALVE: Issand, luba meil jääda käima Sinu teedel. Anna meie silmadele selgust ja kingi südamesse tarkust, et me suudaksime näha seda, mis on tõeliselt väärtuslik, ja oskaksime siis, kui peame ja saame valida, valida õige ja hea, sellise hea, mis on ka Sinule meelepärast ja juhatab Sinu poole. Aamen.

„Pimedus möödub ja tõeline valgus paistab juba. Kes ütleb enese olevat valguses ja vihkab oma venda, on siiani pimeduses. Kes armastab oma venda, see püsib valguses ja ta ei ole pahanduseks. Kes aga vihkab oma venda, see on pimeduses ja kõnnib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on sõgestanud tema silmad. Ma kirjutan teile, lapsed, sest patud on teile andeks antud tema nime pärast. Ma kirjutan teile, isad, sest teie olete mõistnud teda, kes on olnud algusest. Ma kirjutan teile, noored, sest te olete ära võitnud kurja. Ma olen kirjutanud teile, lapsed, sest teie olete ära tundnud Isa. Ma olen kirjutanud teile, isad, sest teie olete mõistnud teda, kes on olnud algusest. Ma olen kirjutanud teile, noored, sest te olete tugevad ja Jumala sõna püsib teis ning te olete ära võitnud kurja. Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust. Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus –, ei ole Isast, vaid maailmast. Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti“ (1Jh 2:8b–17).

„Pimedus möödub ja tõeline valgus paistab juba!“ Kas midagi sellist on võimalik uskuda? On sügis ja päev jääb aina lühemaks ja pimedust on aina enam. Ka maailmas meie ümber. Päevavalgust on päev-päevalt aina vähem. Seda me ju näeme. Samas me teame, et aastaajad pöörlevad kui rattas. Taas tuleb talv, kuid tulevad ka kevad ja suvi. Taas tuleb aeg, mil päev on palju pikem kui öö, kui valgust on palju enam kui pimedust. Pimeduses pole midagi uut. Ja samas on pimedus vaid valguse puudus.

Milline oli maailm siis, kui Jeesus sündis, kui Jumala Poeg tuli sellesse maailma? See oli pidevate sõdade, julmuse, meeletu lõbujanu ja meeletu vaesuse ja halastamatuse väga ebakindel maailm. See oli maailm, mille inimesed olid paljude jaoks muutnud maapealseks põrguks. See oli maailm, kus paljudel ei olnud mingit lootust, et nende elu hämarusse võiks kunagi paista rohkem valgust. Me võime täna kurta hindade tõusu, toasooja ja autokütuse kalliduse ja liigväikeste palkade või pensionite üle, aga usun, et kui peaksime sellel maal siin elama nädala meie ajaarvamise alguses, oleksime tänasesse päeva tagasi jõudes väga õnnelikud inimesed.

Johannese kirja autor on nagu mees, kes on kaua kestnud pimedas öös roninud kõrgele mäele ja vaatab sealt igatsedes ida poole, ning nähes seal äkki valgusekuma, hüüab oma armsatele julgustavad ja lootusrikkad sõnad: „Pimedus möödub! Tõeline valgus paistab juba.“

Väga paljud kristlased, kes on püüdnud väljendada kõike seda, mida Kristus on nende elus muutnud, on kirjutanud valgusest, mis on saabunud pimeduse keskele. Valgus valgustab, toob selguse, näitab meile asju ja elu nii, nagu need on. Kaks tuhat aastat tagasi süütas Jumal maailma pimedusse ühe küünla. Sellest on saanud valgus, mis on muutnud seda maailma enam kui miski muu. Küsimus on aga selles, kas meie seda valgust vastu võtame ja edasi kanname. Kristuse sünd, elu, õpetus, ristisurm ja ülestõusmine ja Jumala Püha Vaimu juhtimine on seda maailma muutnud väga paljudele elamisväärsemaks paigaks ja kinkinud väga paljudele lootust ka seal, kus uskmatute lootus oleks lõppenud. Milliseks on aga muutunud see väike maailm, mis on meie ümber? See sõltub ka sellest, kumba on meis enam: pimedust või valgust? Kuidas me võiksime seda teada? Aga kuidas saame me teada sellest, kas valgust vajavad taimed on seda piisavalt saanud? Vaadake, milliseks nad muutuvad! Milliseks oleme muutunud meie ja kuidas me mõjutame neid, kellega kokku puutume? Kas lapsed tulevad meie juurde selle pärast, et me alati anname neile midagi, või tahavad nad lihtsalt meie juures olla?

Külastasin üht oma vana sõpra. Ta on olnud kaua väga haige ja murelik. Nüüd, kui talle külla läksin, oli ta näos palju ilusat sära. Üks vaimulik oli tal nädal enne mind külas käinud, toonud talle paksu klade ja palunud, et ta iga päev kirjutaks sellesse oma elust mõned ilusamad hetked. Säravate silmadega meenutas ta mulle nüüd ka meie vahvaid kohtumisi ja rääkis rõõmsana sellest, kui palju ilusat on olnud ta elus.

Kas me näeme valgust ka siis, kui on pime või kui meie elupäev hämardub? Kas meil on lootust siis, kui meid tabavad hädad, haigused, kui meie elupäike hakkab loojuma? Kuidas näeme siis seda, mis olnud, ja mida ootame sellest, mis veel ees? Kas näeme Jumalat kõiges – nii selles, mis olnud, kui selles, mis ees? Kas tunneme Tema ligiolu ja usume tema tõotust, mis kõlas meie üle, kui meid ristiti: „Ja vaata, mina olen teie juures kuni maailma ajastu otsani!“? Jumala Poeg on andnud meie eest oma elu. Ta on surnud selleks, et meil võiks olla küllalt elu siin- ja sealpool elu ja surma piiri.

Pimedust on. Me ei saa seda eitada. Me ei saa sulgeda silmi selles maailmas oleva pimeduse ees – kannatuste, valu, ülekohtu, julmuse, ebaõigluse ees. Aga me ei pea meelt heitma, sest me oleme Valguse lapsed ja meil on Jumala imelised tõotused.

Armastus ligimeste vastu või selle puudumine on see, mis näitab, kas me kõnnime valguses ja kas meis on valgust. Kristluses pole võimalik olla Jumalale väga lähedal ja samas ennast teistest palju paremaks pidades olla väga kaugel oma ligimestest. Pole võimalik samaaegselt vihata oma venda ja armastada Jumalat. Ajal, mil Johannes kirjutab sellest oma kirjas, on kristlikud gnostikud väitmas seda, et oluline on ainult vaimne, ja see, kuidas inimene elab, kuidas ta suhtub oma ligimestesse, on täiesti teisejärguline. Ennast eriliselt pühendunuteks pidades halvustavad nad neid, kes pole nende moodi. Johannes kirjutab: „Kes ütleb enese olevat valguses ja vihkab oma venda, on siiani pimeduses. Kes armastab oma venda, see püsib valguses ja ta ei ole pahanduseks. Kes aga vihkab oma venda, see on pimeduses ja kõnnib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on sõgestanud tema silmad.“

„Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas!“ Kas ei aja Johannese kirja kirjutaja nüüd midagi segamini? Johannese evangeeliumis öeldakse, et Jumal on maailma armastanud. Ta on armastanud seda nii palju, et on andnud oma ainusündinud Poja. Johannese kirja autor ütleb aga sellesama Jumala lastele, et nemad maailma ei armastaks. Kui Jumal seda maailma armastab, miks meie siis ei võiks seda? Et saada vastust sellele küsimusele, tuleb meil esmalt mõista, et sõna „maailm“ kasutatakse Piiblis väga erinevates tähendustes. See sõna võib tähistada Jumala poolt loodud maailma või langenud inimesi või ka maailmakorda, mis on saatana mõju all. Johannese evangeeliumi kolmanda peatüki 16. salmis :„Nii on Jumal armastanud maailma ...“ kasutatakse sõna „maailm“ ja mõeldakse kadunud inimkonda, langenud inimesi. Meie tänases kirjakohas hoiatab Johannese kirja kirjutaja meid maailma eest, mis allub saatanale. Sellist maailma ärge armastage! Kompromissitu sõnum. Me ei saa korraga armastada Jumalat ja jumalavastaselt käituvat ebaeetilist maailma. Johannes kirjutas: „Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust.“

Üks laev oli uppumas. Päästepaate oli liiga vähe, et päästa kõik inimesed ja nende kotid. Nii öeldigi paatidesse tulijatele, et nad ei saa laevalt mitte midagi kaasa võtta. Üks reisija nõudis erikohtlemist. Ta oli valmis päästepaati tulema vaid siis, kui saab oma raske kohvri kaasa võtta. Selles olid kuldmündid – aastatepikkuse ränga töö ja vedamiste ja õnnistuse tulemus.

Päästepaadis olijad mäletasid seda, kuidas üks reisija jäi uppuvale laevale, väike kohver kõvasti vastu rinda surutud. Nii läks ta selle varandusega merepõhja.

Selge on see, et selle maailma laev vajub kord põhja ja Johannes hoiatab meid, et me ei klammerduks asjade külge, mis meid põhja viivad. Maailm kaob ja kaob selle maailma himu. Püsima jäävad vaid need, kes teevad Jumala tahtmist.

Johannes ei keelita meid maailmast põgenema. Ta soovitab meil selle maailma keskel elades alluda Jumala seadustele ja vaadata kaugemale. See maailm pole kodu, kuhu me saaksime jääda. Johannese kiri laseb aimata, et kirjutaja ei arva, et me peaksime seda maailma kristlusele võitma. Kirjutaja näeb, et selle maailma aeg on otsa saamas, ja on mures kristlaste pärast – oma vendade ja õdede pärast, kes on omaks võtnud selle hukkuva maailma kombed ja väärtushinnangud, ja ta püüab neist võimalikult paljusid sellelt hukkuvalt laevalt päästa.

„Maailm kaob ja tema himu.“ Iga inimese jaoks võib maailm ja tema himu olla erineva sisuga. Kellele raha, kellele alkohol, kellele töö – tuhanded erinevad sõltuvused, erinevad ebajumalad, mida sõltlased asetavad oma elus Jumala troonile. See kõik kaob. Jääb vaid Jumal ja need, kes on oma lootuse asetanud Temale. „Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.“

*****

(Foto: Sven Tupits)

Vikaarõpetaja MIINA PIIR.

Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. (Ps 46:22)

Nädala teemaks on usuvõitlus. Sõna „võitlus“ kõlab alati kuidagi sõjakalt – miks peaks üldse võitlema ja mille eest või mille vastu? Eks me kõik oleme kuulnud üleskutset, et oma usu eest peab seisma. Kuid kas see seisminegi peaks just võitluse vorme võtma? Kas siis oma usu eest võitlema ei peagi! No eks siis tuleb võidelda, kui kange tahtmine on, ainult et kes seda meilt siis nii kangesti röövida tahaks ...

Mis ma ikka provotseerin, selge, et usuvõitluse all mõeldakse võitlust iseenda usu nõrkuse, mannetuse ja kahtlustega. Jeesus ütleb selle nädala evangeeliumi tekstis (Mt 5:13): „Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks?“

Mida me saaksime teha, et mitte muutuda tuimaks, läägeks, et meie usk ei tuigerdaks savijalgadel? Pigem võiks küsida, mida me oleme teinud, et see nii poleks? Me käime jumalateenistustel, me palvetame, annetame kiriku heaks raha. See kõik on hea. Kui nüüd küsida, miks me seda teeme, saaksime ilmselt sama palju erinevaid vastuseid, kui on vastajaid. Ja kui küsida eriti ilmalikult, et kui suur on sinu usk skaalal 1–10, siis võivad vastused olla üsnagi huvitavad. Kas me hindame end üle või alla? Aga oma usku?

Kui me hindame end adekvaatselt, siis missugune on meie usk? Kas selline paras, mõõdukas? Aga ma küsin pigem, kui palju meil on probleeme Jumalaga, kui palju iseenda ja kui palju ligimestega? Ma usun, et Jumal jääb siin vaeslapse ossa, sest meie igapäevane eluprobleemistik kulgeb ikka meie enese sees või ümber. Jumal jääb kaugele maha. Ja eks meist nii mõnigi on tabanud end mõttelt, et „Vaata jah sealt kaugelt, miks Sa abi ei anna, ma olen ju palunud!“.

„Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav.“ See on üks väga arukas psalmirida. Jumal on tõepoolest kergesti leitav, teinekord ehk liigagi kergesti. Üks tavapärasemaid osaduse vorme Jumalaga on jumalateenistus. Sest ka kirik on kergesti leitav. Paistab keset küla juba kaugele. Läheme pühapäeval, istume kirikupinki ja edasi ... asutame end vastu võtma ... mida meile täna ANTAKSE.
Mida on kirikuõpetajal meile täna öelda? Mine tea, äkki seekord midagi, mida me ei tea.

Kristlased on üsna altid kritiseerima tarbijamentaliteeti, eriti ilmne on see seoses jõulupühadega, kuid me ei märka seda oma vaimses elus, usuelus. Usk läheb aga läägeks, kui kasvatame endas tarbijaid. Oot-oot, aga mida me peame siis tegema? Jumal on andnud meile kõik, ilma hinnata ega nõua midagi vastu! No see on ikka pisut liiga pidulik. Nõuab ikka – USU! Vastupidiselt meile ei taha Ta midagi saada, aga Ta tahab, et usuksime siiralt, südamest, kogu oma olemusega. Miks Ta nii palub teha? Miks Ta väidab, et tõeliselt, jäägitult uskudes saate näha ja tunda suuri asju? Ta väidab nii sellepärast, et see on tõde.

Jätkem siis iseendid, nagu ka teised inimesed, oma tähtsate probleemidega rahule. Ainus, keda me rahule jätta ei tohiks, on Jumal. Teda tülita igal võimalikul juhul. Sest ainult Tema kaudu saab tulla usk, ainult Tema kaudu saab see muutuda vankumatuks. Ja ainult usu kaudu muutuvad meie palved täidetavateks.

Palveta oma usu eest! Aamen.

„Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing.“ (Lk 12:20)

Lõikustänupüha kaob meil täiesti ära suuremate pühade varju. Vanasti, kui veel maarahvas olime, nägime palju rohkem oma elu seost viljasaagiga kui praegu, mil elatis saabub vahendajate kaudu. Ameeriklased paistavad lõikuse tähendust paremini mõistvat, sest nende tänupüha („Thanksgiving“), mida peetakse novembri neljandal neljapäeval, on ka tänapäeval tähtsaimaks perekonnapühaks aastas.

Lõikus on palju laiem nähtus kui viljakorjamine põllult. Piiblis räägitakse lõikustunnist kogu ilmamaale. Nii ei peaks ka meie lõikustänupühal mõtlema mitte ainult toidule laual, vaid viljale kogu meie elus. Mida oleme saavutanud? Millised on tulemused meie töös? Kui palju üldse sõltub meist endist? Jeesuse sõnad „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing” on öeldud nn tähendamissõnas rumalast rikkast mehest. Too oli saanud hea viljasaagi ja esitas endale küsimuse: „Mis ma pean tegema?“

Enesekõnetlused on tüüpilised Jeesuse tähendamissõnadele: nii talitavad kadunud poeg, kaval majapidaja, variser ja tölner. Kui aga esimesed otsisid abi Jumalalt, jäi variser oma palvega iseenesesse kinni: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed“ (Lk 18:11). See pole palve, vaid enesemeelitus!

Sarnaselt juhtub ka rikka mehega, kes oli saanud hea viljasaagi. Ta lõhkus maha oma aidad, ehitas suuremad ja ütles oma hingele: „Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!“ Seda, kui väga ta jäi kinni iseendasse, näitab tõsiasi, et ta üle kümne korra nimetab oma mina või osutab enda omale. Kogu elu keerles tal oma MINA ümber, nägemata maisest kaugemale!

Mida on aga loota inimesel, kes iseendast ega maisest maailmast kaugemale ei näe? Ega olegi muud kui seda, et hing võiks süüa, juua ja olla rõõmus! Materialistlik eluhoiak pole uus, vaid sama läbi sajandite. „Söögem ja joogem, sest homme me sureme!“ Selliseid inimesi tundsid juba prohvet Jesaja ja apostel Paulus, kes teda tsiteerib (Js 22:13; vrd 1Kr 15:32). Seda lauset tundis kogu antiikmaailm (Trk 2:1–11).

Miks nimetab Jeesus rikast meest arutuks? Sest igale mõtlevale inimesele peaks ju olema ilmselge, et millalgi nõutakse surmas meilt meie hing! Arutu on mõelda ainult maises liinis – selliseid lühinägelikke on elanud alates Noa aegadest. Just nagu sündis Noa või Loti päevil, et söödi, joodi, võeti naisi ja mindi mehele, kuni tuli veeuputus või sadas taevast hävitavat tuld, niisamuti toimub Jeesuse sõnul „sel päeval, mil Inimese Poeg ilmub“, et koguda lõikussaaki praeguse maailmaajastu lõpul (Lk 17:26–30).

Meie lühinägelikkus pärineb oma mina ümber tiirlemisest. Juba tunnetuslikult oleme me maailma keskpunktiks ja kui me ei õpi nägema endast kaugemale, siis me ei õpigi tunnetama taevaseid dimensioone. Viimselt tuleb meil kõik maine maha jätta ning me saame kaasa võtta ainult vaimset. „Rikas Jumalas“ on Jeesuse sõnul see inimene, kes on kogunud oma vaimus endale kadumatut varandust taevastesse aitadesse (Mt 6:19jj). Surma järel otsustab ainult suhe Jumalaga, kas seda on või seda ei ole.

Ühelt poolt on õige, et tähendamissõnas rumalast rikkast mehest esitab Jeesus hoiatuse just jõukatele inimestele. Rikkuse hulk on kindlasti peibutav – isegi ausalt hangitud rikkuse hulk! Teisalt aga, kui hakatakse arvestama Jumalaga, tuleb ka kaugemale nägemine. Ja vastavalt sellele, nagu on pandud tähendamissõnale pealkirjaks „rumalast rikkast mehest“, on olemas ka tarku rikkaid inimesi, kes tunnevad Jumalat.

Meil jääb veel küsida, et kas maise vara kogumine on patt. Jah, kui süda on varanduses kinni ja silm Jumala suhtes olematu! Kõik, mis ignoreerib Jumalat ja Temast eraldab, on patt. Rikkaks Jumalas saab see, kes jagab oma varandusest teistele. „Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks! Tehke enesele kulumatud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas, sest kus on teie aare, seal on ka teie süda“ (Lk 12:32j). Ent tähelepanu: seda öeldes ei käskinud Jeesus KOGU vara ära jagada – näiteks jäi Peetrusele alles maja Kapernaumas.

Küsimuseks on: kuhu kuulub meie süda? Kas oleme vabad jumalariigi tarvis? Maise elatise kogumisest enamik inimesi ei pääse, sest me elame maistes tingimustes, kuid meie süda peaks olema vaimse vara kogumise juures. Nii nagu rikkal mehel Aabrahamil, kes uskus Jumalat ja asus teele kaugele tundmatusse tõotatud maa suunas. Või nagu tölnerist rikkuril Sakkeusel, kes loobus ligimestelt välja petetud varast.

Lõikustänupüha sõnumiks on, et me märkaksime Teda, kes on meile kingitud lõikuseandide taga, mitte ainult omaenese mina saavutusi. „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on,“ hoiatab Jeesus seoses rikka mehega. Ei aita tänapäevalgi, kui me ainult uusi ja suuremaid „aitasid“ ehitame, vaid muutuma peab meie suhtumine, et õpiksime tänama Jumalat ja toetama oma ligimest. Olgu meil ikka südant ning silma kadumatu taevase varanduse tarvis.

Õnnistatud nädalat kõikidele!