Nädala mõte

Mk 2:1–12: „Kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus. Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kõneles neile Jumala sõna. Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut. Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas. Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!“ Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes mõtlesid oma südames: „Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?“ Aga Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad iseeneses, ja ta ütles neile: „Miks te seda kõike arutate oma südames? Kumb on kergem, kas öelda halvatule: „Sinu patud on andeks antud!“ või öelda talle: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!“? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,“ – ta ütles halvatule – „sinule ma ütlen: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!“ Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: „Sellist asja pole me eluilmaski näinud!“.“ Aamen

Üks kodu on rahvast pilgeni täis. Jeesus on alustanud oma avalikku tegevust ja neid, kes tahavad Teda näha ja kuulata, on palju. Nii palju, et isegi ukse ees pole ruumi. Siis jõuab kohale neli meest, kes kannavad ühte halvatut. Nad on tulnud sooviga oma abitu sõber tuua Jeesuse lähedusse, aga nad ei saa. Rahvas on ees. Need neli ei löö aga käega. Nad leiavad võimaluse oma kandam katusele kanda. Nad teevad katusesse augu ja lasevad oma abitu haige sõbra Jeesuse ette. Ja nende nelja mehe usku nähes – nähes seda auku katuses –, nähes seda, milleks on need mehed olnud võimelised, et oma sõpra aidata, parandab Jeesus selle halvatu.

Kui me vaatame täna oma elule ja mõtleme kuuldud loole, siis kust me ennast selles loos leiame? Me võime end leida selles kuuldud loos Jeesuse juurde tulnud rahva hulgast. Kas oleme üks nendest kandjatest või üks nendest, kes seisab hädasolija või kellelegi abi igatseva tee peal ees? Et leida vastust, võiksime mõelda oma palvetele. Kui me palvetame, kas kanname nendes palvetes teisi Jumala ette või kurdame Jumalale peamiselt vaid oma muret ja häda? Mõtleme oma lähedastele. Kas nad on täna meie kõrval siin või mõne muu kiriku pingis, või seisame sellega, kuidas elame, kuidas inimestesse suhtume, ees sellel teel, mida mööda nad võiksid jõuda Jumala juurde?

Jeesus, nähes halvatut Tema juurde kandnute usku, tervendab selle, keda nad on Tema ette kandnud. Need neli hoolivad oma halvatud vennast nii väga, et mitte miski ei peata neid. Nad leiavad võimaluse ka siis, kui nende teel on esmapilgul ületamatud takistused. Kui Piibel ütleb, et Jeesus nägi nende usku, siis Ta nägi seda, mida neid nende usk tegema pani.

Kord küsis mees suuremalt poisilt, kes kandis välja väänatud jalaga väikemeest, kas pole see koorem poisi jaoks liiga raske. „See pole koorem, ta on mu vend!“ vastas kandja. Kas ka meie mõtleme inimestest nii või sobib meile paremini Friedrich Suure poolt kord öelnud mõte: „Mida enam ma õpin tundma inimesi, seda enam hakkan ma armastama oma koera.“

Neli meest, kellel on ühine mure ja kes üheskoos kannavad oma haiget venda Jeesuse ette. Kas on see pilt meie perekonnast või koguni meie kogudusest või lausa meie ühiskonnast? Oh, oleks see ometi nii! Need neli inimest, kes kannavad üheskoos Jeesuse juurde oma halvatud sõpra, võiksid meile olla heaks eeskujuks.

Nad hoolivad. Hoolivad inimesest enam kui asjadest. Nad otsivad abi õigest kohast.

Nad ei peatu enne, kui on pärale jõudnud. Nad ei loobu, ei otsi vabandusi.

See, et nende sõber ei suuda ise käia, ei peata neid – nad kannavad teda. See, et rahvahulk on nende teel Jeesuse juurde ees, ei peata neid. Kui uksest ei saa, ronivad nad oma kandamiga katusele. See, et abivajava sõbra ja Jeesuse vahele jääb nüüd katus, ei peata neid ka. Nad teevad katusesse augu ja lasevad sealtkaudu oma sõbra Jeesuse ette.

Mida teeb nüüd Jeesus?

Üks vaimulik ehitas uut aeda. Äkki ta nägi, et ta väike naabripoiss vaatas väga hoolega tema töötegemist ja ta küsis, kas poiss tahaks ka haamriga naelu läbi aialippide lüüa. „Ei,“ vastas poiss. „Ma tahan kuulda, mida vaimulik ütleb siis, kui ta naelast mööda lööb ja oma näppu tabab.“

Jeesus on kõnelemas inimestele sellest, et Ta on hea karjane, kes on tulnud otsima kadunuid ja kes rõõmustab nende leidmisest. Ta on öelnud: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud ja ma annan teile hingamise.“ Ilusad sõnad. Aga mida Ta nüüd teeb, kui mingid vennad on teinud augu selle maja katusesse, kus Ta peatub?

Jeesus ei räägi sõnagi katki tehtud katusest. Ta räägib augu teinud ja selle augu kaudu halvatu alla lasknud meeste suurest usust ja ütleb halvatule, et ta patud on talle andeks antud.

Kas taipame, kui oluline on see, mis seal sünnib ja mis sünnib ikka ja jälle? Veidi enne oma surma ütles televisioonis üks Ameerika mandril väga tuntud uskmatu humanist ja novellist järgmised sõnad: „See, mida ma teie juures, kristlased, kõige enam kadestan, on andeksandmine. Minul pole kedagi, kes mulle andestaks.“

Kui palju on selles maailmas inimesi, kes on kui halvatud! Nad ei suuda hoolida, armastada, teha head, ütelda head, sest nad ei tunne andeksandvat Jumalat ja neil pole neid, kes neid kannaksid selle Jumala ette.

Paulus ütleb meile, kristlastele: „Rõõmustage rõõmsatega ja kurvastage kurbadega.“ Teiste sõnadega: hoolige inimestest! Kas me hoolime või oleme halvatud?

„Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal.“ Inimese Pojal on meelevald halvatuid tervendada, muuta neid, keda on kantud, nendeks, kes kannavad. Muuta neid, kes on vajanud abi, nendeks, kes aitavad. Muuta neid, kelle pärast on palvetatud, palvetajateks.

„Kõik on võimalik neile, kes usuvad!“ Paulus kirjutab sellest Filipi kogudusele nii: „Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks. Mitte alati ei tee jumalariigi suuri asju andekad või väga haritud inimesed või väga tugevad inimesed. Seda teevad alati inimesed, kes usuvad Jumala väesse, teevad omalt poolt kõik, mida nemad suudavad, ja jätavad ülejäänu Jumala hooleks. Kas sellised oleme ka meie? Sellised, kellest kirjutab Paulus: „Nad on kui kurvastatud, kuid ikka rõõmsad, kui vaesed, kes teevad paljusid rikkaks, kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on ometi kõik.“

Jeesus nägi nelja inimese usku. Ta nägi seda nende tegudes ja ta täitis nende suurima soovi.

Imed on võimalikud. Ka täna võivad halvatud saada käijaiks, pimedad nägijaiks ja kurdid saavad kuulma Jumala Sõnu. Sellest kõigest suuremgi ime on võimalik – et patune saab andeks oma patu. Sest Tema, kes andis andeks halvatule ja tegi ta terveks, suri ristipuul meie kõigi pattude eest. Ta elab ja teotseb ka täna ja läbi tema andeksanni, halastuse ja armastuse võime meiegi leida andestuse, halastuse ja armu; võime tõusta ja minna. Saame Temalt nägija silmad, kuulja kõrvad ja tundliku avatud südame ja jõu ja usu teha head – kanda ühes teistega halvatuid, abituid Jumala ette. Sest andestust ja armastust kogenul on lihtsam kui teistel teha head. Päikese käes lebavale kivile pole vaja öelda: ole soe.

Jh.21:16: „Jeesus ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?“ Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!“

„Ärge eksige: Jumal ei anna ennast pilgata, sest mida inimene külvab, seda ta ka lõikab. Sest kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu; aga kes külvab Vaimule, see lõikab Vaimust igavest elu“ (Gl 6:7-8).

On jälle lõikustänupüha. Taas tuletatakse meelde, et kristlik usk ei ole ainult meie sisemusega seotud, vaid puudutab ka ihulikku elu. Kui Jeesus ütles, et me ei muretseks, sest Jumal ise kannab hoolt mitte ainult meie hingeasjade, vaid ka ihulike vajaduste eest (Mt 6:25–34), siis kuulub meie tänu Temale, kes on taganud meile igapäevase leiva. Tõsi, meie, linnainimesed, ilmselt ei taju külvi ja lõikust nii vahetult kui meie talurahvast esivanemad, kuid me teame, kust tuleb elatis ja pärineb toidulaud.

Teisalt on külvi ja lõikuse seadus inimese siseelus maksev seadus. Mida külvad, seda lõikad! Lõikus sõltub küll ka põllust, kas see on kivine, kõvakstambitud, ohakarohke või hea mullaga, nagu selgitab Jeesus tähendamissõnas külvajast (Mt 13). Ent saak sõltub ka seemnest, mida külvatakse, või kuidas põllutöö eest hoolitsetakse. See osutab, et Jumala sõna külvamise läbi meis tärganud usk on oma tuumalt eelkõige sisemine protsess. See on usk, mis juurdub meie südames, tahab aga kasvades hõlmata ka kogu ihuliku elu. Niisugustele asjadele me mõtleme just iga-aastasel lõikustänupühal.

„Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab!“ See tundub nii lihtne ja enesestmõistetav tõde, et paistab selge olevat igaühele. „Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt“ (Mt 7:16). Imelikul kombel aga sageli ei arvestata selle seadusega oma elus. Toimitakse, nagu ei olekski kindlal tegutsemisel kindlad tagajärjed. Või siis loodetakse, et Jumal teeb erandi, mistõttu lõikus kujuneb teistsuguseks, kui oli külv. Imelik küll, kuid inimesed käituvad nii, nagu loodaksid nad, et Jumal annaks ennast pilgata. Võib-olla armuline Jumal teebki erandeid – kuid Ta ei lase ennast pilgata. Kui meie elu eesmärgid on valed, käitumine paheline või loobume vajalikust tegutsemisest, siis on sellel jumaliku seaduse põhjal kindlad tagajärjed. Külv ja lõikus on omavahel seotud!

Õpetaja THEODOR TALLMEISTER jutustas kord järgmise loo: „Ühes maakoguduses ma lehitsesin kord vanu kirikuraamatuid. Seal oli õpetajatel kombeks, et nad hingekirjas olid lisanud koguduse liikmete juurde iseloomustavaid märkmeid. Umbes sada aastat tagasi [st 19. sajandi keskpaiku] oli kirjutatud ühe taluperemehe nime juurde: „Jõukas ja töökas mees, aga rikub noorsugu ja külvab jumalakartmatust.“ Tema poja nime juures seisis: „Kihelkonna nuhtlus, abielurikkuja, petis ja kelm.“ Ja pojapoja nime juures võis juba lugeda: „Prassis talu maha ja suri vaestemajas““ („Nõudke jäädavat rooga“, lk 254).

On olemas ka pisemaid jumalapilkeid. Tema vähene tõsiseltvõtmine toimub näiteks siis, kui me Peetruse lauset „Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest“ (1Pt 5:7) tõlgendame nii, et meil ei tulegi enam midagi teha. On küll tõsi, et Jumal laseb viljal kasvada magadeski, „nõnda et inimene ei tea, kuidas“ (Mk 4:27). Kuid meid pole kutsutud ainult pinnaseks, vaid ka külvajaks.

Mida külvad, seda lõikad! Tegelikult on apostlile oluline siin hoopis maise ja taevase, kaduva ja igavese, liha ja Vaimu vastandamine. Paulus oli öelnud veidi varem: „Käige Vaimus, siis te ei täida liha himusid. Sest liha himustab Vaimu vastu ja Vaim liha vastu“ (Gl 5:16-17). Nüüd ta jätkab: „Kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu, aga kes külvab Vaimule, see lõikab Vaimust igavest elu!“ Kõige olulisem on seega: kas külvame kaduvikku või igavikku, kas on meile olulisem maine või taevane elu?

Liha, maine tegelikkus, pole muidugi iseenesest patune: ka see on Jumala loodud. Siiski esineb „liha“ tihedas seoses patuga, sest ta vangistab inimese vaimu ning äratab ja tugevdab meie isekaid kalduvusi. Lihalikud vajadused on ikka esmased, mis meid mõjutavad – kõik need „kõhutarbed“. Liha ahvatleb meid madalamate, algelisemate, rohkem loomariigiga seotud asjade, tungide, soovide suunas – neile külvama. See pole aga Jumala tahe, sest Jumal tahab, et me suunduksime vaimus Tema poole, kes on ise Vaim. Kui me aga peamiselt oma lihale külvame, siis seob see meid liigselt maisesse maailma, ühendab kosmilise kaduvikuga – ja nii nagu külv, nõnda lõikus. Igaviku asemel kaduvik.

Kristlase ülesanne on külvata Vaimule, siis saab ta osa ülestõusmisest. Sest „kui Tema Vaim, kes Jeesuse on surnuist üles äratanud, elab teie sees, siis Tema, kes Kristuse Jeesuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes elab teie sees“, kirjutab taas Paulus (Rm 8:11). Maine elu, külv ja lõikus peavad olema igavese elu, külvi ja lõikuse teenistuses – siis on asjad korras.

Lõikustänupühal mõtleme muidugi ka maisele külvile ja lõikusele ning täname Jumalat selle eest, et Ta meie elatise eest heldelt hoolt kannab. Jumal aga tahab meid endale kaastöölisteks – olgu jumalasõna külvajaks, põlluharijaks või tootvaks töötajaks, laste kasvatajaks või muuks hea tegijaks. Võtkem siis Jumalalt tänuga vastu, mida Ta meile oma armust annab, lakkamata ise head tegemast ja Vaimule külvamast. Muus osas on lubanud Jumal meie eest hoolitseda ja kanda ise ära meie mured.

„Jeesus ütles talle: „Sinu vend tõuseb üles.“ Marta ütles talle: „Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.“ Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?““ (Jh 11:23–26).

See, mida ütles Jeesus Martale, võtab kokku ristiusu rõõmusõnumi, on vastuseks kristlaste usule ja lootusele – aga mitte ainult nende omale. See annab vastuse ja juhatab teed üldinimliku igatsuse täitumise poole – igatsuse poole elada igavesti. Jeesus esitas pärast oma sõnu Martale küsimuse: „Kas sa usud seda?“ Mina küsin täna: „Kas sina usud Jeesuse tõotust surnuist ülestõusmisest ja igavesest elust?“ See on küsimus, mille Jeesus esitab igaühele, kes tahab saada Tema õpilaseks ja pärida igavest elu.

Jeesus kingib meile oma ristisurma kaudu võimaluse võita surm, pärida igavene elu, elada igavesti. Kuid kas me oleme valmis selle anni vastu võtma? Kas me usume? Sest Jeesuse sõnadest tuleb välja, et selle igavese elu anni saavad üksnes need, kes Temasse usuvad. Ta ütleb: „Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks.“ Seega üksnes usk, üksnes jaatav vastus sellele Jeesuse küsimusele annab kõigele sellele, mida me kristlastena teeme, meie elule ristiinimesena, sisu, mõtte ja eesmärgi. Paneb sellele pitseri. Just võimalus võita surm, pärida igavene elu, on parim ja tähtsaim, mida usk saab anda. Ristiusu mõtteks ja sihiks maa peal ei ole kõrgete moraalinormide kehtestamine kümne käsu täitmise kaudu. Ei too ristiusk ebaõiglusest, kannatustest, valust, muredest ja ebameeldivatest kohustustest pääsemist selles elus, nagu paljud seda loodavad. Isegi surevad kristlased nii nagu teisedki inimesed ja nende ihud pannakse hauda nii nagu uskmatutelgi. Kuid see, mida tähendab surm ja mis sünnib edasi, on usklike ja uskmatute puhul erinev.

Seda, et surm ei ole inimese eksistentsi lõpp, et elu jätkub ka pärast surma, seda on uskunud inimesed läbi aastatuhandete, juba ammu enne Kristuse sündi. Usust elusse pärast surma kõnelevad meieni jõudnud pärimused erinevatest kultuuridest. Arheoloogilistel väljakaevamistel on avastatud, et ammustel aegadel on pandud surnutele hauda kaasa mitmesuguseid tarbeesemeid, mõnel pool teisi inimesigi, teenijaid, et teispoolsuses oleks võimalik uus majapidamine rajada ja elu võiks edasi minna nii nagu varemgi. Juudidki uskusid, et Jumalal on meelevald nii elu kui ka surma üle, uskusid, et suhe Jumalaga ei saa niisama lihtsalt katkeda. Vana Testamendi tekstides on mitmeid kohti, mis kõnelevad surnuist ülesäratamisest.

Martagi ütleb Jeesusele: „Ma tean, et mu vend tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.“ Mida siis annab usk Jeesusesse, kui ülestõusmine toimub kunagi kõigi jaoks niikuinii?

Võtmesõnaks on siin mõiste „kunagi“. See väljend on äärmiselt ebamäärane. Meid ei lohuta ega julgusta mingi ebamäärasus kusagil määramata tulevikus. Kardame, et me ei jõua selle kunagi kättejõudmist ära oodata. Et elada, tõeliselt ja julgelt elada, et teha oma elus otsuseid, vajame me kindlust ja lootust vähemasti kõige olulisemates küsimustes, juba nüüd ja praegu.

Jeesus ütles: „Mina olen ülestõusmine ja elu.“ Jeesus oma eluga, oma sidemega oma Taevase Isa, Jumalaga, tõi surnust ülestõusmise, elu võidu surma üle, ebamäärasest ja ebakindlast „kunagist“ kaasaega, olevikku, tõi selle päeva, mil Marta ja teised Laatsaruse lähedased olid leinas. Jeesus toob ülestõusmise ja igavese elu ka meie olevikku, meie tänasesse päeva. Toob ka minu ja sinu jaoks. Toob igaühe jaoks, kes Temasse usub.

Ristimisel öeldakse meie üle Jeesuse tõotus, mille ta kord oma õpilastele, neile, kes Temasse uskusid ja Tema järel käisid, andis: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“(Mt 28:20). Seega on igal meie päeval ja igal meie hetkel meie juures ülestõusmine ja elu, on Jeesus, kes on kandnud ristisurmas meie patud ja kellel seetõttu on pattude andeksandmise õiguse kaudu surmastki väljapääs. See tähendab piiri kaotamist elu ja surma vahel. See tähendab mõistete „elu“ ja „surm“ senise tähenduse, senise sisu kaotamist. Surmast saab vaid lävepakk üleminekul elu uude etappi – igavesse ellu Jumala läheduses, kus sünnib täielikult Tema hea ja armuline tahtmine.

Jumala Poeg on meie juures juba nüüd ja praegu, kõneleb meiega palve, pühakirjasõna ja sakramentide kaudu. Juba praegu, juba täna on meil Tema kaudu igavene elu. See teadmine ja usk annab meile võimaluse elada n-ö täiega, elada julgelt, elada vabana hirmust tuleviku ees, surma ees.

Eesti 2013. aasta eurolaulus on sõnad, mida olen kasutanud mõnikord matusetalitust alustades: „Iga uks, mis kord sulgub, see avaneb taas. Veel sulab jää ja õide puhkeb raagus puu. Iga lõpp ei ole muud kui algus uus. On vaja ööd, et päev tooks valguse, et uus saaks alguse. Mis möödund, jäägu kaugele, et uus saaks taas alguse.“

Kaunid sõnad. Aga – kas sa usud seda?

Ps 34:8–10: „Issanda ingel ümbritseb leerina Tema pelglikke ja vabastab nad. Maitske ja vaadake, et Issand on hea. Õnnis, kes Tema juurest varju otsib.” Aamen.

Laulik ütles, et Issanda ingel ümbritseb leerina Tema pelglikke ja vabastab nad. Kes meist vajaks vabastamist? Millest või kellest vabastamist? Muinasjutumaailmas elavad taipavad harva, et nende vabadus on piiratud.

Kaks mõtlejat on kord mõnekümneaastase vahega väitnud midagi sarnast. Novalis teatas, et maailm peab muutuma muinasjutuks. Friedrich Nietzsche arvas mõnikümmend aastat hiljem, et maailm on muutunud muinasjutuks. Siit edasi võib väita, et me elame muinasjutus – muinasjutus, millel on reaalsusega väga vähe ühist. Muinasjutuks muutunud maailmas on kõik võimalik ja selles maailmas on väga vähe neid, kes veel millegi üle imestavad. Muinasjuttudes elavad inimesed peavad ka kõike seda, mida nende eelkäijad pidasid imeks või vähemalt imetlusväärseks – selleks, mille eest väljendada oma tänulikkust –, normaalseks ja kui sellises muinasjutumaailmas nende elus midagi nende lootusele vastavalt ei lähe, haaravad nad tablettide või nööri järele. Läänemaailma muinasjuttudel on peaaegu alati ilus lõpp: „Kui nad veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult edasi.“ Õnnelik edasielamine on midagi ainuvõimalikku. Surm vaikitakse maha, surma ees sulgetakse silmad. Ikka õnnelikult edasi.

Muinasjutumaailmades elab palju uimas olijaid. Nad oleksid nagu midagi uimastavat tarbinud ja on sellest sõltlased. Kuid muinasjutumaailmades elab ka palju rahulolematuid. Nad ei ole rahul teistega: valitsusega, ülemustega, oma lähedastega, sest nemad ei lase rahulolematutel nende ilusas maailmas rahus ja edukalt elada. Nad segavad, ei anna piisavalt vahendeid ega võimalusi elada pidevas uimas.

Muinasjutumaailmas elavad inimesed väldivad kannatusi, kaotusi. Pühakiri aga ütleb, et ka need kuuluvad Jumala poolt õnnistatud elu juurde.

Me ei saa alati muuta olukordi, kuid me saame muuta oma vaatenurka – seda, kuidas me olukordadele vaatame. Kellele raskus, kellele väljakutse. Kellele põhjus loobumiseks, kellele põhjus enda kokkuvõtmiseks. Kes näeb enda ümber pidevalt vaenulikkust, halbu inimesi, kes ingleid ja Jumala õnnistust.

Kui meie kiriku torni restaureerijad torni vett läbi laskva plekk-katuse hiljuti eemaldasid, tuli selle alt nähtavale suur hulk pehkinud puitu. Pärast 1951. aastat olid ehitajad torni stabiliseerimiseks valanud müürilatid segusse ja teinud puittalade peale 25-sentimeetrise paekivide ja lubimördikihi. Tulemuseks oli see, et puit pehkis ja kogu torni kiviosale toetuv kandetalastik muutus mitte tornikatuste kandjaks, vaid selle lisaraskuseks. Seega pilt, mis seal tornis nüüd avanes, oli kõhedusttekitav – ja selline olukord on seal olnud juba aastakümneid. Lihtsalt praegu tuli see nähtavale.

Mis siis nüüd saab? Kellele seda nüüd veel vaja oli? Kes selle kinni maksab? Palju küsimusi. Tegelikult peaks seda olukorda vaatama kui suurt õnne ja õnnistust. Tööd said alguse piksekaitse väljavahetamise vajadusest ja sellele tööle eelnenud vaatlusest. Lõpuks jõudsid restaureerijad otsuseni paigaldada tornikatusele uus plekk, restaureerida tornikatuse kandetalastik ja teha nii torni kui ka kiriku teiste välisseinte krohvi- ja värviparandusi. Ja nende tööde tegemisel avastati olukord, mis oleks võinud üsna peagi viia kohutava õnnetuseni. See on õnn ja õnnistus, see on Taevaisa hoidmine, inglite kaitse.

Seda kirikut on läbi aegade imeliselt hoitud. Seegi kord saame öelda, et inglid on olnud leerina selle pühakoja ja ka meie ümber, meid ja paljusid teisigi kaitsnud. Raha pole maailmast kadunud. Jeesus ei öelnud, et Ta ei tea, kas Ta sellesse maailma tagasi tulles leiab siit veel raha. Küllap Ta aimas, et aastal 1971 seob finantsmaailm raha kullast lahti ja raha juurdetrükkimine on lihtsamast lihtsam. Jeesus kahtles, kas Ta siia tagasi tulles leiab siit veel usku. Loodame, et Ta meis seda leiab – leiab nii usku kui ka tänulikkust.

„Issanda ingel ümbritseb leerina Tema pelglikke ja vabastab nad.“

Ühest Issanda inglist piisab, et kaitsta Jumala pelglikke. Kuidas see vana Iiri õnnistussoov oligi: „Issand olgu su ees ja su taga, su all ja su kohal. Su ees, et sulle juhatada õiget teed. Su taga, et sind kaitsta vaenlaste eest. Su all, et sind üles aidata, kui komistad ja kukud. Su kohal, et sind alati õnnistada.“

Ühest Issanda inglist piisab. Seepärast soovitatakse meile, et me oma mured Issanda peale veeretaksime, sest Tema kannab hoolt omade eest. Ei, see ei tähenda, et Kõigeväelist usaldavad, Jumalasse uskujad ei satuks raskustesse, et neid ei tabaks õnnetused, kaotused. Jeesus ei õpetanud meid Meie Isa palves paluma, et „Ära saada meid raskustesse, kannatustesse“. Ta ütles, et me paluksime: „Ära saada meid kiusatusse.“ Üheks kiusatuseks on Jumala unustamine, Temaga mittearvestamine. Oma lootuse panemine iseenda tugevusele, nupukusele, ekslikele inimestele.

Laulik jätkas: „Maitske ja vaadake, et Issand on hea Õnnis, kes Tema juurest varju otsib.“

Miks paljud kaugenevad kirikust, loobuvad kristlusest, kuigi nad on käinud pühapäevakoolis, saanud koolis usuõpetust või läbinud leeri? Kui see kõik jääb vaid teooriaks, mida ise ei praktiseerita, kui arvatakse, et piisab teadmistest või et ristimine ja leeriõnnistus kuidagi iseenesest peaksid hakkama meie elu muutma, asetama meie ümber Jumala kaitse, hoidma meid raskuste eest, siis tuleb paratamatult pettuda. Ristimine pole vaktsineerimine, mille järgi ükski häda meid enam ei taba. See on ühenduse loomine inimese ja Kõigeväelise Jumala vahel ja ristitud laste vanemad ja täiskasvanud ristitavad ise tõotavad, et teevad kõik, et seda ühendust omalt poolt hoida. Kui inimene oma osa tegemata jätab, ei pea ta imestama, kui ristiusk enam ta juures ei toimi. Kui sa ei maitse ega vaata, et Issand on hea, siis sa ei saagi ju seda headust kogeda, või Sa ei taipa, et headus, millest sa osa saad, on Issanda headus ja heldus, arm ja armastus.

„Maitske ja vaadake, et Issand on hea. Õnnis, kes Tema juurest varju otsib.“ Paljud tulevad ka täna seda tegema – maitsma Issanda headust. Armulaud, see on Issanda ihu ja vere vastuvõtmine – Tema suurima armastuse väljenduse vastuvõtmine.

Me ei tea midagi homsest, aga selles maailmas, kus ühe hetkega võib kõik muutuda, segi paiskuda, kindlana tundunu muutuda kaoseks, on mõistlik toetuda sellele, mis on jäädavalt kindel.

Tulen veel kord meie kiriku torni katuste näite juurde. Vanad ja targad meistrid on ehitanud katustele väga võimsa kandetalastiku. Sellel on sisemine, torni keskel olev kandetalastik ja müüril olevale kahele jämedale talale toetub veel 16 külgtala. Ligi sada aastat pärast selle valmimist leidsid järgmised meistrid, et olemasolevat konstruktsiooni on vaja kindlustada. Nad tõmbasid torni raskeid paekive ja segu ja ehitasid müüritaladele ja 16 katust kandva külgtala otstele võimsa kivimüüri. Nad ei mõelnud vist sellele, mis juhtub katuseräästa all kivis ja lubimördis oleva puiduga. Nad uskusid, et raskus, mille nad kandetalade ümber asetavad, hoiab tornikatust kindlana paigal. Paraku pehkis müüris olev puit ja tornikatus on püsinud aastakümneid vaid keskmisel, nii-öelda ematalal ja selle külgtugedel.

Meil on mõistlik end toetada sellele, mis on kindel ja jääv. „Mina olen seesama, eile, täna ja igavesti,“ ütleb Issand.

Üks vana tark on kord küsinud: „Millele sa loodad, kui sul ei ole Jumalat, ja mida sa kardad, kui sul Ta on?“

Jah, see on tõsi. „Issanda ingel ümbritseb leerina Tema pelglikke ja vabastab nad. Maitske ja vaadake, et Issand on hea. Õnnis, kes Tema juurest varju otsib.“

Ja need, kes seda teevad, võivad Jumalat paluda, nii nagu Marie Under seda on teinud:

Ole mu juures kodus ja kaugel,
päeval ja öösel mind kaitsku Su tiib.
Olen kord väsind, öövarjud kaugel –
saada üks ingel, kes mind Su koju viib.

Ingleid ja Jumala imelist hoidmist ja õnnistust on meie ümber lõpmata palju. Jätkugu seda ka meile ja olgu meil tarkust püsida oma elurännakul seal, kuhu see õnnistus ulatub. Aamen.

(Foto: Sven Arbet)

Fl 4: 4–6: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad!“ Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“ Aamen.

Paljud meist on küllap korduvalt küsinud oma lastelt või lastelastelt üht lihtsat küsimust: „Kas sa ka tänasid?“ või „Kas sa ütlesid aitäh?“ Mis oli see, mille eest meie meelest nad oleksid pidanud tänama? Sageli olid need väikesed materiaalsed asjad, kuid ometi pidasime me enesestmõistetavaks, et normaalne inimene tänab ka väikeste asjade eest. Aga me ise? Kas me oleme tänulikud rändurid või peame ütlema oma lastele ja lastelastele, väikestele sugulastele ja sõpradele: „Ärge tehke minu tegude järgi – see pole hea eeskuju. Tehke minu ilusate nõuannete järgi.“

Paulus kutsub kristlasi üles olema rõõmsad ja tänulikud. Kirjas filiplastele, kus ta sellest kõneleb, kirjutab ta vanglast, teadmata, kas teda homme ootab ees elu või surm, kannatused või vabanemine. Paulus ei kirjuta kogudusele haledaid lugusid. Ta ütleb: „Olge rõõmsad ja tänulikud!“

Piibel kõneleb tänamatusest kui ühest patu suurimast nähtavast viljast. Kui Paulus kirjutab oma kirjas roomlastele inimkonna traagilisest moraalset langusest, alustab ta sõnadega: „Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks“ (Rm.1:21–22). Kuidas me näeme iseennast, Jumala loodud maailma ja Jumalat? Üks võimalus sellele küsimusele õiget vastust saada on see, kui mõtleme, kui palju on meis tänulikkust ja kui sageli seda väljendame. Kas me kogume seda kokku ja ütleme inimestele tänu siis, kui nad kirstus lebavad, või väljendame oma tänu iga päev?

Oma kirjades väljendab Paulus taas ja taas oma tänu Jumalale ja pidevalt kutsub ta nende kirjade lugejaid üles tänulikkusele. „Olge tänulikud, valvake tänupalves, olge ülevoolavad tänus, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale,“ kirjutab ta koloslastele.

Palve on kui hingamine ja elugi on kui hingamine. Me ei saa kaua ainult sisse hingata. Inimlaps, kes Jumalalt vaid midagi palub – Teda tänamata –, ja inimlaps, kes Temalt vaid head vastu võtab – seda edasi kinkimata –, on nagu lämbuja, kes on unustanud välja hingata.

Peagi on lõikustänupüha. On aeg avada silmad ja vaadata kõike seda head, mida Jumal on meile kinkinud. On aeg näha Tema lõputut heldust, headust, halastust ja armu. On aeg küsida: kui mina olen olnud see, kellele Jumal on kinkinud lõpmata palju head, kellele saan siis mina kinkida osa sellest, mida mulle on kingitud?

On sügis. Loodus on imelises muutumises. Sügis oma rohkete andide ja säravate värvidega. Jumala loodud maailm. Laps, käes kimp värvilisi lehti, jookseb isa juurde, silmad säramas, ja ütleb: „Vaata, kui ilus!“ Aga isal pole aega vaadata. Ta mõtleb tähtsate asjade peale, ta räägib tähtsat juttu. Telefon on helisenud ja tähtsad asjad tahavad ajamist. Tähtsate suurte inimeste tähtsad asjad – kõik ju laste õnne nimel –, et oleks rohkem uusi asju, paremaid võimalusi, et oleks vähemalt sama palju ja natuke rohkem kui teistel. Sära lapse silmadest kustub. Lehed liuglevad maa poole. Peagi on ka lapsel oma telefon ja temagi ajab oma tähtsaid asju ja ta arvab, et selleks, et näha midagi ilusat, tuleb sõita kaugele-kaugele ja et sinna jõuda, tuleb teha palju tööd ja kui nii elad, siis polegi aega näha kõike seda ilusat, mis on lähedal – siinsamas su juures. Ja inimlaps liigub aina kaugemale ja kaugemale taevariigist siin ja seal ja nendestki, kes ta kõrvale on kingitud selleks, et tema hooliks ja armastaks ja kogeks hoolimist ja armastust. Kas see on elu? Kas sellisel elul on mõtet?

Pilliroog sahiseb sügistuules – kummardub vee kohale ja tõuseb taas. Meie, ristitud – vee kohale kummardunud –, kas me tõstame pilgu taevasse, kas kummardume maa ja taevaste Looja ette tänus igal Tema poolt meile kingitud päeval oma elus?

PALVE: Issand, ava meie silmad, et me näeksime, kui palju on meil põhjust olla tänulikud palverändurid.

„„Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?“ Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.“ Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!““ (Lk 10:36–37).

Need sõnad ütles Jeesus halastaja samaarlasest rääkivas tähendamissõnas, mis kirikuisa Augustinuse sõnul kirjeldab iga inimese elukäiku. Selles jutustuses läks üks inimene Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Need võtsid tema riided, peksid teda ning jätsid ta poolsurnuna maha. Teekond suundub mägedel asuvast Jeruusalemmast Surnumere orgu, mis asub mitusada meetrit allpool merepinda. Nii kulgeb ka inimese maine elutee sünnist surma poole – Eedeni rahuriigist hukatuse poole. Teepeal ründavad teda röövlid ehk kurat, lüües talle surmahaava. See hukutav haav pärandub inimkonnas edasi nn pärispatuna, millest keegi enam oma jõududega ei parane.

Juhtumisi tuli aga keegi preester sedasama teed ja mõne aja pärast ka templiteenistuja leviit – mõlemad läksid kannatanust kaarega mööda. Aga sama teed tuli ka samaarlane. Kui ta jõudis haavatuni ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Preester ja leviit esindavad juudi seadust ja templikultust – kumbki ei aita inimest. Neil on ettevalmistav ülesanne, kuid nad on võimetud ravima. Nad ei uuenda inimese hinge, et see ei oleks enam kalk ligimese suhtes. Nüüd tuleb halastaja samaarlane ehk Jeesus, kes seob ränduri haavad – st kammitseb ja katab tema patud, nii et need ei valitse enam inimese üle. Teisisõnu on Jeesus see, kes aitab meid jumalariiki.

Kuidas Jeesus kannatanu eest hoolitseb? Ta valab tema haavadesse õli ja veini, st tervendab teda sakramentidega – ristimise ja armulauaga, nagu tõlgendab Augustinus. Edasi viib Ta tema varjupaika: haiglasse, hospiitsi – ehk kirikusse, kus tema eest edasi hoolitsetakse. „Järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles“ (Lk 10:30–35). Nii kuulutab Jeesus lõpuks, et kui Ta tagasi tuleb, siis tasub Ta viimses kohtus oma armust needki võlad, mis veel puudu jäid, st mida peremehel tuli lisaks kulutada. Peremees esindab kristliku koguduse maiseid sulaseid, kes on arstideks ehk terapeutideks patsientidele kirikuhaiglas.

Kirik on haigla, laatsaret, hospiits! Muuseas, sõna „laatsaret“ tuleb Laatsaruse nimest, kes elas haigena Betaanias, kus Jeesus tema surnuist üles äratas – ja „bet anja“ tähendab tõlkes 'viletsate või haigete maja' ehk hospiitsi. Jeesus on öelnud ka mujal, et ega terved vaja arsti, vaid haiged (Mt 9:12, Mk 2:17, Lk 5:31). Tänapäevalgi on nii, et need, kes ennast terveks peavad ja elavad otsekui igavesti, ei hooli kirikust ega taha end tunnistada abivajavaks, ja vastupidi need, kel on tekkinud elus tõrkeid, mis sunnivad neid kergitama küsimust elu mõtte või koguni igavese elu kohta, tulevad kirikusse.

Jeesuse mõistujutt tegelebki õigupoolest igavese eluga, sidudes selle ligimese aitamisega. See oli ammu teada, sest Vana Testament ütleb selgelt, et Jumalat tuleb armastada kogu südamest ja ligimest nagu iseennast. Ent küsimust, keda mõista ligimesena, tõlgendati vildakalt, pidades selleks ainult juute. Selle küsimusega tuli ka üks seadusetundja ennast õigustades Jeesust kiusama (Lk 10:25–29; vrd 5Ms 6:5; 3Ms 19:16jj).

Kes on siis meie ligimene? See tähendab tõesti eelkõige omakseid. „Tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele,“ ütleb Paulus (Gl 6:10). „Kui aga keegi omaste ja kõige lähedasemate eest ei hoolitse, siis see on salanud ära usu ja on halvem kui uskmatu“ (1Tm 5:8). Kuid edasi loeti ligimeste hulka ka neid välismaalasi, kes elasid Iisraeli külades ja linnades: „Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast“ (3Ms 19:34). Tähendamissõna halastajast samaarlasest astubki armutu suhtumise vastu võõraste suhtes, keda tuleks ligimesena armastada.

Kas pole armutu hoiak tuttav meilegi? Tähendamissõnas viimsest kohtust annab Jeesus neile, kes läksid mööda hädalistest, hävitava hinnangu. „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi“ (Mt 25:45). Kalgi südamega inimestest ei hakka Issandal hale, nende võlgu Ta ei võta tasuda, kui Ta tagasi tuleb. Halastajal samaarlasel aga hakkas hale, nähes kannatanut. Kas on meilgi säilinud halemeelt või oleme juba kalgistunud? See on hea, kui meil hale hakkab teiste kannatuse või vahel ka enda pärast, sest haledustunne näitab, et miski on läinud meile südamesse – st ravi on alanud.

Kirik on haigla, ravipaik, tervenemiskoht. Kristlikus koguduses tehakse tervemaks meie suhe Jumalaga ja seeläbi terveneb ka suhe ligimesega. Samuti terveneb meie suhe iseendaga, sest leiame selgust oma mõtetes ja sihtides. Nii nagu vaimuhaiged ei pruugi ära tunda oma tõbe, ei taipa ka patuhaiged oma viga – enne kui nad Püha Vaimu mõjul valgustatud saavad. Kas on mõtet haigeid arsti juurde viia? Halastajat samaarlast järgida? Kahtlemata. Tema usk tegi kannatanu terveks, mitte kannatanu isiklik usk, millest ei räägitagi! Sarnaselt juhtus siis, kui Jeesuse juurde toodi kanderaamil halvatu – et ta sai terveks kandjate tõttu, „nende usku nähes“, mitte omaenda usu pärast (Mk 2:5).

Praegu astub Jeesus halastaja samaarlasena meie juurde ja kutsub ligimesearmastusele: „Mine ja tee sina nõndasamuti!“ Nii leiad ravi ka enda eluteel ja ühtlasi igaviku! Keegi ei taha meist teha voodihaigeid kirikuhospiitsis, pigem inimesi, kes külastavad kogudust kui polikliinikut ja viivad seejärel teraapilist sõnumit teistelegi.

Tervendavat sügisnädalat kõigile!

„Paulus jäi seisma keset Areopaagi ja ütles: „Ateena mehed, ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud, sest kui ma läksin läbi linna ja teie pühamuid silmitsesin, leidsin ka sellise altari, millele on kirjutatud: „Tundmatule Jumalale.“ Keda teie nüüd kui tundmatut teenite, teda kuulutan mina teile. Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud, ega lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja – tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik. Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud: „Sest ka meie oleme tema sugu.“ (Ap 17:22–28).

Palusin kord kahel väga tublil ja usinal leeriõpilasel, kes olid leeritesti küsimuste vastused kõik kenasti ära õppinud, lahendada lisaks ka praktiline ülesanne. Üks neist oli tulnud leeri selleks, et oma last ristida, teine soovis saada selle lapse ristivanemaks. Laps oli alles paari kuu vanune. Palusin neil ette kujutada, et see lapsuke on jõudnud maailma avastamise, küsimuste esitamise ikka, saanud umbes viieaastaseks ja esitab küsimuse: „Kes on Jumal? Mida Ta teeb? Missugune Ta on?“ Kuidas seletada seda nii, et ka viieaastane laps aru saaks – sest kui saab tema, siis saavad teisedki, kes meilt meie usu kohta pärivad. Ja mitte ainult – kuidas rääkida Jumalast nii, et laps, et inimene, kellele me Jumalast kõneleme, mitte ainult et saaks aru, vaid et see Jumal saaks tema jaoks ka lähedaseks ja omaseks, saaks Taevaseks Isaks, kelle poole saab julgesti ja loomulikult palvega pöörduda? Lapse ristimine on äärmiselt vajalik ja õige samm tema vanemate poolt, parim, mida nad lapse heaks teha saavad, aga Jeesus ju käskis mitte ainult ristida, vaid ka õpetada. Nii vanemad kui ka ristivanemad tõotavad lapse ristimisel teda kristlikult kasvatada. Kuidas nad siis oma tõotust täidavad, lapsele Jumalat tutvustavad? Kui need leerilapsed proovisid minu peal, kuidas lapsele Jumalat tutvustada, siis selgus, et see polegi nii lihtne ülesanne. Ega ma äärmiselt teadmishimulise lapsukesena neile nende ülesannet muidugi liiga kergeks ka ei teinud. Aga siiski – ehtsate laste peal pole küsimustele vastamine sugugi lihtsam. Kas teie olete proovinud? Kui ei – tehke proovi.

Kõik me ristiinimesed ju justkui tunneme oma Jumalat, ootame Temalt midagi, kõneleme Temaga palves, vahel tunneme Tema ligiolekut, Tema abi. Meil on Temaga seoses mingi kogemus. Aga kuidas see kõik lihtsalt ja kõigile arusaadavalt kokku võtta, seda teistele edasi anda?

Apostel Paulus leidis Ateenast, linnast, mis oli täis kõikvõimalikke pühamuid ja ebajumalakujusid kõikvõimalikele jumalatele, ühe ebatavalise altari. Altari, millele oli kirjutatud: „Tundmatule jumalale.“ Linnaelanike poolt muidugi äärmiselt ettenägelik. Kui jumalaid on palju ja tahad kõigiga hästi läbi saada, siis võib mõni lihtsalt ununeda, mõni nimi ununeda. Ja nii püstitati igaks juhuks ka altar tundmatule jumalale, et tolle tundmatugagi hästi läbi saada. Misjonärina tutvustab Paulus ateenlastele tundmatu jumala nimetuse all ristiusu Jumalat, sedasama maailma ja kõige selles oleva loojat, keda meiegi tunneme, kes on meilegi Jumalaks. Jumalat, kelle kotta me ikka ja jälle pühapäevahommikuti koguneme. Jumalat, kelle poole me palves pöördume oma elu ilusatel ja keerulistel hetkedel. Jumalat, kelle poole oleme õppinud pöörduma sõnadega: „Meie Isa, kes Sa oled taevas.“

Apostel Paulus kõneles filosoofidele, inimestele, kes mõtlesid keerulistes teoreetilistes kategooriates. Inimestele, kellele see tundmatu Jumal, keda Paulus neile tutvustas, oli üks paljude hulgast ja nende elus mingit määravat tähtsust, mingit osa ei omanud. See Jumal oli nende jaoks vaid üks paljudest, huvitav teoreetiline konstruktsioon. Apostel Pauluse Jumala-tutvustus on tegelikult väga hea: täpne ja konspektiivne. Kohane just sellele publikule, kellele ta esines, teoreetikutele, inimestele, kes tuginesid ratsionaalsele mõistusele. Aga kuidas kõnelda neile, kellest tahame, et Jumal oleks nende jaoks enamat kui kuiv teoreem? Kust leida õigeid sõnu, sõnu, mis kõnelevad südamele?

Küllap on üheks lahenduseks, kui endal sõnu napib, kasutada teiste sõnu. Ehk oleks üheks võimaluseks kõneleda Jumalast teistele näiteks psalmidega, mis on ära toodud pühakirjas? Psalmid, kus on kaunilt kirjeldatud Jumala väge ja võimsust, Tema heldust ja armu. Paljude ristiinimeste jaoks on just psalmide sõnad need, mis kõnelevad südamega, rahustavad, kinnitavad, annavad jõudu ja lootust. Kui need kõnelevad meiega, küllap kõnelevad need ka teistega. Miks mitte ka laste ja lastelastega, kellele õhtuti ju ikka tuleb unejutte ette lugeda. Miks mitte lugeda neile ette ka mõni psalm? Hea võimalus lastega Jumalast rääkida. Neile mõni lühike õhtupalve selgeks õpetada.

Nädal tagasi algas meie koolides uus õppeaasta. Lapsed saadeti kooli, et nad omandaksid uusi teadmisi. Kahjuks ei anta tänapäeval enamikus koolides enam teadmisi kõige olulisemast: sellest, kuidas olla inimene, inimene selle parimas mõttes, kuidas olla Jumala laps, Tema kaastööline, Tema pärija. Enamasti Jumalast koolis üldse ei kõneldagi. Vaid talvised jõulupeod peetakse pühakodades, sest nende saalid on suuremad ja pidulikumad kui koolisaalid. Siis ütleb õpetaja ka mõne vaimuliku sõna enne kontserdi algust. Aga ehk ongi õige ja parem, et seda, kõige tähtsamat eluks, õpetavad lastele nende kõige tähtsamad inimesed: vanemad ja vanavanemad, need kes on lapsele elu andnud. Nii on alanud uus kooliaasta ka lapsevanematele ja vanavanematele. Nagu apostel Paulus, on nemadki kutsutud misjonärideks ja õpetajateks. Aga ka õpilasteks. Kõik me oleme oma elupäevade lõpuni õpilased, sest Jumal on nii suur, nii haaramatu, et kuni oma elupäevade lõpuni on meil Tema kohta alati midagi uut teada saada. Ka neil, kes teisi õpetavad, kõigil õpetajatel, kõigil vanematel, kõigil ristiinimestel. Õnnistatud uut algavat kooliaastat meile kõigile, õnnistatud õppimist ja õpetamist!

„Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu.““ (1Pt 5:5).

Uku Masing on arvanud, et meil on põhjust Jumalalt oodata seda, mida oleme andnud inimestele. See, kuidas oleme meie teiste inimeste vastu, võib määrata selle, milline on Jumal meie vastu. Pühakiri ütleb, et Kõigeväeline on armuline alandlike vastu.

Selle pühapäeva teemaks on „Enese läbikatsumine“. Püüdkem siis ennast läbi katsuda. Millest võiksime taibata, et me ei ole alandlikud? Esmalt sellest, kui meis on vähe tänulikkust. Kui aina arvame, et oleme saanud vähem, kui peaksime. Kuidas ühes kummalises laulus pidevalt korratakse: „Väärin muud, väärin muud!“ ... Suurelised ja kõrgid ei täna või tänavad nii vähe kui vähegi võimalik, sest nad on pimedad – nad lihtsalt ei näe, mille eest nad peaksid olema tänulikud.

Teiseks alandlikkuse vähesuse või puudumise selgeks märgiks on see, kui inimene aina kõneleb oma saavutustest ja teeb teisi maha. Muide, kavalamad ei kelgi teiste ees iseenese suurte saavutustega, nemad kõnelevad oma tublidest lastest – eriti siis, kui kuulajate hulgas on neid, kellel oma lastest midagi suurt rääkida ei ole ... Aga alandlik teab oma piire – teab Jumala suurusest, pühadusest ja armust ja omaenese nõrkusest, pattudest, puudulikkusest. Alandlik ei võrdle ennast ega oma lähedasi teistega.

„Tunnen, et mu ainus kohustus on teist inimest mitte seada endast alamalle (ses mõttes, et ta kui inimene on sama palju väärt kui mina, vahed võivad olla nagu puudelgi vaid kasvus ja vormis ja mu ainus kohus on teise eest mitte ära võtta päikest ja vihma.“ Nii kirjutas kord Uku Masing – ülimalt andekas eestlane. Kuidas vaatame meie kaasinimestele – meestele, naistele –, teistele rahvastele, endast erinevatele? Lugedes pühakirja, tundub, et enese asetamine teistest kõrgemale, teiste alandamine, mahategemine võib olla väga ohtlik tegevus. Ja veel Masingu sõnu kasutades: „Alles siis, kui inimesel on võimu, kuid ta ei kasuta teda, peab teda tühiseks, on ta inimene. Enne ainult rebane, kes on kuulutanud viinamarjad hapuks.“

Üheks alandlikkuse märgiks on loetud ka oskust vaikida – kuulata enam kui rääkida, teha enam kui rääkida – imestunult, hämmastunult vakatada Jumala lõputu armu ja helduse ees.

Me igatseme armastust ja Jumala armu, aga me ei saa neid endale haarata, neid välja teenida. Need on kingitused, mida antakse ainult alandlikele. Vahel on need ka nagu avanss, mille kinkija ootab, et need muudaksid meid alandlikuks ja tänulikuks.

Me vajame alandlikkust ja kogu maailm vajab seda nagu hapnikku. Ilma alandlikkuseta oleme meie ja on kogu maailm määratud hukule. Kuid ärgem rutakem seda otsima teistest. Alustagem iseendast ja küllap siis, kui meie veidigi muutume, muutub ka meid ümbritsev maailm.

„Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud. Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud“ (Ilm 3:1–2).

Räägitakse, et vene kirjanik Nikolai Gogol olevat paaniliselt kartnud saada näivsurnuna maha maetud. Ta oli isegi hoiatanud selle eest oma sugulasi. Aga kui tema haud 1931. aastal avati, et klassikut auväärsemasse paika ümber matta, ei leitud tema luustikku mitte pikali, vaid küljeli asendis ja kirstukaant oli seestpoolt kraabitud. Võib ainult kahetseda, mida kirjanik ja teised varjusurmas hauda pandud õnnetud on tundma pidanud.

Kuid meie ei peaks mitte küsima, mis tunne on näivsurnuna maetud saada, vaid pigemini: mis tunne on näivelavana elada? Inimene võib väliselt elada oma elu, kuid olla seesmiselt surnud – ja nii on ka elu, mida ta elab, üksnes näivelu. Kahetsusväärselt palju leidub tänapäeval neid õnnetuid, kes tunnevad, et elu pole tõeline.

Sellist olukorda silmas pidades öeldaksegi tuimaks jäänud rahvale: „Sa elad. Ometi oled sa surnud!“ See tähendab: sa elad küll välises mõttes, kuid vaimselt on see näivelu. Kõlbeliselt surnud inimesi on kirjeldanud Gogol ilmekalt oma „Surnud hingedes“. Olla näivelav, see tähendab olla õigupoolest surnud.

Mida tähendab olla elav? Tõelise elu oleme me vastu võtnud väljastpoolt, seega peab tõeline elu ka edaspidi avanema väljapoole. Surnud on inimesed ja rahvad, kes elavad ja loodavad ainult iseendale ning usuvad üksnes iseendasse. Elu pärineb Jumalalt! Viimsetes küsimustes saab tõeline elu ka püsida ainult rajatuna Loojale. „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks“ (Ps 33:12). Jumal on valinud enesele pärisosaks kõik rahvad ja inimesed, kes usuvad Temasse ja armastavad Teda, st tahavad Temaga heas vahekorras suhelda. Seega – valik on meie!

Kui aga inimene unustab Jumala, samuti oma ligimesed ning keerleb ainult iseenda ümber, siis tõmbab ta enda peale hävingu. Jeesuse sõna Jeruusalemmale – „Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha.“ – võime tõlgendada piltlikult kõikide olukordade kohta, kus elatakse ainult endale. Siis juhtub mis tahes viisil, et ei jää „kivi kivi peale, sellepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega“ (Lk 19:43–44). Meilegi on praegu antud soosinguaeg, et loobuda näivelust tõelise elu ja tuleviku kasuks. Aga kui egoistlik-individualistliku eluviisi kasvades ka vastuolud kasvavad, saabub kukkumine.

Kas aga tänapäeval ei kutsuta Jumala asemel usaldama pigem teadust, mis pidavat lahendama meie probleemid? Vanasti oldi usklikud, nüüd teaduslikud! Kuid ega teadus usku kummuta: religioon läheb teadusest kaugemale, kuid ühtlasi kaasab selle. Nii võivad teadlaste hoiakud olla religioossed (ehk ka antireligioossed, mis on ju pahupidi religioossus!). Või peegelduvad teadusilmas usuliste talituste maneerid ja varjud.

Religioossed rituaalid teaduses on üsna ilmekad. Mäletan ise, kuidas olin Tartu ülikooli aulas vastu võtmas doktoridiplomit (2001. aasta detsembris). Kogu talitus meenutas jumalateenistust: pärast algusmuusikat pidas toonane rektor Jaak Aaviksoo „pihikõne“, manitsedes tähele panema ärevaid aja märke. Järgnesid „liturgilised“ osad, lõppedes professor Jaak Kangilaski „jutlusega“, mis kestis ehtsalt luterlikul moel täpselt 20 minutit. Lõpuosas toimus „armulaud“, kus jagati doktoridiplomeid. Alguses, lõpus ja vahepeal kõlasid ka koorilaulud. Kõikjal liikus ringi pühalikult väärikaid, habemes ja habemeta „teaduspreestreid“, kellele ei julgenud aukartustunde tõttu lähenedagi.

Ühel teisel korral – Uku Masingu 100. sünniaastapäeva mälestusaktusel (2009. aastal) – nimetas Tartu ülikooli tollane õppeprorektor Birute Klaas samas aulas ülikooli vaimutempliks. See meenutas mulle, et Isa tempel asus Jeruusalemmas, Poja pühamuteks on kirikud ja (Püha) Vaimu tempel on järelikult ülikool. See läheb kokku valgustusajastu religioosse mõtteviisiga, et on olemas ainult üks Jumal ehk Vaim ning kõik religioonid (juutlus, kristlus jt) on ainult üheks versiooniks, kuidas Temaga suhelda. Kristlust peeti küll enamasti religioonide tipuks, olles kõige harituma inimkonna osa usundiks läänemaailmas, kuid ülikool (universitas) oma teadusliku universaalsusega on ülem kõigest.

Seepärast pole ime, et ülikoolide teaduskeskkonnas säilis suur hulk ülalosutatud religioosseid elemente. Samuti ei tule imestada, et ülikoolidessegi võib tungida näivelu, mida poliitik Mart Helme iseloomustas hiljuti Oru Pearu eeskujul „hobusevargusena“. Individuaalne krabamine toetusrahade järele, formaalselt korrektsete tööde masstoodang ... sellistel töödel on vähe väärtust, kuid need raiskavad palju energiat, on plagiaadid. Kõike taolist ei juhtu ainult ülikoolides, vaid kõikjal meie elus. See kõik on näivelu, mis tuleneb konkureerivast individualismist – ja mille all juba loodus üha katastroofilisemate muutuste kaudu kannatab. See on sõnum, mis puudutab kõiki inimesi, ükskõik mis usku või uskmatust nad on.

Konkreetselt on aga tänane sõnum antud kristlikule kogudusele, st nendele, kes on mõistnud Jeesuse Kristuse ilmutuse universaalsust ja ainulaadsust. Tuleb hüljata kõik näivelu vormid! Tuleb pöörduda algusse ja parandada meelt, muidu tuleb Issand ootamatult nagu varas öösel. „Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud … Kui sa nüüd ei valva, siis ma tulen kui varas ja sa ei saa arugi, mis tunnil ma tulen su peale“ (Ilm 3:3). Me ei tea, kust otsast meie elu kärisema hakkab näivelu kuhjade suurenedes, kuid see toimub ükskord kindlasti. Meie kohustuseks on elu lõhkumine kõikidel tasanditel ära hoida.

Teisisõnu ja kokkuvõttes: meil ei tule karta mitte näivsurnuna maetud saada, mis on peaaegu võimatu, vaid näivelavana elada, mis on täiesti võimalik. Kristlik sõnum on, et nii nagu näivelule järgneb tõeline surm, järgneb tõelisele elule ainult näivalt surm, sest meil on tegemist elava Issandaga. Meil on võimalik elada tõelist elu ja tunda rõõmu Issanda lõputust headusest, mis saab osaks kõigile Tema sõpradele.

Õnnistatud suve lõppu ja uut algust sügisel!