Nädala mõte

HEAST KARJASEST JA JUMALA HALASTUSEST – nii, nagu meie kirikukalender meile piiblitekste selleks nädalaks lugeda annab. Nende tekstidega on vahva lugu, sest kui iga päev kirikukalendri järgi Piiblit lugeda, saab varem või hiljem (kolme aastaga) terve Piibel läbi loetud. Nüüd, kui mina lugesin nädala mõtte kirjutamiseks valmistudes terve nädala piiblitekste, avanes nendes tore kahekõne Jumala ja koguduse vahel. Julgustan igaühte lugema ise Piiblit, nii nagu Martin Lutherigi igatsus oli. Piibli lugemine emakeeles on meie õigus ja võimalus, sest kes Piiblit tunneb, saab ja oskab seda ka Püha Vaimu juhtimisel tõlgendada. Teda on siis palju raskem eksitada igasuguste veidrate tõe moodi paistvate õpetustega. Paljud ilusasti öeldud sõnad ja kaunid kirjaread pretendeerivad tõe sisule – lakmuspaberiks olgu tõe rääkimine ja armastuses kasvamine Kristuse sisse ning üksteise poole.

Jumal igatseb päästa ja aidata iga oma last ja Ta kasutab selleks neid, kes igatsevad ja lubavad Pühal Vaimul end juhtida.

PALVE ISSANDA JA INIMESE VAHEL

Jeesus ütleb:

„Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest“ (Jh 10:11).

Palume koos:

„Issand, Sina oled mu karjane, mul pole millestki puudu.“

Issand ütleb:

„Ma otsin kadunut ja toon ta tagasi, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra“ (Hs 34:16).

Palume koos:

„Headus ja heldus järgivad mind / ajavad mind taga / otsivad mind terve mu eluaja“ (Ps 23).

Issand ütleb:

„Mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest. Ma tunnen muret oma lammaste pärast ja ma päästan nad kõigist paigust, kuhu nad on pillutatud. Ma ise hoian oma lambaid“ (Hs 34:11–12).

Palume koos:

„Ma ei karda kurja, sest Sina, Jumal, oled minuga. Sina kosutad mu hinge“ (Ps 23).

„Mind tõugati kõvasti, et ma langeksin, kuid Sina aitasid mind“ (Ps 118).

„Issand, Sa oled minuga, ma ei karda. Mida võib inimene mulle teha?“ (Ps 118).

„Jumal võitleb nende vastu, kes Tema vastu mässavad ja Püha Vaimu kurvastavad“ (Js 3).

„Aga Ta tunneb nende ahistust ja päästab nad oma armu ja kaastunde pärast“ (Js 63).

Palume koos:

Jeesus, Sinus on kogu ihu (kogudus) ühte liidetud ja seda hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Nõnda saab ihu (kogudus) kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses (Ef 4:16).

„Kui Jeesus nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist hale, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast“ (Mk 6:34).

Palume koos:

Jumal, Sinul on vägi oma kogudust üles ehitada. Sina annad kõikidele annid ja ametid. Mõned oled Sa pannud apostleiks, mõned prohveteiks, mõned evangelistideks, mõned karjasteks ja õpetajateks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, et saaksid täisealiseks Kristuse täisea mõõtu mööda (Ef 4).

Jeesus ütleb:

„Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest“ (Jh 15:12–13).

Aamen.

Jh 15:4–5: Jeesus ütleb oma jüngritele: „Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“ Aamen.

Üks kummaline puu pahandas oma juurtega – miks need teda ühe koha peal maa küljes kinni hoiavad. Tema oleks tahtnud olla hoopis mujal, aga need tülikad juured ei lasknud. „Te vaadake ennast,“ porises ta oma juurtele, „ei ole teil lehti ega ühtegi õit ja asjatu oleks mul otsida mõnd vilja teie küljest. Kas teile ei tundu, et olete kasutud? Hoiate mind vaid ühe koha peal. Lahus teist saaksin ma ringi rännata, minna, kuhu tahan, teha, mida soovin, minna sinna, kus parasjagu palju parem.“ Puu ei taibanud, et lahus oma juurtest ja maast, millest juured talle eluks hädavajalikku ammutasid, ei oleks ta okstel ühtegi lehte, õit ega vilja. Poleks varsti teda ennastki – mitte midagi temast. Kukuks külili ja muutuks mullaks.

„Milleks mulle Jumal, kirik, ristimine, leerikool, armulaud, palved ja pühakiri? Milleks mulle need vanad väärtused? Milleks peaksin nende juurde tulema, end nendega siduma, nendest kramplikult kinni hoidma? Ilma nendeta oleks mu elu palju vabam, jääks aega, millega teeksin midagi tunduvalt põnevamat, kasulikumat.“ Nii on mõelnud paljud ja elanud nii, nagu tahtnud, kuid kummaline – aeg, mille nad selliste iganenuks, ahistavateks arvatud asjade pealt kokku hoidsid, kadus käest, voolas nagu liiv nende sõrmede vahelt. Pidevalt oli kiire. Rahutud olid nende hinged, rõõmutuks muutus elu ja neil oli hirm tuleviku ees.

Kui keegi oleks neilt küsinud, mis on elu mõte, oleksid nad kõnelenud kaunilt kõlavaid sõnu, kuid kui nad oleksid mõelnud, kuidas elavad ja mida kõnelevad, oleksid nad näinud suurt kuristikku, mis laius sõnade ja tegude vahel. Maailm, milles kõik tahtsid olla vabad – vabad Jumalast, kirikust, pühakirjast ja vanadest väärtustest –, hakkas neid järjest enam hirmutama. Sellises maailmas ei olnud neil ega nende armsatel enam turvaline. See oli nagu hiigelsuur mets, täis juuretuid puid, mis kõikusid iga tuulehoo käes, keerlesid vahel kui tuulelipud – ikka sinnapoole, kuhu tuulehood neid lükkasid. Mis saab siis, kui tuleb tõsine torm? Nad hakkasid taipama, kui olulised on juured – ja mitte ainult neil, vaid ka ümbritsevatel. Et muutuste keerutavad tuuled ja tormid ei lükkaks neid kõiki pikali, et viljakandvatest puudest ei saaks palgivirn, hunnik küttepuid või metsakõdu. Nad igatsesid äkki olla oma õigetel juurtel, ammutada nende kaudu eluks vajalikku. Nad tahtsid jääda, mitte vaid hetkeks olla.

„Lahus minust ei või te midagi teha.“ Nii ütles Jumala Poeg oma jüngritele. Nii ütleb Tema ka meile. Kui Tema poleks andnud elu, poleks kinkinud ilusaid ande, siis meid ei olekski midagi tegemas – isegi midagi sellist, mil vähe mõtet. Kuid kanda palju head vilja – sellist, mis tõeline, mis jääb –, seda võime tõesti vaid Temas, kes on andnud meile elu ja annid, kes on kandnud hoolt, on kaitsnud ja õnnistanud.

Võiksime ehk täna esitada endale küsimuse: milliseid vilju kannab minu elupuu? Kas inimestel on selle läheduses hea olla ja kas püsime Temas, kes võib muuta ka viljatu viljakaks? Pole vahet, kas oleme noored või vanad, tugevad või nõrgad – ühendus Kõigeväelisega, Temaga, kes on Armastus, muudab meie olemise eluks ja elu elusamaks. Oleme selles ajutises maailmas igavese taevariigi lootusrikkad kodanikud.

Jumal on loonud meid vastuvõtjateks, kes muutuvad andjateks – ka Jumala valguse, armastuse edasiandjateks.

Pedagoog ja luuletaja Leili Andre on öelnud:

„Kolm korda ilma sünnib inimene.

Kord siis, kui silma langeb päiksekiir.

Teist korda siis, kui valgus südamesse tungib.

Ja kolmas kord, kui süda ise valgust kiirgab.“

Soovin teile, et me võiksime olla ja jääda elu valguse vastuvõtjatena ka selle valguse edasikandjateks – ülestõusnu tunnistajateks, et meie usk ja usaldus Kõigeväelise Jumala vastu kasvaks, et oleksime ja jääksime kindlalt Kristuse, vägeva viinapuu külge ja kannaksime palju vilja. Meil on siin pühakojas ja küllap ka mujal neid häid eeskujusid, kelle elule vaadates saame öelda: viinapuu küljes olemine teeb viljakaks, loovaks, ja lootusrikkaks, kingib rahu ja rõõmu. Aamen.

(Foto: Martin Ahven / Õhtuleht. Skulptor Mati Karmin ja õp Tammsalu õp Toomas Pauli büsti avamisel.)

„Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud. Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat. Ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu. Ja sündis, et kui nad olid nõutuses selle pärast, vaata, kaks meest seisid nende juures erevalgeis rõivais. Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Miks te otsite elavat surnute juurest?““ (Lk 24:1–5).

„Miks te otsite elavat surnute juurest?“ See on küsimus, mida tahaks esitada paljudele tänapäeva inimestele. Inimestele, kes on valmis tunnistama, et kaks tuhat aastat tagasi elas Palestiina aladel tõesti üks hea ja tark, imesid tegev rändõpetaja, kelle kõnesid ja õpetusi, mis on kirja pandud Piiblis, on huvitav ja kasulik tänapäevalgi lugeda, kuid kes hiljem risti löödi. See, et Ta olevat surnuist üles tõusnud, olevat muidugi ilus legend, sest kaasaegsete teadmistega varustatud inimene saab ju muidugi aru, et ülestõusmine ja igavene elu, mida usklikele tõotatakse, ei saa lihtsalt juba loodusseaduste tõttu võimalik olla.

Alustada tuleks ehk küsimusest, keda saab lugeda surnuks. Isegi meditsiinis ei ole sellele küsimusele antud ühest vastust, kuigi see on väga oluline. Mis hetkest võib tunnistada inimese nii surnuks, et saab hakata temalt eemaldama elundeid teistele inimestele siirdamiseks, et päästa nende elusid? Mis hetkest lülitada välja aparaadid, mis aastakümneid suudavad hoida käigus koomas inimese südant, säilitada tema elulisi näite? Kas masinad, mis sundkorras hoiavad töös südant, ikka annavad õige elu? Mis teeb elust elu? Kas südame võnked? See, et kusagil televiisoritaolisel aparaadil on veel vonklev joon?

Öeldakse, et inimene elab seni, kuni keegi teda veel mäletab. Mäletatakse aga ennekõike neid, kelle elu, kelle eksistents, on kuidagi kellegi elu puudutanud, selles midagi muutnud. Neid, kes on olnud kellegi jaoks olulised ja armsad, juhatanud kellelegi teed, aidanud leida elule mõtte, aidanud leida iseennast, oma kohta maailmas. Ja nõnda võib mõni, keda juba aastasadu ja isegi aastatuhandeid surnuks nimetatakse, olla palju elavam kui paljud need, kes meie keskel ringi liiguvad. Elavad surnud – inimesed, kes elavad oma elu iseendale – elavad nii, et neid sageli ei märgatagi: nad ei valmista kellelegi rõõmu, ei ole kellelegi vajalikud. Inimesed on küll elus, aga samal ajal juba nagu surnud. Nad pole teinud midagi, mida tasuks meeles pidada, mäletada, säilitada. Mõnikord öeldakse samuti, et mõni inimene elab edasi oma lastes. Küsimus pole välises sarnasuses, vaid ellusuhtumises, väärtustes, valikute tegemises, käitumises teatud olukordades – vaimses pärandis, selles, mis teeb inimesest isiksuse. Oleme küllap näinud, kuidas ise seda märkamata püüavad lapsed matkida teiste inimestega suheldes oma vanemaid, toimida nii, nagu nemad nende arvates toimiksid.

Surnud on õpetus, mida ei elata. Surnud on ideaalid, mille poole ei pürgita. Surnud on sõnad, mis inimese hinges midagi ei puuduta. Surnud on inimene, kes pole maa peale jätnud midagi kestvat ja kes midagi enam muuta ei suuda. Surnud on inimene, keda keegi enam ei mäleta.

Jeesus ei ole surnud, Tema elab. Elab igavesti alates ülestõusmispüha hommikust, mil ta surma äravõitnuna hauast väljus. Ta elab neis miljonites, kes ristimises on Temaga rõivastatud, nagu on kirjutanud apostel Paulus. Tema elu edasikestmist näeme nendes miljonites, kes Temasse usuvad, nendes, kes teevad Tema tegusid, elavad nii, nagu Tema neid õpetas. Elavad Jumala lastena. Kuulutavad sõna, mis kingib lohutust, lootust, annab elule mõtte, kingib jõudu. Muudavad oma eluga maailma inimväärsemaks, imelisemaks paigaks, ehitavad Jumalariiki. Kui oleme ristiinimesed, siis elab Jeesus ka meie kaudu, elab ka meie elu, elab meie tegude, meie sõnade kaudu. Meistki sõltub, kas inimesed tunnevad ja usuvad, et Kristus on tõesti surnuist üles tõusnud ja elav.

PALVE: Issand Jeesus Kristus, luba meil tunda Sinu ligiolekut Sinu sõnas ja puudutust sakramentides. Aita meil olla oma eluga tunnistajad, et Sina elad ja tegutsed ka praegusel ajal. Aita meil oma eluga äratada inimestes igatsus Sinu ligioleku järele ja juhatada neid Sinu juurde, kus nad võivad leida rahu ja lootuse, hakata uskuma evangeeliumi sõnumit ning pärida kord igavese elu.

NÄDALA MÕTE

Õpetaja ARNE HIOB

11.–17. aprillil 2022. Kannatusnädal

„Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:8).

Käesoleva nädala mõtet ei ole raske leida. Tegemist on suure ehk vaikse nädalaga, s.t Kristuse kannatusnädalaga, mis järgneb palmipuudepühale ja lõpeb ülestõusmispühaga. Palmipuudepüha sai oma nimetuse palmiokste järgi, mida käes hoides tervitas rahvahulk Jeesust, kui Ta sisenes eesli seljas otsustavateks sündmusteks Jeruusalemma. Ülestõusmispüha on kutsutud ka lihavõttepühaks, sest sel päeval lõppes kannatusaja paast.

Suure nädala sündmusi meenutatakse järgmiselt:

* esmaspäev – Jeesus Ketsemanis (palvevõitlus enne vahistamist, Juuda reetmine);

* teisipäev – Jeesus kohtu ees (ülekuulamisel ülempreester Kaifase ja Rooma asevalitseja Pilatuse juures);

* kolmapäev – Jeesus mõistetakse surma;

* Suur Neljapäev – Püha Armulaud (Jeesuse viimne õhtusöömaaeg oma jüngritega);

* Suur Reede – Kristuse ristilöömine;

* Vaikne Laupäev – Jeesus on hauas;

* Ülestõusmispüha – Kristus on üles tõusnud.

Kannatusnädala sündmustega kulmineerub see, miks Jeesus üldse sündis: võita ära inimkonna Jumalast lahutatus ehk patt nii elus kui ka surmas. See sai võimalikuks ainult nii, et Jumal lõi osaduse ühe inimeluga ja läbis ka surmatsooni. Piibliväljendite põhjal sõnastati kiriklik õpetus Jumala Poja kahest loomusest: jumalikust ja inimlikust loomusest, mis on Jeesuse isikus „segunematult ja lahutamatult“ üheskoos.

Kiusatuse vastu tõlgendada Jeesuse kannatust ainult inimliku kannatusena astusid teiste seas reformaatorid. Nagu ütleb Martin Luther: „See on kuradi maskeering, sest see annab meile viimaks sellise Kristuse, kelle pärast ma ei tahakski kristlane olla, ja nimelt et Kristus ei ole ega saavuta oma kannatuse ja eluga midagi enamat kui iga teine, tavaline pühak”, suutmata ära kanda surma – kuna jumalik loomus jäetakse Temast kõrvale („Kristuse armulauast“, 1528). See tähendab: kui ainult inimene oleks meie eest kannatanud ja surnud, nii et kohal ei oleks olnud Jumal, siis oleksime patust ja surmast vabastamata.

Et aga jumalik ja inimlik loomus on Kristuses ühendatud üheks isikuks (nagu õpetab kiriklik dogma), siis suudab Jumal ära kanda meie patust tingitud kannatuse ja surma, kandes ühtlasi patukaristuse, s.t patu tekitatud tagajärje meie eest ja luues seisundi, mis kannab meidki välja surmast. Taas ütleb Luther:

„Meie, kristlased, peame teadma, et kui Jumalat ei ole kaalul vastukaaluks, siis me vajume oma kaalukausiga alla. Ma pean silmas seda, et kui ei kehti see, et meie eest on surnud Jumal ja mitte lihtsalt inimene, siis me oleme kadunud. Aga kui kaalukausil on Jumala surm ja surnud Jumal, siis vajub Tema alla ja meie tõuseme üles, nagu oleks kaalukauss kerge ja tühi; Ta [Jumal] võib ka uuesti üles kerkida või kaalukausilt maha hüpata; aga Ta ei oleks saanud kaalukausile istuda, kui Ta ei oleks saanud inimeseks nagu meie, et oleks võimalik öelda: Jumal on surnud, Jumala piinad, Jumala veri, Jumala surm; sest Jumal oma loomuses ei saa surra, nüüd aga on Jumal ja inimene ühendatud üheks isikuks, nii et saab öelda: Jumala surm, kui sureb inimene, kes on Jumalaga üks või üks isik” („Kirikukogudest ja kirikust“ 1539). *

Kannatusnädal toob esile Jumala inimesekssaamise kogu selle kõrguses ja sügavuses: Jumal on kohal ühes inimelus kuni surmani! Jeesus on inimeste poolt hüljatuna põlastusväärselt risti löödud ja siseneb Jumala poolt maha jäetud surmavalda, ent kuna Temas on kohal Jumal, siis toimub surmavallas surma võitmine – inimese vaimu-hinge-ihu hõlmava – transformatsiooni kaudu, mida nimetatakse ülestõusmiseks.

Jeesuses on saanud ilmsiks uus loodu ja Ta tahab ka meid sellesse juhtida. Selleks tuleb meil Temasse uskuda ja teha, mida Ta meile oma Sõnas ütleb. Selleks seadis Ta ka armulaua, et meis kasvaks Tema ihust ja verest leiva ja veini kaudu osa saades n-ö taevane substants, mis teeb meid sobivaks taevariigi jaoks. Jumalat oma ellu võttes toimub meis meeleparandus, mis avab meile taevaväravad.

Nii palju sellest raskesti väljendatavast teemast.

Õnnistatud vaikset nädalat!

*

* „Luterlikud usutunnistuskirjad“. Tallinn 2014: lk 386–387.

(Foto: Heidi Tooming)

„Teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub” (Jh 11:50).

Selline oli võimumeeste reaktsioon pärast seda, kui Jeesus oli teinud oma kõige võimsama imeteo – äratanud Laatsaruse üles surnuist. „Laatsarus, tule välja!“ Ja surnu, ehkki ta oli juba neljandat päeva hauas, tuli välja ning ta käed ja jalad päästeti lahti. Surnu jäsemed seoti, et teda oleks parem kanda kanderaamil.

See oli uskumatult võimas sündmus. „Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarja juurde ja näinud, mis ta oli teinud“ (Jh 11:45). Teave levis kulutulena ning palmipuudepühal eesli seljas Jeruusalemma ratsutades oli Naatsaretlane juba läbinisti kuulus mees. „Siis andis Jeesusest tunnistust rahvahulk, kes oli tema juures, kui ta Laatsaruse hauast välja hüüdis ja tema surnuist üles äratas. Just seepärast rahvahulk tuligi talle vastu, et ta kuulis teda olevat teinud selle tunnustähe“ (Jh 12:17j).

Miks võimuinimestele ei meeldinud Jeesuse imeteod? Tema Jeruusalemma tulles otsustasid nad enamgi jõudu kasutada. „Siis sai suur hulk juute teada, et Jeesus on seal, ja nad ei tulnud mitte üksnes tema pärast, vaid et näha saada ka Laatsarust, kelle ta oli surnuist üles äratanud. Aga ülempreestrid võtsid nõuks ka Laatsarus ära tappa, sest tema pärast läks sinna palju juute ja hakkas Jeesusesse uskuma“ (Jh 12:9jj).

Loomulikult olid messiapretendendid poliitiliselt ohtlikud, sest nad võisid põhjustada asjatut tüli Rooma võimudega. Seepärast ütlesid ülempreestrid ja variserid isekeskis: „Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva!“ Kui aga juudi ajaloos tulid teised messiapretendendid, siis võisid rahvajuhid neid pooldada – näiteks Bar Kochba nimelist ülestõusu juhti II sajandil. Miks nad siis Jeesust ei pooldanud? Üsna peagi ju selgus, et Jeesus ei soovigi poliitilist võimu haarata, vaid nõudis pühakoja pühana pühitsemist.

Selge on see, et vaimsed ja poliitilised liidrid nägid Jeesuses oma konkurenti. Isegi Rooma asehaldur Pilatus sai sellest aru, kui süüalune tema ette toodi. „Ta ju teadis, et nad olid Jeesuse kadeduse pärast tema kätte andnud“ (Mt 27:18). Isiklik kadedus on tuntud meilegi. „Kade inimene ei või näha oma ligimesi – eriti neid, kes on temaga võrdsed või kellega ta koos elab – saamas midagi rohkem või paremat kui tema. See väljendub eriti sellistes valdkondades, mis meid iseäranis huvitavad, nagu vaimne võimekus, kehaline ilu ja tugevus, tuntus ja tunnustus, aineline kasu,“ kirjutab Basilea Schlink. „Pahatihti – nii nagu variserid maksid kätte Jeesusele – maksame ka meie kätte neile, kes oma edukusega varjutavad meie tuntust ja edu. Püüame neid igati alandada, teiste kuuldes neile salvavaid märkusi teha ja neid rambivalgusest välja tõugata, nii kuidas vähegi saame. Vahel teeme seda alateadlikult, väites seejuures, et sõdime nende vastu õigluse nimel.“ ^*

Miks aga Jeesuses konkurenti näha? Kui arvestada kõike seda, mida evangeeliumides Tema kohta on teada antud, ja ühtlasi Laatsaruse ülesäratamise lugu, siis tuleks Temasse kui Jumala saadikusse uskuma hakata, nii nagu tegid paljud inimesed. See, kellele Jumal on mingi erilise ülesande omistanud, ei ole meiega võrdne ega konkurent, vaid ületab meid kõiki, toob meile sõnumi Loojalt ja meil tuleks Teda kuulata.

Jeesusele esitatud põhietteheide ei olnud seotud sellega, kuidas hingamispäeva pühitseda või puhtuseeskirjadest kinni pidada, vaid süüdistus jumalapilkes. „Sina, kes sa oled inimene, teed ennast Jumalaks“ (Jh 10:33). „Ta on tõstnud ennast Jumala Pojaks“ (Jh 19:7; vrd 5:18). Nad ei taibanud ega tahtnud taibata, et Jeesus pole end jumalikuks upitanud, vaid ongi seda sünnist saadik. Jeesus ei eitanud, et Ta on inimene, samas aga selgitas, kuidas Temas on Jumal ning kuidas Teda on prohvetid ette kuulutanud.

Teisisõnu ei tunnista ühiskondlikud juhid Jumala sekkumist meie ellu. Eliidi kõrval on teisigi, kellele Jumala lähedus on talumatu. Kiriku ajaloos on rohkesti pärimusi imetegudest, millele on pööratud suurt tähelepanu. Samas kinnitab juba XII sajandil juudi filosoof Jehuda Halevi, et imesid on raske uskuda: „Inimese vaim ei ole aldis möönma, et Loojal on ühendus lihast ja verest inimesega, olgu või ime kaudu, mis kummutab loodusseadused.“ Inimene võtab „vaevu omaks selle erakorralise tõsiasja, et selle ja tulevase maailma, taeva ja taevakehade Looja astuks ühendusse selle põlatava ainega, see tähendab inimesega, räägiks temaga, vastaks tema küsimustele ja täidaks ta palved.“

Halevi kinnitab – ja need sõnad on öeldud juba „pimedal keskajal“, mitte meie „valgustatud“ XXI sajandil, mille üle me nii uhked oleme: „Ära pea oma silmadele võimatuks näha aulise jumaliku tegevuse jälgi selles madalas maailmas, kui ained on valmis neid vastu võtma. Selles peitubki usu juur ja uskmatuse juur.” ^** Selles peitub ka Jeesuse väitel usk või uskmatus, kas tunnustatakse Tema kaudu toimivaid Jumala Vaimu imesid või mitte. Jeesuse kaasaegsed olid sageli sama uskmatud nagu meie Tema isiku ja imetegude suhtes (Mk 4:40, 5:40, 6:6, 16:14, Lk 18:8, Jh 9:16, 10:38, 14:11). Seal, kus imesid salata ei olnud enam võimalik, kirjutati kogu asi kurjade vaimude arvele (Mk 3:22j, Jh 8:48). Või öeldi, et tapetaks ka Laatsarus, toodagu asitõend, mis võiks panna uskuma! Neil polnud usku, öeldakse sellise hoiaku kohta. Mina lisaksin: neil polnud mõistust! Inimene tahab hoida enesekeskset maailma, poliitilist korda, teaduse ajutisi kinnitusi n-ö turvalisena ja tõrjub Jumalat.

Kristus löödi risti ja tõusis üles surnuist. See tähendab surma võitmist. Ülempreester Kaifas ütles sel puhul, et parem surgu üks inimene rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub. „Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest.“ Jumal teostab prohvetikuulutusi ka teadmatult ning viib oma hea tahte läbi kõigi nende juures, kes Jeesuse vastu võtavad ega tõrju teda imetegude pärast. Jeesus tõi aga kogu oma elu ohvriks, et meil oleks tee Jumala juurde.

Head lähenevat kannatusaja lõppu!

* Basilea Schlink, Sa ei jää enam endiseks 2009: lk 120–121

** Jehuda Halevi, Kuzari 2004: lk 21, 34

Jeesus tuli selleks, et meil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti (Jh 10:10).

Selleks, et ellu jääda, on vaja leiba. Räägime leivast.

Inimvajaduste hierarhia aluseks on füsioloogilised vajadused – ilma leiva ja veeta inimene väga kauaks ellu ei jää. Askeesiga võib piirata oma vajaduste suurust ja harjutada keha hakkama saama minimaalsega; mõnel ongi väiksem isu kui teisel ja kolmandad võivad toidus näha isegi vaenlast. Aga isegi nemad ei saa täiesti ilma leivata läbi.

Vanglas anti inimestele vett ja leiba, Vana-Rooma valitsejad pakkusid alamatele nende ohjes hoidmiseks leiba ja tsirkust, meie esivanemad on pidanud leiba nii pühaks, et maha kukkunud leivapalukesele pidi andma suud.

Leivast pidasid kõrgelt lugu ka iidsed tsivilisatsioonid. Lähis-Idas oli leib eluks hädavajalik põhitoiduaine ja kristluses sai sellest üks olulisemaid sümboleid. Leib oli jumalik kingitus, suuremeelsuse ja jagamise sümbol. Igapäevased žestid ja sõnad kätkevad leiva püha olemust.

Üks väga vana ilus kirikulaul, mis on pärit Aquino Thomaselt, on paljudele tuntud –„Panis Angelicus“, „Inglite leib“:

Panis angelicus

fit panis hominum;

Dat panis cœlicus

figuris terminum:

O res mirabilis!

Manducat Dominum

pauper, servus et humilis.

(„Inglite leivast saab

leib inimlastele.

Leib taevast tuleb

ja ta selgitab meile kõik.

Oo, ime! Kingitus!

Söögem nüüd Issandat:

vaene, kuulekas teenija.“)

Jumal hoidis oma rahvast elus nende rännakul läbi kõrbe leivaga taevast (2Ms 16:4) ja jootis neid veega kaljust (2Ms 17 ja 20). Ta kandis hoolt nende baasvajaduste eest, sest igatses, et Tema rahvas armastaks Teda. Aga nad ei saanud oma Jumalast aru.

Sellepärast saatis Jumal Jeesuse enda juurest inimestele kosutuseks ja ilmutuseks. Jeesus on Leib taevast, Eluleib, ja kes Temast sööb, ei tunne enam iialgi nälga; Ta on Elav Vesi, kes Temast joob, ei janune enam iialgi (Jh 6:35, 41–51). See on suur salasus, aga see ei ole saladus, sest see on avalikult ilmutatud ja kõikidele teada. Jeesus on täiesti varjamatult elanud meie keskel ja Ta võtab vastu igaühe, kes Tema vastu võtab. See on suur põhjus rõõmustamiseks ka täna, kui maailmas käib ikka võitlus elu pärast. Jeesus ise ilmutas meile kõik ja Temast suuremat enam ei ole ega tule. Igaüks võib Ta rahumeeli vastu võtta ja Temas kosutust leida. Aamen.

Oma nime pärast, Issand,

anna andeks mu süütegu,

sest see on suur!

(Ps 25:11)

„Minu süü. Minu süü. Minu ülisuur süü.“

„Issand, ära vaata meie pattude peale, vaid oma kiriku usule,“ ütleb vanakiriklik palve. Ometi palume täna, et Issand vaataks ka meid, hoolimata meie patust.

Me oleme suure paastu neljandas nädalas. Paastuaja kolmandat pühapäeva kutsutakse Oculi pühapäevaks. „Oculi“ tähendab 'silmad'. Meie silmad ja Jumala silmad. Mida oma silmadega otsib, näeb ja vaatab Jumal? Mida me oma silmadega vaatame, mida näeme, millest pilgu kõrvale pöörame?

Taizé laul, mida käesoleval nädalal palvusel kindlasti laulame, käib nii: „Tõstame silmad Jeesuse poole, tõstame silmad Issanda poole.“ „Oculi nostril ad Dominum Jesum, oculi nostril ad Dominum nostrum.“

Terve käesoleva nädala jooksul on kasulik teha järgnevat vaimulikku harjutust: otsida oma silmadele tugipunkti Jeesuses ja fookust oma pilgule Issandas, sest see ei ole meile loomulik olek. Jeesusele vaatamist peab harjutama. Tõsi, mõnel tuleb see loomuldasa lihtsamini välja kui teistel, kuid see ei ole tema teene. Selle anni on Jumal talle andnud. Aga mis juhtub, kui me Jeesust vaatame? Väga palju hakkab juhtuma ja see, mis juhtub, ei tule mitte meie ponnistustest, vaid sellest, et Jumal vaatab meid. Pingutades ja Jumala pilgu all istudes saame aru, et erinevalt meist otsib, näeb ja vaatab Jumal meid kogu aeg. Me ei lähe Tal meelest ära isegi siis, kui meie Tema oma vaateväljast kaotame.

Meil on väga suur probleem ja see on patt, mis lahutab meid Jumalast. Patt ei ole mingi väike asi, millest lihtsalt sellepärast mööda minna, et sellest on raske rääkida. Patt on loodud maailma olek, olemine, seisukord, olukord, mis on sama reaalne kui see, et neid ridu lugedes ei pruugi sa minuga nõus olla. Kõige tavalisem viis patuprobleemist lahtisaamiseks on seda olukorda mitte vaadata ja mitte sellest rääkida. Ja kõige lihtsam viis pattu mitte näha on Jeesust mitte liiga lähedalt ja kaua vaadata. Kui Jeesus on meist piisavalt kaugel, siis õnnestub meil ennast oma headuses ja veel paremates kavatsustes kergesti veenda. Siis usume üsna lihtsasti, et jutt patust on ülepingutatud ja negatiivne depressioonile tõukav teema, ning loodame, et head teod või heaolemine täidab kriipivat tühimikku meie hinges lohutava mõttega, et „on minust hullemaidki“.

Patust peab rääkima, meil on vaja oma olukorrast teadlik olla ja oma süüd tuleb Jumalale tunnistada – ja seda me teeme kõige loomulikumalt siis, kui vaatame Jeesust. Kui me hoiame oma silmad Jumalal ja paneme vastu kiusatusele Tema pilgu alt põgeneda, siis näeme ja kogeme Jumala armu – Tema on meid patu ja surma käest lunastanud, lahti ostnud, vabastanud ja isegi kui meie süda meid hukka mõistab, on meil kindlus, et „Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?“ (Rm 3: 31b–35).

Mitte miski ega keegi saa meid lahutada Jumala armastusest. Jeesus sündis, elas ja suri, et meid lunastada patu käest, ja me oleme Tema läbi täiesti vabad, lunastatud, armusaanud, täiesti uueks loodud.

Vaatame sel nädalal Jeesusele, istume Tema pilgu all ja lubame Temal ennast vaadata. Las see olla raske ja las Ta ilmutab meile meie lootusetut olukorda, sest ilma Temata ei saa me midagi teha, aga koos temaga ei saa meid keegi süüdistada. Las Ta annab meile tunda oma armastust.

Aamen.

1Ms 11:1, 8, 9: „Kogu maailmas oli aga üks keel ja ühesugused sõnad. Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata. Seepärast pandi sellele nimeks Paabel, sest seal segas Issand ära kogu maailma keele ja sealt pillutas Issand nad üle kogu maailma.“ Aamen.

Aga alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures – loov Sõna, korrastav Sõna, elustav, tervendav Sõna. Sõnad said keeleks, kuid siis saabus see hetk, mil pidi segama inimeste keeled, sest nad kavatsesid midagi, millel polnud mingit muud mõtet peale eneseupitamise. Nad ütlesid: „Ehitagem enesele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enesele nimi.“ Jumal oli neile loonud maailma, nemad aga kavatsesid end sisse sättida ühte selle maailma punkti ja hakata endale seal nime tegema. Nad ei kavatsenud ehitada pühakoda Jumalale, vaid egotorni iseendale. Nende ninad kerkisid taeva poole, aga nende silmad ei näinud enam Teda, kes oli taevaste ja maa looja. Nende hing paisus uhkusest, tundmata hinge loojat. Seda keelt, mille nad olid saanud selleks, et suhelda Looja ja ligimesega, ei vajanud nad ühtäkki enam oma Loojaga kõnelemiseks, Tema mõistmiseks. Nad hakkasid kasutama keelt, et kokku leppida ääretult absurdsetes asjades. Paabelis segas Jumal meie eelkäijate keeled.

Need, kes ei taha kõnelda Jumalaga, jõuavad varem või hiljem Paabeli segadusse ja kaotavad ühise keele.

Eesti kuulus keelemees Paul Ariste oli kord rääkinud sellest, kuidas ta ühel Siberi ekspeditsioonil oli otsinud meie sugulusrahvaste juurest kedagi, kes oskaks veel kamassi keelt. Ta oligi lõpuks leidnud ühe vana naise, kes viimase kamassina rääkis oma emakeelt. Keeleteadlane küsinud temalt, kuidas on see võimalik, et naine oskab keelt, mida ta ei ole aastaid mitte kellegagi saanud rääkida. Naine naeratas ja ütles, et ta räägib oma emakeelt iga päev. „Kellega?“ küsinud keelemees. „Kas kusagil siis ikkagi on keegi, kes seda keelt oskab?“ „On,“ vastas naine ja näitas ülespoole. „Ma räägin Temaga iga päev – ma palvetan iga päev ja tean, et Tema saab minust aru.“

 Meil on veel emakeel. Veel on ja see on väikese rahva puhul suur ime. See, kas me oma emakeeles kõneldes ka üksteisest aru saame, pole alati kindel. Olen päri selle keeleinimesega, kes hiljuti soovitas hakata prügi sorteerimise kõrval tegema ka keeleprügi sorteerimisega. „Nagud“, „okeid“, „kuradid“ ja palju muud, mis risustavad meie ilusat emakeelt, tasuks keelest enne nende väljaütlemist välja sorteerida. Paastuajas on paljudel mõistlik rääkida vähem, tekitada vähem keeleprügi, mürki, negatiivset, loobuda mürgiallikatele ja vihamerede äärde minekust ja sealt ammutamisest või nende vete suurendamisest. Kasutada keelt, sõna, loomiseks, ülesehitamiseks, ravimiseks, tänuks ja palveks.

Neid, kes kasutavad oma emakeelt selleks, et suhelda oma Taevase Isaga, ei ole vist palju. Usun, et just sellest võib sõltuda ühe väikese rahva ja tema emakeele kestmajäämine, kas see rahvas loeb oma emakeelset Jumala Sõna ja kõneleb oma emakeeles oma Taevase Isaga – kas selle rahva üle on Taevase Isa õnnistavad käed.

Eesti kirjakeel kujunes, täiustus, muutus väljendusrikkaks siis, kui seda vajati katekismuse, Uue Testamendi ja kogu Piibli tõlkimiseks. Kiri algas kirikust. Kaunis emakeel sai alguse Isakojast. Pole ime, et kirikutorni kukk aabitsate kaanepildiks sai ja raamatut, mida lugemise õppimiseks kasutati, hakati nimetama kukeaabitsaks. Kuid kukk on ka hoiatus – ära salga oma Issandat, ära unusta Teda, kes on andnud sulle elu ja keele, oma riigi, selle imelise maa ja otsatu universumi ja kes igatseb, et su elu oleks igavene.

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures. See on loov Sõna ja inimene, kes seda Sõna tunneb, selle järgi oma elu elab, muutub loovaks, ehitajaks, liitjaks. Nii oli alguses. Aga siis juhtus midagi. T. S. Eliot kirjeldab seda umbes nii:

„Midagi on juhtunud, midagi,

mida pole juhtunud kunagi varem.

Inimene on hüljanud Jumala,

ülistades esmalt mõistust, siis raha ja võimu

ja seda, mida nad nimetavad eluks ...

Kirik hüljatud, torn maha tõugatud,

kell kildudeks lennutatud.

Mida me peaksime tegema?

Seisame tühjade kätega,

peopesad ülespoole pööratud

ajastul, mis läheb hoogsalt edasiteed – tagurpidi.“

Täna on emakeelepäev. Täna veel on – emakeel ja isamaa. On Jumala loov sõna ja on neidki, kes saavad sellest Sõnast meie emakeeles aru, ja ka neid, kes ei kiirusta isamaalt minema ega häbene ilusat emakeelt. Veel on ka neid, kes ei arva, et neile õnneks on vaja palju vara, lakkamatult lõbu. Veel on neid, kes Anu Raua kombel on taibanud, et õnne valemiks on vähenõudlikkus. Sedasama on öelnud ka mees, kelle sünniaastapäeva me täna tähistame: Kristjan Jaak Peterson, kelle arvates on väikeste tarvidustega inimene kõige vabam ja kõige õndsam. Ta on kirjutanud: „... et aga inimesed oma ihu ja tema rõõmud nii suureks peavad, unustavad nad oma vaimu ära, ning mõeldes otsustavad ainult ihu kasuks. Vaimul, kui ta oma ihuga nõrgendatud ja orjaks orja meelega tehtud ep ole, ei ole neid rikkusi ega nende kommete pärast rõõme tarvis. Ta on aga siis õige vaba oma ihuga, kui tal ainult väikest asja tarvis läheb, mis Jumal igaühele annab, ja on siis kõige vabam, kui seda maad ja seda ihu oma himudega enam ei ole temal.

Kord segas Issand kogu maailma keele ja pillutas endale nime tegevad taevasse ulatuvast tornist ja vaid ühes paigas kooselamisest unistajad üle kogu maailma laiali. Siis aga tuli aeg, mil Jumal saatis oma Vaimu, mis annab erinevaid keeli kõnelevatele teineteise mõistmise imelise anni. Selles keeles heliseb armastus. Tahaks öelda Ernst Enno sõnadega:

Meid armastus viib ilmas kitsast rada,

Läeb ees ja ütleb: tule järele!

Ma viin sind õnne kadumata koju:

Sa jäta kõik ja astu järele

Ja tuhat leeki võta teele kaasa

Ja jahtund süda jäta ilmale!

Kallid kaasteelised! Ilusat emakeelepäeva siin Isamaal, sooja südant ja sõnu, milles on soojust, palju palveid ja taevasse tõusvaid tänupalveid! Kristjan Jaak Peterson on kirjutanud luuletuses „Inimene“:

 Aga sa, inimeste vaim,

Jumala vaimukuju,

Kui maailm põrutud

sinu ümber müriseb:

Igaveses elus oled sina

Jumalat palumas.

Õnneks võib selle maa keel ka palvetules igavikku omale otsides Taevani tõusta üles.

PALVE: Issand, me täname Sind meie emakeele ja isamaa ime eest! Me täname Sind iga sõna eest, mis on meid julgustanud ja juhatanud täitma Sinu tahet, rändama eluteed, kasutama emakeelt nii, et see võiks teha head. Issand, anna meile tarkust ammutada sellest, mida Sina meile kõneled oma Sõnas, meie ligimeste juttudes ja tegudes, looduse sõnadeta sümfoonias. Me palume Sind täna ka ukraina keele ja Ukraina riigi pärast. Õnnista, ole armuline, aita neil, kes soovivad hävitada riiki ja kaotada keelt, tulla mõistusele, loobuda kurjast. Aamen.

„Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas“ (1Jh 4:16).

 „Kord tuli üks mees targa juurde nõu saama :„Meil naisega pole enam ammu teineteise vastu endisi tundeid. Ilmselt ma ei armasta teda enam ja kardan, et ka tema mind mitte. Mida teha?“ „Armasta teda,“ ütles tark. „Ma ju ütlesin, et mingeid tundeid pole enam jäänud!“ ütles mees. „See ongi põhjus, et teda armastada!“ ütles tark. „Kuidas armastada, kui enam ei armasta?“ „Siis tuleb teda teenida, teda kuulata, teda hinnata, talle kaasa elada, ohverdada ennast tema jaoks. Tõeline armastus ei tunne piire! Tegusõna „armastama“ ei tähenda tunnet, vaid tegevust,“ ütles tark“ („Õpetajat otsimas“. „Armasta oma naist“).

 On sõnu, on mõisteid, millel võib olla väga palju tähendusi ja tähendusvarjundeid. Küllap on see nii ka sõnadega „armastus“ ja „armastama“. Tõepoolest – kui kõneldakse armastusest, siis seostatakse seda esmalt just väga erilise ja meeldiva tundega, mida tuntakse teise inimese vastu. Tundega, mis paneb „liblikad kõhus lendama“, nagu öeldakse. Kuid paraku näitab elu, et ka sellised võimsad ja ilusad tunded võivad eluraskustest läbi minnes väsida ja lõpuks kaduda. Halvimal juhul isegi moonduda armastuse vastandtundeks – vihkamiseks. Nõnda võib juhtuda ka nende inimeste suhetes, kes on üksteist väga armastanud, kelle tunded on olnud väga sügavad ja tugevad. Küsimust, mida mees esitas meie loos targale, on juba esitanud või tahaksid esitada väga paljud inimesed. See on ka tänapäeval väga aktuaalne. Ehk oleme meiegi selle kunagi esitanud või esitamas. Mida teha, kui armastus kaob? Kuid kas armastus saab üldse kaduda?

Apostel Johannes kirjutab meie tänases kirjakohas: „Jumal on armastus.“ Jumal on armastus, aga me ju teame, et Ta ei ole vaid tunne, Jumal on midagi palju enamat ja püsivamat, mis kestab ja jääb püsima üle heitlike tunnete, üle välistest asjadest sõltuvate meeleolude. Jumal armastab inimest. Pühakirjas on Ta seda korduvalt ka ise otse välja ütelnud. Kuid palju enam kui sõnad väljendavad Tema armastust Tema teod. Teod, mis on kestma jäänud isegi siis, kui inimesed on astunud Jumala vastu, on Teda oma eluga kurvastanud ja vihastanud, ei ole Jumala armastusele vastanud omapoolse armastusega. Jumala armastus väljendub selles, et Ta on meile kinkinud elu, et Ta on kinkinud meile eluteekonna läbimiseks maa, mis on täis ilusat ja imelist. Jumala armastus väljendub selles, et me tohime temaga palves kõnelda – ta kuulab meid, vastab meile. Jumala armastus väljendub selles, et Ta elab kaasa inimese muredele, et Ta oma ainsa Poja, Jeesuse Kristuse on saatnud inimeste juurde ja lasknud Tal ristisurmas ära kanda iga inimese, ka minu ja sinu patud, et võiksime pärida igavese elu. Jumala armastus meie vastu, meist igaühe vastu, väljendub teenimises ja enda ohverdamises meie jaoks. Aga see ongi ju seesama, millest meie loos kõneles tark, see, mida ta soovitas mehel teha. „Armastama“ on tegusõna ja see ei tähenda tunnet, vaid tegevust.

„Armastus“ on nimisõna, mis selleks, et tal oleks mõte ja sisu, peab muutuma tegusõnaks – armastamiseks. Need, kellel on olnud õnne ise kedagi armastada või kogeda kellegi armastust, teavad, et selle erilise tunde mõjul ollakse oma armastatu heaks kõigeks valmis: ollakse valmis tegema kõik selleks, et armastatu oleks õnnelik, et tal oleks hea olla. Selle imelise tunde, armastuse, mõju all olles tehakse oma armastatu jaoks palju suuri ja ilusaid tegusid – armastuse tegusid. Tunne võib väsida, võib isegi kaduda, aga see ei tähenda, et peaks lõppema armastus, et peaksid lõppema teod – armastuse teod. Neid saab teha ka ilma sügavate tunneteta. Need jäävad püsima. Ja kuni need ei lõpe, jääb lootus, et väsinud tunne saab uue jõu ja süttib uuesti. Loob ju armastus uut armastust.

Jumal on tegutsev armastus, teeniv armastus. Ta ootab, et meiegi, kes me oleme Tema lapsed, muutuksime armastuseks, teenivaks armastuseks, armastuseks, mis iial otsa ei lõpe. Armastuseks, mis loob enda ümber uut, elu imeliselt muutvat, seda imeliseks muutvat armastust. Me suudame seda, kui hoiame end Jumala ligi, kui püsime Jumalas, kes on armastus, ja Jumal püsib meis.

PALVE: Jumal, meie taevane isa. Tänu Sulle, et Sinu armastus meie, inimeste vastu ei väsi ega tüdi. Tänu Sulle, et võime Sinu armastust kogeda mitte ainult tunnetes, vaid eriti just tegudes. Õpeta meidki niimoodi armastama – tegudega armastama – ja kingi selleks jõudu. Me täname sind igaühe eest, kelle kaudu oleme saanud kogeda Sinu hoolimist, Sinu armastust. Õnnista, Issand, teenivat armastust. Hoia ja kaitse kõiki meie armsaid ja lähedasi ning võta nad oma armastuse hõlma.

„Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel“ (Mt 13:31–33).

Kas pole kummaline – võrrelda taevariiki millegagi, mida vaevalt on näha, mis tähelepanelikul vaatlemiselgi on vaid üks lihtne ja tilluke seeme. Miks Jeesus ei võrdle taevariiki millegi suure ja vägevaga, kõuemürina või pikselöögiga, särava päikese või lõputu taevaga? Taevariik ei olegi alati selline, nagu inimesed teda endale ette kujutavad. See võib olla meie läheduses, meie käeulatuses, aga me ei pruugi seda ära tunda, kuna ta ei vasta meie ettekujutlusele.

See, mida temast näeme, tunneme, võib meile tunduda liiga väike, liiga tähtsusetu, liiga armetu. Sellel ajal ja selles kohas, kellele ja kus Jeesus kõneles taevariigist kui imetillukesest, pea märkamatust sinepiivast, olid inimesed kaua oodanud suure igatsusega Päästjat, Messiat. Nad olid loonud temast oma pildi. Messia oli selles pildis võimas vabastaja, kes hävitab uskmatud ja vägivaldsed ja kingib oma rahvale jõuga vabaduse.

Jeesus ei vastanud sellele pildile. Tema tuli rahu ja armastusega, tuli muutma inimeste südameid ja ütles, et vaid muutunud inimeste läbi muudab Jumal ka seda maailma. See sobis väga vähestele ja suurem osa inimestest lükkas Jeesuse kõrvale, lasi Ta hukata. Inimesed on ikka ja jälle teinud sama vea. Meil tasub paluda, ikka ja jälle paluda, et meiegi sama viga ei teeks. Paluda: „Jumal, ava mu silmad ja tee, et ma jälle näeksin – näeksin ka imetillukeses ja pealtnäha armetus Sind ja Sinu riiki!“ Kui me seda ei palu, ei igatse nägemist, võib kergesti juhtuda, et meiegagi läheb nii nagu paljude Jeesuse kaasaegsetega. Nad lasid end ära petta Tema lihtsal välimusel ja päritolul ja lasid Ta risti lüüa, taipamata, et just Tema on Päästja, keda olid oodanud nende esivanemad ja keda nad isegi ootasid.

Kui Jeesus võrdleb Jumalariiki sinepiivakesega, siis pole Ta jutus aga tähtis vaid selle sinepiseemne väiksus, vaid ka seemnes peidus olev kasvujõud. Kui Jeesus oleks tahtnud vaid öelda, et Jumalariik on väike, oleks Ta võinud seda võrrelda liivatera või tolmukübemega. Ei. Ta kõneleb väikesest, milles on väga suur vägi – potentsiaal – ja mis seetõttu kasvab väga suureks.

Jumala riigil on ebatavaline kasvujõud ja oma kasvuseadused, mis ületavad inimeste arvamused, lootused. Nii on see ka Jumala riigiga igas inimeses. Selles on tohutu potentsiaal, aga selle arenguks tuleb luua soodsad tingimused.

Jeesus räägib selles mõistujutus prohvetina oma töö tulemustest. Tundub, et Ta ei tunne erilist muret oma kuulutustöö edasise saatuse pärast – ristiusu leviku pärast. Teda ei hirmuta jüngrite vähesus, variseride rünnakud ega rahvahulkade kõikuvus. Oma ristiteel soovitab Jeesus Jeruusalemma naistel nutta nende endi ja oma laste, aga mitte Tema pärast. Ta ei tunne vist mingit muret, et peab sellest maailmast lahkuma teotatud mehena. Jumal viib oma töö väikese alguse suurele võidule nende jõudude kaudu, mis ei allu inimeste kontrollile. Jeesus ütles pidevalt oma järgijatele, oma kaastöölistele: „Ärge kartke!“ Ta nägi kaugemale. See võrdlus, millega Jeesus kord võrdles Taeva riigi kasvu, on osutunud tõeks. Kristlus on saanud religiooniks, mis on maailmas suurim, puuks, mille oksad on laotunud üle maailma. Sama võib olla ka usuga igas inimeses. Üks vaevumärgatav seeme võib saada kogu inimese elu haaravaks puuks.

Laps Petlemma sõimes, kurjategijana hukatud põlatu, kes suri, langes otsekui seeme mulda ja tõusis surmast ja kasvas suurimaks puuks – elupuuks. Elu andvaks ja hoidvaks puuks.

Meie küsimus on täna vaid selles, kas laseme sellel pealtnäha tillukesel ja ehk mitte väga atraktiivselgi seemnel endas juurduda ja kas anname talle kasvuruumi, loome talle head kasvutingimused.

PALVE: Tänu Sulle, Issand, et Sinu riik võib olla kui vaevumärgatav sinepiiva. Siis mahub see ka meisse ja võib meis kasvada suureks – täita meid rahu ja armastusega. Muuda Sina meid nägijaiks ja kasvata meie usku ja igatsust Sinu taevase riigi järele. Seda palume Issanda, meie isanda läbi, aamen.