Nädala mõte

Lk 14:16–24: „Aga Jeesus ütles talle: „Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: „Tulge, sest kõik on juba valmis!“ Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: „Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind!“ Ja teine ütles: „Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind!“ Ja veel teine ütles: „Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla.“ Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: „Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid!“ Ja sulane ütles: „Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi.“ Ja isand ütles sulasele: „Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks tungil täis!“ Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!“

Jeesus jutustab oma loo suurest pidusöögist mehele, kes oli Talle öelnud: „Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala riigis!“ Seega ei jutusta Jeesus millestki väiksemast kui Jumala riigi suurest pidusöögist ja sellele kutsututest ja selle kutse tagasilükkajatest. Need, kes siis seda jutustust kuulsid, olid kindlad, et kui Messias, Päästja, saabub, algab aeg, mis on kui lakkamatu pidusöök ja kuhu nendele, vagadele variseridele, on sissepääs garanteeritud.

Iga jumalateenistus peaks olema pidu. Kirik võiks olla taevariigi eeskoda ja armulauaga jumalateenistus eelmaitse taevariigi pidulauast. On ju ka armulaua üks kreekakeelsetest nimetustest „euharistia“, mis tõlkes tähendab 'rõõmsat söömaaega'. Armulauale kutsutakse sõnadega: „Tulge, sest kõik on valmis.“ Küsimus ei ole selles, kui suured on laual söögi- ja joogikogused. Küsimus on selles, mida meile pakutakse – mille juurde meid kutsutakse ja kes on see kutsuja, kes julgeb kutsudes väita: „Tulge, sest kõik on valmis.“

Kas pole hämmastav, et meidki on kutsutud! Meid on kutsudud taevariigi pidusöögile ja kutsuja on kuningate kuningas. Me ei tea, mitmendat korda Ta oma sulase oli välja saatnud, kui Tema kutse meieni jõudis ja me tulime. Meil on mõtet imestada selle üle, et meid kutsuti, kutsuti korduvalt ja kannatlikult ja lõpuks me tulime ja oleme tänagi tulnud. Nii palju on sellist, mis püüab meilt võtta kogu meie tähelepanu, kogu meie aja, nii et lihtsalt seda aega, et kuninglikule pidusöögile tulla, ei jää. Vahel on küll natuke piinlik mõelda, et tegelikult on just Tema, kes meid oma pidusöögile kutsub, meile andnud kogu meie aja, meie elu ja annid ning kuidas me saame Temale saata sõnumi: „Suur tänu kutse eest, aga teate, mul on tähtsaid tegemisi. Mul pole aega. Mul on midagi olulisemat teha. Ma ei taha tulla. Tahan pikemalt magada, rohkem tööd teha, arvutit ja televiisorit põrnitseda, meelt lahutada. Tead, naine või mees või lapsed ja töö ja kõik see, mille Sina mulle oled andnud, võtab minult kõik minu aja – Sa peaksid minust aru saama ...“

Aga äkki sellepärast ei olegi aega, et olen kaotanud ühenduse Temaga, kes on aja kinkija? Äkki sellepärast ongi elu nii hall, üksluine ja armastuseta, et ühendus Elu andjaga – Temaga, kes on Armastus, on katkenud?

Kuid veel üks oluline asi, et mõistaksime õigesti seda Jeesuse jutustust. Idamaal ja eriti araabia maailmas on küllakutse pidusöömaajale midagi nii tähtsat, et sellest keeldumine on kutsuja tõsine solvamine ja teistkordse kutse tagasilükkamine on võrdne sõjakuulutamisega. Pidusöögile kutsuti kaks korda. Üks kord pikalt enne pidusööki ja sellele jaatavalt vastanutega peoperemees ka arvestas. Teine kord saadeti vaid teade kellaaja kohta. Iga kuulaja mõistis, miks Jeesus räägib sellest, et kojaisand kutsutute keeldumise peale vihastas. Kuid tundub, et Jumalgi võib vihastada, kui tema poolt väljavalitud Tema kutse tagasi lükkavad.

Taevariik pole vaid kusagil-kunagi-ehk-saabuv – midagi apokalüptilist. See on midagi, mis on meis või mille ligidal me võime olla juba täna ja praegu. Me ei saa endale ise garanteerida taevariiki sisse saamist. Me ei saa sinna endale kohti ka kinni panna ja me võime oma võimaluse sinna saada ka maha mängida. Me võime olla täna sellele lõpmata lähedal ja elu lõpus sellest kättesaamatult kaugel. Seepärast tasub olla erk, ärkvel, avatud, tähelepanelik, et kui kutsuja kutsub, ei otsiks me vabandusi, et me ei peaks midagi sellest tähtsamaks.

Mõtleme aga hetkeks veel esmakutsutute vabandustele. Mitte keegi neist ei ütle, et ei saa tulla, sest peab midagi halba tegema. Paistab, et neil kutsutuil läheb elus üsna hästi. Nad on edukad. Üks väitis, et on ostnud põllu ja peab seda vaatama minema. No mida sa sest põllust nüüd vaatad, kui see juba ostetud on! Tark vaatab kauba ikka enne ostmist üle. Teine teatas, et peab minema proovima just ostetud viit paari härgi. Tahab kohe veenduda, et ei ole petta saanud nagu Štšukari-taat mustlaselt ostetud hobusega. Äkki on nad vaid pealtnäha ilusad loomad, aga tööloomadeks ei kõlbagi? Igal juhul vabandavad mõlemad end välja üsna sarnase asjaga: nad väidavad, et on just suure ostu teinud, ja loobuvad pidusöögist, et veenduda, kas nad on ikka hea tehingu teinud. Neil pole aega mingite taevariigi asjade jaoks. Kas pole nii ka täna paljudega – nad ei luba endale ajaraiskamist. Mingu neil nii hästi kui tahes, olgu nad nii edukad kui tahes, neil pole aega puhata, tänulikult teistega oma rõõme jagada, sest ikka on kellelgi teisel veel parem põld, parem maja, parem auto. Ja neil, või äkki ka meil, pole kunagi piisavalt, sest alati on kellelgi rohkem kui neil. Ja Jumala riik las ootab. Nii kogub inimene mingeid värvilisi kaduvaid klaashelmeid ega märka, et Jumal pakub talle hindamatuid kalliskive.

Kuid kolmas leiab äraütlemiseks küll ilusa põhjuse: „Ma olen võtnud naise.“ Jeesuse-aegsed juudid pidid sellist põhjust küll tõsiseks pidama. Isegi sõjaväeteenistusse kutsumise puhul oli naisevõtt nii tõsine põhjus, et noor naisemees jäeti aastaks oma naise juurde ja temalt ei saanud seaduste järgi aasta jooksul nõuda paljude muudegi kohustuste täitmist. Kuid Jeesus ei räägi oma jutustuses sõjaväeteenistusse kutsumisest või kohustustest ühiskonna ees, vaid taevasele pidusöömaajale kutsumisest, ja sinna minnes tasuks naine ja kõik oma lähedased kindlasti kaasa võtta, ja kui nad kutset pole saanud, siis tuleks kõik teha, et nad hakkaksid seda kutset igatsema.

Meid on kutsutud ja kutsuja on teel ka täna. Paistab, et seal taevariigi pidusaalis on väga palju ruumi, et ikka veel kõlab see vana kutse: „Tulge, sest kõik on ju valmis!“ Millise vastuse anname meie täna ja homme sellele kutsujale? Kas leiame vabandusi, otsime mõne põneva põhjuse ja keeldume või läheme seda kutset kuuldes täis hämmastust ja tänulikkust?

Kus me võiksime seda kutset kuulata? Avades Piibli. Palvetades. See kutse kostab kirikukellade helinas ja seal, kus meid kutsutakse tunnistama oma pattu ja meile kuulutatakse armu, ning seal, kus kuuleme armulauale kutsumise sõnu: „Tulge, sest kõik on ju valmis!“ Kõik on valmis – ka meile. Kõik: elu ja rahu, rõõm ja valgus, ning seda lõppematult. Ja järgnedes sellele kutsujale, võime me end avastada äkki ühes teistsuguses maailmas, milles me ei vaja enam pooltki sellest, mille nimel oleme jätnud suure osa oma elust elamata, ja valgus paistab meie peale ja rahu ning rõõm ei lahku meie hingest ja me märkame, et jumalateenistus ongi pidu ja me tuleme ikka ja jälle, sest siia meid kutsutakse ja siin meid oodatakse ja me ei kahtle, et kutsujal on tõepoolest kõik valmis ka meie jaoks. Seal kõlab kutse: „Tulge, sest kõik on valmis!“ ja kutsuja jagab meile märki suurimast armastusest ja seda jätkub meile kõigile. Ilusat tulemist ja päralejõudmist Jumala kotta ja taevariigi suurele pidusöögile! Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud ja mis inimmeelde pole ealeski tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad, ja armastajate meeled on erksad.

Mt 16:24–27: „Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda.““ Aamen.

„KUI keegi tahab käia minu järel“ – juba selline algus peaks panema tõsiselt mõtlema. Jeesus ei pea endastmõistetavaks, et kõik Teda järgivad. Tema sõnad ei ole rõõmus kutse, et „tulge nüüd kõik siia“ – ei, see kõlab pigem hoiatusena, üleskutsena mõelda, enne kui jah ütled ja temaga kaasa lähed. Ja Jeesus ei alusta nõnda mitte ilmaasjata. Vahetult enne meie tänast kirjakohta kõneldakse sellest, kuidas Jeesus oma jüngritele, kes on tundnud Temas ära Jumala Poja, kuulutas, et Ta peab palju kannatama, Ta tapetakse ja kolmandal päeval äratatakse üles. Loomulikult äratas see jüngrites suurt arusaamatust ja nad olid väga häiritud. Peetrus kutsus Jeesuse kõrvale ja hakkas Teda manitsema, et Ta nii ei kõneleks, palus, et Jumal hoiaks, et Jeesusega nii ei sünniks. Jeesus aga vastas talle: „Tagane minust, vastupanija. Sa ei mõte Jumala, vaid inimese viisil.“ Ja järgneb tänase jutluse aluseks antud tekst.

Sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil. Kas inimesel, kelle Jumal oma näo järgi lõi ja enda kõrvale maailma kaasvalitsejaks määras, on mõtlemine siis tõesti nii erinev oma Loojast, oma Isast? Kahjuks on küll. Kui öeldakse, et käbi ei kuku kännust kaugele, siis Jumala ja Tema loodud inimeste kohta võib küll öelda, et väga paljud käbid on oma kännust ikka nii kaugele kukkunud, et nende järgi kändu üles leida pole enam võimalik. Nii mõnegi end kristlaseks nimetava inimese mõttemaailmast ja elust pole võimalik midagi kristlikku leida. Peamine erinevus Jumala ja inimese vahel on nende hinnangutes: mis on tõeliselt oluline ja väärtuslik ja mis vaid pealt hiilgav kassikuld. Sama teema, mis on ka inimestevaheliste lahkhelide ja arusaamatuste peamiseks põhjustajaks. Eilse pühapäeva teemaks ongi kaduvad ja kadumatud aarded ehk teisiti öeldes kaduvad ja kadumatud väärtused, sest aardel on selle omaniku jaoks alati mingi väärtus.

Aarded. Ilmselt on enamik meie hulgast lapsena lugenud või kuulnud põnevaid lugusid peidetud varandustest, mis leidja korrapealt rikkaks teevad. Ehk on isegi koos sõpradega aaret otsimas käidud. Aardejaht, kulla ja kalliskivide otsimine, kuulub lapsepõlve juurde. Kuid iga laps peaks kasvama suureks ja õppima märkama ja ära tundma ka selliseid aardeid, mille väärtust ei saa mõõta rahas. Kahjuks jäävad paljud inimesed tõeliste aarete märkamise osas eluks ajaks lapse tasemele.

Meil kõigil on olemas aare, hindamatu aare. Me ei pea hakkama seda kusagilt spetsiaalselt otsima. Jumal on igale inimesele kinkinud rahaliselt mõõdetamatu aarde – elu. Jeesus ütleb meie tänases kirjakohas: „Mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?“ Kreekakeelse sõna psyche, mida Jeesus siin kasutab, eestikeelsed vasted „hing“ ja „elu“ on rahvalikus keelepruugis mitte ainult lähedased, vaid ka teineteisega kattuvad mõisted. Meie piiblitõlkes on kasutatud mõlemat väljendit. Nii ühe kui ka teise kaotamine tähendab surma. Elu juurde kuuluvad nii ihu kui ka hing.

Kui Piiblis kõneldakse igavesest elust, siis kõneldakse nii ihu kui hinge ülestõusmisest pärast surma. Hing on miski, mis moodustab inimeseks olemise tuuma, tema „mina“ või „isiksuse“, teeb inimesest tema enda. Inimese hingele kuulub Jumala loodud maailmas eriline koht. Hing kuulub Jumala loomingu erilisse valdkonda. Kui inimese hing kestaks ainult mõne aastatuhande või ka aastamiljoni, siis oleks tema väärtus ajutine. Aga selle tõttu, et talle on määratud igavene eksisteerimine, on ta väärtus ülimalt tähtis. Maailmas ei ole hinda, mida inimene võiks anda oma surematu hinge eest. Elu, hinge ei saa kusagilt osta, ei ole meistrit peale kõigeväelise Looja, Jumala, kes suudaks selle valmistada. Jah, kõnekeeles me muidugi räägime laste tegemisest, uue elu loomisest, tehnika on ju üldiselt teada, aga ... isegi tehnoloogilist protsessi järgides ei ole positiivne tulemus garanteeritud. Mitte kõik, kes lapsi soovivad, ei suuda neid saada. Elu, hing, on Jumala kingitus ja seetõttu on iga vaimselt terve inimese jaoks vähemasti tema enese elu hindamatu väärtusega. Inimesel võib pangas olla miljardeid, tal võib olla sõna otseses mõttes tonnide viisi vääriskive ja kulda, maiseid, kaduvaid varandusi, aga kui tal pole elu kadumatut aaret, siis ei saa ta kasutada ka kaduvaid aardeid.

Inimese elu, tema hinge väärtus seisneb tema võimes luua maailma juurde kadumatut, igikestvat – olla loojaks nagu Jumal. Inimene saab luua, õigemini taasluua, saab edasi anda, et elu püsiks, hoolimist ja armastust. Selline aare – võime luua midagi igavesti kestvat – pole iseenesestmõistav ka mitte vaimses maailmas, mida meie, inimesed, silmaga näha ei suuda ja mille ulatust me tegelikult taibata ei suuda. Sellist aaret, võimet luua igavesti kestvat, igatsevad enda valdusse Jumala-vastased jõud, kes suudavad luua vaid ajutist ja kaduvat. Nii püüavad nad kadedusest, vihast ja rumalusest juhtida inimesi igavestest aaretest eemale, teenima kaduvaid ja ajutisi väärtusi. See aga tähendab inimhingede eemale juhtimist Jumalast, eemale igavesest elust Jumala juures, igavesse hukatusse ja hävingusse Jumalast kaugel.

Omal jõul inimene seda Jumala kingitud aaret hoida ja õigesti kasutada ei suuda. Ta vajab selleks abi. Jumala abi, Tema Poja Jeesuse abi. Just selle hindamatu aarde hoidmisest Jeesus kõnelebki, kui Ta meie kirjakohas ütleb: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.“

Öeldes leeripäeval oma jah-sõna, oleme sõlminud lepingu Jumalaga, et hoida edaspidi üheskoos, ühel nõul ja jõul, meile kingitud kadumatut aaret: elu. Et meil jätkuks jõudu lepingut täita, oleme saanud kaasa Jumala õnnistuse. Sellel teel, ristiteel, teel, millele oleme asunud ja millel peame oma koormaid kandma, on meie kõrval Jumala poeg, Jeesus, kes ristimises on tõotanud: „Ma olen sinu kõrval iga päev kuni maailma ajastu otsani.“ Sellel teel on meie kõrval Jumal, kes kingib meie elu igal päeval meile kõik eluks vajaliku, kes oma sõna kaudu kingib meile tarkust ja juhatab meid, et me teelt ei eksiks.

Me oleme igavikuliste väärtuste järgi hinnates väga rikkad: meile kõigile on Jumala poolt kingitud kadumatu aare – elu. Aidaku Jumal meil seda aaret hoida ja kasutada, nõnda et see võiks kasvada ja kesta läbi igaviku.

Rm 11:33–35 ja Iiobi 37:21–24: „Oh seda Jumala rikkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida Tema kohtumõistmisi ega jälgida Tema teed. Kui nüüd ei nähta valgust, mis hiilgab pilvedes, siis puhub tuul ja toob selguse. Põhja poolt tuleb kuldne hiilgus – Jumala ümber on hirmuäratav aupaiste. Kõigevägevam – temani me ei jõua, tema on suur jõult ja rikas õiglusest, tema ei riku õigust. Seepärast peavad inimesed teda kartma, tema ei vaata kedagi, kes on enese meelest tark.“ Aamen.

Inglise jalgpallur ärkas koomast ja rääkis puhast prantsuse keelt. Nii hiljuti teatati. Kuidas selliseid asju seletada? Või kuidas seletab paadunud materialist tarkade teadlaste hiljutist avastust, et mingid aineosakesed võivad olla samaaegselt mitmes kohas? Maailmas on lõpmata palju seletamatut, hämmastavat, imelist, mida tavaloogikaga, nn terve materialistliku mõtlemisega pole võimalik seletada. See vajab usku, usaldust ja alandlikkust.

Jumala Kolmainsus – üks Jumal ja samas Jumal-Isa, Jumala Poeg Jeesus ja Jumala Püha Vaim. Kolm ühes ja üks kolmes. Üks Tema sümbolitest – kolmnurk oma kolme nurga ja kolme küljega, mis samas on üks – on ka siin kantsli kõrval oleva uue vitraažakna ülemises osas. Leerilastele seletame apostliku usutunnistuse sisu lühidalt nii: „Mina usun Jumalasse-Isasse, kes mind on loonud, ja Jumala Pojasse, kes mind on lunastanud, ja Pühasse Vaimusse, kes mind pühitseb.“ Paljude jaoks on see seletus piisav. Mõned tahaksid keerulisemat, filosoofilisemat seletust. Loodetavasti nad leiavad, kui nende soov on siiras ja nad ei peatu poolel teel.

Meie, ekslikud inimesed, ei peaks Jumalale piire seadma. Meie ei peaks Kõigeväelisele ütlema, et Tema jaoks on miski võimatu. Imestan ikka, kui inimesed väidavad, et neitsistsünd pole võimalik. Ja needsamad tunnistavad, et usuvad Kõigeväelisesse Jumalasse, taevaste ja maa loojasse. Kuidas on võimalik, et sellele Kõigeväelisele universumi loojale ja ülalhoidjale on miski võimatu?

Usun Jumalasse, kellel ei ole piire, kes on meie kui tahes suurest kujutlusvõimest alati suurem. Olen peadpidi õunapuu õitemeres, pea täis otsatut tänulikkust, vaatan tähti täis öötaevast, kuulen varahommikust lindude laulu, vaatan armastava inimese kaunitesse silmadesse, imestan pea kõige üle – eriti selle üle, et mulle, ekslikule, ebatäiuslikule, nii palju imelist on kingitud. Miks peaksin ma targutama selle üle, et kas Jumalale on midagi võimalik või võimatu? Olen pisike mull maailmamere vahus ja ometi olen keegi, kellele Kõigeväeline Jumal on andnud elu ja paljud annid. Tema on oma Pojas mind lunastanud – surnud ka minu eest ristipuul, et mul võiks olla igavene sõnulkirjeldamatult ilus elu. Tema on ristimises andnud minusse oma Püha Vaimu ja kui püüan elada Jumala tahtes, juhib see Vaim mind mu eluteel – toob välja ka pimedatest kuristikest, saan rahulikult ja julgelt kõndida mind hävitada püüdvate inimeste vahelt vabadusse. Olen Jumala peopesa kumeruses – Kõigeväelise Jumala armastuse hõlmas. Mul pole seal millestki puudust!

Armsad, me ei peaks seadma Kõigevälisele Jumalale, taevaste ja maa loojale, lunastajale ja pühitsejale, piire. Tema jaoks pole võimatu panna koomast ärkav inglise jalgpallur rääkima selget prantsuse keelt, muuta uskmatu usklikuks, jäik paindlikuks, täita armastusega külmad südamed, tuua siia tagasi neidki, kes kord siin on elanud, anda inimestele imelisi võimeid ning olla nii üks ja ainus Jumal kui samas ka kolm – olla kolmainsus –, olla kolm ühes ja üks kolmes. Olla kõigeväeline taevaste ja maadegi looja ja ka keegi, kes oma Pojas kummardub küüraka naise ette, et selle armetuga kõneldes oleksid Tema silmad selle õnnetu silmadega samal kõrgusel. Olla nii kaugel, kuid siiski nii lähedal. Olla Pojana Isa paremal käel ja Püha Vaimuna igas ristitus, kes pole Teda endast eemale ajanud. Olla kuningate kuningas ja isandate Issand, samas alandlik aitaja, armastav, kaastundlik halastaja.

Jumala täielik mõistmine on meie jaoks võimatu, kuid see ei tähenda, et peaksime loobuma selle poole püüdlemisest. Me ei saa näha kogu loodu hämmastavat imet, aga see ei tähenda, et meil pole mõtet pista oma uudishimulikku nina sireli- või õunapuuõitesse, imetleda lillede, põõsaste, puude imelist õitsemisilu, jääda kuulatama lindude laulu. Nii nagu me ei ei saa öelda, et me saame kogu Jumala loodud maailmast aru, ei saa me mõista Kolmainsust. Me oleme ristitud Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse – me kuulume Kolmainu Jumalale. Me oleme loodud Tema tahtel, lunastatud Tema Poja ristisurma läbi ja meil on lootus igavesele elule Jumala Poja ülestõusmise läbi ning me võime olla juhitud Jumala Pühast Vaimust, kui me ei kustuta ise oma eluga selle elusamaks muutva Vaimu juhtimist.

Me ei peagi kõike mõistma. Ühes National Geographicu numbris kirjutati üheksal leheküljel seda, mis kõik täpselt toimub siis, kui kaks inimest suudlevad – nii seda, millised muutused toimuvad suudleva inimese ajus, kui ka seda, millised bakterite hordid ühest suust teise liiguvad. Ma ei tea, kes ja kui kauaks pärast selle artikli läbilugemist suudlemist väldivad või sellest loobuvad või mõtleb mõni üldse kergendusohkega, et küll on hea, et teda keegi suudlema ei kipu, kuid vaevalt, et sellise teadusliku artikli läbilugemine vähendaks kellegi ilusaid mälestusi kunagisest suurest armumisest ja esimesest ilusast suudlusest. Ilus jääb ilusaks ja imeline imeliseks ja ükski teaduslik seletus ei kahanda seda.

Kui keegi suudaks meile ära seletada Kolmainsuse täpse olemuse, ei suurendaks see vist meie usku Jumalasse, ei suurendaks ega vähendaks meie kauneid kogemusi sellest, kuidas on Jumal meid õnnistanud, kaitsnud, meile andestanud, olnud me vastu lõpmata hea ja armuline. Oluline on usk ja usaldus, siiras ja armastatud suhe. Kõigeväeline ei keela meile seda. Teda tuleb meil karta ja armastada – karta aukartusega ja armastada usaldava südamega. Temale, Kolmainule ja ainsale Jumalale, olgu au ja kirkus igavesti! Aamen.

„Ma tahan öelda: „Käige Vaimus!“ Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus. Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!“ (Gl 5:16a, 22, 23, 25).

Leidsin ühest palveraamatust palve: „Issand, me oleme tulnud Sinu juurde paluma Sinu abi ja õnnistust. Õpeta Sina meile seda, mida me peaksime teadma, aga mida me veel ei tea. Anna meile seda, mis peaks meil olema, aga mida meil veel ei ole. Tee meid nendeks, kes me peaksime olema, aga kelleks me veel ei ole saanud. Kuule meie palvet läbi meie Issanda Jeesuse Kristuse.“

Paulus kirjutab sellest, mille järgi ära tunda seda, kas me rändame oma eluteed Jumala Püha Vaimu juhtimisel. Ta kirjutab nähtavatest ja tuntavatest viljadest, mida Vaimus käimine endaga kaasa toob: armastus ja ustavus, lahkus ja headus, rõõm ja rahu, tasadus, pikk meel, ehk kannatlikkus ja enesevalitsus.

Kristlased, kirikud ja kloostrid on välja töötanud erinevaid pihipeegleid. Enamik neist on kokku kirjutatud pühakirja erinevatest lõikudest. Kuuldud lõik Pauluse kirjast galaatlastele on aga üks terviklik pihipeegel. Need omadused, millest siin kõneldakse, ei ole üleinimlikud, saavutamatud.

Kas meie oleme need saavutanud?

ARMASTUSE, mis ei tüdi. Armastuse, millega armastame oma Jumalat üle kõige ja oma ligimest nii nagu iseennast.

RÕÕMU, mis meist ei kao ka kannatustes ja valus. Rõõmu, mis kasvab välja sellest imelisest teadmisest, et meid armastatakse ja et kõigeväeline Jumal ei jäta iial oma lapsi.

RAHU, mida keegi meilt röövida ei või. Rahu, tasadus, pikk meel ning hea enesevalitsus. See võiks tuleneda näiteks sellest, et me lihtsalt teame, kes me oleme. Me ei lähe närvi, kui keegi meid halvustab, sest me teame, kes me oleme kõigeväelise Jumala silmis. Meil on kurb, kui me ei suuda alati olla need, kes peaksime, aga me püüame teha kõik, et selleks saada. Me täname neid, kes meid kritiseerivad, kes suunavad meie tähelepanu meie nõrkustele, meie vääritule käitumisele. Nad aitavad meil õigel teel püsida. Nemad on meie tõelised sõbrad.

LAHKUS ja HEADUS. Jah, me püüame olla lahked ja head iga inimlapse vastu, kogu loodu vastu. Me oleme taibanud, kui lõpmata palju oleme me ise kogenud Jumala headust ja lahkust ja seepärast pole meil raske olla lahked ja head paljude vastu. Me suudame hoolida, sest meist hoolitakse. Me näeme ilusat ja head igas inimeses.

Kas oleme saavutanud USTAVUSE? Kas meie peale võivad inimesed olla kindlad? Me täidame teistele antud tõotusi, me ei unusta oma lubadusi. Meid usaldatakse, sest me oleme oma eluga tõestanud, et me pole kui tuulelipud. Me ei vaheta põhimõtteid nagu riideid. Ei, see ei tähenda, et oleksime muutumatud fossiilid. See ei tähenda, et hoiaksime kramplikult kinni ka sellest, millest ühel päeval taipasime, et see vale. See ei tähenda, et jookseksime edasi, kui mõistsime, et meie senine suund on olnud vale. Ei! Me tunnistame oma vigu, oma nõrkust. Me oleme kurvad, kui oleme teinud haiget, ja me püüame oma eksimusi heastada. Ja me ei loobu püüdlemast Vaimu ilusaid vilju: armastust ja ustavust, lahkust ja headust, rõõmu ja rahu, tasadust, pikka meelt ja enesevalitsust.

Ühte me oleme küllap mõistnud – me vajame abi kõige selle saavutamiseks ja selles püsimiseks. Me vajame Jumala Püha Vaimu, nii nagu puud ja põõsad, lilled ja rohi vajavad kevade soojust. Loomulikult võib ka keset külma talve kusagil kunstliku soojuse ja valgusega taimi kasvatada. Loomulikult võib meeletu enesepiiramise ja visa tööga paljud oma halvad tungid ja viletsad iseloomujooned lämmatada, kuid alles seal, kus inimene läbi Püha Vaimu on püsivas ühenduses oma Jumalaga, võib ta kanda tõeliselt ilusaid vilju. Ja need viljad jäävad ka siis, kui inimese elus on tõeliselt rasked ajad. Vaid siis, kui Jumal saab meie armastuse, rõõmu ja rahu, lahkuse ja headuse, tasaduse, kannatlikkuse, enesevalitsuse ja ustavuse allikaks, ei suuda meilt neid keegi ega miski siin elus röövida. Me oleme kui vaesed, kes paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik, sest me käime Vaimus. Ja kui see pole nii, siis me palume, et Jumala tahtmine sünniks ka meie elus.

Palugem. Issand, me palume Sinu abi ja õnnistust. Issand, õpeta meile seda, mida me peaksime teadma, aga mida me veel ei tea. Anna meile seda, mis peaks meil olema, aga mida meil veel ei ole. Tee meid nendeks, kes me peaksime olema, aga kelleks me veel ei ole saanud. Täida meid oma Vaimuga, juhi meid oma Vaimuga . Kuule meie palvet läbi meie Issanda Jeesuse Kristuse. Aamen.

NÄDALA MÕTE

Õpetaja ARNE HIOB

25.–31. mail 2020

Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas (Ap 1:14).

Mida tähendab sõna „kirik“? Selle üks tuletusviise on ladinakeelsest sõnast circa. Rootsi keeles on kirik kyrka(n), vene keeles tserkov, saksa Kirche ja eesti kirik on juba natuke teisenenud. Ladina keeles tähendab circa midagi ümmargust, ümbritsevat või piiravat ja selle meessoost vorm on circus. Mis on tsirkus? See oli algselt ringikujuliselt piiratud ala, kus korraldati vaatemänge. Leidub veel tuletisi – näiteks sirkel on vahend ümmarguste alade mõõtmiseks, tsirkuleerima tähendab ringlemist. Kui me midagi täpselt ei tea, siis ütleme circa, 'ümmarguselt', 'umbkaudu'.

Seega seondub kirik mingi piiratud ala, tsooni või ruumiga. Inimesed, kes sinna kogunevad, on kogudus, ekklesia, mis tähendab 'kokku kutsutuid'. Tuntud teoloogiakorüfee KARL BARTH seob nende mõistete tähendused: „kirik“ tähendab „kindlaksmääratud ja piiratud ning ses mõttes esile tõstetud ruumi“, olles ka „teatavas ruumis toimuv kogunemine.“* Edasi mõeldes võib öelda, et kirik moodustab omaette vaimse ruumi, kus kogunevad Jumala sõna ja Püha Vaimu kaudu kutsutud inimesed. Koguduse pühakodasid on vaja, sest meie vähese suutlikkuse tõttu hajub muidu tasapisi üksikinimeste usk.

„Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas!“ Kes nemad? Jeesuse jüngrid, kes pärast Tema taevaminemist siirdusid Õlimäelt tagasi Jeruusalemma ning läksid „ülemisse tuppa, kus neil oli tavaks viibida“. Seda „ülemist tuba“ võib nimetada algkirikuks, sest inimesed, kes seal kogunesid, olid algkogudus. See oli tõenäoselt paik Siioni mäel, kus Jeesus oli pidanud oma jüngritega viimset õhtusöömaaega ja kus mõne aja pärast langes nelipühapäeval Püha Vaim. Kogunenud inimesi oli terve hulk – alates Peetrusest loendatakse kõiki jüngreid, lisaks veel naisi. Algkirikus toimunu on oluline ka meile, sest algkogudus on musternäidiseks kõigile järgnevatele aegadele.

Mis seal siis toimus?

Esiteks valitses nende seas eriolukord, nii nagu meil oli äsja eriolukord. Vana „kirikulugu“ oli möödas, Jeesusega enam koos ei kõnnitud, vaid Ta oli taevasse läinud. Uus aga ei olnud veel alanud, sest nelipüha ei olnud kätte jõudnud. Jeesus oli püha õhtusöömaaja juba rajanud, kuid sakramenti pühitseda ei tohtinud. Tuli oodata, mil Püha Vaim langeb ning saab alata ristimise ja leivamurdmisega. Selline seisak neile arvatavasti ei meeldinud, nii nagu meilegi ei olnud meele järele kirikute seiskamine eriolukorras. Küllap ei osanud algkogudus kujutleda, kuidas täpselt Vaim saab langema, nii nagu meiegi ei tea täpsemalt tulevikku. Kuid tuli ära kannatada ja õigelt teelt mitte ära vajuda.

Teiseks öeldakse, et nad olid „püsivalt ühel meelel“. Eriolukorras on üksmeele leidmine eriti vajalik ning see ka tekib seal, kus ollakse ühte usku. Mäletate, kuidas Eestis asuti Nõukogude Liidu langemise aegu valdavas üksmeeles iseseisvat riiki taotlema? Seepärast saimegi vabaks. Algkoguduses olid saanud üksmeelseks kaks seltskonda! Kui me arvame, et ainult 12 jüngrit koos Maarja Magdaleena ja teiste naistega moodustasid algkoguduse, siis me eksime. Algkoguduse moodustasid nad koos Jeesuse perekonnaga, „koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega“, kes „ülemisse tuppa“ olid kogunenud. Jeesuse ema ja vennad alguses ei taibanud Tema missiooni ning tulid Teda tagasi kutsuma „normaalse“ elu juurde. Jeesus vastas, et need, kes teevad Jumala tahtmist, on tema ema, vennad ja õed (Mk 3:31–35). Aga ega jüngridki taibanud, ehkki Jeesus neile korduvalt selgitas, kuidas Inimese Poeg peab kannatama, risti löödama ja üles tõusma.

Nüüd oli üksmeel saavutatud, nagu Jeesus palvetas viimsel õhtusöömaajal, „et kõik oleksid üks“ (Jh 17:21). Tema ema Maarja ja vennad, nende seas Jaakobus, kes jäi pärast Peetruse lahkumist algkoguduse vanemaks (Ap 12:17), olid jüngritega Jeruusalemmas üheskoos. Algkogudus jäi ka edaspidi vaimult ühtseks: „Nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.“ Jeesus oli apostleid õpetanud ja selles õpetuses on kogudus algusest peale ühtne olnud. Kui Püha Vaim oli juba langenud ning leivamurdmine ehk armulaud oli võimalik, siis viibisid jüngrid „päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega“ (Ap 2:42, 46). Ülemises toas aga kogunesid nad pigem palvevaikuses.

Kolmandaks öeldaksegi, et algkogudus oli püsivalt ühel meelel – nimelt „palvetamas“. Kui eriolukorras oli neile võimalik ainult miinimum, siis selliseks miinimumiks ongi palve. Palve peab olema ka meie erinevate olukordades esimene, millega alustame, ja viimane, mis säilib, siis kui midagi muud enam teha ei saa.

Kuidas palvetada, sellest on palju räägitud – siin toogem mõned viited, mida õpetas Valamo kloostri skeemaiguumen JOANN. Palvel on kolm astet: suuline palve, kus mõistus hulgub veel ringi; mõttepalve, kus mõistus keskendub palvesõnadele; mõtte-südamepalve, kus tähelepanu jõuab südamesse. „Püüa ennast tähele panna, sest tähelepanu on palve hing,“ õpetab Joann. „Ikkagi tea, et palve nõuab võitlust kuni surmatunnini. Ole rahul selle palvega, mis sul on,“ ütleb ta. „Palve ja Jumala meelespidamine on võrdväärsed: võib ringi käia või midagi teha ja mõelda Jumalast – see on samuti palve.“

Kuid iguumen toonitab: „Püüa mitte kedagi hukka mõista, ja et poleks kellegagi vaenujalal, muidu ei tule palve kasuks.“ Ta lisab: „Ära kedagi milleski hukka mõista, ärgu olgu sinus vaenu, kavalust, auahnust ja mis peamine – üleolekutunnet.“ Kõrk vaim on kuri vaim. „Palve katkeb vahel. Teisiti ei saakski see olla, Jumal üksi on muutumatu.“** Muutumatu on ka Tema soov, et me otsiksime palveühtsust.

Kokkuvõttes – algkoguduse eeskujul tuleb meilgi säilitada püha tsoon, püha ruum ehk kirik, kus palves üksmeelselt koguneda ja apostlite usku edasi õpetada. Meid ei jälitata nagu neid, kuid meid jälitavad „uued moed“, mis kirikusse üleolevalt suhtuvad ning püüavad aeg-ajalt moenarrusi sisse tuua. Kui aga alguses kasutatud sõnapruugi juurde tagasi tulla, siis ei tohi me kirikust lasta tsirkust teha. Kirik ei ole tsirkusetegemise koht. Mitte kirik ja riik ei ole meil lahus, vaid kirik ja tsirkus peavad olema lahus.

Kirik on püha palvepaik, kus tuleb lõpetada vaen ja olla üksmeelne Jumala radu otsides. Õnnistatud nelipühaeelset nädalat!

------

* Karl Barth, Credo. München 1935: lk 120.

** Skeemaiguumen Joann, Vaata oma südamesse. Vaimulikud kirjad. Tallinn 2015: lk 77, 89, 112.

„Ja Jeesus ütles neile: „Kui kellelgi teie seast oleks sõber ja see tuleks südaöösel ta juurde ja ütleks talle: „Sõber, laena mulle kolm leiba, sest mu sõber on rännakul tulnud mu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda!”, kas saaks ta toast vastata: „Ära tüüta mind, uks on juba lukus ja ma olen koos lastega voodis, ma ei saa üles tõusta sulle andma!”? Ma ütlen teile, kui ta ka ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis ta teeb seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise pärast, kui ta kord juba on üles äratatud, ja annab talle, niipalju kui tal vaja. Ka mina ütlen teile: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“ ( Lk 11:5–10).

 Eilne pühapäev kandis nimetust Rogate – 'palvetage'.

Meie kirjakoht kõneleb samuti palvetamisest. See kõneleb millestki, mida on palvetamisel väga vaja, millestki, mis on meie palvete täitumise üheks eelduseks – visadusest ja püsivusest palvetamisel. Jah, soovide nimekirja lihtsast ettevuristamisest ei piisa – see pole palve. Tänapäeva inimene on harjunud, et suhted inimeste vahel on kliendi ja teenindaja suhted. Hea klienditeenindaja peab kliendi soove lugema mitte vaid tellimusnimekirjast, vaid aimama neid lausa tema silmist ja ruttama neid kiiresti täitma, muidu ta kaotab kliendi ja tema äri hävib. Ta on kliendist eluliselt huvitatud. Kuid Jumal ei ole klienditeenindaja. Maailm ei ole Tema äri, meie rahulolemisest või rahulolematusest ei sõltu Tema jaoks midagi, Tema ei ole kohustatud, ei pea midagi. Meie peame, peame visalt paluma, kui Temalt midagi soovime.

Jeesuse poolt räägitud võrdumi mõistmise taustaks on väike küla, kus pole kauplusi, nõnda et majapidamises tarvis minev leib tuleb küpsetada igal hommikul igas majapidamises ise. Küpsetatakse tavaliselt vaid üheks päevaks ja see tähendab, et õhtuks on leib otsas. Kuid ootamatult, öösel, saabub ühte perre külaline. Külalislahkus on eriti idamaades püha kohus ja sõpra tuleb toita. Kuid leib on otsas. Ja nii lähebki majaperemees teise sõbra juurde kolme leiba paluma. Teine sõber on aga juba majaukse sulgenud ja magama läinud. Ilmselt oli tegemist vaese mehega, kelle majas oli üksainus ruum. Kogu perekond magas sel juhul ruumi ühte serva püstitatid lavatsil. Loomad aga asusid ilmselt sama ruumi põrandal. Sellises olukorras ei olnud sõbral tõepoolest võimalik üles tõusta, häirimata kogu perekonda. Pimedas onnis koperdad paratamatult kitsede ja lammaste otsa, kes ärkavad, hakkavad liikuma ja häälitsema ja äratavad kõik magajad. Probleem polnud niisiis leiva andmises, vaid selles, et üles tõustes tuli äratada ja tülitada teisi. Mugavam oleks olnud jääda asemele. Kuid naaber ei jäta pealekäimist – ta ei lähe ära ega jäta koputamist ega pealekäimist, ei lase sõbral ega tema perel magada, enne kui on oma leivad kätte saanud. Jeesuse loo mõte on selge: meilgi peab midagi paludes, ka Jumala käest paludes, palvetades, jätkuma visadust ja kannatlikkust. Kui me palvele kohe vastust ei saa, tuleb peale käia. Jeesus kasutab oma loos väljendit „järelejätmatu pealekäimine“, mida saab tegelikult tõlkida ka kui „häbitut pealekäimist“. Jeesus käsib paluda, otsida ja koputada ning tõotab, et paluja saab, otsija leiab ja koputajale avatakse.

Muide, ristimispalves kasutatakse sedasama kirjakohta. Niisiis: ristimisel, kui me toome kas lapse või ka täiskasvanu Jumala ette ja palume, et ta Jumala rahva hulka vastu võetaks, ja loeme seejuures ühe kirjakohana Jeesuse tõotust: „Paluge ja teile antakse, otsige ja te leiate, koputage ja teile avatakse,“ siis viitame tänase jutluse aluseks kuuldud loole, mida rääkis Jumala Poeg ise, ja sellele viidates teeme Jumalale üheselt selgeks, et me ei kavatsegi teda rahule jätta, enne kui oleme saanud, mida tahame – see, kelle eest me palume, on võetud tema rahva liikmete hulka. Tõesti – hea palvetaja peab olema oma palves isegi veidi nahaalne ja pealetükkiv.

Jumal on hea ja armuline ja on valmis andma inimestele väga palju, tohutult rohkemgi, kui nad üldse temalt paluda oskavad. Kui aga meie ei soovi palutut küllalt, et olla palves järjekindlad, siis näitab see, et me ei taha tegelikult palutut kogu hingest, et me tegelikult ei vajagi selles küsimuses Jumala abi. Leige palve tähendab sisuliselt: ma saaksin ju ise ka hakkama, saaksin tegelikult ka ilma selle soovituta hakkama, aga kui juba kord keegi on, kes võiks selle soovi täita, keegi, kes võiks mind vabastada pingutusest, kes on valmis minu asemel töö ära tegema, siis noh, las ta teeb ... Leigele, mokaotsast esitatud palvele Jumal seetõttu tavaliselt ei vastagi. Kui meie ise oma palvet tõsiselt ei võta, miks peaks siis Jumal seda tegema? Ehk just osalt meie leigete ja formaalsete palvete tõttu ei ole me sageli saanud seda, mida oleme palunud?

Millised on meie palved? Kas teeme neid seepärast, et nii on kombeks, sellepärast, et ristiinimesel kästakse palvetada? Või loodame nii osa oma koormatest Jumala õlule panna ja ise lihtsamalt läbi saada? Või usume sellesse, et Jumal tõesti kuulab meie palveid, tuleb tõesti meile appi kui me hätta satume ja abi vajame ning annab meile seda, mida me palume ja mida meile tegelikult ka vaja on – kui vaid me palves püsivad oleme ja käega ei löö?

PALVE: Issand, aita meil uskuda Sinu armu ja halastusse. Kingi meile palvetamisel visadust ja kannatlikkust. Ära lase meil loobuda enne, kui oleme saanud selle, mida Sinult palume – Sinu õnnistuse.

Alanud nädala motoks meie kirikus ja ka paljudes teistes maailma kirikutes on psalm 98:1: „Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid!“

Laulik arvab, et nii on õige. Peaksime laulma uut laulu Issandale. Oleme ehk laulnud armsamale ja isamaale. Mõnedel laulupidudel on lauldud ka hirmsatele elavatele ja surnud juhtidele. Kui jääme kuulatama nende laulude sõnu, mis kõlavad raadiost ja lavadelt, televiisorist, arvutitest ja nutiseadmetest, siis kohati on tunne, et on hea, et paljud neist on võõrkeelsed või sellises taustamüras lauldud, et nende sõnadest pole võimalik aru saada. Ja kui aeg-ajalt saad, siis on kohati kahtlus, kas need on kaine peaga kirjutatud. Aeg-ajalt on lihtsalt häbi.

Aga laulda Issandale! Miks? Sest Tema on teinud imetegusid. Kogu Tema tegutsemine, Tema looming, Tema ohvri lõpmatu suurus, Tema kannatlikkus ja armastus on üks ääretu ime! Kui silmad on avatud, kui märkame seda, mis meie ümber, kui mõtleme, kuidas Ta meid on kandnud ja välja kannatanud, siis seegi on suur ime.

Millised on meie laulud? Mida oleme Talle laulnud? Kas nendes on olnud tänu Tema imetegude eest või undamist, hädaldamist, veidi virisemist takkapihta? Kas leiame ikka põhjust kurtmiseks, kaeblemiseks, palumiseks või suudame Talle kogu südamest laulda uut, ilusat ja lahket tänulikkuse laulu?

Arvan, et seda laulu, mida Tema mind saatis siia ilma laulma, pole ma veel laulnud. Aeg-ajalt olen alustanud, kuid ei tea, miks ma pole suutnud laulda nii, et see laul oleks tõusnud taevasse. Süütunded, ahnus, rumalus. Põhjusi on palju. Aga nüüd aitab! Aitab lauludest, mis pole armastusest kerged, rõõmust tiivulised, tänulikkusest täiuslikud! Uputan oma muremõtted Tema armastuse lõputusse merre, palun andestust Temalt oma hädiste laulude eest ja tõstan silmad oma tolmustelt kinganinadelt Tema lõputusse taevasse ja laulan Temale, kõigeimelisemale, Tema imetegude eest uue laulu. Tema võtab mu koormad, teeb tühjaks mu süüga koormatud hinge ja tänulaul Talle tõuseb mu hingest ja jõuab Tema trooni ette. Mulle tundub, et ma nägin, kuidas Ta naeratas. Kaua oli Ta oodanud mu tänulaulu – laulu, mis tuleb mu südamest – Tema loodud südamest. Talle meeldivad südamest tulevad tänulaulud. Seda ma usun.

Kas oleme märganud, kui kaunis on see kevad, kui palju on päikeselisi päevi, kui ilusad on puud, põõsad ja lilled? Ja kui hea see, et saame taas tulla oma pühakodadesse laulma tänulaule, paluma palveid. Kui hea on kokku saada nendega, keda kaua ei ole näinud. Meil on nii palju põhjust tänuks! Kas tunneme, kuidas meie suunurgad harjuvad taas ülespoole tõusma, kuidas südamed lähevad kergemaks ja soojemaks ja nendest südametest ja suudest tõuseb taevastesse tänulaul?

Bengali luuletaja Rabindranath Tagore on Uku Masingu tõlkes kirjutanud:

Kui Sina käsid mind laulda, tundub, nagu lõhkeks mu süda uhkusest,

ja ma vaatan Su palge poole ja pisarad tulevad mu silma.

Kõik, mis karm ja räme mu elus, sulab ühte sulnisse kooskõlla

ja mu jumaldus laotab tiibu nagu lõbus lind lennul üle mere.

Ma tean, mu laulmine on Sulle meeltmööda.

Ma tean, et ainult lauljana saan tulla Su palge ette.

Puudutan oma laulu kaugele langeva tiivaotsaga Su jalgu,

milleni küündida mina iial ei võiks taotleda.

Joobunud laulmise rõõmust, unustan enda

ja nimetan sõbraks Sind, kes oled mu isand.

*

(Fotol: Õp Jaan Tammsalu koos muusikutega Jaani kirikus eriolukorra eelõhtul.)

„Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa! Ülistage mängides Tema nime au. Andke Temale au ja kiitus!“ (Ps:66:1–2).

Ülestõusmisaja neljanda pühapäeva nimi „Jubilate“ kutsub meid Jumalat tänama, aga mitte lihtsalt vaikselt ja otsekui mokaotsast ütlema „aitäh“, vaid juubeldavalt, hõisates, kogu südamest tänama taevaste ja maa Loojat, meile ja kogu maailmale Elu Kinkijat ja Lunastajat.

Kas oskame seda?

Oleme põhjamaa rahvas ja varjame oma tundeid sageli veidi murelik-karmi näo ja vaikuse taha. Oleme need, kes on pidanud karmi talve vastu valmistama, kogudes ja konserveerides toitu, et rasked ajad üle elada, ja nii teevad paljud meie hulgast ka tänuga, mida peaksime väljendama neile, kes meile on teinud head – me otsekui kogume seda, konserveerime selle ja ütleme selle parimal juhul välja alles peielaudades.

Üks vana lugu räägib sellest, kuidas Elu kutsunud oma lossi peole kõik Voorused. Pidu olnud lõbus. Ainult kaks Voorustest istunud mõtlike nägudega saali eri nurkades. Elu küsinud, kes nad on ja miks nad ei tunne peost rõõmu. Nad vastanud: „Oleme Heategu ja Tänu – istume ja mõtleme ega suuda meenutada, kus ja millal me küll teineteist kohanud oleme.“

Tänulikkus Jumala vastu?

Kas oleme pannud tähele, kuidas algavad alati kirikupalved? Neljast osast on esimene alati tänupalve. Kui suure osa moodustab meie palvetest tänu? Kas on sellega nii, nagu Jeesuse poolt tervendatud pidalitõbistega – kümnest vaid üks tuli tänama. Jeesus märkas seda ja küsis, kus on ülejäänud üheksa. Kui suure osa moodustab meie palvetest tänu – kas vaid ühe neljandiku või kümnendiku või kas sedagi?

Üks leerilaps ütles mulle hiljuti, et selle aasta kevad on kuidagi eriliselt imeline, päikeseline. Kas oleme märganud või näeme kõike seda, millega end aina murelikumaks muuta?

Mõtleme kõigele sellele, mida oleme Jumalalt vastu võtnud oma elurännakul, ja oma vähesele tänulikkusele. Küllap leiame põhjust täna ka selle pärast paluda: Jumal, ole mulle, vaesele patusele, armuline!

„Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga“ (Ps 23:4).

„Ma ei saa lahti tundest, nagu elaksin ma painajalikus nõiutud maailmas, sest inimeste terve mõistus on niivõrd alla käinud, et eitatakse kõige ilmsemaid tõdesid. Olen pikka aega asjata oodanud sellise olukorra lõppemist. Nüüd on mu kannatus katkenud.“ Nii kirjutas astrofüüsik UNDO UUS 30 aastat tagasi. Mis põhjusel? „Olen veendunud, et praegusaja tunnustatuimaks maailmavaateks tõusnud nn teaduslik materialism on vastuolus vahetu kogemusega, sisendab primitiivset valekujutlust looduse ja inimese olemusest“ ning läheb „inimkonna ajalukku inimmõistuse allakäigu masendava perioodina.“*

Kas oleme 30 aastat hiljem teistsugused? Millest räägime praegu pandeemia ajal? Selgub, et majandus ei ole enam kõige tähtsam, nagu õpetas KARL MARX. Majandusest tähtsam on inimelu, mida tuleb igal juhul üritada hoida. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks tuleb elu seisma panna, mis tähendab ka majanduse ulatuslikku seiskamist, et haigus ei leviks ega inimelusid ära ei viiks. Jumal tänatud, oleme marksismist paranemas – majanduse nimel ei ole enam sünnis tuua ohvriks inimesi. Ühiskond ei ole enam ebajumalaks, mis neelaks inimkonna arengu kindlustamiseks üksikisikuid.

Kuid vaimselt leidub palju vildakusi. Torkab silma, et peaaegu üldse ei räägita igavesest elust. Alles hiljuti on kurdetud, et kirikus ei taheta enam kõnelda igavesest hukatusest, sest seda hästi ei usuta või et see hirmutavat ilmaasjata inimesi. Nüüd ei taheta eriti rääkida ka igavesest õndsusest. Kas ka seda enam ei usuta? Piirangute kehtestamise puhul nakkuse tõkestamiseks käib kogu jutt ainult maise elu pikendamise ümber. On neid, kes kinnitavad, et materialism on vargsi tunginud isegi kirikusse.

Piiblisse pilku heites on ühelt poolt selge: Jumal tahab, et inimene elaks vanaks ja elatanuks – nii, nagu oli usuisa Aabraham. „Ja Aabraham heitis hinge ning suri heas vanuses, vana ning elatanud, ja ta koristati oma rahva juurde“ (1Ms 25:8). Teisalt aga öeldakse siinsamas, et on olemas Jumala rahvas, kelle juurde lahkunud viiakse. Selgitades saduseridele ülestõusmist, ütles Jeesus: „Surnute kohta aga, et nad üles äratatakse – kas te ei ole lugenud“, et „Jumal ütles Moosesele: „Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal?“ Tema ei ole surnute, vaid elavate Jumal. Te eksite rängalt!“ (Mk 12:26j). Sama rängalt eksivad ka kõik saduseride järglased, ükskõik millist nime nad ei kannaks.

Täna on hea karjase pühapäev. „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.“ Nii ütleb kuningas Taavet oma kuulsas karjase psalmis (Ps 23:1), lisades ülal esitatud read: „Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga!“ Kus Jumal on meie juht ja karjane, seal pole meil puudust kõige tähtsamast – ka kõige tõsisemates raskustes, kui meid ähvardab surm, päästab Jumal kurja käest.

Heebreakeelne sõna, mida siin kasutatakse (tsalmavét), tähendab ühtaegu pimedust (Am 5:8, Ii 3:5, 12:22, 16:16, 24:17, 28:3, 34:22), hüljatust (Js 9:1, Jr 13:16, Ps 107:10, 14), surmaohtu (Jr 2:6, Ps 23:4, 44:20) ning pimeduse maad ja surmavalla väravaid (Ii 10:21j, 38:17). Nii on seda kohta ka tõlgitud kahel viisil: kui ma kõnniksin „surmavalla orus“ või kui ma kõnniksin „pimedas orus“ (vastavalt eesti 1968. a ja 1997. a piiblitõlgetes). Vihjatud võib olla kuningas Taaveti isiklikule eluseigale, mil ta põgenes oma mässulise poja Absaloni eest läbi Kidroni oru, mis lahutab Templimäge Õlimäest Jeruusalemmas (2Sm 15:23). Juba Vana Testamendi aegu oli seal juudi surnuaed, kust arvati algavat surnute ülestõusmine. Taavetit ähvardas surm selles „pimedas orus“, kuid Jumal päästis tema.

Sarnaselt võib juhtuda ka meie eluteekonnal. Mis tahes pimeduses või surmavarju orus võib meilegi saatjaks ja karjaseks saada Jumal, kes surnud üles äratab ja kingib igavese elu, mis võtab meilt hirmu igavese surma ees. Jumala juurde juhib meid Jeesus, kes on juba surnuist üles äratatud ja kes ütleb iseenda kohta: „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest“ (Jh 10:11). Hea karjane valmistab ka meile taevaseid eluasemeid, selgitab Ta oma missiooni jüngritele ning lisab julgustavalt: „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!“ (Jh 14:1jj).

Head sõbrad! Võib-olla on praeguse pandeemia üks positiivseid aspekte see, et see võib kaasa aidata materialismihaiguse taandumisele meie elust. Jumal on olemas, taevane karjane ei tuku. Tukkuda võivad maised karjased, kui nad ei tunnista jumalikku Karjast enda üle. Prohvetid Jeremija ja Hesekiel räägivad tõsiselt halbadest karjastest, mõeldes omaaegsetele poliitikutele. Kuningas Taavet oli hea karjane – kui tema elulukku pilku heita, siis selgub, et ta tegi aeg-ajalt juhtumisi ka pattu, kuid tegi seda teadmatult ja pärast kahetses sügavalt. Põhjuseks, miks võib teda õnnestunud poliitikuks ja heaks karjaseks pidada, on viimselt see, et ta tunnustas Jumalat taevase karjasena endast kõrgemal.

See kehtib ka praegu: poliitikute headus või halbus sõltub sellest, kas nad tunnustavad tõsiselt Jumalat ülemkarjasena või mitte. Väga ilusasti on aga öelnud RENÉ LEJEUNE (häälda: Rönee Löžöön) eestpalve kohta poliitikute eest, et „see on kristlaste jaoks üks ligimesearmastuse vorme“. Ta lisab: „Palveta tihti, et Jumala Riik edeneks poliitika vallas – Ta on seal alles alustamas.“ Kui põlatakse jumalikke seadusi ja austust inimelu vastu, mis on püha, siis taandub Jumala Riik. „See põlgus juhib nii paljud inimesed eemale Jumala õnnistusest.“ ** Kuid meie palvetagem, et võiksime austusest inimelu vastu minna oma taevase karjase juhtimisel läbi mis tahes raskuse, haiguse, pimeduse või surmavarju oru.

Õnnistatud jätkuvat pandeemianädalat!
-----
* Undo Uus, „Materialistlik vaimupimedus kui teaduse arenguid pärssiv tegur“. – Tähetorni Kalender 1990: 29, 54.
** René Lejeune, „365 päeva oma kaitseingliga“. Tallinn 2018: Gallus. Lk 59.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop URMAS VIILMA

Selle nädala teema „Ülestõusnu tunnistajad“ on seotud ka pühapäevale ladinakeelse nime andnud sõnaga quasimodogeniti – 'nagu äsjasündinud lapsed'. See mõte pärineb apostel Peetruselt: „Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole“ (1Pt 2:2).

Meie mõistmine Jumalast, kristlikust usust ja ka Jeesuse ülestõusmisest on pidevas täiustumises. Kord olime ka meie oma usuteel äsjasündinud lapsed, kes vajavad kasvamiseks emapiima. Koos õppimisega, koos Jumala Sõna lugemise ja kuulamisega, koos palvega saabub ka üha suurem mõistmine taevasist asjust. Kes jõuab usu juurde usu- ja kirikuvõõrast keskkonnast, peab alustama teadmistest, ja teadmiste peale ehitub ka usk ja veendumus. Vahel tähendab see ka tunnistamist, et me ei tea midagi või et teadmistest uskumiseks ei piisa. Me arvame, et teame, mida elult tahame, mida Jumalalt ootame. Jumala tahtmine on aga ikka suurem kui inimese oma ning Jumal teab paremini, mida me tegelikult enim vajame või kuidas Ta meid kõige paremini aidata otsustab. Enamasti on ikka nii, et kui inimene arvab, et kõik on lõpetatud, siis Jumal astub järgmise sammu.

Jeesuse ülesäratamine oli üks sellistest sammudest. Jeesuse ristilööjad ei leppinud sellega. Nad keeldusid seda uskumast ja see uskmatu sugupõlv elab tänaseni. Millegipärast on selle uskmatu sugupõlve eriti tihe kontsentratsioon just siin Eestimaa pinnal. Kuid selle üle ei maksa ka liiga palju juurelda, sest see on kõiki asjaolusid arvesse võttes päris loomulik.

Ühiskond, mis järjepidevalt ehitab oma tulevikku ainult teadmistepõhisele vundamendile, ei oska surnuist ülestõusmise küsimusele mõistuspäraselt läheneda. Sõnum armastusest, mis suudab murda füüsikaseaduste reeglipära, ei tundu mõõta, kaaluda ja välja arvutada harjunud inimestele tõsiseltvõetavana. Kõige lihtsam on sellist sõnumit eirata, jätta sellest uutele sugupõlvedele kõnelemata, neile need teadmised koolis edastamata. Tulemuseks on teadmised, mida ei ole, kuna neist ei räägita.

Kristlaseks ei tee meid mitte see, kas usume Jeesuse sündimist, Tema ristilöömist või isegi surnuist ülestõusmist. Seda peab uskuma ka kurat! Kristlaseks teeb meid usk sellesse, et Jeesus taevase valitsejana – tõelise Jumalana – valitseb ka praegu maailma üle, ka elu ja surma üle – ka meie elu ja surma üle. Ta ei ole lihtsalt keegi tegelane ajaloost.

Jeesus on meie Isand ka täna – Issand, kes meid meie mõtteis ja palveis kuuleb ning ka kuulda võtab. Ja mitte ainult siis, kui me Tema poole pöördume. Jumal on kohalolev ja tegutsev nii meie maa ja rahva juures kui ka meie isiklikes eludes, kas me seda tahame või mitte. Mõistlik on seda tunnistada ehk teisisõnu uskuda ja sellest oma elus juhinduda.

Tark inimene joondub Jumala antud juhtnööride järgi, sest isegi Jumala kõige suuremad vastased, Tema eitajadki ei saa kuidagi väita, et usklikud inimesed oleksid ühiskonnale kahjulikud, et nad teevad halba või elavad kuritegelikku elu. Vastupidi! Ühiskondades, kus kristlikud väärtused on hinnas ja neid rakendatakse ka ilmalikus õiguses, on inimesed õnnelikumad ning elu turvalisem. Sellistes ühiskondades pole inimestelt võetud ära lootust õnnelikumale elule nii ajalikus kui ka eriti just ajatus maailmas.

Kristuse ülestõusmine oli kahe tuhande aasta eest ja on ka praegu sündmus, mis laseb vastanduda ajalikul ja ajatul, surelikul ja igavesel. Usk Jeesusesse on pääsetee, sild kahe maailma vahel. Tema on uks ja tee, ülestõusmine ja elu! Kõik, kes otsustavalt julgevad uskuda ülestõusmissündmust ja Jumala vahetut tegutsemist ka tänases maailmas kogu oma südamest, võivad olla kindlad, et ka nemad ise võivad Kristusele toetudes ületada ühel päeval aja ja igaviku kuristiku, millest esimesena astus üle ristilöödud ja surnuist üles tõusnud Jeesus. Jeesus on ise öelnud: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18).

*

(Foto: Urmas Roos)