Koguduse juhatuse etteotsa – esimeheks ja aseesimeheks – said nüüd, kui õpetajate pingirida on äärmuslikult tühjaks muutunud ja eelmine juhatus lahkus, üle 30 aasta Tallinna Jaani kirikuga seotud olnud mehed. Istusime pool nädalat pärast seda, kui uus juhatus sai nõukogu koosolekul ametisse valitud, juhatuse esimehe RAUL BACHMANNIGA (51) kirikus köögilaua taga, et jätta maha märk praegusest ajast. Tee auras tassides ning mõtted voolasid rahulikult ja kindlalt.
Kes sa oled? Kuskil artiklis keegi just ütles, et välismaalastel on esimesed vastused sellele küsimusele: naine on, lapsed on, koer-kass on. Välismaalane sa küll pole, aga kuidas sul need asjad käivad?
Naine on, lapsed on, minia on, koer-kass ka ja lisaks on kalad. Täismäng.
Kuid nüüd paluks ikkagi pikemalt endast rääkida: haridus, töö, hobid.
Ma olen Tallinna Tehnikaülikooli ehituseriala lõpetanud ja toimetasin kümmekond aastat ehituses, olin ehitusjärelevalve- ja erinevates ehitusjuhtide ametites kolmes-neljas firmas, kuni ma tegin oma ettevõtte.
Mind on kogu aeg veedelnud arvuti. Tõmme arvuti poole oli nii tugev, et läksin jälle Tallinna Tehnikaülikooli, sedakorda siis automaatikat õppima. Sain seal magistrikraadi ja vahetasin elukutset, tegin kannapöörde. Ehitusest olen nüüd eemale jäänud ega ole kursis kõige viimaste arengutega, kuid midagi ikka on säilinud, ma saan aru, kuidas majad on kokku pandud ja mis on lagunemise riskikohad.
Praegu ma põhitööna oma firmas remondin jäätmekäitlusseadmeid ja muid automaatikaga seotud asju – juba viimased 20+ aastat.
Mulle meeldib meri, purjetamine. Kõige ekstreemsem kogemus on olnud viimane purjeka äraviimine Tallinnast Haapsallu. Alustasime hommikul kell 5, sõitsime ainult GPS-i järgi, taevas sähvisid virmalised, õues oli null kraadi, kodus olid selga pandud kõik riided, mis olemas – tõesti mitu kihti. Tuul puhus umbes 15 meetrit sekundis. Algul läksime pärituules, ainult lained andsid tunda, aga pärast Paldiskit pöörasime külgtuulde ja paat oli 30 kraadi kreenis kord nii-, kord naapidi peaaegu Haapsaluni välja.
Ma ei ole professionaalne purjetaja, enda purjekat pole. Kuid ma aitan kompenseerida ühe tuttava purjekahoidmistasu Tallinnas ja selle eest ma võin vahel sõitmas käia.
Mulle meeldib ka kalal käia ja mul on oma mootorpaat. Oleme abikaasaga naernud, et see on olnud parim puhkuseinvesteering. Meile meeldib sellega jõgede peal sõita, aga meri on ikka parem, Saaremaal ja teiste saarte ümber on hea kala püüda. Seal mul endal küll juuri pole, ma olen sündinud Tallinnas ja kogu elu siin või lähiümbruses elanud.
Kala ma ise söön vaid natukene, aga mu naine see-eest väga armastab kala. Nii et meil on sümbioos: mina toon ja tema sööb. Kusjuures ma olen suutnud „nakatada“ vist ka oma 17-aastase tütre, vahel käime linnahalli kai peal kahekesi räime püüdmas. Kui koer on kaasas, siis saab ka tema oma osa.
Mis seosed sul on kirikuga?
Ma olen ristitud ja leeritatud 1991. aastal, Heiki tõi mind siia (Heiki Neeme, praegune koguduse juhatuse aseesimees – toim.). Minu Piiblisse kirjutas sisse õpetaja Jüri Vallsalu. Heikiga olime 1. klassist alates koolivennad Tallinna 28. Koolis ning klassivennad Tallinna 1. Keskkoolis.
Pärast leeri olin ma mingi perioodi kirikust eemal. Nüüd naisega siiamaani „süüdistame“ teineteist, kumb siis kumma uuesti kirikusse jälle vedas. Kuna ma vahepeal elasin Rannamõisas, siis käisin sealses kirikus, õpetaja Aare Kimmel teenis seal.
Kui mu abikaasa töötas Rocca al Mare Koolis, sattusime Kaarli kirikusse, sest ka Jaak Aus ja Meelis Holsting töötasid tol ajal selles koolis. Aitasin kirikus haldusjuht Sven Torpelit, kes tänaseks on kahjuks lahkunud, alustasime suuremate värvimistöödega, radiaatorid kujunesid minu südameasjaks. Sel perioodil taastati seal ka altaritagust maali.
Õpetajaks oli siis Jaak Aus, piiskop Einar Soone figureeris taustal. Kaarlis on teine teenistuskord, meil on vanem, seal uuem. Uuem tundus mulle pisut võõras. See ei olnud küll põhjus, miks ma sealt edasi liikusin.
Juhtusin lihtsalt Jaan Tammsalu ja Arne Hiobi kolmapäevastesse piiblitundidesse, need aitasid jälle ree peale teadmistes, mis leeritundides maha olid magatud. Siis suri minu äi. Mu ämmale väga meeldisid õpetaja Jaan Tammsalu jutlused. Palusime ja Jaan tuli Raplamaale taluõue äia ära saatma. Siis jäingi jälle Jaani kirikus käima. Kuna Jaan teadis, et ma olen ehitustaustaga, siis õige varsti kutsus ta mind Jaani koguduse juhatusse, et tegeleksin katuse läbijooksude ja muu sellisega.
Kui ma seda mõtlen, kes on Jaani koguduses olnud „minu õpetaja“, siis ei oskagi öelda. Jaan tõi mind siia ja mulle meeldivad tema loengud ja kõned. Aga samamoodi meeldib Toomas Pauli konkreetsus: kui tal ei ole pikalt öelda, siis ta ütleb lühidalt ja tabavalt. Ma olen käinud Arne Hiobiga Iisraelis, väga meeldis. Aina enam hindan õp Eve Kruusi jutluseid – ilustamata, julged ja tiheda sisuga. Mulle meeldib, et kõik meie vaimulikud on erinevad. Nad täiendavad – või täiendasid – üksteist. Ma isegi ei ole vaadanud, kes pühapäeval peab jutlust, ma tulen jumalateenistusele ja peab seda siis, kes peab. Kuna ma olen selline, nagu olen, siis tihti leian sealt ikka ka mingi manitsuse enda suunas – ükskõik kes siis jutlust peab.
Mis sind paneb pühapäeviti kirikus käima?
Usk. Ma tunnen, et ma olen kahtleja – nagu uskmatu Toomas. (Seda on ka õpetaja Toomas Paul enda kohta korduvalt öelnud – toim.) Ma ei saa öelda, et ma otsin, aga tunnen aeg-ajalt, et ma vist ei ole hea usklik, mul on igasuguseid hädasid natuke liiga palju küljes. Vahel maised asjad löövad üle pea kokku – ma saan aru, et just siis peaks abi poole rohkem pöörduma ja palju palvetama, aga ...
Viimasel Tallinna Jaani koguduse nõukogu koosolekul, kui lahkus eelmine juhatus ja ametisse sai uus, jäi aastaeelarve vastu võtmata. Mis nüüd saab? Kas sa oskad eelarvet kokku panna ja mis ajal see oleks plaanis vastu võtta?
Vastus: jah, oskan. Eelarve on plaanis vastu võtta järgmise aasta alguses. Me ei ole sellega hiljaks jäänud, aega veel on. Me peame alustama vana eelarve järgi, lubadus on 1/12 vanast eelarvest per kuu kasutada.
Ma tahaksin väga minna uuele perioodile vastu tasakaalus eelarvega, sest lisaks segadustele meie kirikus on ka majanduse seis selline, et suund on endiselt allapoole.
Me finantseerime tavalist kirikuelu annetuste pealt, eriprojektid, nt Lastekodu tänava maja välisremont, on tehtud eriprojektide rahadest: pärandid, sihtannetused ning riigi ja linna toetus. Tavaeelarve peaks tasakaalus püsima ka ilma nende erisissetulekuteta. Kui meil olid suured remondid, siis meil olid ka suured sissetulekud, mida ei olekski tahtnud niisama „ära süüa“. Mis tuleb kinnisvarast, võiks tagasi minna kinnisvarasse. Nadi oleks, kui tulevad sihtannetused ja me need siis n-ö ära elaksime, lihtsalt „ära sööksime“.
Mis seisus on praegu Tallinna Jaani kogudus – nüüd, kui see tormiline 2023. aasta hakkab läbi saama?
Kogudusel ei ole praegu lihtne. Isegi kui rahaline pool välja arvata, siis ikkagi ei ole.
Kui siiski rahast rääkida, siis tänane rahaline seis on kindlasti keerukas. Kirik elatub koguduse liikmete annetustest. Soovin, et koguduse liikmed mõistaksid, et nende annetuste najal püsibki see kirik püsti – koos oma küttearvete, õpetaja ja teiste töötegijate palga ning veel paljude muude kuludega. Osa koguduse liikmeid kasutab teenuspõhist praktikat: kui neil on vaja matta või ristida või laulatada, siis nad teevad annetuse, aga muul ajal ei tee. Sõnum neile – ka sel ajal, kui te ei telli teenuseid, peab kirik püsti püsima, et olla sel ajal olemas, kui teil seda on vaja. Võiks mõelda püsiannetusele. Kas või väiksele! Ma olen väga tänulik nendele, kes järjepidevalt oma panuse annavad.
Miks sa kandideerisid Tallinna Jaani koguduse juhatuse esimeheks?
Sest keegi pidi selle ameti ju võtma. Oleks siin kätemeri olnud, siis ega oleks kandideerinud – ausalt.
Kui me Heikiga kuulsime, et vana juhatus astub tagasi, istusime maha ja arutasime, kuhu edasi. Kuna küsimusi oli rohkem kui vastuseid, tulime õpetaja Eve Kruusi jutule. Eve võttis meid vastu sõnadega: „Tore, poisid, et te tulite,“ ja tegi meile ettepaneku juhatus moodustada. Tõdesime Heikiga, et meie ambitsioon ei ole olla juhatuses, meil mõlemal on oma ettevõtted, tegevust jagub piisavalt. Me mõlemad võtsime 24 tundi mõtlemisaega – aga õpetajale ei saa ju ära öelda. Tavaplaanis on hullus, et me seda tegime.
Ma adun situatsiooni, see on keeruline. Juhatuse olukord on praegu midagi sellist nagu kukkuva noa püüdmine paljakäsi.
Mis valdkondadele sa kavatsed juhatuse esimehena kogudusetöös kõige enam keskenduda? Mis sulle läheb kõige rohkem korda?
Esmalt on fookus kindlasti sellel, et leida uus õpetaja. Õpetaja Eve näitab praegu, et ta suudab kogudust juhtida väga rahulikult ja kindlakäeliselt, müts maha tema ees. Kuid ühest õpetajast jääb nii suurele kogudusele väheks. Rääkisime koos Heiki ja õp Evega neil teemadel praost Jaak Ausiga. Saime aru, et kirikuvalitsus annab soovitused ja saadab kandidaadid, kuid lõpliku valiku teeme ikka siin kirikus sees.
Millal Tallinna Jaani kogudus kuulutab vakantsi välja?
Me üritame seda võimalikult ruttu teha. Taustatöö on tehtud, me teame, mida me pakkuma läheme. Kui vakants on välja kuulutatud, siis saab iga kandidaat pidada ühe jumalateenistuse ja ühel hetkel oleks temaga kohvilaud, kus nõukogu saab talle esitada meile olulisi küsimusi. (Ka praegused juhatuse ilmikliikmed ei saa nõukogust välja astuda, sest siis jääks nõukogu peaaegu otsustusvõimetuks.) Nii et meie olemegi need, kes valivad.
Millised ootused on uuele õpetajale?
Me oleme nõukogus ja ka töötegijatega palju vestelnud. Mulle tundub, et väga paljudele on oluline vana teenistuskorra jätkumine Jaani kirikus. Uus õpetaja peaks olema inimene, kes on harjunud oma kogudust tundma, mõistma ja toetama, inimene, keda saab usaldada. Ja loomulikult on oluline sõnaosavus, sest Jaani kirik on ikka olnud Sõna kirik.
Mis on uuele juhatusele veel tähtis? Mille võtab juhatus oma südameasjaks?
Põhirõhk on siiani olnud uue õpetaja leidmisel ja eelarvel – maised teemad. Kindlasti hakkab vaimuliku töö poolt suunama uus õpetaja. Kõik muu peab seda toetama, me ei saa praegu omakäeliselt teha pikaajalist plaani ja seda jõuga suruda, vaid ootame uue õpetaja tuleku ära.
Mul on tunne, et noortetöö on praegu Jaani koguduses täiesti kadunud. Aga noored on olulised. Ma pean väga tähtsaks, et meil oleks siin kirikus käijaid ka kümne või 20 aasta pärast. Mõningaid mõtteid ja plaane juba on, aga taas – ootame uue õpetaja ära, see on ainult kuude küsimus.
Uue juhatuse üks põhimärksõna on avatus, me tahame toimetada avatult ja läbinähtavalt.
Uuel õpetajal jääb mingi periood koos meiega toimetada, järgmise juhatuse valimiseni on umbes poolteist aastat. Eks siis saab näha, kuidas klapib. Kindlasti ei taha me uuele õpetajale vastu töötada, aga me tahame osaleda õpetaja valikus, et koguduse soovid saaksid esindatud ja koguduse ootused õpetajani toodud.
(Foto: Tarmo Tilsen)
