Vabaduse plats 1, Tallinn

Koguduse lood

Jutluse sünd

Jaan Tammsalu

Kuidas sünnib jutlus? Oma kogemustest räägib õpetaja JAAN TAMMSALU.

 

„No mis see siis ikka on, lähed kantslisse ja räägid 20–25 minutit, jutt sul ju jookseb!“ – kunagi keegi ütles mulle nii. Keegi teine ütles mulle, et ma olevat väga hea lõuapoolik. „See ju lihtsalt raputab varrukast ...“

Kui keegi, kes selliseid lauseid pillub, teaks, kui palju tegelikult ühe jutluse ettevalmistamine aega võtab, siis ma arvan, et ta ei usuks seda. See kõik tundub nii lihtne olevat.

Kui üks inimene on olnud kuskil kirikus, kus ta on ainus õpetaja, siis ... Enamik Eesti kirikuid ongi ühe õpetajaga ja see õpetaja peab seal igal pühapäeval jutlustama. IGAL pühapäeval. Kui see õpetaja teeb sealsamas kirikus ka veel piiblitunde, siis võib juhtuda, et erinevaid talituste, jumalateenistuste ja hardushetkede kõnesid võib olla ühel õpetajal kuus kuskil kümme tükki.

Kui küsida mõne inimese käest, kes käib loenguid pidamas või kes kirjutab näiteks novelle, et kui palju originaalset loomingut suudab üks inimene kuus tekitada ... On jah olemas Honoré de Balzac – jube igavad raamatud minu jaoks, aga noh, iga lehekülje pealt maksti ning ta suutis tohutult palju kirja panna. Aga et seal iva ka sees oleks ... Otsi nagu nõela heinakuhjast.

Kuidas kõnelda Piiblist nii, et see inimest köidaks, et ta jääks kuulama ega hakkaks kella vaatama ja varsti kella raputama, arvates et aeg on vist seisma jäänud, tal on nii igav – kas kell on rikkis? Toomas Paul on kunagi ütelnud, et see pole veel hull midagi, kui inimene tema jutluse ajal kella vaatab, aga kui ta seda juba raputama hakkab, siis on küll kole lugu lahti.

Kuidas pidada jutlust, millel on sisu, milles on ajalooline tõde ja mis paneb inimese mõtlema ja küsima, mida see tema jaoks tähendab – see, mis on 2000 või 4000 aastat tagasi sinna kirja pandud? Loetakse ette kirjakoht, kus kõneldakse NELI TUHAT aastat tagasi sündinud Aabrahami ja Iisaku loost. Kuid mida see iidvana lugu ütleb mulle täna? Mida see ütleb ühele memmele, kellel ei ole poega, keda ohverdada, või mõnele taadile või noorele mehele ... Siin peab olema tarkust, kuidas seda jutlust komponeerida. Ühest küljest peab olema paigas ajalooline tõde: sa pead teadma, millest see lugu tegelikult räägib, sa pead selle ümbruse, tolleaegse situatsiooni omale selgeks tegema. Selleks on abivahenditeks olemas raamatud ja sa pead neid lugema.

KORRALIKU PÕHJA VAJALIKKUS

Ma ise tõin Kanadast ära ühe väga hea piiblikommentaaride sarja, kus on peaaegu terve Piibli kohta riiulitäis raamatuid – vist 18 paksu köidet. See on nii väärt kraam, et ma olin valmis mida tahes tegema, peaasi et need Kanadast Eestisse saaksid. Ma olen sellest VÄGA PALJU head saanud. Seal on hästi palju ka ilukirjanduslikke näiteid juures, väga heade vaimulike või teoloogide koostatud artiklid. Sul on vaja näiteks teha piiblitund või jutlus 23. psalmist, lähed riiuli juurde, võtad vastava kommentaariraamatu, seal on 40 lehekülge selle kohta ja sa loed selle kõik kõigepealt läbi – see on muidugi ingliskeelne. Eestikeelseid kommentaaride sarju on ka välja antud, kuid neist ainult üks, Esra Rahula oma, on mõistlik, ja Osvald Tärgi piiblitekstide kommentaarid on ka head. Aga tema on ainult mõnede Piibli osade kohta kirjutanud.

Kui sa tahad korralikke kommentaare, siis sa pead valdama keeli. Ma usun, et Arne Hiob loeb saksakeelseid kommentaare, mina loen inglise ja soome keeles ning vastavaid raamatuid on mul riiulis ilma liialdamata vist 20 meetrit, kui need seal, seljad koos, seisavad. Aga õnneks ei tule neid kõiki korraga lugeda. Võtad kirjakoha ette ja vaatad siis, mida soome, inglise ja eesti keeles on selle kohta öeldud. Siis saab hakata jutlust kirjutama.

Minu jaoks tähendab jutluse tegemine seda, et ma kõigepealt loen kirjakoha üle, siis võtan raamatud ette ja loen nendest vastavad osad läbi, siis vaatan jutluste kogusid: mida on Toomas Paul öelnud, mida on Jaan Kiivit või Osvald Tärk öelnud selle kirjakoha kohta. Ja alles siis alustan ma enda jutluse kirjutamisega. Ma ei kirjuta rida ka enne, kui ma ei ole teiste ridu lugenud.

On ka teistsuguseid jutlusekirjutajaid. Näiteks minu hea sõber Mårten Andersson ütleb, et ta ei loe enam ühtegi eksegeetilist raamatut. Ta saab endale seda lubada, sest kui ma ütlen talle mõne ladina- või kreekakeelse sõna, siis ta võib kohe peast kõik verbivormid selle kohta ära tuua jms. Näiteks hiljaaegu oli mul vaja teha matusekõne ühele väga tõsisele haritlasele, kes oli 90 semestrit õpetanud ja tohutult paljudele haridust andnud. Seepärast oli mul vaja omale selgeks teha, mida tähendab paidagōgos. Mårten Andersson ütles mulle kohe Skype’is, kuidas see jaguneb kaheks sõnaks, paida + gōgos, ja sealt hargnes temaga rääkides niisugune maailm, et see kõne tuli lõpuks kuidagi iseeneslikult välja. ‘Keegi, kes juhib last edasi’ – need on hämmastavad seosed, mille peale ei oska tulla, kui ei tea vastavat keelt.

IGAL ASJAL OMA AEG

Jutluse kirjutamisel on üks asi veel, ja see on minu jaoks hirmus raske. Kuidas teha nõnda, et jutlus oleks alla poole tunni? Kui sa oled lugenud läbi 60 lehekülge, siis sul on nii palju öelda! Aga jutlus ei tohiks muutuda piiblitunniks. Meil on ka kirikutes aeg-ajalt seda häda, et lähed kuulama jutlust, aga saad piiblitunni. Muudkui seletatakse sulle, mida tähendab üks sõna, mida teine, mida ajalooliselt see või teine endast kujutab ... Aga see on tarvis endale selgeks teha, inimestele tuleb neid asju seletada nii palju, kui see on hädavajalik. Mitte et hakkad inimesi tüütama mingisuguste faktidega või sõnade käänamisega jms. Oma tarkust ei ole küll mõtet selliselt afišeerida. Selliste seletuste jaoks on olemas piiblitund. Ma olen Jaani kirikus püüdnud seada nii – alati see ei õnnestu –, et kui on minu jutlus, siis eelneval kolmapäeval oleks ka mu piiblitund. See tähendab seda, et ma teen eksegeetiliste materjalide põhjal umbes kuus lehekülge tihedat teksti valmis, kannan selle ette, saan inimestelt tagasisidet, kuidas nemad seda näevad, ja siis pühapäevaks kirjutan jutluse valmis. See on minu kõige parem tee: kõigepealt piiblitund ja siis poole lühem jutlus, milles kasutan ka midagi piiblitunnist, aga kindlasti mitte ei loe jutluses ette lühendatud piiblitundi.

Kirjakoht on ette antud. Igaüks võib need leida meie kirikukalendrist. Vahetevahel me ei saa nende kirjakohtadega hakkama. Ka Toomas Paul on aeg-ajalt öelnud, et tal ei ole selle või teise kirjakoha kohta mitte midagi öelda, kuigi ta tunneb Piiblit läbi ja lõhki. Ta lihtsalt ütleb, et ta ei saa jutlust selle peale kokku, mis on antud. Mina olen täpselt samasugune või hullem veel. Või ma vahetevahel olen võib-olla rumalam ja arvan, et ma saan, aga tegelikult ei saa. Kuid tema jagab kohe ära, et ei saa, ja ei hakka isegi proovima.

Ette on antud need kirjakohad, millele tuleb jutlustada. Me proovime, kas me saame hakkama. Kui ühel hetkel tundub, et me ikkagi ei murra läbi, et ei tule midagi huvitavat ega sellist, mis inimestele midagi annaks, siis paneme kõrvale ja võtame mõne paralleelkirjakoha. Nii käib jutluste ettevalmistus.

TAGASISIDE ON OODATUD

Üks asi, mis on hästi oluline, on see, et vahetevahel on inimesed küsinud, kas tohib õpetajale midagi ütlema minna. Jah, loomulikult, olge head! Tehke seda muidugi viisakalt, õpetaja vaeseke on võib-olla veel mingis erilises vaimses mullis, kuigi ta on ammu kantslist alla tulnud. Aga ta tõesti võib olla veel mingis erilises oma maailmas – jumalateenistust tehes võib see nõnda juhtuda. See ei ole päris nii, et oled mingi asja valmis treinud ja siis järgmisel hetkel võid juba spordist või autodest rääkida.

Loomulikult tuleks tulla ja rääkida, kui on südame peal midagi, kui jutlus on liigutanud, kui midagi on olnud põnevat, kui tahad midagi küsida. Kõik see on võimalik. Aga mida ma ikka ka vaimulikele Tallinna praostkonnas olen südamele pannud, et palun ärge jääge kinni mõne inimese arvamusse. Kui inimene tuleb sind jutluse eest tänama, siis ära täpselt samamoodi kõikidel järgmistel kordadel ka tee. 500 ei tule midagi ütlema ja kui see üks ütleb, siis see ei pruugi olla veel n-ö kõikide tõde. Sellesse ei tasu kinni jääda. Aga see ei tähenda, et ütlema ei tasuks tulla.

Ma arvan, et vaimulikud vajavad tagasisidet. Vajavad ka seda, et inimesed tuleksid ütlema, kui asi on väga keeruline. Kui mulle pidevalt tullakse ütlema, et mitte millestki ei saa aru, siis ma äkki lähen lõpuks natuke lihtsamaks. Kui mulle öeldakse pidevalt, et „sa hindad meid alla“, siis ma hakkan ka natuke pingutama.

 Minu esimese jutluse järel, mis ma siin Jaani kirikus pidasin, kuulsin ma ühte päris krõbedat kommentaari. „See mees peaks küll Toomas Paulilt õppima minema, mida jutlustamine tähendab.“ Selge! See oli nii valjusti öeldud, et jõudis ka minuni. Ja eks see lööb ikka jalad alt ära küll, kui sa tuled kantslist alla ja kuuled sellist lauset. Aga pole hullu, eks ma olengi õppinud Toomas Pauli käest.

Võib-olla hävitavat kriitikat ei ole vaja teha, aga ka mitte nii, et minnakse kiitma asja eest, mida tegelikult üldse ei hinnata. Kui annad tagasisidet, siis tule ja tee seda nii, nagu sa seda tegelikult tunned. Ausalt ja siiralt. See võib vaimulikku väga aidata. Sest ega me ju täpselt ei tea ... Muusikud jagavad kontserdil aplausi pikkuse ja mille kõige järgi veel ära, kuidas neid vastu võetakse, kirikus seda õnneks pole. Aga kust sa, vaeseke, muidu saad tagasisidet? Ainult omaenda abikaasa käest, tema julgeb öelda.

Tagasiside on vajalik. Mina küll julgustaksin inimesi ütlema. Väliseesti kogukonnas elades olin ma väga-väga harjunud sellega, et inimesed tulid pärast jumalateenistust juurde ning kas tänasid või tõid mingi näite oma elust: „Näe, sa kõnelesid sellest, aga minul juhtus nii ...“ Ma olen väga paljud oma jutluste näited saanud justnimelt näiteks Kanadast, kus pärast kohvilauas tuldi juurde ja öeldi, et „aga vaat meil juhtus nõnda“ või „Potsdami haiglas oli nii ...“. Me oleme tähelepanelikud kuulajad. Ärge häbenege tulla ja ütelda.

Kalender

E T K N R L P
2
5
6
9
12
16
19
20
23
26
27
30