Vabaduse plats 1, Tallinn

Koguduse lood

Kas juhuseid on olemas?

juhus 1

 

2016. aasta 28. aprillil pidas õpetaja ARNE HIOB Tallinna Ülikoolis Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühenduse kutsel avaliku loengu „Usk ≠ teadus“. Kui Jumal lubab, siis ehk õnnestub seal räägitut kirjaliku teksti kujul kunagi ka siin lehel avaldada. Kuid praegu tooks esile ürituse päris lõpuosa ehk hetke enne seda, kui korraldaja oli sunnitud sekkuma, et saali korrakohaselt vabaks teha. Selleks ajaks oli juba tubli tunni kestnud täielik loengujärgne küsimuste jam session. Isegi see hakkas juba minetama oma algset põletavust, kas maailm on helio-, geo-, ego- vm tsentriline, ning usk ja teadus olid tagaplaanile nihkunud. Viimastes küsimustes-vastustes domineeris hoopis JUHUS.

KÜSIJA: „Mul on lõpetuseks üks küsimus. Te ütlesite, et vanuse lisandudes olete Te järjest vähem hakanud juhustesse uskuma. Võib-olla kommenteeriksite seda natuke ...“

juhus 2ARNE HIOB: „Iga asja peab tegema mõõdukalt: sööma peab mõõdukalt, jooma peab mõõdukalt, magama peab mõõdukalt, kahtlema peab mõõdukalt. Öeldakse küll, et kui mees pikutab, siis ta puhkab, kui naine pikutab, siis ta on laisk ... Aga ülemäärane magamine on igatahes liiast, ülemäärane kahtlemine on samuti liiast.

Kuskil on kriitiline moment: ma näen, kuidas mõni inimene võtab oma peas olevaid mõtteid väga vahetult Jumala märguandena. Ma ei ole kohtumõistja, aga on teada ka seda, et me võime oma mõtteid Jumala omadega segamini ajada. Paulus ütleb küll, et „Püha Vaim tunnistab koos meie vaimuga“ – seal on kaks vaimu: Jumala Vaim ja meie vaim, me oleme Jumala lapsed (Rm 8:16) –, aga inimesel on ikka see oht, et ta hakkab oma mõtteid pidama väga vahetult Jumala omadeks. Ja siis ma mõtlengi mõne juhuse puhul, et äkki ma loen oma arvamuse sinna sisse ... Aga mingil moel mõned asjad jäävadki vihjeks, neid ei saa kuidagi tõestada. Ei peagi tõestama. Lihtsalt on tunda see vihje, et paljud asjad on antud, ja kuidas sa käitud, sellest võib sõltuda terve su elutee.

Minul on olnud selline moment väga selge. Kui mulle Toomas Paul helistas ja küsis, kas ma tahan Tallinna Jaani tulla, siis mul oli vähem kui sekundiga selge, et vastus peab jah olema. Sest kui „ei“ ütled, siis on kõik läbi, aga „jah“ ütled, siis pärast saab veel häbiga taanduda, aga siiski saab seda teha. Arvatavasti võib igaüks leida oma elust selliseid momente.

Jumala Vaimu meiega suhtlemise mustrid võivad olla väga mitmesugused ja nende kaudu moodustunud kombinatsioonid võivad igasugustes situatsioonides ja momentides mitmel viisil kaasa mõjuda. See, et mingi detail kuidagi kuhugi satub meie elutunnetuses, see ei ole laias plaanis juhuslik. Kitsas plaanis võib see tunduda juhusena, aga laiemas plaanis läheb see meie kogemusmaailmas mingisse kindlasse kohta, sest see just näitab meile mingisuguse sammu teatavas suunas edasi.

Seda kõike ei saa aga käsitleda fikseeritud õpetusena. Kui keegi hakkab ütlema, et „Vaata, mina tean, et täna Jumal andis mulle täpselt teada ...“, siis hakkab vähemalt minus mõõdukas skepsis kohe tööle, sest sellisel juhul peaks olema vaieldamatuid tõendeid – võiks öelda, et „siis pead kõndima vee peal, kui nii väidad!“.

juhus 3HÄÄL KUULAJATE SEAST: „Mul on üks väga hea näide YouTube’ist, Steve Jobsi tervituskõne vist Massachusettsi tehnoloogiaülikoolis. Seal on põhiidee connecting dots, „ühendades punkte“. Ta jutustab oma eluloo, kuidas tal kõik läks hästi ja halvasti ja kuidas ta visati omaenda firmast välja ja kuidas ta lõpuks ikka Apple’i firmasse tagasi tuli ning sai selleks, kes ta oli. Siis ta selle kõneosa lõpus ütleb umbes nii: „Kui ma vaatan tagasi, siis ma näen, et kõik see polnud üldse mitte juhus. Kõik see, mis minuga juhtus – et ma läksin kalligraafiat õppima, mida mul polnud siis üldse vaja, aga pärast tegin ma sellelt põhjalt kogu Maci kujunduse – polnud juhus.“ Ta saab aru, et kõik see, mis on juhtunud, see tundub juhtumise hetkel meile juhuslik. Aga kui me vaatame tagasi, siis me näeme, et kõiges selles oli oma loogika ja kindel siht sees. Aga täna siin me ei näe seda. Alles hiljem me näeme, et oi mis kena muster siia on moodustunud, kõik on olnud väga loogiline ja teisiti ei saagi olla. Aga alguses seda ei näe.“

ARNE HIOB: „See on väga hästi öeldud.“

ALGNE KÜSIJA: „See on nagu mu sõber ikka ütleb, et iga asi omal ajal.“

JOBSI LOO RÄÄKINU ALGSELE KÜSIJALE: „See on sama asi, et kui sul täna juhtub suur õnnetus, kõik on must ja halb, siis sa alles kümne või 20 aasta pärast taipad, et oh kui hästi siis kõik läks ja et sul lihtsalt vedas, et selline jama juhtus. Ma toon lihtsa näite: sa armud praegu, 20-aastaselt ühte kaunitari, aga siis läheb jamaks. 20 aasta pärast näed teda ja mõtled: „Jumal tänatud, et ma tast lahti sain!“.“

ALGNE KÜSIJA: „Jah, see on nagu Sulev Nõmmik kunagi väitis, kui talt küsiti, et mida ta teeks teisiti, kui saaks uuesti alata – ta ei teeks mitte midagi teisiti.

JOBSI LOO RÄÄKINU: „See on nagu mingi skeem. Juhuseid polegi. Kui me proovime vaadata maailma Jumala pilguga, siis Jumala jaoks ei ole juhust olemas. Ei ole olemas nii, et Jumal vaatab: „Vaat mis nüüd juhtus!“ Meie oleme ise need pimedad kassipojad, kelle jaoks on maailm täis ootamatusi ja väljakutseid ja juhuseid.“

ALGNE KÜSIJA: „Millal Jumal naerab? Siis, kui inimene teeb plaane.“

ARNE HIOB: „Üks klassikaline näide siia juurde, mida mina lugesin esmalt Uku Masingult, aga olen hiljem ka mujalt lugenud: Jumal ei mõtle diskursiivselt, st distantsiliselt, loogiliselt, eemalt komponente ühendades. Diskursiivne tähendab loogilist abstraktset mõtlemist. Inimene vaatab distantsiga, diskursiivselt, ja teeb oma kombinatsioone. Jumal mõtleb intuitiivselt, Ta on Vaim (Jh 4:24). Ta on otsekui mingi lõputu intuitsioon.“

JOBSI LOO RÄÄKINU: „Meie näeme kõike justkui täht tähe järel, nagu sõnu raamatus. Jumal näeb kõike tervikuna.“