„Külvaja läks välja külvama. Muist seemet kukkus tee äärde, muist kivisele maale, muist ohakate sekka. Kuid muist langes rammusasse mulda ning andis vilja, mõni sada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet“ (Mt 13:3–8).
Kui 26–25 aastat tagasi olid meeletult suured ristitute ja leeritatute hulgad, siis sündis just nõnda. Muist langes ilusasse mulda ja kannab palju vilja.
Kui vaadata konkreetselt tollal Jaani koguduses leeris käinuid, siis nende hulgast on tulnud meie kiriku ülemkarjane ning mitmed tublid hingekarjased. Kaks nendest – Urmas Petti ja Marko Tiitus – on olnud aastaid Eesti Kiriku kolumnistid. Küll mul oli hea meel, kui nende lehelood trükiti ära. Tekst on sama, aga kontekst annab uue maitse.
Urmas Petti „Iga sekund on värav“, 2013 (130 lk), ja Marko Tiituse „Elusama elu poole“, 2014 (253 lk), on kaanest kaaneni õpetlikud ja vaimukad: „Heebreakeelne tegusõna pühade kirjadega tegelemise kohta tähendab tegelikult õppimist. Juut ei loe Piiblit, see pole juturaamat. Sellega on muuhulgas mõista antud, et õppimine küll algab lugemisoskusest, aga mitte igasugune lugemine ei loe“ (Petti, 110).
Sõnamängulised: „Mis saab siis, kui ajame omavahel segi meelelahutuse ja meeleparanduse? Ja kui kaugel on meelelahutusest meeleheide? Siin maksab meil imetleda emakeelsete terminite kujundlikkust: kui meel on lahutatud, katki läinud, tükkideks rebitud – mida muud siis temaga peale hakata kui ära heita, minema visata. Kes aga aitab kokku panna lahutatud meele, kes annab meeleheitel inimesele tagasi meelekindluse?“ (Tiitus, 85).
Kainelt realistlikud vaatlused maailmale teoloogi pilguga: „Inimlikkust napib igal ajal, isegi kirikus, mis siis veel usust rääkida. Iga tegu, kogu elu on justkui SMS-laen, võetud vanade võlgade „refinantseerimiseks““ (Petti, 11). Jah, „inimesed võisid kunagi ammustel aegadel olla just nagu koerad, isegi nagu lambad, kes igatsesid karjase järele, ent enam mitte. Nüüd tahavad kõik olla pigem muinasjutukassid, kanda trendika kaubamärgiga kaunistatud saapaid ja käia omapäi“ (Petti, 105).
Nendes raamatukestes on mingi sügav ja sümpaatne sarnasus. Intensiivselt elatud elus on iga sekund värav elusama elu poole. „Kui Jumal sai inimeseks ja elas meie keskel, siis mitte selleks, et pakkuda meile järjekordset „uut“ ja senisest paremat religiooni, poliitikat, eetikat, ühiskonda või kirikut, vaid selleks, et viia meid saladuse südamesse saladust vaatama. Jõulude ning kogu inimeseksolemise saladus on selles: vaata maailma iga päev nii, nagu oleks see esimene kord. Või viimane“ (Tiitus, 214).
Tõelised pärlid. Kahjuks ulatub sarnasus selleni, et neid endale muretseda on sama raske kui pärleid püüda. „Elusama elu poole“ kinkis mulle raamatu kujundaja, ent „Iga sekund on värav“ ei ole väljaspool Tartut saadav olnudki. Palusin autorilt, kes saatis mulle postiga.
