Koguduse lood

VAIMULIK VAADE LINNA- JA MAAKOGUDUSTELE

Kuna õpetaja URMAS NAGELIL on omast käest nüüd võtta võrdlusmoment Eesti põhja- ja lõunaosa suuremates ja väiksemates kogudustes teenimise kohta, siis on pealinlastel hea temaga selles kaasa mõelda.

OMA TRADITSIOONID ON KÕIKJAL

„Mul on olnud viimased poolteist kuud siin väga huvitav aeg – esimest korda on mul nüüd vaimulik tegevus Põhja-Eestis, ja veel Tallinnas. Ka senised kogemused on olnud väga erilised. Ligi kümme aastat sai elatud ja töötatud, vaimulikuks saadud ja sellena tegutsetud Hiiumaal ja tervelt 24 aastat Räpinas, mis on samuti väga erineva vaimuga maatükid.

Mis puudutab lõunapoolset osa, siis Lõuna-Eesti pappidel on nali, et eks meie pealinn on ju Riia. See on Liivimaa ja peapiiskopkond on sellega seotud. Seda öeldakse muidugi nalja pärast, kuigi oma ajalooline tõde leidub selleski. Nii et siit tõepoolest läheb Eesti pooleks. Kuivõrd erinevad on need pildid?

Kirikus on paljud asjad igal pool sarnased, aga siiski leidub nüansse. Võrumaal, kus ma teenisin, on suhteliselt suured kihelkonnakogudused, mis veel püsivad elus ja toimivad. Tõsi küll, me oleme kaotanud väga palju liikmeid, aga ikkagi on need olnud suured kogudused, kus on olnud traditsiooni keskmisest rohkem – nagu maaelus on kõik aeglasem ja alalhoidlikum. See on tähendanud ka alalhoidlikumas stiilis kirikuelu.

Pikka aega toimisid päris hästi perekondlikud traditsioonid. Vanaema ütles lapselapsele: „Nüüd sa saad 18 ja tuleb leeri minna.“ Lapselaps tihtipeale võttis seda kuulda. Tänapäeval on see suures osas kadunud ka sealpool, kuid ikkagi on säilinud traditsiooniline vaade kirikule, et see on midagi püha ja inimesele väga vajalik, isegi kui ta seal kunagi ei käi. Seda ma olen Võrumaal tundnud küll. Kahtlemata võtab muutuste tegemine seal mõnevõrra rohkem aega.“

KIRIKUÕPETAJA ROLL ULATUB MAAL KIRIKUSEINTE VAHELT KAUGEMALE

„Nagu meie kirikus ikka on – üsna palju sõltub vaimulikust, tema tunnetusest, teoloogilistest eelistustest ja arusaamadest. See tähendab, et ka kirikute pildid muutuvad. Võrumaal, Räpinas, Põlvas, ehk ka Pindis on olnud pürgimust rohkem kõrgkiriklikumale suunale, nendes kogudustes on olnud kasutusel uus käsiraamat. Urvaste, Rõngu, Rõuge ja Võru ja Vastseliina Võrumaa ja Põlvamaa poolel on viimasel paarikümnel aastal ka väike vahe tekkinud. Võrumaa-poolne ots on alalhoidlikum – seda nii jumalateenistuse korra kui ka vaimulike rüüde osas, seal on domineeriv nn agenda ja ka talaar. Põlvamaal võib rohkem näha albat ehk valget riietust ja kaasulat ja uue käsiraamatu ja talitusteraamatu pilti.

Kõige olulisem osa on maakogudustes see, et õpetaja roll on natuke suurem kui ainult kiriku sees. Tavaliselt hõlmab see päris aktiivset suhtlust kohaliku omavalitsusega, ja seda sugugi mitte ainult selles, et nad toetaksid kirikut – mida nad ka kindlasti teevad –, vaid vaimulikud on kaasatud ka inimeste probleemide lahendamisse. Mitmesugused nii riiklikud kui kohaliku tähtsusega tähtpäevad ja kultuurisündmused saavad tihtipeale üsna selges koosolemises tehtud. Sageli inimesed aktiivi poolt natuke ka kattuvad nii kirikus kui ühiskonnas laiemalt. Lisaks on väikeses kohas see, et „kõik siin kõiki tunnevad“. Ei taha seda Hando Runneli luuletust lõpetada, sest edasi läheb see nii, et „kõik siin kõiki tunnevad, vastamisi vannuvad“, aga ma ütleksin, et nii hull see olukord ikkagi ei ole.

See on märk, mida suuremas keskkonnas või linnas kohtab vähem, suhted toimivad seal teistmoodi. Maal oled sa vaimulikuna paratamatult mingite muude protsesside sees rohkem olemas ja nähtav.

Mis puudutab põhjaosa, mida ma olen põhjalikumalt studeerinud viimased poolteist kuud, siis see on nii lühike aeg, et saad vaid enam-vähem aru, kuhu oled sattunud: õpid õigest uksest käima ja natuke ka inimesi tundma – eriti aktiivi poolelt, kes on kiriku tegemistes rohkem nähtaval ja kellega on vaja igasuguste teenistuste või ka administratiivsete küsimuste puhul paratamatult suhelda. Nii et praegu on mul väga raske veel mingit üldistust teha, ja kuivõrd need üldistused paikagi peaksid.“

LINNAS SAAB MÄRGATA PALGALISTE ROHKUST

„Üks suur vahe, mis linna- ja maakoguduste vahel tekib, on töötegijate olemasolus ja arvukuses. Maakogudustes palgalised töötegijad kogudustes peaaegu puuduvad, peale õpetaja saab seal heal juhul sümboolset sissetulekut organist ja paremal juhul ka koorijuht. Nii et maal saab vaimulik toetuda ainult oma energiale ja vabatahtlike tööle.

Räpina koguduses, kust ma tulin, torkab vabatahtlike arv kindlasti silma, aga ikkagi on nii, et vaimulik jagab seal ülesandeid üksnes neile inimestele, kes teevad vabatahtlikku tööd. See tähendab paratamatult seda, et nad ei saa kogu aeg pühenduda, neil on omad elud, ametid, perekonnad, muud traditsioonid, millega nad on seotud.“

VAIMULIK TIIRUTAB MAAL KUI ORAV RATTAS

„Kui kirikut ja kogudust selle sees võtta organisatsioonina, siis on tööstiil ja töö organiseerimine seal hoopis midagi muud.

Väiksematel kogudustel ei ole ülesandeid võimalik palju jagada, väga palju sõltub seal vaimuliku enda prioriteetidest, annetest, oskustest. Paratamatult tähendab see ka seda, et mingid annid on ja mingeid pole – nagu inimestel ikka. Nendest asjadest ripub ehk maakogudus rohkem ära kui suured linnakogudused.

Lisaks on maal sageli raske leida professionaalseid inimesi tegevuste läbiviimiseks, olgu need siis tänapäeval moodsad projektikirjutajad või mingid muud majandusasjade ajajad – töötajate kompetents ja kompetentsete inimeste hulk on maal piiratum. See paneb maavaimuliku võib-olla rohkem ringlema nagu orav rattas. Vaja oleks sinna hüpata, toda, toda ja toda teha – isegi neid asju, mida ei oska, peaks justkui ka tegema. Kuidas keegi selle olukorra lahendab, sõltub õpetajast endast.“

KELL KÄIB LINNAS JA MAAL ERINEVALT

„Maa- ja linnakogudustes on kindlasti vahe ka osaduses. Maal õpib vaimulik kiiremini inimesi tundma, nad on temaga rohkem seotud, rohkem on tunda ühe vankri vedamist.

Kui võtame Võrumaa või kas või Hiiumaa, siis seal on omad traditsioonid täitsa olemas, kas või geograafilisest asukohast tingitult. Seal on inimestel rohkem aega. Kunagi ütles poetess ja prosaist Ave Alavainu hiidlaste kohta, et see on täiesti teine rass. Kell ju võib Hiiumaal olla, aga millises ajajaotuses see liigub ja mitu minutit mahub ühte tundi ... Eks „tee peal näeb“. Tõepoolest, aega on seal inimestel rohkem, suurt kiirust ei ole taga.

Külades toimib ka loomulik üksteise aitamine. Naaber peab naabril silma peal ja annab teada tolle muredest ja tervise olukorrast. Linnas on seda keerulisem teada saada. Ma olen vahel mõelnud selle peale, et kui ma teen Tallinna Jaani koguduses eestpalvet kellegi tervise pärast, siis Jumal teab, kui palju haigeid ja veelgi haigemaid inimesi samal ajal minu koguduses on, kellest ma mitte midagi ei tea, kellest keegi pole informeerinud ja kellest puudub igasugune ülevaade. Nii see on, küsimus pole selles, et keegi oleks süüdi, vaid suurtes linnakogudustes see lihtsalt on teistmoodi. See on see, mida vahel igatsed – et inimestel oleks rohkem võimalust kokku saada ja neil jaguks üksteisele rohkem aega. Võib-olla see ongi üks linna- ja maakoguduse suuremaid vahesid.“

„KÜLMETATUD ON ÜLE 30 AASTA KÜLL JA KÜLL“

„Teine pool on minu jaoks ka kindlasti olemas. Olles ise loomu poolest pigem linnapoiss, on minu jaoks loodus midagi sellist, kus aeg-ajalt on tore olla, aga siis tuleb sealt ka ära tulla – kogu aeg ka ei jaksa looduses olla. Kui ma sellest punktist vaatan, siis inimeste hulk, kellega vaimulik saab linnakoguduses koos künda, ja erinevad võimalused kuni kultuurielu mitmekesisuseni välja moodustavad selle teise poole.

Ka kirikute puhul paistab linnas rohkem välja töötamine ühes suures organisatsioonis, teada on see, kes mida teeb ja kus on tema tööülesanded. Kohati on see päris toetav. Olen väga pikalt olnud harjunud rohkem sellega, et „vaatame, mis täna saab ja mida me tegema hakkame“.

Nii et see on ka teine pool – kuni soojade kirikuteni välja, mis on mulle väga südamelähedane. Külmetatud on üle 30 aasta küll ja küll. Väike asi, aga mingil juhul ei saa öelda, et tühiasi. See on minu jaoks maal ja linnas erinev.“

IGAL AJAL ON OMA SÕNUM

„Kuid nagu ma alustasin – eks põhielu on kõigis kirikutes ja kogudustes seesama. Mitte kusagil ei saa öelda, et inimesi on liiga palju või et nad on liiga aktiivsed. Need asjad on suhteliselt sarnased ja ikka kipub olema nii, nagu evangeeliumis öeldakse, et üks kümnest tuleb tänama. Lihtsalt põhi või taustsüsteem on suures linnas teistsugune, aga ega inimeste pühendumusvõime ega uute kristlaste pealetuleku ehk misjonitööga ole kiidelda meil kellelgi. Kõik me tajume, et see põld on praegu väga suur ja siin mingit kiiret läbilööki teha on keeruline.

Aeg on praegu selline, et kõigepealt tuleb vastu pidada. See on hästi oluline. Jumal kingib igasuguseid aegu ja igal ajal on oma sõnum. Kui selles plaanis vaadata, siis on paljud rõõmud ja mured linna- ja maakogudustes üsna sarnased – nii lõunas kui põhjas. Kuid linnakultuur loob oma sootsiumi ja märgi, tausta, ning maakultuur oma ning põnevad on mõlemad. Ilma igasuguse kahtluseta on need mõlemad väga erilised. Vahel võib mõni jumalateenistus või koosolemine olla tohutult inspireeriv ja jõudu andev mõnes väikses mereäärses kabelis, samas võib suures kirikus tajuda suursugusust, rõõmu ja ülevust. Tallinna Jaani koguduses on inimeste hulk kahtlemata palju suurem kui ükskõik missuguses Eesti maakoguduses. Nii et kõik need asjad on väärtused ja teevad südame soojaks nii siis, kui ma mõtlen Räpinale, Emmastele, Käinale, Kassarile, kui ka siis, kui ma mõtlen Tallinna Jaani kogudusele või mõnele teisele suurele kogudusele Tallinnas, Tartus, Pärnus.“

 

(Foto: Heidi Tooming)

Kalender

E T K N R L P
1
4
7
8
10
11
15
18
21
22
24
28
29

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net