Sõna saab kauaaegne Jaani koguduse liige, praegune EELK Stockholmi koguduse õpetaja ja teoloogiadoktor Tiit Pädam.
Tutvumine
Me saime praost Soosaarega tuttavaks minu leeriskäimise ajal. Minu vanemad kuulusid tema pihtkonda. Nad olid koguduse liikmed ja olime siin ikka kirikus käinud. Aga lähem tutvus tekkis Albert Soosaarega just siis, kui ma leeris käisin 1976. aastal. Pärast seda me suhtlesime päris palju, kuni tema surmani. Ma sain tema juures väga heaks sõbraks ka ta poja Ennuga. Temaga ma suhtlesin palju rohkem. Aga kui ma Ennul külas käisin, siis sageli tuli ka isa vestlema ja mõnikord ema Adagi. Need suhted olid väga head.
Noorteõhtud
Mingil ajal hakkasime siin korraldama noorteõhtuid. Siin tegutses ka üks noortekoor. Aivi (Otsnik – toim) ja teised tegelesid sellega. Me jagasime ära, kes noorteõhtu eest vastutab. Reeglina oli praost Soosaar see, kes tegi mingi ettekande mõnel teemal, mis me olime välja valinud. Ja sageli valmistasid noored inimesed ka ise midagi ette.
Jutluste lindistuste ettemängimine
Siis me lindistasime tihti ka jutlusi, mis õpetaja Soosaar ja õpetaja Kuno Pajula pidasid, ja me käisime neid jutlusi inimestele kodudes ette mängimas. Aivi koordineeris seda tööd. Meil oli üsna suur kassetikogu ja magnetofon ning siis meid jagati ära, kes käib kelle juures. Mängisime jutlusi ette vanemate inimeste juures ning vahel ka rääkisime, laulsime ja palvetasime seal. Meil oli kirikus üks pisike ruum – kus praegugi on tehniline keskus – ja seal meil need kassetid ja magnetofonid seisid.
Piiblitunnid
Piiblitunde pidas Albert Soosaar regulaarselt. Algul pühapäevaõhtuti, aga siis ka neljapäeviti. Me kirjutasime neid üles ja pärast Aivi trükkis need ära, seejärel me köitsime need ja jagasime omavahel. Siis inimesed said pärast ka veel lugeda. Küllap paljudel on neid veel alles.
Praost Soosaare piiblitunni struktuur oli alati väga selge. Mäletan hästi, et alati, kui ma kirikusse tulin ja kui tal inimesi ees ei olnud, siis praost Soosaar istus siin laua taga ja kirjutas. Reeglina ta tõlkis endale ilmselt saksakeelsest tekstist mõnda jutluse perikoobi kommentaari. Ta luges pidevalt juurde ja sellest lähtuvalt kirjutas oma jutlused. Tal olid jutlused alati kaustikutesse või kladedesse üles kirjutatud. Need toodi pärast tema surma siia kirikusse.
Tal olid tõesti alati saksakeelsed raamatud ees. Nädala sees, kui tal väga palju tegemisi polnud, siis ta valmistas midagi ette ning töötas iseenda ja tekstidega, milles ta jutlusi pidas.
Piiblitunnid olid väga-väga ette valmistatud ja rahva seas soositud. Eks ta pidas piiblitunde aeg-ajalt ka konsistooriumis ja siis ma mingil hetkel puutusin nendega seal kokku. Tallinna praostkonna õpetajad käisid seal aeg-ajalt koos ja alati oli keegi ette valmistanud piiblitunni. Loeti ja arutati ühiselt kirjakohtade üle.
Kirikuelu
Ma olen lugenud mõningaid mälestusi, näiteks on neid kirjutanud üks tema sõpradest Burchard Lieberg. Soosaar suhtles baltisakslastega ja endiste õpetajatega, kes olid nüüd Saksamaal. Nendele väljendas ta suhteliselt suurt kriitikat selle kohta, mis Eestis toimus. Ühel hetkel oli tal kirikus väga suur võim käes ja võimul on alati selline omadus, et see muudab inimest ühel või teisel moel. Ma arvan, et sellest ei ole me keegi hoitud. Ei olnud praost Soosaar ega keegi teine. Ma arvan, et tal tekkis oma ametivendadega väga palju vastuolusid.
Kõrged nõudmised
Teisalt olid tema nõudmised vaimulikele väga kõrged – ka jutluste puhul. Siia kirikusse näiteks väga tihti ei tahtnudki ametivennad enam tulla. Olid ju kuulutus- ja palvenädalad, nii et igal õhtul oli mõni külalisõpetaja. Need olid igal aastal, nendeks taotleti eraldi luba volinikult ja need olid väga populaarsed.
Paljud vaimulikud kartsid siia tulla. Siin oli kaks põhjust. Üks oli see, et loomulikult sa pidid korralikult ette valmistama, õpetaja Soosaar oli teoloogiliselt väga kompetentne ja n-ö vana kooli esindaja. Tal oli väga selge, kuidas peaks jutlustama ja kirjakohaga ümber käima. Loomulikult ei jätnud ta seda enda teada, nii et peaaegu alati, kui mõni külalisjutlustaja oli jutluse lõpetanud, siis läks praost Soosaar veel kord kantslisse jutlustajat tänama ja rääkis siis ka, kuidas asjad teoloogiliselt on. Väga paljud tema ametivennad ei hinnanud seda. Nad ei tahtnud siia tulla, sest see, mida nad olid mõelnud ja öelnud, nagu rehitseti pärast üle.
Varasem periood
Tema varasemast perioodist kirikus ma eriti ei tea, ma olen sellest ainult kuulnud. Mulle rääkis sellest palju Jaan Kiivit juunior ja ka paljud teised on seda ühel või teisel moel teinud – need, kes olid temaga lähemalt või kaugemalt kokku puutunud. Tollal käisid vaimulikud üksteisega päris tihedalt läbi, nii et ka tema juures käis päris palju tema vaimulikest sõpru. Nüüd on see põlvkond kõik enam-vähem lahkunud, aga Hageri periood on küll see, mille kohta tasuks inimestelt veel küsida. See oli väga tähelepanuväärne ja oluline aeg. Ta poeg Enn kirjutab sellest natuke oma raamatus „Isa ja aeg“. Ma arvan, et veel on inimesi, kes seda mäletavad. Ma ei oska küll täpselt öelda, kes oleksid valmis sellest rääkima … Näiteks Toomas Paul loomulikult mäletab teda väga hästi.
Kriitikameelest ja mõjuvõimust
Albert Soosaar oli varem väga suur fotograafiahuviline, nii et ta on väga-väga palju pildistanud ja tema fotokogu on hästi suur. Ta käis kirikuid pildistamas ja sõitis ringi. Eks tal oli peapiiskop Jaan Kiivit seeniori ajal ka üsna suur mõjuvõim. Ta on teinud päris palju kiriku hooldaja tööd ka oma pastoritöö kõrvalt.
Praost Soosaar sõitis palju mööda Eestit ringi, ilmus pühapäeviti kirikusse ning pärast andis oma karmi hinnangu selle teenistuse läbiviimisele ja jutlusele. Mingil hetkel oli tal selleks ka peapiiskop Jaan Kiivit seeniori volitus. Praost Soosaar oli korralik teoloog ja ka Jaan Kiivit seenior oli väga korralik, rahvusvaheliselt tunnustatud teoloog.
Kui inimene on piisavalt tugev – nii nagu Jaan Kiivit seenior seda oli –, siis ta tihtipeale laseb materjale endale ette valmistada. Teatud perioodil valmistas talle põhjasid, jutluse tekste ning teoloogilisi analüüse ja kõnesid ette Albert Soosaar. Seal ei ilmunud mitte kunagi tema nimi, aga ta tegi seda oma missioonist. See on üks väga oluline ja ilus joon. Nad mõtlesid peapiiskop Jaan Kiivit seenioriga väga paljudes asjades ühteviisi. Mingil hetkel nende teed võib-olla nii tihedalt enam ei läinud kokku, aga igatahes ma tean, et see oli väga hea paarisrakend.
Ta oli ka väga kriitiline ja tegi õigustatud kriitikat väga paljudele inimestele.
Eluaegne koorem
Eks ta traagika oli kindlasti ka see, mis Ennuga juhtus. Ilmselt sellest inimene ei saagi päris üle. Sa küll lepid, aga mingil hetkel tunned, et see on koorem. Ta kandis seda koormat väga väärikalt. Ta kunagi rääkis mulle, mis juhtus. Siis ma sain aru, kui suur tragöödia see oli. Ta ise sai ka selles õnnetuses viga ja jäi lonkama, nii et ega ta ka ise sellest ei pääsenud. Need asjad on need, mida kunagi ei saa ära hoida. Aga ta kandis seda ilusti.
Soosaarte pere
Ma suhtlesin terve Soosaarte perega, nii nende tütre kui ka pojaga. Tütar Malle suri varem. Temagi oli hästi tore. Ta oli hästi-hästi hoolitsev ja kena inimene. Temas ei olnud kibestumust sees. Vahel oli Ennul mõningane kibestumus – tüdimus ja rumalus käisid talle närvidele. Aga Mallel olid teised huvid ja kibedust temas polnud.
Oli väga tore, et see perekond sai hästi tihti kokku. Kogu pere tuli kindlasti ka sünnipäevadeks alati kokku. Ma käisin päris tihti neil sünnipäevadel.
Minu ema rääkis, et ema Ada oli kunagi käinud ühes väga heas kodunduskoolis. See oli igal hetkel, ka rasketel aegadel näha, kui osav ja hoolitsev perenaine ta oli. Ta oli alati tagasihoidlik ja vaikne, aga heas mõttes kandis peret. Ma arvan, et ta pidi oma elus üsna palju vaeva nägema, aga ta jäi kuni elu lõpuni hästi tasaseks ja toredaks. Ma mäletan teda väga hästi.
Kui Soosaarte juurde läksid, siis oli alati laud kaetud. Ema Ada oli alati katnud laua, teinud kohvi valmis ja pannud mingid küpsetised söömiseks. Nii et kui sa läksid praost Soosaare juurde, siis sulle alati pakuti kõigepealt kohvi ja kohvilauas siis vesteldi. Enn jätkas seda traditsiooni. Tal oli ka alati kõik enne valmis tehtud ja sa tundsid seal, et olid oodatud.
Nad hoolisid väga inimesest, kes tuli. Inimene tundis, et ta on külaline ja pererahval on temast hea meel.
Kodu
Albert Soosaar oli mees, kes kandis ka kodus lipsu ja ülikonda. Ta oli härrasmehena alati lipsuga ja valges särgis. Nende kodus kingades ei käidud. Neil oli väga suur tuhvlite kollektsioon ja igaüks leidis sealt omale sobivad.
Kui me Ennuga käisime kuskil väljas või ratastooliga sõitmas, siis pärast me alati tegime ratastooli rattad niiske lapiga puhtaks. Nende kodu oli hästi korras ja hästi hoitud, aga samas väga sõbralik, sinna oli alati väga tore minna.
Praost Soosaare olemus
Ta oli meeldiv. Loomulikult ta esitas inimestele, vähemalt teoloogidele ja mõtlejatele, kõrgeid nõudmisi. Ta hindas neid peale isikuomaduste ka nende intellektuaalsete omaduste järgi. Emotsionaalne sõbralikkus oli temas kindlasti olemas, aga ta ei lasknud seda alati välja paista. Ta oli meeldiv, sõbralik ja tore, aga tõsine inimene. Hästi suurte huvidega ka teistes valdkondades. Ta luges väga palju.
Igal juhul oli ta hästi haritud – tõeline Eesti-aegne haritlane, kes orienteerub klassikalises kirjanduses, maailmakirjanduses ja muusikas. Sel ajal, kui Soosaar oli siin, kanti kirikus ette ka suurvorme ja ta toetas seda. Neil keerulistel aegadel oli väga keeruline koosseisud kokku saada. Kanti ette oratooriume, väga palju selliseid teoseid, mis nõudsid koore, soliste ja instrumentaliste. Mulle on jäänud mulje, et ta oli hästi toetav sellistes asjades.
Me rääkisime temaga palju Eesti ajaloost, just vabariigist. Ta oli lugenud ka väliseesti kirjanikke, kes siin olid põlu all. Tal olid need asjad käes. Kui nad Magdaleena tänavalt Mustamäele kolisid, siis rääkisime kirjandusest rohkem, sel ajal oli ta Jaani kirikust juba eemale jäänud. Ma laenasin talt raamatuid. Tal oli just neid raamatuid, mida muidu ei sattunud lugema. Tänu oma saksa sõpradele oli tal asju, mida muidu ei saanud kätte.
Kui Albert Soosaar suri, siis Enn jagas väga paljud raamatud ära. Ta jättis endale ühe minu meelest väga korralikult tehtud valiku ja andis ülejäänud ära. Siin kirikus käisid väga paljud vaimulikud ja valisid endale raamatuid välja. Enn andis neid ka Usuteaduse Instituudi raamatukogule jm. Ta jättis omale vaid teatmeteosed, saksa teoloogiat ta alles ei jätnud. Albert Soosaar tegeles ikka põhiliselt saksa mõtteloo ja saksa keeleruumiga, see oli talle väga lähedane. Aga ta oskas ka teisi keeli. Peale saksa keele kindlasti inglise ja vene keelt, aga loomulikult oskas ta vana kooli inimesena ka kõiki Piibli keeli: heebrea, kreeka ja ladina. Mida veel, seda ma ei tea öelda.
Teoloogilisest kirjandusest ma temaga väga palju ei rääkinud, sest ma ei olnud talle võrdne partner. Ma hakkasin teoloogiat palju hiljem õppima. Ma vaatasin järele, et kunagi Soosaar andis mulle isegi soovituse minna teoloogiat õppima. Aga mind ei võetud Usuteaduse Instituuti. Tollane peapiiskop Edgar Hark, kes oli ühtlasi ka rektor, ütles lihtsalt, et ta ei saa mind võtta, mul oli olnud igasuguseid pahandusi võimudega … Hark ütles, et heal juhul võin käia koolis vabakuulajana. Nii et see Soosaare soovitus ei töötanud. Aga see on mul alles.
Albert Soosaares oli soojus ja heainimlik joon alati olemas. Ma ei olnud talle mingilgi moel võrdväärne partner või jutukaaslane, aga teda huvitas, kui ma töötasin kirikuvalitsuses. Teda alati väga huvitas kirikuelu, heas mõttes. Ta muretses Eesti kiriku ja loomulikult Jaani koguduse pärast. Ta tegi oma mõtteis läbi kogu Eesti kiriku käekäiku. Ta muretses ja püüdis jõudumööda kaasa aidata. Mingil hetkel ta loomulikult tundis, et ta ei saa enam. Teine koguduse õpetaja oli siin Kuno Pajula ja neil olid praktiliselt kõigest väga erinevad arusaamad. Kui Pajula sai peapiiskopiks, eks siis Soosaar muretses Eesti kiriku käekäigu pärast edasi.
Opositsioonis olek
Küllap temas oli ka kibestumust, minu arust oli. Väga palju häiris teda vaimulike haridustaseme langus ja võimetus intellektuaalselt end ühiskonnas või ka väiksemates kogudustes maksma panna. See, kuidas ja kuhu pandi koguduseõpetajaid ametisse … Eks tal olid omad seisukohad. Lihtsalt tema arvates mõni sobis, mõni ei sobinud. Kes sobis, seda mõnikord jälle ei pandud sinna ametisse, mis Soosaare meelest oleks pidanud olema. Opositsioonil on alati omamoodi tõde, mida ta püüab kas rakendada või vähemalt enda jaoks selgeks mõelda. Ma arvan, et Soosaar oli väga palju aastakümneid kirikuvalitsusega teatavas mõttes opositsioonis. Ja opositsioon loomulikult teadis, kuidas peaks tegema.
Soosaar oli pettunud, aga hoolis kirikust väga.
Eesti elu muutused
Ta läks nendega kaasa, aga eks ta oli siis juba üsna vana. Ta jälgis väga huviga neid arenguid ja vaatas kogu aeg uudiseid. Tihtipeale vaatas ta neid koos Ennuga. Neil Ennuga olid ka väga erinevad arusaamad elust ja sellest, kuidas üks või teine asi võiks edasi minna. Ennuga me rääkisime näiteks Harju tänava taastamisest – kas see tuleks taastada … Hästi palju oli teemasid ja Enn ju kirjutas ühiskonna probleemidest väga palju. Isaga nad ei olnud päris samal liinil, nad mõtlesid erinevalt. Aga mõlemad oskasid argumenteerida oma seisukohti. Tihtipeale praost Soosaar hilisemalt loobus vaidlemast ja hoidis end tagasi.
Tolle aja Jaani kirik
Jaani kirik sai Soosaare ajal omamoodi hea kuulsuse. See oli täiesti erineva meelsusega kui siit paarsada meetrit eemal asuv Kaarli kirik. Ja ka kogudus oli täiesti erinev. See oli aeg, kus rahvas hakkas tasapisi jälle oma kirikus käima. Ma arvan, et see on väga seotud ka sellega, kuidas õpetajad on ja kui pühendunult nad oma tööd teevad. Jaani kirik on selles mõttes olnud väga hea kirik.
Albert Soosaar kirikuõpetajana
Ta oli väga hea kogemuse ja kooliga ning mõjus hästi kindlana. Mul on hästi meelde jäänud ülestõusmispühade hommikute kella seitsmesed jumalateenistused. Nüüd on vist jälle hakatud neid tegema, vahepeal neid ei olnud. Minule need hästi meeldisid. Kõik inimesed, kes tulid pühapäeva hommikul rongiga, olid kristlased, kes läksid kirikutesse – hommikused teenistused olid siis paaris kirikus. Soosaar oli üks nendest, kes arvas, et sel ajal peab kindlasti teenistus olema. See on vana, Eesti-aegne traditsioon. Siis mängisid pasunamehed Beethoveni hümni „Kõik taevad laulvad“ kella seitsme ajal kirikutornist. Nüüd mängitakse seda kirikus sees.
Soosaar hoolis ja andis inimestele kindlustunnet. Inimesed käisid palju ta juures vestlemas, aga sõprusringkond ei olnud tal minu teada väga suur, ta suhtles rohkem oma sugulastega ja baltisaksa aadliga.
