Õp Albert Soosaare teoloogilisi vaateid avab oma meenutustes teoloogiadoktor Randar Tasmuth.

Kokkupuude

„Puutusin magister Albert Soosaarega kokku nii pühapäeviti kirikupingis istudes kui ka omaaegsetel iga kuu esimese pühapäeva õhtuti peetud niinimetatud noorteõhtutel. Neid kogunemisi peeti nii praeguses kantseleiruumis kui ka põhjatiivas. Noorteõhtute nimetus viitas sellele, et õhtuid valmistasid ette erinevad nooremate inimeste grupid, olgu siis Jaani kirikust, Usuteaduse Instituudi õppekoorist, Hagerist, Rannamõisast või mujalt. Olin aeg-ajalt mõne teema ettevalmistaja ja kõneleja, grupi ülejäänud liikmed aitasid sisustada õhtu teisi osi, eriti muusikat.“

Teoloogilised seisukohad

„Albert Soosaare teoloogilised seisukohad tulid esile nii peajumalateenistustel kirikukantslis kui ka piiblitunnis. Raamistavalt võib öelda, et ta esindas luterliku ortodoksia seda suunda, mis ammutas oma teoloogilise koolituse 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi esimese poole saksa teoloogidelt. Soosaar jätkas tutvumist ka uuema teoloogilise kirjandusega nii saksa kui ka inglise keeles, kuid jutlustes esinevate viidete kaudu kumas läbi siiski just saksa klassika. See kindlustas ka jutluste tugeva piibelliku aluspõhja, mis oli loomult konservatiivne. Osa jutluse ajast kasutas ta ära ajaloolise ja usulise tagapõhja selgitamiseks nii Vana kui ka Uue Testamendi teemadel.

Jutlustamine oli tal selgitav ja rahulik. Küll tuli ette seda, et pärast külalisõpetaja jutlust läks ta kohaliku õpetajana kantslisse, tänas ja kommenteeris jutluse aluseks olnud kirjakoha veel omapoolseid vaatenurki lisades üle.

Esmajoones pidas ta oluliseks hoida kinni luterlikust õigeksmõistuõpetusest, mis rajaneb üksnes armust tehtaval Jumala-poolsel teol inimese suhtes. Sellega käivad kaasas luterliku õigeksmõistuõpetuse juurde kuuluvad aspektid inimese jaoks: õigeks mõistetakse üksnes usu alusel, üksnes pühakirja põhjal ja üksnes Kristuse kaudu. Jutlustes ja piiblitundides püüdis Albert Soosaar tuua sellele põhimõttele tõendusmaterjali peale Pauluse kirjade ja evangeeliumide võimaluse korral ka psalmidest ja mõnest teisest Vana Testamendi isikutest jutustavast tekstist.

Teiseks nimetan luterliku ristimis- ja armulauaõpetuse õigsuse toonitamist, kolmandaks õige ristiinimese vagaduselu tähtsuse meeldetuletamist.“

Vaated oikumeenilistele kontaktidele

„Albert Soosaar oli vastutulelik, kui tuli ette oikumeenilisi kontakte ja eri koguduste liikmete omavahelist läbikäimist, ent ta tegi alati selget vahet õpetuslikes asjades. Ta ei pidanud õigeks ebamääraseid õpetuslikke kompromisse lahkuskudega või kombineeritud usulisuste moodustamist, millel puudus teoloogiline täpsus – mõõdupuuks oli kindlasti luterlik ortodoksia. Viimasest tulenevaid seisukohti püüdis ta ikka kannatlikult selgitada ja vastas meelsasti küsimustele. Sellest õpetamise soovist tulenevalt selgitas ta alati üle ka kuu esimestel õhtutel nooremate ilmikute poolt peetud ettekanded, pannes nendele nii-öelda punkti.“

Traditsiooniline kuulutus

„Albert Soosaare kõnemaneer oli õpetav. Ta lähtus alati Piibli tekstist, selgitas seda ega valgunud laiali. Jutluse või piiblitunni teises osas tõi ta esile kirjakoha selgitusele toetuvad võimalikud rakendused ja hingehoidlikud järeldused, mis toetasid koguduse liikme argipäevast elu. Ta ei pööranud tähelepanu praegusel ajal sageli rõhutatavale niinimetatud kontekstuaalsusele ega kaldunud päevakajaliste sündmuste kommenteerimisse. Ta ei riivanud ka poliitilisi nähtusi. Tema kõnedes kasutatud näited olid pigem teaduslikud, üldajaloolised ja kultuuriloolised ning seal oli harva niisugust materjali, mis võiks kiiresti vananeda. Tema poolt jutlustatav usulisus püsis traditsioonilise kuulutuse raamides ja ammutas sealt toitu. Seda toitu ta ka jagas.“