Vaimulikud vastavad

Leer

Küsimustele vastab õpetaja Jaan Tammsalu.

Mis on leer ja leeritamine? Mida tähendab konfirmatsioon, konfirmeerimine?

leeripiltHeal lapsel mitu nime. Leer, leeritamine, konfirmatsioon, konfirmeerimine. Confirm – „kinnitamine“ ütleb selgelt ära, et konfirmeerimisel midagi kinnitatakse. Kindlasti mitte ristimist, sest oleks küll imelik, kui inimene hakkaks Jumala tegu kinnitama. Ristimine on kehtiv ilma igasuguse kinnitamiseta ega vaja mingit inimesepoolset lisandust. Küll aga on väga paljud suured kirikud lahendanud leeriga selle küsimuse, kuidas täita Jeesuse käsku „Minge ja tehke minu jüngriteks kõik rahvad, neid ristides ja neid õpetades“. Kuidas väikese lapse puhul see välja näeks – kui ta alles imik on? Kuidas sa teda õpetaksid? Vastus on see, et leeriinstitutsiooni abil ehk leeritulekuga inimene, kes on väikese lapsena ristitud, tuleb ja kinnitab oma usku, kinnitab, et ta tahab elada ristiinimesena. See on tahte väljendamine ja selle kinnitamine. Sisuliselt kinnitab seda leeriskäija apostellikku usutunnistust lugedes ja vastates mõnedele küsimustele jaatavalt, mis puudutavad usku sellesse, mida Piibel kirjutab: usku lunastusse.

Miks on vaja leeritamist?

Leeritamist ei ole Piiblist võimalik leida, otsi, kui palju tahes. Küll aga on sõnad „konfirmatsioon“, „kinnitamine“, „leeriõpetus“ sel viisil kirikute poolt kord välja mõeldud, et täita paremini Jeesuse käsku – just laste ristimisest lähtudes. Kui me ristime täiskasvanuid, siis võiks sisuliselt leeritamise ka ära jätta ja inimene lihtsalt kinnitab ristimisel, et ta tahab ristiinimesena elada. Aga kuna me ristime ja leeritame väga erinevas vanuses inimesi ja leeriõnnistusele tulevad tõesti 14–94-aastased inimesed, siis viiakse nad ristimises n-ö ühele tasemele enne leeriõnnistust. Inimene tuleb leeri ja see, kas ta on ristitud või ristimata, ei oma tähtsust. Nädal või päev enne leeritamist kõik need ristitakse, kes ei ole ristitud, ja siis kinnitavad nad leeritamisel kõik koos, et nad tahavad ristiinimesena elada.

Leeritamist ongi vaja just selleks, et inimesed võtaksid omaks need põhimõtted, mida kirik peab ristiusu juures olulisimateks, ja kinnitavad, et nad tahavad nende järgi elada.

Mida tuleks enne leeri omale teadvustada, mis tuleks enda jaoks selgeks mõelda?

Endale tuleks selgeks mõelda see, miks siia leeri tullakse. Mis on minu motiiv? Mida ma otsin siit kirikust, kus on minu vanavanemad, vanavanavanemad leeris käinud? Miks ma peaksin leeri tulema, kui peaaegu kõik minu eelnevad põlved on siin leeris käinud, ainult nõukogude ajal ei käidud? Siis saad aru, kuidas inimeste teele tollel vahepealsel ajal takistusi veeretati ja kuidas neid ähvardati. Kui leiaks selle üles, kuidas oma juurte juurde tagasi minna, siis küllap huvid ja hingerahu leidmine tekivad juba leeris endas. Tasakaalu leidmine selles tasakaalutus maailmas.

Mida ei saa teha ilma leeritamata?

Loomulikult on ka mulle õhtul helistatud, et „Siin isamees. Mõtleme noorpaariga praegu, et äkki käiks kirikust KA läbi“. Ma olen öelnud, et „Käige läbi“, aga nemad vastavad: „Ei, tahaks, et te ka tuleksite ja nad laulataksite.“ Kui ma küsin, et kas nad on ristitud-leeritatud, siis öeldakse, et ei ole, aga „Teeme selle ka ära“. Selliseid pakkumisi on ikka olnud.

Näiteks laulatada ei saa ilma leeritamata. Kui on tegemist luterlastega, siis nad peavad mõlemad olema leeritatud. Kui üks on luterlane ja teine näiteks baptist või mõnest teisest konfessioonist, kus leeritamist kui sellist ei ole ja on midagi muud selle asemel, siis sellelt teiselt me ei nõua mingit leeriskäimist ega koguduse või konfessiooni vahetamist. Aga kahest vähemalt üks on ju alati luterlane ja tema puhul me nõuame seda, et ta oleks ristitud ja leeritatud.

Ilma leeritamata ei saa ka oma last ristida ega ka ristivanemaks hakata.

Kas kohe kuidagi ei saa?

Sellise torkiva küsimuse peale vastaks, et paistab, justkui kuskil ikka saab ka. Ja meie kirikus saab näiteks vahel ka avansina. See tähendab seda, et kui ristivanem lubab, et ta läheb sügisel leeri, siis suvel võib ta ka ristivanem olla ilma leeritamata, aga ta peab oma kohustuse tagantjärele täitma ja seda üsna kiiresti, mitte nii, et „Ma kunagi, kui ma pensionile jään, lähen“. Aga võib-olla sa ei jäägi pensionile ...

Leeritamine annab õiguse olla ristivanemaks. Kui sa ristimisel tõotad aidata last kristlikult kasvatada, siis kuidas sa saaksid seda teha, kui sa ei tea põhiasju ega ole leerist läbi saanud ...

Võib öelda, et omal ajal oli leeritamine selgelt preventiivne asi. Kui kaks inimest tahtsid end laulatada ja üks neist polnud leerist läbi saanud, siis neil ei lastud laulatada. See tähendab, et neil ei lastud tekitada uusi järeltulijaid, kes ei saa isegi Meie Isa palvet pähe õpitud. Tänapäeval võib öelda, et see oleks ilmne diskrimineerimine, aga omal ajal see natuke aitas ühiskonda korras hoida.

Kas täiskasvanul on võimalik end ristida lasta ilma leeris käimata?

Täiskasvanut on võimalik ristida ilma, et oleks leeris käinud. Näiteks hädaristimine on midagi sellist, mida võib teha juhul, kui öeldakse, et täiskasvanu on kohe-kohe suremas ja tal on mingi selline haigus, et kohe läheb. Siis me loomulikult ei nõua, et ta leeri ikkagi läbi käiks.

Mis õigused ja kohustused leeriskäik annab inimesele?

Õigustest juba rääkisime: leeritamine annab õiguse oma abielu laulatada, ristivanemaks olla, oma lapsi ristida. Vanasti andis leeritamine veel ühe õiguse, mis nüüd on muudetud või õigemini laiendatud ristitutele – see on õigus armulaual käia. Väga mitmeid sajandeid oli luterlikus kirikus leeritamine see piir, kust edasi sai käia ka armulaual. Kui sind leeritati, siis kaasnes sellega esimene armulaud. Nüüd on mindud teiste suurte kirikute sabas selleni, et kui laps teab armulaua tähendust ja vanem lubab talle armulauda jagada, siis me oleme vaimulikena kohustatud talle seda andma.

Aga kohustused ... Inimene lubab leeriõnnistusel elada ristiinimesena ja selleks, et ta seda jaksaks, käia ka jumalateenistustel, osa saada armulauast jne. Nii et kohustus on see, et sa täidad oma leeritõotust, aeg-ajalt satud kirikusse jumalateenistustele, armulauale ja ka pihile jne. Kui ma mõtlen seejuures Jaani kiriku umbes 12 500 arvutis olevale liikmele ja sellele, kui paljud nendest kirikus käivad või kui paljud pole aastakümneid armulaual käinud, siis paistab, et nad ei mäleta oma antud tõotust.

Muide, ma tegin kunagi diplomitöö, kus ma olen küsinud ühe koguduse liikmetelt kümme aastat pärast nende leeritamist, et mida nad mäletavad sellest tõotusest, ja nad ei teadnud midagi. 95% arvas, et nad peavad kenad inimesed olema ja korralikult käituma. Me võime rääkida, mida tahes, kuid enamik leeritatud inimesi ei tea, et nad on tõotanud elada ristiinimestena, jumalateenistustel osaleda ja armulauda vastu võtta.

Mis aegadest saati on inimesi leeritatud?

Ma arvan, et inimesi on leeritatud vähemalt 17 sajandit – ka katoliku kirik on ju seda teinud. Seni teada olevalt võttis mõiste confirmatio esmakordselt kasutusele Faustus Riezist umbes 450. aastal oma nelipühajutluses, kus ta andis talitusele ka teoloogilise põhjenduse, öeldes: „Ristimises me sündisime uuesti elule, pärast ristimist meid kinnitati (konfirmeeriti) võitluseks, ristimises meid pesti, hiljem meid tugevdati.“ Eestikeelne sõna „leer“ tuleneb saksakeelsest sõnast Lehre – „õpetamine“. Katoliku kirikus on leeritamisaeg 12. eluaastal, luterlikus kirikus on alumine vanusepiir olnud vahemikus 14–18 eluaastat, üldiselt aga leeritatakse EELK-s ja ka meie kirikus inimesi vanuses 14–94.

Kes end leerikursusel kõige mugavamini tunnevad?

Mugavus sõltub sinu enda eelnevatest hoiakutest. Jaani kiriku leeris paistab, et seal tunnevad end mugavalt nii 14- kui ka 94-aastased ning olen näinud, kuidas 86-aastane leerilaagris KÕIGEST osa võtab, mis me seal teeme. Olen näinud ka seda, kuidas 18-aastane noormees istub esialgu nurgas ega taha mingil juhul midagi kaasa teha, aga lõpuks sulab nii üles, et on igal pühapäeval kirikus. Kõik see sõltub inimese sees olevatest asjadest: mida talle kodus on õpetatud, kas tema üle irvitatakse sõprade hulgas, kui ta ütleb, et ta leeris käib. Taustsüsteemid mängivad väga palju kaasa, me oleme väga palju mõjutatavad.

Mis on leerikursuse eesmärk?

Leerikursuse eesmärk on tutvustada kristluse põhialuseid, anda inimesele teavet selle kohta, mille peale ta ütleb leeriõnnistusel: „Mina usun ...“ Eesmärk on tutvustada usutunnistust, mida ta loeb siis kui oma usutunnistust. Meil õpetab seda tavaliselt Arne Hiob. Lisaks seletan mina lahti kümmet käsku ning koos Eve Kruusiga Meie Isa palvet ja palvetamist üleüldse. Räägime Piiblist, jumalateenistuse korrast, ristimisest, leeritamisest, armulauast, laulatusest, kiriku ajaloost, kirikuaastast jne. Organistid tutvustavad oreleid.

Mis põhjustel inimesed leerikursusele tulevad?

Motiivid on ääretult erinevad. Mulle väga meeldib üks mõte Toomas Pauli raamatust „Maise matka poolel teel“, mis on viimased aastad olnud meie kirikus leeriõpikuks. Seal ta ütleb, et olgu inimese motiiv milline tahes, siis lõpuks on selle taga ikkagi Jumala kutse. Ma olen pidevalt näinud, et see tundubki nii olevat. Sageli tulevad inimesed algul kõige naljakamate või kummalisemate motiividega, öeldes umbes sedasi, et naine sunnib leeri tulema, sest ei ole kohe kuidagi ilma laulatuseta nõus talle abikaasaks hakkama, vms. Lõpuks tuleb välja, et naise jaoks on laulatus ilus valge kleit ja pidulik sündmus, aga viimaks on seesama mees igal pühapäeval kirikupingis ja naine hoiab pead kahe käega kinni ning mõtleb, et mees hakkab nüüd päris hulluks minema. See, kuidas inimesed muutuvad leeriaja jooksul ja kuidas alguses pealispinnalisena tunduvad motiivid võivad muutuda äkki hoopis tõsisemateks ja inimese sees murdub midagi sõna kõige paremas mõttes, see on ime, mida ma leeris olijates pidevalt näen.

Kui rääkida välistest motiividest, siis võib inimene näiteks tulla ja öelda, et ta on kogu aeg uskunud, aga tahab nüüd need asjad vormistada – lapsena ei ole teda ristitud, aga tema on kogu aeg tahtnud ristitud saada ja nüüd täiskasvanuna teebki need asjad korda. Kuni selleni välja, et keegi soovib saada laulatatud, kedagi on kutsutud ristivanemaks jne – seinast seina motiivid. Mõned neist on välja mõeldud, teised aga väga sügavad. Vahel muidugi selgub ka see, et kuigi inimene kirjeldab oma motiivi väga sügavuti, siis lõpuks on seal taga ikkagi vaid sõnad ja ei muud. Samas teine, kes lihtsalt mühatab, et „Ah, pean siin käima!“, võib olla teisel hetkel „sees mis sees“. Nii et ma hoiatan teid: kui te tulete Jaani kirikusse leeri, siis võib juhtuda, et te hakkate muutuma, teie motiivid ja kogu elu võivad hakata muutuma. Leeritulek on ohtlik asi. Mõtelge enne järele, kui seda teete.

Kui inimene on ristitud mõnes teises konfessioonis, aga ta soovib saada luterlikult leeritatud, mida tal tuleb siis teha?

Tuleb leeri tulla. Üle teda ei ristita. EELK tunnustab kõikide olulisemate kirikute ristimist. Kui tegemist on väikese kogukonnaga, kes ennast ka kristlasteks peavad ja kirikuks nimetavad, siis me natuke uurime, mida nad seal tegelikult õpetavad. Seal võib vahel olla koguni nii, et mõni koguduseliige on vaimuliku peale pahandanud ja ärkab siis hommikul üles otsusega teha oma kirik, kus ta hakkab kohe vaimulikuks ja nädala pärast piiskopiks ja ülejärgmisel nädalal kardinaliks ning hakkab siis preestreid pühitsema. Nende suhtes me oleme ettevaatlikud ja tahaksime teada, kuidas nad ristivad – kas iseenda nimesse või Kolmainu Jumala nimesse. Aga kõikide suuremate konfessioonide puhul me tunnustame nende ristimist ja inimest ei ristita siis üle, küll aga tuleb leeris käia ja saada selgeks luterluse põhialused. Siinjuures ei nimeta ma kristlikuks konfessiooniks Jehoova tunnistajaid.

Kas leeris võib käia välismaal?

Jah, ma käin neli korda aastas Brüsselis jumalateenistusi ja leeritunde pidamas. Need on väga väsitavad kuuetunnised leerilaupäevad. Peame tunde leerilaste kodudes. Koos lõunasöögiga. Pühapäeval enne teenistust ka ja teenistustel tuleb käia. Ülejäänud ajal loetakse Toomas Pauli „Maise matka poolel teel“ läbi ja kuulatakse ära need raadio leeritunnid, mida oleme Urmas Viilmaga omal ajal teinud ja mis on Pereraadio arhiivis üleval. Ühel hetkel on seal küll järsk lõige ja katkestamine, osad jäid tegemata. Aga kõik need paarkümmend, mis said tehtud, on seal üleval ja võib rahulikult kuulata neid. Mul on praegu üks leeris käiv inimene Jaapanis ja tema kuulab just neid leeritunde. Kaks inimest on Londonis ning said siin hiljuti leeritatud ja laulatatud. Inimesed loevad, kuulavad, esitavad mulle küsimusi ja siis tulevad pärast neli-viis korda minu juurde oma küsimustega. Siis esitan juba mina neile küsimusi, nad teevad oma leeritestid ära ja nii see toimib.

Kas Jaani kiriku leerikursustel on lapsed-noored ja täiskasvanud üheskoos või on noortele eraldi leerikursused?

Jaani kirikus on kaks korda tehtud noorte leeri. Esimene kord enam-vähem õnnestus, kuna tegija oli särasilmne norra noormees, kes oli suurepärane magnet noortele inimestele. Ta lubas nad ka Norrasse laagrisse viia ja siis nad pidasid terve aasta siin leerikursustel vapralt vastu ja tegid igasuguseid tükke siin – väga põnev leerikursus oli nendele välja mõeldud. Siis püüdis üks eesti särasilmne noor õpetaja ka seda teha, aga see kursus lagunes laiali: alustas 12 ja lõpetas vist kaks. Pärast seda oleme lõpetanud igasuguse inimeste klassifitseerimise vanuse, soo või kulmutüübi järgi. Kirik on perekond, kogudus on perekond. Me ei korralda pärast neile eraldi üritusi. Meil on küll jah Tooma missad, mis on kogupereteenistused, aga kus käib peaasjalikult noorem seltskond koos, kuid igapühapäevaselt meil ei ole kl 10 „penskarite teenistus“ ja kl 12 „teenager’ite jumalateenistus“. Me kasvatame kõik algusest peale kokku ja see töötab suurepäraselt, inimesed 15–90 võivad olla edukalt koos ja üksteist täiendada. Neil on nii palju vastastikku anda, et kui me nad eraldi lõikaksime, siis minu meelest oleks see absurdsus. Osad saavad sellega hakkama, meie siin Jaani kirikus ei saa.

Mis on täiskasvanuna leerikursusele tulijate peamised hirmud? Mida kardetakse?

Ma vestlen peaaegu kõigi leerilastega ligi tund aega ja ma olen siis ka küsinud neid hirme. Ma lasen neil kirjutada ka mõtiskluse „Eile nägin ma kirikut“ ja sealt ma loen ka tihtipeale neid hirme välja. Hirmud on pärit kahest allikast. Esiteks on isiklik kogemus mõne kirikutalituse või jumalateenistusega, mis on tundunud õõvastav. Õõva selgituseks räägitakse mingist poolkatkisest orelist, mis oli matnud lauljate hääled, või külmast ja niiskest kirikust või mingist matusetalitusest, mis oli inimese meelest kohutav – aga kohutav oli tegelikult see, et noor inimene oli vastu puud surnuks sõitnud ja siis tema matus on paratamatult väga raske nendele, kes temast väga on hoolinud. Mingid negatiivsed kogemused vaimulikega. Ja teine on selline kuuldud-õpitud hoiak „me teame täpselt, mis seal kirikus on“: pannakse, ahjuroop käes, nurka hernestele põlvili palvetama vms. Kuskilt „Wikmani poistest“, „Kevadest“, „Villu võitlustest“ või „Viimsest reliikviast“ tulnud näiteid võtavad inimesed kui oma isiklikke kogemusi. Nad teavad TÄPSELT, et siin hakkab kindlasti olema ajupesu, voolab mingi monotoonne tekst, mida keegi loeb ette mingist iganenud ja hallitavast raamatust, millel ei ole tänapäeva eluga mitte mingit pistmist. Ja siis äkitselt on mingisugune kena alguskitarriga „Annie’s Song“, kus ei ole ühtegi sõna Jumalast. Ei pandagi kohe põlvitama ega palvetama ja on hoopis mingi muu asi, mis sobib inimesele väga hästi.

Hirmud on erinevad ja tundub nii, et kõik need kartused, millega on tuldud, on esimese kolme tunniga maas. Siis tekivad uued hirmud – „Äkki poiss hakkabki usklikuks ja mis ma temaga siis teen!“. Nagu üks naine ütles ühele isale, kes võttis oma poja leeri kaasa: „Mu esimene mees läks joodikuks, see hakkab usklikuks minema.“

Täiskasvanuna enda ristida ja leeritada laskmine võib inimese jaoks olla väga suur elumuutus. Kui on vaja tuge või nõustamist, siis kust seda saada? Suure koguduse vaimulikud on ääretult hõivatud inimesed – mida siis teha, kui nende poole ei julge või ei taha pöörduda, aga rääkida neil teemadel oleks ometi soov?

Kummaline on see, et levib tõesti selline arvamus, nagu oleksid vaimulikud väga hõivatud. Võib-olla see tuleb sellest, et keerad teleka lahti ning vaatad, vaimulik istub seal mingis saates, keerad raadio mängima, seal ka. Nagu üks mees, kellele kirikuga seonduv ta naise usklikkuse tõttu üldse ei meeldinud, oli hakanud kuradeid vanduma, kui ta oli teleka lahti keeranud ja seal rääkis Jaan Tammsalu, siis oli raadio mängima pannud, seal oli Arne Hiob, ja siis oli teise programmi peale pannud ning Toomas Paul vastas seal küsimustele. Siis oli tulnud ta suust kolm kuradit järjest ja hüüe, et ta ei saa oma kodus ka neist rahu.

See vaimulike hõivatus on üks pilt, aga teine pilt on see, et mul on igal kolmapäeval vaimuliku kõnetundide aeg, neli-viis tunnist etteregistreeritavat kõnelemise aega. Ja täna, kui me räägime, on mul kõik järgmise kolmapäeva kõnetunnid veel vabad. Arnel, Evel ja minul – meil kõigil on ametlikud kõnetundide ajad ja me pole seal ülekoormatud. Ehk siis lugu hõivatusest on täiesti üle paisutatud. Vaimulik on eelkõige olemas koguduse jaoks ja kui tal jääb aega üle, siis ta läheb raadiosse-televisiooni või kirjutab mõne raamatu, artikli, juhib Pühal Maal ekskursioonigruppi. Kui aega üle ei jää, inimesed muudkui tulevad, siis pannakse kõnetunde juurde. Nii et ma võtaksin seda muret kõvasti maha.

Teine asi, mida me teeme, on see, et me laseme leeris, eriti leerilaagris, inimesi omavahel ninapidi kokku ja nad saavad omavahel rääkida, omavahel üksteist kinnitada ning võib-olla lohutada ja julgustada. Vahel kutsume ka grupitöid tegema inimesi, kes on leerist juba ammu läbi. Siis saab ka nendega rääkida. Tuleb endale keegi „ohver“ välja valida, kellega sa julged rääkida ja kellest sa ei arva, et ta on ülihõivatud.

Mina annan igal leerikursusel inimestele ette paberilehe, kus on 25 kellaaega ja kuupäeva ning tihtipeale saavad pooled neist täidetud kohe esimese korraga. Inimesed väga hea meelega tulevad õpetajaga kõnelema, kui sa annad nendele võimaluse.

Nii et ikkagi tuleb julgus rinda võtta ja kui esimesel kolmel tunnil saad leeris käies aru, et õpetaja on täiesti lihast ja luust inimene, siis võid tulla küll.

Kas on olemas ka näiteks EELK leerinõustaja vms inimene? Kas on olemas eestikeelseid avalikke foorumeid, kus saaks ennast vaevavatel teemadel vabalt arutada ja küsimusi lahata?

Leerinõustajaid ei ole olemas. Ei ole ka mingeid erilisi leerifoorumeid. Eks inimesed siin-seal ikka räägivad oma kogemusi, nii et kui väga otsida, siis midagi kindlasti leiab, aga kuna mul endal pole neid vaja olnud, siis ma ei ole sellega tegelenud.

Vahepeal oli Eesti luterlikus kirikus üks mees, kes vastas kõikide inimeste kõikidele küsimustele, oli kõiketeadja, aga nüüdseks on ka tema vist üsna loobunud. Kuid ma olen kindel, et kui õpetajale kirjutada, et on mingi probleem ja tahaks neil teemadel rääkida, siis see asi laheneb tõenäoliselt järgmise 36 tunni jooksul, ei ole probleemi.

Kas leerikursusel „määritakse usku kaela“? Kas seal tehakse nn ärakeeramistööd?

Jah, ajupesu me teeme kindlasti, siin ei ole kahtlustki. Mul on täiesti kindel veendumus, et inimeste ajud on tihtipeale nii segadust täis, et seal tuleb miskisugune pesu toimetada. Aga me teeme seda vabatahtlikkuse alusel, et kes laseb endasse sisse ja kes ei lase.

Ma ütlen päris ausalt – seda klassikalist „ajupesu“, mida kardetakse, siin kindlasti ei tehta, küll aga võib inimene hakata siin aimama, et ajud on enne leeri tulekut nii pestud, et oleks vaja sinna vajutada mõistlikumaid asju sisse ja paljud eelarvamused sealt välja pühkida. Nii et hoiatus, hoiatus! Midagi sellist kindlasti toimub, aga mitte nii, nagu te olete kartnud, vaid nii, nagu te ei oska lootagi. Minu meelest see, mida me endaga teha laseme, nimetades seda meelelahutuseks, tuleb siis, kui meeled on ära lahutatud ja inimese sisse on tekkinud suur segadus, jälle korda seada. Aga seda ei tehta jõuga, mitte mingil juhul. Jaani kirikus ka õpetajad kummalisel kombel kahtlevad paljudes asjades ning näitavad seda ka avalikult välja – ehk ei ole nii, et raiutakse kui rauda mingit asja, vaid kahtlus käib usu juurde.

Ma olen ikka öelnud, et terve ja töötav kompass on see, kus nõel natuke aega otsib kohta, enne kui paigale jääb, lukustatud kompass aga näitab sinna, kuhu see on juhuslikult keeratud, ning siis inimene läheb seda teed mööda, aga ei jõua pärale. Usk ja kahtlus läbisegi on midagi väga normaalset ja siin ei võeta seda ära ega raiuta, et „kui sa milleski kahtled, siis sa siia ei kõlba“.

Mis aitaks skeptilist hoiakut leeritamise suhtes maha võtta või leevendada?

Aitaks see, kui leeris käinud inimesed võtaksid tõsiselt Jeesuse misjonikäsku ja saaksid aru, et see on ka neile mõeldud. Matteuse evangeelium lõpeb järgmiste sõnadega: „18 Ja Jeesus astus nende (apostlite) juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. 19 Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse 20 ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“.“

Või hoiatus ja tõotus, et need, kes salgavad Jeesust inimeste ees, neid salgab Jeesus oma Taevase Isa ees, aga kes tunnistavad Temast inimeste ees, nendest tunnistab ka Jeesus oma Isa ees. Häbenemine, salgamine on ohtlik asi – see, kui me ei anna oma positiivseid kogemusi kirikust edasi. Leevendaks see, kui iga leeris käinud inimene vähemalt ühele inimesele ütleks, jagaks seda, mida ta leeris koges. Küllap siis need hirmud kaoksid. Seda võib teha kas või kuskil tööl kohvinurgas või klassis. Et me ei häbeneks rääkida seda, et meil on leeriga positiivseid kogemusi.

Mul on väga hea meel olnud, kui tuntud ja vähem tuntud inimesed jagavad Twitteris või mujal soovitust: „Minge Jaani kirikusse leeri, see on täiesti imeline kogemus!“ Kusjuures ma olen pidanud ühele väga hõivatule ütlema, et paraku ta ei saa leerist läbi, kuna oli vaid ühe tunni kohal käinud, ja seepärast oli ta sunnitud uuesti leeri tulema. Selle uuesti leeris käimise põhjal kirjutas ta siis sotsiaalmeedias, et see oli tal täiesti imeline kogemus ning ta on nii tänulik, et teda uuesti käima sunniti. Mulle tõesti väga meeldib, kui inimesed jagavad oma kogemusi: imelisest laulatusest, vahvast leeriajast ... Sellega tuleksid need hirmud maha. See, kui mina räägin – ma saan ju palka selle eest, nagu paljud ütlevad –, see ei tööta. Isiklik kogemus ja usaldusväärsete sõprade kogemused, nõuanded ja säravad silmad on need, mis teevad imet.

Kui ma ei usu liha ülestõusmist ega igavest elu, kas mind siis ei leeritata?

Ma olen leerilastele ikka aeg-ajalt öelnud, et ärgu nad olgu nii lollid, nagu mina omal ajal olin. Ma käisin Kuressaares ehk tollases Kingissepas leeris. Istusin Tallinnas bussi peale ja käisin seal leeritundides. Aga võib ju arvata, et niimoodi kippus nii mõnigi leeritund ka vahele jääma. Jäid vahele just need igavese elu küsimused. Ja siis ma tegin otsuse, et kui on leeriõnnistusel apostelliku usutunnistuse lugemine, siis jään mina nende sõnade juures, kus räägitakse ihu ülestõusmisest ja igavesest elust, vait ja loen sealt edasi, kus asjad minu jaoks jälle normaalseks keeravad. Ma, rumal inimene, oleksin võinud minna õpetaja juurde ja öelda, et ta räägiks mulle asjad ära. Et ma ei suuda sellist „jama“ uskuda ja äkki ta oskaks selgeks teha, kuidas on kergem seda uskuda.

Täna, ma arvan, suudaksin ma väga paljudele inimestele need asjad selgeks teha. Sama kehtib ka teiste meie kiriku õpetajate kohta. Kui ei suudeta Arne Hiobi argumente selles asjas uskuda, siis äkki tasuks minu juurde tulla. Ja kui mind ei suudeta uskuda, siis võib minna Eve Kruusi juurde. Meil on kolm erinevat inimest inimest, kes teevad leeritunde, ja nendel on kolm erinevat hoiakut, käsitlust asjadest ja viisi, kuidas rääkida. Uurige järele ja ärge tulge leeriõnnistusel Pavel Kortšaginit mängima, et „Tulistage, kui tahate, mina ei usu!“. Pigem ikka püüdke need asjad omale selgeks teha, nii et suudate öelda: „Mina usun ...“.

Mina usun seda, et elu ei ole ainult see viiv siin, kriipsuke hauakivil kahe aastaarvu vahel, vaid midagi lõputut. Kui Pipi sellesse nii lihtsalt usub, siis äkki on meil ka lihtne seda uskuda, kui me n-ö sisse läheme Pipisse, kes lehvitab üles ja ütleb: „Ema, ära minu pärast muretse, ma saan alati hästi hakkama.“ Ta usub, et ema on üleval taevas. Me võiksime samamoodi uskuma hakata. Mitte hirmus keeruliste lausetega, mis ajavad judinad peale.

Kui ma olen kindel, et Jeesus Kristus oli vaid ajalooline isik, mitte Jumala Poeg, mis siis saab? Ristimisel? Leeritamisel?

Ma arvan, et kui kohe kuidagi seda ei usu ja mingid selgitused ka ei aita, siis on veel vara ristimisele ja leeriõnnistusele tulla. Ma olen alati öelnud, et kui sa leeri lõpuks oled ikkagi seisukohal või oled leeriajal hoopis jõudnud seisukohani, et sa ikkagi ei saa seda tunnistada, mida nemad seal tunnistavad, siis sa võid rahulikult kergitada kaabut ja minna. Võib-olla kolme aasta pärast tuleb see mõne isikliku kogemuse kaudu sinu juurde tagasi ja sa suudad uskuda. Jällegi – püüa rääkida õpetajaga, esita talle nelja silma all oma kui tahes raskeid ja teravaid küsimusi, sa ei pea ju kõigi ees leeritunnis hõikama, et „Ma ei suuda uskuda!“ või midagi taolist. Mine ja räägi õpetajaga nelja silma all – äkki tuleb sellest midagi ...

Kui sa mingites asjades kahtled, siis see on iseasi. Aga kui sa oled absoluutselt veendunud, et Jeesus oli vaid mustkunstnik, kes tegi mõningaid huvitavaid tegusid ja natuke kirjutasid jüngrid veel juurde ka – mõni terveks saanu ikka päris surnud ei olnud ja vee peal kõndimine oli ka mõõnaperioodil jne –, siis tasuks neid asju natuke veel endas seedida.

Mis on peamised küsimused ja teemad, mida leeriskäijad kursusel olles küsivad ja mille vastu huvi tunnevad?

Näiteks Maarja neitsiolek ... Ma olen ikka ja jälle märganud, et neid küsimusi, mida küsitakse, ei küsita tihtipeale mitte mingist isiklikust veendumusest lähtudes või vastuolust endas, vaid väga paljud need on otsitud kuskilt ateismi käsiraamatutest – et kui Kain ja Aabel olid Eeva ja Aadama lastena esimesed poisid maailmas, siis kust nad suureks sirgudes said omale naised võtta, kas nad abiellusid õdedega või mis seal toimus. See on üks ateismi käsiraamatu põhiküsimusi. Ja mõni isa kodus võib öelda, et „Mine küsi see küsimus õpetaja käest ära“. See ei ole ju eluliselt vajalik küsimus ... Kuid tihtipeale esitatakse küsimusi, mis ei ole inimese enda omad.

Aga on ka inimesi, kes tulevad väga isiklikke küsimusi esitama ja neid arutama. Ja vaat neid küsimusi on nii hea vastata, minna süvitsi. Need on ikkagi teatud usutunnistuse lauseis kinni või ülekohtust ses maailmas. Kui Jumal on armastus, kuidas siis need ja need asjad sünnivad? Keegi just ühel pulmapeol ütles: „Ma ei suuda seda sinu Ülemust uskuda, sest minule pole ta küll mitte midagi head teinud!“ Ja siis ma vaatasin, kuidas ta oma Porschega minema sõitis – taipasin, kuidas ta arvab, et on endale kõik ise hankinud: ka oma käed, silmad, varbad ja ajukurrud. Aga noh, need on sellised karmid ja tihtipeale kiuslikud ütlemised ja küsimused. Et kui Jumal on olemas, miks ta siis MIND ei aidanud teatud eluperioodil. Kuid kas sina Temaga üldse oled suhelnud? Äkki Ta tahtis aidata, aga sina ei taibanud …

Leeri tihtipeale enam selliste küsimustega ei tulda, nendest on kuidagi üle saadud. Aga õpetaja juurde tullakse küll. Mul on hea meel, kui tullakse, ma hea meelega räägin nende inimestega.

Mida on leeri läbinud inimesed positiivsete üllatustena sellest ajast välja toonud?

Positiivsete üllatustena on esimese asjana see, et „Oih, meid on nii palju!“, arvatakse, et leeris ollakse neljakesi koos ja õpetaja vaatab igaühele silma, küsib oma raskeid küsimusi ja sunnib koos palvetama, energiaringi moodustama jne. Kui on selliseid kummalisi eelarvamusi olnud, siis ohatakse kergendatult, et seda kõike ei olnud, mida oli kardetud.

Seltskonna sõbralikkus kindlasti ka. Kui me jagame leerikursuse lõpus välja kümne palli süsteemis küsimustikud, siis üks asi saab alati 9,8 või 9,9 punkti kümnest – see on leerilaagri ja leerigrupi õhkkond. See atmosfäär, mis seal moodustub, kui täiesti võõrastest inimestest tuleb kokku grupp, kes pole kunagi üksteist näinudki, on eriline. See, kuidas see grupp seal käima läheb ja kuidas leerilaagris arutatakse omavahel asju; see, kuidas puid lapitakse riita ja leitakse samal ajal mingeid oma ühiseid sugulasi või sõpru üles; see, kuidas ilma veinita-viinata asi töötab nõnda, et ei suudeta magama jääda kella kahest ööselgi reede õhtul jne – see õhkkond, mis tekib, on midagi väga ülesehitavat.

Üks Soome leerilaagrite tegija on öelnud, et ta teeb leerilaagreid nii kaua, kui jaksab. Sest ta on näinud, kuidas nii mõnelegi inimesele on see võib-olla elu esimene kogemus sellest, et ta on ühes grupis vastu võetud. Et teda ei tõugata ära mõne tema „kiiksu“ või hoiaku pärast, vaid võõrad inimesed suhtuvad temasse selles grupis sõbralikult. Tänapäeva maailmas, kus kõik võitlevad oma koha eest siin päikese all ja kogu aeg käib mingi Darwini olelusvõitlus, on leeriaeg äkki vaba, hästi lihtne ja loogiline.

Ja positiivne on olnud ka just see, et ei toimu mitte mingit klassikalist ajupesu, et ei ole Jeesus ees, Jeesus taga ja iga laul ei ole nn 80 Jeesust täis ning lauldes ei pea sõnajalalikult häält väristama. Need on need üllatused.

Üllatus on ka see, et see kõik saab nii kiiresti otsa. Et tund lõpeb nii kiiresti, ongi kaks tundi juba läbi. Tulin väsinult, lähen puhanult. Kuidas see saab olla, et ma olen tööpäeva lõpus siin, venitan ennast kohale kui ront, ja siis äkki on kaks tundi läbi ja ma tunnen, et väsimus on täiesti läinud? Kuidas need asjad toimivad? Aga kirikus juhtuvad imed. Pidevalt. Mitte ainult vee peal ei ole võimalik käia, vaid on võimalik ka väsimusest magamata lahti saada.

Kui kaua kestab Jaani koguduses leerikursus? Mitmel korral nädalas see on?

Leerikursuse kestus Jaani kirikus on tavaliselt kaks ja pool kuud. Meil on kolm korda aastas leerikursused: kaks korda kevadel või õigemini üks kord algab see talvel ja lõpeb pärast ülestõusmispühi, Vaikse Laupäeva õhtul on ristimine. Teine leerikursus algab umbes siis, kui esimene lõpeb, ja lõpeb omakorda umbes juunis. Kolmas leerikursus algab septembri keskpaigas ja lõpeb detsembri alguses. Neljas, mida ma teen, on Brüsseli leerigrupp, see on kord aastas ja aastaringne, kuna ma käin seal nii harva. Ja siis on veel eraleerikursused, kus tõesti inimesed Jaapanist või Inglismaalt või kuskilt mujalt, kus ei ole Eesti luterlikku kirikut, käivad kaugõppe teel leeris.

Tunnid toimuvad üks kord nädalas: enamik tunde on kolmapäeviti kella 18–20 – või nüüd järgmistel on kella 18–20.20, et siis saaks kohvipausi natuke pikemalt teha, saada rohkem ka grupitöö ja omavahel vestlemise võimalust.

Leeriaja lõpuosas on leerilaager, kus võetakse veel 14 leeritundi läbi, on grupitööd ja igasugused muud tegemised, ka ühine töötegemine, õhtud kitarri ja lauluga jne. Ning lõpuks on seal leeritest. Kõik selle küsimused võetakse laagris enne läbi ja viimasel päeval tehakse test ära. Tulemused saab kohe teada ja seal pole huvitaval kombel keegi 22 aasta jooksul läbi kukkunud.

Kas ma võin ka ilma kursuseta leeritesti sooritada ja leeritatud saada? Kas piisab iseseisvast tööst?

Seda ma juba vastasin, et iseseisvat tööd ma jagan päris palju neile inimestele, kel ei ole mitte mingisugust muud võimalust käia tundides. Näiteks just sündis laps ja on rinna otsas või Jaapanis pole elukohas Eesti luterlikku kogudust – need on ekstreemvariandid ning jah, siis saab ka nii. Aga ikkagi on ka siis leeritunnid ja leeritest.

Millise ülesehitusega on leeritund ja kus seda täpselt peetakse?

Leeritunde peetakse kirikus. Siin on huvitavad keldrisaalid ja lõunasaal. Olenevalt grupi suurusest on tund siin või seal. Kunagi on peetud leeritundi ka kirikus – kui oli korraga 600 leerilast, aga need ajad on õnneks või kahjuks möödas. Õpetaja läks toona kantslisse ja pidas sealt monoloogtunde. Kunagi tuli ka mulle kord Kuressaares korraga 210 inimest leeri. Jagasin nad siis kolme seitsmekümnesesse gruppi. Praegu on kolmekümnesed-neljakümnesed leerigrupid. Kui on 30 inimest, siis mahume keldrisaali, kui on 40, siis peab lõunasaali minema.

Leeritund algab lauluga, siis tuleb monoloogtund. Vahepeal on kohvipaus, kus saab oma küsimusi esitada, tassikese kohvi juua ja omavahel rääkida, siis minnakse uuesti tundi. Nii et tunnid kestavad kaks korda kolmveerand tundi või natuke kauem, keskel on kohvipaus.

Kui ei taha laulda, siis kas ma pean ennast leeritunnis ebamugavalt tundma?

Kui tahad, siis võid ennast igal pool ebamugavalt tunda, ka leeritunnis. Kui laulda ei taha või ei oska või kui sulle on selgeks tehtud, et elevant on justnimelt sinu kõrva või suu või kõri peale astunud, siis ei pea laulma. Üsna paljud inimesed on aga siin avastanud, et nad ikkagi oskavad laulda, ja jauravad vaikselt kaasa. Kuid ei pea ennast ebameeldivalt tundma nende asjade juures, mida teised teevad, aga sina hetkel ei taha teha – võid rahulikult ka nurgas istuda ja kurbki olla ning lasta endast läbi seda, mida räägitakse. Siin ei ole mingit sundust. Keegi ei ütle, et „Nüüd naerunäod ette, võtame kätest kinni!“ vms.

Mis tuleb leeriajal pähe õppida?

Pähe tuleb õppida kaks asja. Varem oli vaja viis asja pähe õppida, nüüd on see kahe peale läinud, tõeline allakäik leeri ajaloos. Pähe on vaja õppida Meie Isa palve ja usutunnistus. Nii pähe õppida, et teisi segamini ei aja, kui nendega koos loed. Vanasti oli vaja õppida ka kümme käsku; mõni koraal, mida siis pärast ka esitati leeripühal vanematele ja teistele kirikulistele; õpiti ka mõned palved: söögi-, õhtu- ja hommikupalve jne. Nüüd viidatakse, kust neid leida, aga ei sunnita, et kõik ühtmoodi ühed ja samad palved selgeks õpiksid. Sest kui on 16- ja 92-aastane, siis neile võib-olla ei lähe päris üks ja seesama söögi- või õhtupalve. Ühe jaoks on üks asi liiga naiivne, teine väga hea jne.

Kas on mõttekas enne leerikursusele tulekut ja selle ajal käia kuulamas piiblitunde?

Leerikursuse ajal oleks mõttekas käia kirikus väga erinevaid asju kuulamas: kui sul on aega pooleks tunniks tulla, siis neljapäeviti kell 12 on palvus; kolmapäeviti poole kahest algab hardushetk – kui kool ja töö seda võimaldavad, tasuks kindlasti tulla. Jumalateenistustel peaks leeriajal kindlasti käima. Aga on veel piiblitunnid jm väga erinevad üritused – kuni Tooma palvusteni välja. See on ideaalvariant, kui inimene kogu selle gamma kordki endale silme ette saab ja paljudest asjadest osa võtab.

Et siis, kui kursus on läbi, siis ta teaks, kus ta tahab käima hakata, mis talle sobib. Hea oleks, kui pilt saab selgeks. Selgeks võib selle omale teha ka pärast leerikooli lõppu. Me oleme teinud siin „kavalalt“ – leeritunnid ja piiblitunnid algavad ühel ajal. Ühes küljes kiriku keldris on piiblitund ja teisel pool keldris on leeritund. Vahel on juhtunud, et inimene istub pool tundi ära ja saab siis aru, et ta on vist vales kohas. Siin kirikus tõesti võib mõnikord juhtuda nii, nagu oli selles Vene filmis, et ärkad võõras korteris ja kõik läheb imeliselt hästi edasi. Aga piiblitunnis käia on leeriajal just sellepärast raske, et tavaliselt need ajad kattuvad.

Kas täiskasvanud inimesel on enne ristimist ja leeritamist mõtet iseseisvalt Piiblit lugeda?

Me anname tavaliselt vihjeid ja viiteid, mida võiks lugeda, ka selles leerikavas, mille kõik kohe alguses saavad. Mitte mingil juhul me ei soovita kõike 1230 lehekülge leeriajal Piiblist läbi lugeda, siis võid küll „sassi tõmmata“, kui sa selle kahe ja poole kuuga kõik põhjalikult läbi loed. Me soovitame teatud lõike Piiblist lugeda, et saada ülevaade, mida Piibel endast kujutab. Piiblist ka kõneleme tavaliselt ühes leeritunnis.

Miks peab Jaani koguduses leerikursusel ka essee kirjutama? Ja kas neljasilmavestlus vaimulikuga on kindlasti vajalik? Mida peaks essees kirjutama? Millest tuleks vaimulikule rääkida?

Jah. „Eile nägin ma kirikut“ on selle essee pealkiri, mida me palume inimestel kirjutada. Seal peaksid leerilapsed kirjeldama oma kogemusi kiriku, kristlaste ja vaimulikega – nii negatiivseid kui ka positiivseid – ning jõudma lõpuks tänasesse päeva välja, kus inimene on juba leeri jõudnud. Kas need kogemused on toetanud leeri tulekut või on need risti vastupidi olnud pärssivad ja lausa hirmutavad? Tähtis on, et inimene kirjutaks ausalt need ära. Ta ei pea mainima, mis kirikus mis õpetaja talle midagi niisugust ütles, et ta ei suutnud kolm päeva enam voodist tõusta või midagi taolist, aga seda esseed ma vajan selleks, et see oleks teatav hüppelaud selleks, millest alustada temaga 45-minutilist neljasilmavestlust. Inimene saadab meili teel mulle oma essee ja siis me istume koos, ajame juttu ja mul on alla kriipsutatud seal tema mõtiskluses mõningad lõigud. Võib-olla on seal essees ka küsimused juba sees ja siis me püüame sellest lähtuda, vastata nendele küsimustele ja küsida ise täiendavalt sinna juurde. Ja siis liigume sinna, et milline on tema elurännak olnud, kuidas ta leerini on jõudnud, mida ta kirikult ootab jne.

Neid asju ma teen. See on tulnud sellest, et ma olen oma diplomi- ja ka magistritöös uurinud leeri läbi ajaloo, seda, kuidas leer on kujunenud, ja jõudnud siis kümne soovituseni, kuidas tuleks leeri teha nii, et see töötaks ja tooks inimesi kirikule lähemale, mitte ei kaugendaks neid sellest.

Isiklik vestlus õpetajaga, essee, leerilaager, koos töötegemine, grupitööd jms – need on need soovitused, milleni ma jõudsin ja mida ma ise järjekindlalt ellu viin. Paraku oleme me vist peaaegu ainsad, kes veel leerilaagreid teevad Eesti luterlikus kirikus. Enamik, kes kunagi hooga neid laagreid tegid, on ammu juba loobunud. Aga ma ei saa endale vastu – kui ma olen leidnud, et need asjad on olulised kinnitamise ja inimese kinnistamise jaoks, positiivse kogemuse jaoks, julguse leidmise jaoks siin kirikus edasi olla, siis MA EI SAA öelda, et ma lihtsalt ei viitsi enam oma kitarriga sinna leerilaagrisse sõita või tehku nooremad midagi. See oleks vastu minu põhimõtteid. Nii kaua, kui jalg tatsub ja suudan rooli keerata, nii kaua ma neid laagreid korraldan ja lasen kirjutada ka esseid.

Vaimulikuga vestluses saab esitada ka küsimusi. Seal nelja silma all on neid tihtipeale palju julgem esitada kui teiste ees.

Mis raamatud ja muud õppematerjalid Jaani koguduses leerikursusega kaasnevad?

Me kasutame Toomas Pauli täiskasvanutele suunatud leeriõpikut „Maise matka poolel teel“. Seal on ka ilusad tühjad servad, mille peale saad oma küsimuse kirjutada, kui vaja. Iga inimene saab selle leeriõpiku endale tundide alguses päriseks – õppematerjaliks ja lugemiseks. Teiseks on leeri-Piibel, mida tänu ühele Soome kogudusele on võimalik üle Eesti jagada. Samuti saab igaüks endale Martin Lutheri „Väikese katekismuse“.

Kusjuures leeriõpik „Maise matka poolel teel“ on jaotatud leerikavas paarikümne lehekülje kaupa erinevatele tundidele. See tähendab, et me eeldame inimest lugevat selle lõigu enne läbi, millest ta pärast hakkab tundi kuulama. Et ta on juba ette valmistatud, tal on oma küsimused tekkinud lugemisega ja nüüd ta saab meie käsitluse veel sinna juurde. Toomas Paul on oma käsitluse õpikus andnud ja nüüd Arne Hiob räägib, kuidas tema neid asju näeb, või mina kirjeldan või Eve Kruus kirjeldab.

Millega lõpeb leerikursus?

Leerikursus lõpeb leeritesti tegemisega. Leeritest on neljas variandis. Seal on 26 küsimust pluss anonüümne tagasisideleht. Küsimustikud võetakse „от и до“, algusest lõpuni leerilaagris läbi – kõik küsimused ja vastused, neid on kokku üle 120. Nendest väga paljudele on vastatud ka juba eelnevates leeritundides või vastab Toomas Paul oma õpikus „Maise matka poolel teel“.

Kui inimene käib leeritundides, leerilaagris, käib jumalateenistustel ja teistelgi üritustel, siis ta kogub n-ö boonuspunkte, mis liidetakse leeritesti vastuste punktidele. Kui sa oled väga hästi kohal käinud igal pool, siis sa võid väga vähe teada. Ja kui sa oled olnud väga vilets kohalkäija, siis hoia piip ja prillid, siis sa pead selle testi lihtsalt sajast sajale ära tegema.

Need, kes on leerilaagris, saavad sealt ka väga palju kohalolekupunkte. Väga paljud on ka sellised olnud, kes on vähe saanud tundides olla, aga teevad leerilaagri läbi ning teevad testi ära suurepäraselt ja saavad sealt ka läbi.

Seal on lühikesed küsimused tavaliselt, ainult üks küsimus tahab pikemat vastust. Kuid põhiliselt on täida-lüngad-küsimused, antakse valikvastused ette, et vali kolmest üks jms. Ei ole keeruline.

Kas neid küsimusi on võimalik varem näha?

Ei ole. Neid on minult nuiatud küll. Ma ei taha, et need kuskil Facebookis ringi liiklema hakkavad ja inimene tuleb nelja eri variandiga kohale. Et kui talle satub A-variant, siis ta võtab sahtlist oma kodus täidetud A-variandi ja saab veel kiita ka, kui filigraanne ta on. Ja siis küsid suuliselt talt ühe küsimuse ja saad aru, et see inimene ei tea asjast midagi. Ehk siis – see on profülaktiliselt nii selleks, et küsimused ei hakkaks eriti ringi liikuma. Aga eks neid muidugi on võimalik ka kuidagi kätte saada. Nii et loomulikult, kui sa tahad ka Jumala silme ees oma spikerdamise ära teha, siis sa võid ju seda kirikus ka teha – kui sa arvad, et kirik on koht, kus tuleks valetada ning iseennast ja teisi petta.

Mis on leeritesti läbimiseks vajalik punktide arv?

See on tavaliselt umbes 65. Et kui on 26 küsimust, siis on igaühele võimalik kaks punkti saada, nii et saad 52 punkti sealt kätte. Ja kui sa oled leerilaagris, siis selle eest saad ka 14 punkti. Nii et kui mitte kuskil ei ole midagi muud teinud, on ainult need punktid, siis oledki juba ka läbi saanud. Läbikukkumise võimalus on kaduvväike. Leerilaagris ei ole leeritestiga keegi veel suutnud läbi kukkuda. Küll aga on läbi kukkunud need, kes ei ole laagris käinud ja on tulnud mütsiga lööma. Siin on doktorandidki kolinal läbi kukkunud, läinud siis koju, nädal aega õppinud ja saanud aru, et siin ikkagi võetakse asju tõsiselt.

Ei ole nii, et õpetaja Tammsalul on hästi oluline, et väga palju oleks leerilapsi kuskil statistikas näidata. Ei ole nii. Mul on oluline, et täislolle oleks väga vähe. Ja ma ei nimeta inimest hästi lolliks siis, kui tal on mingid vaimsed probleemid, vaid siis, kui ta arvab, et kirikus võib mütsiga lüüa. Ega ikka ei või küll. Aga saavad oma kogemuse kätte, lähevad siit ära ja tulevad siis tagasi.

Kõigil, kes ei jäta jonni, on võimalik leeritestist läbi saada – ka siis, kui oled kaks korda läbi kukkunud. On inimesi, kes on jäänud oma grupist ka maha, aga see on nende enda põhjustel olnud, mitte see, et mina neid kuidagi läbi ei taha lasta.

Kui palju maksab Jaani koguduses leeritamine?

Leeritamine ei maksa midagi. Meil ei ole leeritamise tasu. Inimene maksab leerikursuse eest. See on 50 eurot ja sisaldab kõiki õppematerjale, raamatuid, leerilaagrit, sealset sööki, ööbimist ning sinna ja tagasi sõitu. Suurem osa sellest tasust lähebki leerilaagri peale, kursuse jaoks sisuliselt ei jää mitte midagi. Me ei lase kiriku teistel liikmetel seda kõike kinni maksta. Aga kui inimene on hetkel väga kehvas majanduslikus seisus, siis me oleme selle neile siiski kinni maksnud. Vahel tuleb sellist asja ette. Siis tuleb inimesele öelda, et raha taha ei tohiks see asi küll jääda.

Kas leeritamisega kaasneb ka annetamistava?

Inimesele tehakse siin selgeks, kuidas kirik töötab: kogu see küte, inimeste palgad, orelid jne – neid on võimalik ainult inimeste annetustest töös hoida. Siis palutaksegi inimesel teha leeris oma esimene liikmeannetus. Viimasel ajal me oleme mõelnud, et „tee pool, aga tee hästi“, tee kaheteistkümnendik – ehk siis inimene võiks teha liikmeannetuse püsimaksekorralduse ja maksta väikeste osade kaupa. Muidu on üheprotsendilist annetust korraga teha üsna valus. Kui sul on 10 000-eurone palk, siis see 1200 siia lauale panna on päris valus. Aga õnneks või kahjuks on selliseid inimesi Eestis väga vähe ja neid satub ka leeri väga vähe.

Täisõiguslik koguduseliige on see, kes on ristitud, leeritatud, armulaual käinud ja ka liikmeannetuse tasunud. Nii et mul on palve see liikmeannetus siis teha.

Väga mitmed leerigrupid on kogunud igaühelt 1–2 eurot ja kinkinud ka ühe 30- või 60-eurose orelivile kogudusele kingituseks. Oma grupi jäädvustamise võimalus on olemas.

Mitu inimest Jaani kirikus tavaliselt aastas leeritatakse?

Tavaliselt 100–120 inimest aastas. Keskeltläbi on 30–40 inimest grupis.

Kas leeritatu saab omale ka vastava tunnistuse?

Tunnistus saadakse. Meil on oma tunnistused, kiriku pilt peal, suured ja tugevad, ilusad valged.

Mis on leeripüha? Kui tihti seda peetakse?

Leeripüha on jumalateenistus, mille sees leeritatakse, inimesed tunnistavad seal oma usku, saavad leeritatud ja armulaual käidud. Leeripüha on kolm korda aastas, siis on umbes kahetunnine teenistus, mille üks, 20-minutiline osa on leerikõne ja -õnnistus. Leeritamisi ei tehta tavaliselt kuskil nurga taga, vaid see on koguduse ees olev oma usu tunnistamine.

Kuidas näeb välja leeritalitus? Mida ja kuidas teevad õpetajad, mida leerilapsed?

Leeriõnnistamisel leeritatavad tunnistavad oma usku, õpetaja peab leerikõne. Õpetajad õnnistavad leerilapsi ja nende enda palvetest tehakse kirikupalve. Lõpuks antakse tunnistused. Tavaline, aga pidulikum ja pisut pikem jumalateenistus.

Mis peaks leeritalitusel seljas olema? Noortel? Täiskasvanutel?

Kuna nüüd ei ole leeris kõik enam vaid 14- või 18-aastased, vaid on 14–94, siis me ei ole nõudnud poistel musti ülikondi ja valgeid särke ning rohelisi lipse ja kõigil naistel valgeid kleite. Sest kuidas sa selle üheksakümnese ikka valgesse kleiti paned, mis me tast nõnda naerutame seal peegli ees või pärast inimesi kirikus ... Me oleme ikka öelnud nii, et tuldagu pidulikus rõivastuses. Sellest hoolimata tuleb mõni katkiste teksadega, sest ta on need just 400 euro eest kuskilt ostnud ja need on kallimad kui ükski ülikond – kes mida pidulikuks peab –, aga eelkõige ikka inimesed tulevad pidulikus rõivastuses ja on üsna kirju seltskond: ühel on roheline, teisel kollane, kolmandal valge. On kirikuid, kus on kuskilt Soomest saadud 40 albat ja siis pannakse kõigile ühesugused albad selga, nagu on õpetajatel – see on ristimisrõivas, mida võib ka leeritamisel kasutada, aga meil neid ei ole ja meie inimesi ühte vormi ei pane.

Ma olen ikka öelnud, et riietus peaks eriti naistel olema nii, et kui nad põlvitavad, siis ei oleks häbi nendel, kes on pingis ja neid tagantpoolt vaatavad, ja et kui õpetaja neid õnnistab ja nad seal põlvitavad, siis ei peaks ka silmi ära pöörama, sest kuni vöökohani on kõik näha. Tulgu soliidselt, see ei ole mingi baari minek. Aga aeg-ajalt tuleb selliseid fopaasid ette ja siis, kui selline inimene saab leeritunnistuse kätte, siis ta katab pildi peal ära kõik selle, mida ta enne on kangesti näidata tahtnud. Ta tajub mingil hetkel ära, et midagi on viltu läinud.

Mis on kuldleer?

Kuldleer on 50 aastat leerist. Me püüame nüüd ka hõbeleerilapsed koos kuldleerilastega kohale kutsuda ja tulla võivad ka need, kellel on üle 50 ja üle 25 aasta leerist, aga varem ei ole sellisel õnnistamisel käinud. Septembri lõpus ühel pühapäeval on kuld- ja hõbeleeripüha, kus siis 25 ja 50 aastat tagasi leeritatud kutsutakse kirja teel (kui teame aadressi), infolehe kaudu ja kantslist korraks tagasi ning see on oma usu veelkordne kinnitamine ja õpetajatepoolne õnnistamine. See on pidulik hetk jumalateenistuse sees, kus siis tulevad ette need, kes on 25 või 50 aastat tagasi leeris käinud. Õpetaja peab neile julgustava ja kinnitava kõne ning siis neid õnnistatakse käte peale panemisega. See on selle tõotuse meeldetuletamine, mida kunagi sai tõotatud.

Kui surevad vanemad inimesed, kes on küll lapsena ristitud, aga on edasise elu elanud kirikust ja Jumalast eemal, st ka leeritamata, siis kas nende matus peaks olema vaimulik või ilmalik?

Selle peaksid otsustama inimesed ise – kas surivoodil või juba enne seda. Mulle väga meeldib üks lõik elust, kus ma hiljaaegu matsin meest, kes ei paistnud elus väga kirikulembene olevat. Aga kui oli ränk haigus ja ta oli haigevoodis, siis ta ütles ühele vaimulikust sõbrale lihtsalt: „Uppuval laeval ateiste ei ole.“ Tema lähedased leidsid, et kindlasti tuleb teda kirikus matta.

Nii et see sõltub inimese soovist. Meie ju ei tea, mis seal haigevoodis, uppuval või vähem uppuval laeval inimese peas toimub. Oleks hea, kui lähedased inimesega sellel teemal räägiksid ja küsiksid, et kui see hetk tuleb, kuidas teda siis tuleks saata. Kirik ei tõmba siin piire ette.

Kui inimene on terve elu olnud võitlev ateist, siis oleks küll natuke kummaline. Aga mul ei ole tulnud matta mitte ühtegi inimest, kes oleks räuskav ateist olnud ja kellel siis ühel hetkel oleksid sugulased arvanud, et Jaani kirik on nii suur ja võimas, et võiks teda seal matta. Õnneks on inimestel mõistus ikka peas ja nad ei tule sellist asja paluma.

Kas leeritalitus peab kindlasti toimuma kirikus või on mõeldavad ka erandjuhud? Näiteks väga haigete või invaliidide puhul?

Jah, leeriõnnistus võib invaliidi puhul toimuda ka ta kodus, kui ta ei ole võimeline tulema kirikusse. Aga kui see on vähegi võimalik, siis võiks see toimuda kirikus, kirik annab nii palju sinna juurde. Kuid kui ei saa, siis õpetaja läheb koju ja teeb seda.

Kust leiaks veel lisamaterjali? Mis raamatuid tasuks esmajoones vaadata pärast seda, kui leeriõpikud on sirvitud ja Toomas Pauli „Maise matka poolel teel“ on loetud?

Leeriajal on meil soovituslik kirjandus kirja pandud. Kui keegi tuleb ja küsib, mida võiks veel lugeda, siis me soovitame vastavalt sellele, kuidas me oleme temaga vestelnud. Sest vaimuliku kirjanduse hulk on viimasel ajal väga suur. Kui sa lähed Logose raamatupoodi, siis seal on 2000 nimetust. Ühele tuleb soovitada üht, teisele teist. Ja hoiatada võib-olla ka paljude teiste raamatute eest, et nad neid üldse lugema ei hakkakski. Et nad ei läheks lugema mingit prosperity-värki, kus tuleb Jumalale esitada nimekiri asjadest, mida sa soovid. Ja kui terve raamat on täis seda, kuidas tuleb Jumalast teha „lauake, kata end!“, siis tuleb neist raamatutest eemale hoida.

Üldisi soovitusi ei hakkaks siin andma, vaid räägiks iga inimesega eraldi. Kui ta tahab midagi palveteemadel, siis Keldi palveraamatud ja Toomas Pauli ilus palveraamat, või kui ta tahab midagi dogmaatikast, siis on Arne Hiob kirjutanud sellest mitmeid asju. See sõltub inimese huvidest, las ta küsib otse.

Kui inimene tunneb, et tal jäi leerikursusest väheks, mida siis teha?

Tegelikult me tahamegi tekitada tunnet, et leerikursusest jäi väheks. See on üks „ajupesu metoodika“, et tunned lõpus, kuidas leerikursus lõppes liiga kiiresti ja tahaks veel ja veel. Ja siis, palun väga: piiblitund, jumalateenistused jne. Variante on niivõrd palju: kirjandust, audiomaterjale. Ma ise olen salvestanud Tartu Pereraadiosse üle 600 tunni materjali, mis on kõik seal arhiivis olemas – palun väga, hakka järjest kuulama. Aga oleneb, MIDA sa tahad kuulata. Kui sa tahad veel leeritunde üle kuulata, vestlusi inimestega, mõtisklusi, siis palun, ka audiomaterjale on lõpmata palju. Ja riigiraadio igahommikused palvehetked.

Kas leeriskäinute andmed on avalikud? Kas need öeldakse kantslist maha? Kas need pannakse internetti kõigile näha?

Kantslist me ütleme maha ristitute nimesid. Me ei ütle leeritatute nimesid. Ja kui keegi tahab varjata oma nime, siis ta võib käia salaleeris. Et käib leerikursuse läbi ja siis pärast tuleb vaikselt omaette jne. Aga väga paljud, kes alustavad vaikselt ja ütlevad õpetajale, et nad leeriõnnistusele ei taha mingil juhul tulla, on pärast protsessioonis esimeses reas, kui nad on leerikursuse läbi teinud. Jälle see meie „ajupesu“ mõjub nii, et inimene, kes väga kardab, lõpus ei karda enam midagi.

Internetti ei panda neid andmeid kindlasti mitte üles, Facebookis kuulutama ei hakka.

Mis saab pärast leeri edasi? Mis elu sellele järgneb?

Selle peale küsiks küsijalt, et kas ta tahab teada, mis tegelikult saab edasi või mis võiks saada edasi. Minu unistustes on see, et inimesed on igal pühapäeval kirikus, nad ristivad siin oma lapsed, laulatavad oma abielu, lõpuks nad maetakse kiriklikult; nad on ka mõnes kiriku vabatahtlikus töös kaasas. See sõltub inimesest väga palju, aga meie unistus on, et iga inimene leiaks siin oma koha. Miks me teeme leere vanad-noored koos? Et inimesed taipaksid, et see on perekond, kus nendel on hea olla, kus nad leiavad endale ülesanded.

Mis on tegelik elu? Tegelik elu on see, et 90% lõpetavad leerikursuse nii, nagu nad on lõpetanud elus paljud kursused, ja nad selle kursuse toimumise paika ei tule enam kunagi tagasi, nii nagu nad oleksid selles kohas mingi kuriteo sooritanud. Ühest uksest sisse, teisest välja.

Umbes 80% leeris käinud inimestest kaovad kuni järgmiste jõuludeni – siis nad korraks käivad kirikust läbi. Ja nad ei tunnista vist mitte kellelegi, et nad on Jaani kirikus kunagi leeris käinud.

Reaalsus ja igatsetu on erinevad. Reaalsus peaks olema see, et kui leer on läbi, siis jätkub elu ka kirikus. Sul on sadu võimalusi leida siin oma koht, oma lemmikteenistus, -palvus jms. Siin on ligi 500 avalikku üritust aastas, ära ütle, et sulle mitte miski ei sobi, sa ei ole siis lihtsalt ringi vaadanud ja sa oled võib-olla pisut laisavõitu. Mind hirmsasti on ärritanud ja pannud väga tegutsema, kui ma olen mingit asja natuke proovinud ja siis pidanud ütlema: „Mina sellega hakkama ei saa.“ Kui keegi mulle ütleb, et ma olen lihtsalt laisk, siis ma sulgen ennast tuppa näiteks koos kitarriga ja õpin nii kaua, kuni ma loo selgeks saan. Nii et mina ütlen küll, et enamik nendest inimestest on lihtsalt laisad, kes ütlevad, et neil ei ole kirikus mitte midagi teha. Nad isegi pole püüdnud uurida, kas neil oleks midagi teha.

Õnneks on Jaani kirikus tendents, et inimesed hakkavad pärast leeri rohkem kirikus käima. Toomas Paul, kes kümme aastat tagasi lõpetas Jaani kirikus igapühapäevase teenimise, on väitnud, et Jaani kiriku igapühapäevane kirikuliste hulk on 80% ulatuses muutunud kümne aastaga. Kes need 80% on? Need on paljuski need, kes on siit leerist viimase kümne aastaga läbi käinud.

Ehk siis ma hoiatan veel kord – see võib hakata meeldima ja te võite olla 80% hulgas järgmisel kümnel aastal. Tere tulemast leeri!

/august 2015/

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net