Küsimustele vastab õpetaja Arne Hiob.
Mis on armulaud?
Armulaud on kiriku teine sakrament. Õigeusu (ehk ortodoksi) ja katoliku kirikus on seitse sakramenti, luterlikus kirikus on kaks sakramenti: ristimine ja armulaud. Aga need kaks on põhisakramendid kõikides kirikutes. Mõlemad on Jeesuse seatud toimingud, koos selgete sõnadega, et nende talitamist tuleb jätkata.
Armulaud on seotud Jeesuse viimase õhtusöömaajaga, mil ta selle rajas. Ta võttis kätte leiva, õnnistas seda ja ütles: „Võtke sööge, see on minu ihu, mis teie eest antakse.“ Siis ta võttis mõne aja pärast karika, õnnistas seda ja ütles: „Võtke jooge, see on minu veri, mis teie eest valatakse.“ Jutt oli natuke pikem, aga need sõnad on kõige olulisemad.
Väljendid „püha õhtusöömaaeg“ ja „altarisakrament“ tähendavad täpselt sedasama – armulauda.
Miks on vaja armulauda?
Miks üldse on sakramenti vaja? Mis on sakrament? Sakrament on maakeeli öeldes kristluses püha talitus. Sakramendid on kiriku kõige pühamad talitused. Talitus on erinevalt sõnakuulutusest ühtlasi ka midagi esemelist. Kui vaimulik kõneleb, kuulutab Sõna, siis on ainult sõna kui õhuvõnkumine mängus. Kuulmismeele kaudu tuleb midagi meie kõrvu ja Jumala Vaim toimib sõna kaudu meie ajus. Aga talitus lisab veel toimingu ainelisel, esemelisel kujul. Ristimisel on materiaalseks elemendiks vesi, armulaua puhul leib ja vein.
Teatavail kirikuloo etappidel on olnud põhiline vaidlusmoment see, et mida sakrament endast kujutab, ehk justnimelt – miks on armulauda vaja. Küsimuseks on olnud see, kas leib ja vein on Kristuse ihu ja veri, nagu ta ütleb, või tuleb seda võtta sümboolselt. Juba keskajal püüdsid mõned armulauda tõlgendada sümboolselt – ja see tõlgendus tõrjuti. Reformatsiooniajal, Martin Lutheri aegu tõlgendasid Ulrich Zwingli ja Johann Calvin armulauda rohkem või vähem sümboolselt – nende vaimseteks järglasteks on tänapäeva nn vabakirikud: baptistid, metodistid, adventistid, nelipühilased jne. Luterlased aga tõrjusid sümbolistliku tõlgenduse, nii nagu seda olid juba varem teinud ka katoliiklased ja ortodoksid.
Luther oli valmis selle eest surma minema, et leib ja vein on armulaual Kristuse ihu ja veri REAALSELT, mitte piltlikult või sümboolselt.
Ta viitas sellele, et Jeesus on praegu „Isa paremal käel“, kuid psalm 139 järgi on Isa parem käsi igal pool. „Tagant ja eest Sa ümbritsed mind ja paned oma pihu (st käe) mu peale. See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu. Kuhu ma võiksin minna Su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin Su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled Sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, Sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi Su käsi juhataks mind ja Su parem käsi haaraks minust kinni.“ (Salmid 5–10.)
See on küll luuletekst, kuid seda ei saa võtta ainult piltlikult, sest Jumala reaalset kohalolu inimeste juures nimetatakse Piiblis ka mujal: Jr 23:24; Trk 1:7; Ap 17:28; Ef 4:4–6 jne. Pole õige Jeesuse sõnu „see on minu ihu“ ja „see on minu veri“ tõlgendada tähendamissõnade ehk mõistujuttude laadis, kus väljendeid „mina olen viinapuu“, „mina olen lammaste uks“ jne tuleb võtta sümboolselt, sest armulaua puhul Jeesus ei räägi mõistu, vaid kirjeldab reaalset toimingut.
Oma üllatuseks olen vähemalt kahelt baptistist pastorilt kuulnud väiteid, mis osutavad, et tänapäeval võivad ka nemad uskuda, et Isa paremal käel olev Kristus ei ole leiva ja veini kaudu mitte sümboolselt, vaid ihulikul viisil reaalselt kohal armulaua mõlemas elemendis. „Sest armulaual juhtub imesid,“ selgitas üks neist. Taevane reaalsus on muidugi nähtamatu, maiselt vaadates jäävad leib ja vein alles.
Miks on vaja armulauda? See toimub, nagu Jeesus ütleb, pattude andeksandmiseks. Armulaual kohtume Jumalaga maksimaalselt – vaimsel, aga ka füüsilisel tasandil. Pattude andeksandmiseks on vaja pattu tunda, üldse mõista, et oleme patused, ja tunda seda oma südamepõhjani. Samuti tuleb tundma õppida oma elu konkreetset patusust, mis avaldub tegudes. Kõik oma koormad tuleb anda kahetsedes Issanda kätte.
Kes on armulaual osalised, kes sellest osa võtavad?
Ma mäletan, et veel 1990-ndatel küsiti tõsimeeli, et kui ristimata inimene võtab armulauda, siis kas ta läheb hukka. Selline küsimus oli veel täitsa tõsiselt olemas veerand sajandit tagasi. Armulaud ehk sakrament on niivõrd tähtis asi, et kui inimene – rääkimata ristimata inimesest ehk mittekristlasest – ilma tõsise kahetsuseta saab armulaualeiva ja -veini kaudu osa Kristuse ihust ja verest, siis tekkinud dissonants mõjub inimesele lammutavalt, destruktiivselt, mitte ülesehitavalt.
Laste armulauale toomise puhul esineb luterluses viimasel ajal erinevaid seisukohti. Vanasti ei tohtinud keegi tulla enne leeritamist, konfirmatsiooni. Ka katoliiklased hakkavad armulaual käima alles pärast konfirmatsioonitalitust ja õigeusklikel on nii, et konfirmatsioon kujutab endast õlitamist ehk salvimist, mis tehakse ka imikule kohe pärast ristimist. Seepärast tohib õigeusu kirikus laps põhimõtteliselt kohe pärast ristimist käia armulaual.
Kas ei võiks olla mingi märk, mida lapsevanem näitab, kui soovib lapsele armulauda?
Peakski olema, sest muidu vaimulik ei tea, kas õnnistama toodud lapsele anda armulauda või mitte. Küsimine ja vestlemine ei ole armulaual kohane. Mõnikord praegu oleme pidanud kuidagi seda tegema, kuid tagajärjeks on see, et kannatab talituse püha tõsidus. Seega peaks märguandmise kogu kirikus kuidagi kokku leppima ja välja kuulutama, et kõik seda teaksid. Aga see küsimus ei ole veel lõplikult päevakorda kerkinud.
Viimasel ajal on levinud märk, kus käsi pannakse risti üle rinna vastaspoolse õla juurde, ja see tähendab, et inimene soovib ainult õnnistamist, mitte armulauast osasaamist. Aga sedagi märki ei tunta veel korralikult ning välismaal ei teata seda mõnel pool üldse. Näiteks üks luterlane läks Roomas katoliiklikule armulauale (luterlikku kirikut polnud lähedal) ja tahtis ainult õnnistamist, aga preester ei teadnud sellest märgist midagi ning andis talle armulauda. Ei juhtunud muidugi midagi hullu, sest kristlased on kristlased, kuid kirikute kord ikkagi mujal armulaual käimist keelab või reguleerib.
Luterlikus kirikus leidub mujal kirikutes armulaual käimise kohta erinevaid seisukohti, kuid üldiselt keelavad teised kirikud palju rangemini kui meie mujalt konfessioonidest tulevate kristlaste osalemist pühal õhtusöömaajal. Luterlased on öelnud, et kui luterlikku kirikut ei ole lähedal ja tekib väga suur igatsus altarisakramendi järele, siis võib minna vaikselt ja ilma väliselt näitamata mõne teise kristliku kiriku armulauale. Aga on ka neid, kes leiavad, et see oleks ikkagi nagu oma perekonna reetmine. Igaüks katsugu seega Jumala palge ees palves läbi, kuidas ta talitab, ja kindlasti hoidugu välispidistest tülidest.
Kas ma saan armulauast osasaamisega õndsaks?
„Kes usub ja on ristitud, see pääseb,“ ütleb Jeesus. Usk ja ristimine on pääsemise aluseks, mitte armulaud. Seepärast on olnud kiriku ajaloos ka aegu, kus kirikutes käidi armulaual harva – ainult mõned korrad aastas. Kui keegi vahepeal suri, olles näiteks kaks kuud armulaual käimata, siis see ei tingi küll kuidagi, et ta õndsaks ei saaks.
Armulaud on n-ö tugisakrament kristliku usu kasvatamiseks või maksimaalse osaduse sakrament Jumala ja inimese vahel – nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Seepärast on hakatud viimasel ajal rohkem rõhutama, et on vaja külastada armulauda – just oma usuelu ehitamiseks. Mõned on öelnud, et ristimine on kristlaseks saamise sakrament, armulaud aga kristlaseks jäämise sakrament. Kui me oma usku ei ehita, kipub see hajuma.
Kui tihti oleks luterlasel mõistlik armulaual käia?
Vanasti oleks öeldud, et mõnel korral aastas, tänapäeval ütleks, et pühapäeviti. Rohkemaks ei tahaks üles kutsuda. Kui me usume, et meie esivanemad selle pärast hukka ei lähe, et nad igal pühapäeval armulaual ei käinud, siis me ei tohiks ka tänapäeval sellist arusaama levitada, et kohe on midagi hullu lahti, kui üks pühapäev jääb vahele. Liiga endastmõistetav armulaual osalemine kisub alla meie valmidust Jumala lähedusest ja pattude andeksandmisest osa saada, seega oleme pühaks talituseks vaimselt halvasti valmistunud. Massiarmulaudade puhul pole aga välispidist „vesisust“ kuigivõrd võimalik vältida.
Aga kui tahaks käia kaks korda nädalas, neljapäeval ja pühapäeval?
Palun, nendel päevadel on Tallinna Jaani kirikus armulaud. See, kas igal päeval peaks olema lühike armulauatalitus, sõltub edasistest küsimustest – kui palju on tulijaid, kui optimaalne see on jms. On olemas inimesi, kes tahaksid kogu aeg jutlust kuulata – kogu aeg mingisugust „iva“ leida. Aga see ei ole võimalik, sest keegi ei saa kogu aeg rääkida.
Kuidas vältida armulaua rutiiniks muutumist?
Vältida masinlikkust. Rohkem palves osaleda. Mõne korra vahele jättes, kui on tunne, et läheb rutiiniks. Aga üldiselt, kui usuelu on intensiivne, rutiini pikemaks ajaks ei teki – nii nagu süüa vajame kindlasti ka pärast seda, kui oleme mõnel hetkel tundnud, et nüüd sai küll kõht liiga täis söödud. Varsti vajame jälle toitu – sarnaselt armulauaga.
Mida inimene peaks enne armulauale tulekut enda jaoks läbi mõtlema?
Ta peab mõtlema seda, et ta läheb kõige pühamale kiriklikule talitusele, kõige lähemalt kohtuma Jeesuse endaga. Ta peab meenutama oma elu ja avastama selgelt tajutavad eksimused, et anda need omaks võttes Jumala kätte, soovides tõsiselt meelt parandada ning saades nõnda lahti kõigist pattudest.
Kas enne armulauale tulekut võib süüa ja juua?
Vanasti ei soovitatud, sest askeetlikumas olekus on inimese vaim värskem tunnetama nii Jumala kohalolu kui ka oma pattu. Kuid vanasti käidi ka harvemini armulaual – välja arvatud kloostrielanikud, kelle elu kulgeb aga üldse eritingimuste järgi. Tänapäevalgi võib soovitada, et toidu ja joogiga enne püha söömaaega ei liialdataks.
Milline on armulaua ja pihi vahekord?
Põhiliselt on jumalateenistuse sees iga kord enne armulauda nn üldpiht, kus saame mõttes tuua oma eksimused ja küsitavused Jumala ette. Kui meid mingi asjaolu meis endas jääb edasi vaevama, siis on võimalik tulla erapihile, kus arutatakse küsimust õpetajaga ning tehakse läbi kolmeosaline eraviisiline talitus: pihtija võtab omaks oma süü, lubab kõigest hingest, et ta seda enam ei jätka, ning võtab õpetaja kaudu vastu Jumala andeksandmise. Juhul kui lihtsalt kõneldakse õpetajale oma probleemist, ilma kirjeldatud talituseta, siis on tegemist hingehoidliku vestlusega.
Niihästi erapiht kui ka hingehoidlik vestlus on väga soovitatavad iga inimese usuteekonnal. Omaette raskuseks on see, et me ei oska kõiki oma puudusi üles lugeda, mis Jumala ees võlgu jääme. Aga sel puhul tuleb loota ja toetuda Jumalale, kes andeks annab, sest ta tunneb meid suurepäraselt ja näeb ka seda, kui siirad me oleme.
Kas enne armulauda peaks inimene kõigiga lepitust otsima?
Kindlasti peaks lepitust otsima inimestega, kelle ees tuntakse end olevat süüdi. Kui see hetkel on võimatu, siis tuleb seda teha otsekohe, kui võimalus tekib, ning juhust mitte edasi lükata. Selle otsuse peale võib tulla armulauale. Kui aga ei suuda andestada, siis peab armulauale tulles paluma, et Jumal kingiks seda suutmist ja kasvataks meis alandlikku meelt.
Kui ma hilinen armulauaga jumalateenistusele ning üldpiht ja pattude andeksandmise osa on juba olnud, siis kas ma võin armulauale tulla?
Kui armulauale tulekut pole enne mõtteski olnud, siis ei pruugi ka tulla – kui ei teki väga tugevat sisemist kutset. Kui aga on näiteks lihtsalt hilinetud kirikusse, olles juba ammu soovinud armulauast osa saada, siis võib ikka tulla, mõeldes eraviisiliselt oma mõtteis läbi oma elu olulised seigad ja pannes need Jumala ette. Loomulikult tuleks üldpihilt ärajäämisi vältida.
Kui ma ei ole palju aastaid armulaual käinud, siis kas ma olen ikka veel kristlane? Ja kuidas ma saaksin uuesti armulauale tulla?
Loomulikult jääb inimene kristlaseks ka armulaual käimata, kui ta on ristitud ega ole ennast avalikult ristiusust lahti öelnud. Armulauale tuleb aga tulla ükskõik kui suure vaheaja puhul ikka läbi pihitalituse oma elu küsitavusi (antud juhul ka armulaual mittekäimist) Jumala ette pannes ja temalt andestust otsides.
Kuidas on Jaani kirikus armulaud korraldatud?
Armulaud on kaks korda nädalas: üks on peajumalateenistustel pühapäeviti kell 10 ja teine on armulauaga palvustel neljapäeviti kell 12. See on mu arvates, arvestades kõiki asjaolusid, praegu piisav, optimaalne.
Armulauale tohivad tulla ainult ristitud inimesed! Ristimata või mõnel muul põhjusel pühast õhtusöömaajast mitte osa saada tahtvad inimesed peavad käe asetama vastasasuva õla peale risti üle rinna, andes märku, et soovivad ainult õnnistust. Armulauale kutsub õpetaja altarist jumalateenistuse lõpuosas pärast kirikupalvet. Tullakse altari juurde ja armulauda või õnnistust võetakse vastu põlvitades. Kiriku külgukse juures jagatakse tavaliselt armulauda ka leiba veinisse kastes, seda või õnnistust võetakse seal vastu seistes.
Kas peaks kartma ühisest karikast joomist?
Ei pea, sest meid on õpetatud hoidma karikat piinlikult puhtana. Alati me pühime rätikuga selle koha, kust inimene jõi, ja järgmise jaoks keerame ette teise koha karika serval. Pärast iga laudkonda puhastame rätikuga mitu korda kogu karika ääre. Üldiselt usutakse, et haigused püha söömaaja karika kaudu ei levi, sest seda takistab Jumal. Sakslased tegid millalgi ka teaduslikke katseid ning jõudsid järeldusele, et pigem toimub nakatumine ukselingilt vms viisil kui väärismetallist karika kaudu. Ka magusamaitseline kange vein, mida vastu võetakse ainult ühe lonksu, säilib kaua värskena. Üksnes alkohoolikutel on põhjust veinist hoiduda ja vajadusel nad võivadki seda teha (ka lastele ei tavatse me veini anda), aga mitte neil, kes on muidu karsklased. Sest mitte keegi ju ei tule armulauale veini jooma, vaid osa saama Kristuse ihust ja verest, ning karika sees on, nagu ülal ütlesime, Kristuse tõeline veri, millel on ainult veini kuju.
Mida siis teha, kui armulauaveini tilgub maha või armulaualeib kukub põrandale?
Tuleb talitada aupaklikult. Võtta leib ja anda õpetajale, kes asetab selle altarile. Veini peab õpetaja rätikuga kuivatama. Jne. Vanasti oldi selliste asjade puhul väga ehmunud ja praegugi peame suhtuma armulaualeiba ja -veini aukartusega. Juhul kui leib ja vein on täiesti reostatud, siis neid luterlikus kirikus sageli maetakse mulda.
Kas koguduseliige peab armulaual käimist märkima kord aastas ka kiriku kantseleis oma isikukaardile?
Jah, seda tuleks teha kord aastas, et olla täieõiguslik koguduseliige.
Kui inimene on väga haige ega jaksa kirikusse tulla, aga tahab armulauda saada, mida siis tuleks teha?
Sel juhul ta kutsub õpetaja koju. Helistab kantseleisse või õpetaja mobiilinumbril. Siis õpetaja läheb kokkulepitud ajal ta juurde. Kui on tõeline surmaolukord ja inimene südamest palub, siis õpetaja tuleb nii ruttu, kui saab. Õpetaja paneb siis vaimulikuriided selga, võtab oma kotiga leivad, veini, risti, Piibli jms kaasa. Kuid rõhutan – kui keegi enne sureb, siis ei olene armulaua toimumisest või mittetoimumisest midagi. Jumal näeb, mis on olnud. Selle taha küll asi ei jää, et inimene ei saa taevasse, kuna õpetaja ei jõudnud kohale.
Kuidas lastele armulaua olemust selgitada?
See ei ole lihtne. Vanemad peavad kõigepealt endale selgeks tegema, mis on armulaud – ja selle selgekstegemiseks on ju antud ka see intervjuu. Karika lastele andmine ei ole põhimõtteliselt keelatud, sest seal on Kristuse veri. Kuid ühtlasi on Kristuse verel veini kuju, mis on alkohol. Lonksu andmine ka lastele sõltub meie suhtumisest alkoholi ja üldiselt seetõttu lastele veini ei jagata.
Kui inimesel on soov armulauast põhjalikumalt teada saada, selle kohta veel midagi lugeda, siis mida ta võiks vaadata?
Kui ta tahab detailide ja ajalooliste eripärasustega tutvuda, siis palun väga – seda saab ta lugeda minu enda dogmaatikaraamatust „Luterliku dogmaatika alused“. Seal on käsitletud armulaua teemat Piiblist kuni tänapäevani välja.
/juuli 2015/
