Vaimulikud vastavad

Andestamine

Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU. Kuula ka EVE KRUUSI vastavasisulist jutlust: http://www.tallinnajaani.ee/images/helifailid/jutlused/2015/2015-11-01_Jutlus_Eve_Kruus.mp3

Et Jumal sind kuulda võtaks

Kui me räägime andestamisest, siis me räägime millestki, mida on Jeesus pidanud meie jaoks millegipärast väga oluliseks. Õigemini Ta leiab, et see on meile, inimestele, väga oluline, kui tahame Jumalaga suhelda. Ta seab lausa piirangu. (Siinkohal ma väga soovitan kuulata Eve Kruusi jutlust, seal on see ka sees.) Ainus asi, mille Ta üle kordab, kui ta Meie Isa palve on õpetanud oma jüngritele ja selle kaudu ka kõigile kristlastele, ja mille juurde tuleb Ta tagasi ning seab meile tingimuse, on just andestamise küsimus – kui teie ei andesta, siis ei andesta ka Jumal teile. Kui teie üksteisele ei andesta, siis ärge oodake andestust ka Jumalalt.

Kui me tahame Jumalaga hästi läbi saada – räägime praegu nii, nagu Jumal oleks inimene, räägime inimlikus kategoorias –, siis me peaksime andestamisprobleemi enda jaoks lahendama. See on HÄDAVAJALIK selleks, et Jumal sind hiljem kuulda võtaks.

Seda võib võtta nii, et mina olen saanud Jumalalt nii palju andeks, et mul peaks olema nii palju südant, suutmaks andestada inimestele, kes on minu vastu eksinud. Kui mina suudan andestada, siis ma võin olla kindel, et Jumal andestab ka mulle minu eksimused. Ja ma võin olla kindel, et ma pidevalt eksin. See on umbes sama kindel nagu surm. Me eksime kõik, päevast päeva. Kui me tahame, et Jumal meie eksimused kustutaks ja kui me palume kirikus jumalateenistusel või omaenda palves, et Jumal meile andestaks, siis me peaksime meeles hoidma seda, et „nii, nagu meie“ ... KUI meie, SIIS ka Jumal. See on nagu vahetuskaup. See on Piiblis selge vahetuskaup. Tegelikult on seda rohkemgi. Sest on nii, nagu ütleb Uku Masing: me saame Jumalalt seda, mida me oleme andnud inimestele. Me saame selle Jumalalt tagasi, see tuleb kuidagi keeruga meieni.

Andestamine on vajalik eelkõige andestajale

Andestuse puhul on üks asi väga oluline ... Vahetevahel inimesed ütlevad: „Aga ta pole minult andeks palunud.“ „So what!“ Mis siis! Ega Jeesuse käest ka keegi ei palunud andeks, kui ta risti peal läbi liha ja luude löödud naeltega oli õhupuuduses – seal saab väga vähe rääkida sellises olekus ja iga Ta sõna on seal kulda väärt ... Aga üks asi, mida ta ütles, oli: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.“ Kas kasvõi ÜKS nendest palus Jeesuselt andeks? Mitte keegi. Absoluutselt mitte keegi. Tema sai andeks antud neile, kes Temaga tegid kohutavat ülekohut ...

Me ei pea seda võtma nii, et andestada saab ainult neile, kes on andestust palunud. Andestamine on vajalik eelkõige andestajale. See on su enda jaoks vajalik. Kui sa tahad selle rämpsu täis ja mürgitatud südamega edasi elada, siis on ääretult tervist kahjustav tegevus, kui sa ei ole suutnud andestada. Kui sa ei suuda andestada, siis sa teed ise endale kordades rohkem halba kui see, kes on sulle teinud seda, mida sina ei suuda andestada.

Meile pakutakse aga väga head vahetuskaupa: anda andeks, saada mürk südamest ära.

Ma olen täiesti veendunud, et inimesed teevad endale kordades rohkem valu, haiget, ülekohut, rikuvad oma tervist sellega, et nad ei suuda andestada. Et nad kannavad asju endaga kaasas. Et nad ei suuda öelda kasvõi oma südames: „Ma andestan sulle.“

Andestuse palumine on tingimusteta

Ja nüüd on teine küsimus, et kuidas andestamine peaks välja nägema. Siin on mitu versiooni: üks on tõesti see, et inimene tuleb su juurde ja palub pisarsilmil andestust. Mitte ei õigusta ennast. Sellepärast on ka pihil vaimuliku ülesanne pihile tulija viia õigele rajale, kui ta hakkab ennast õigustama. Andestuse palumisel ei tohiks olla mitte mingit enese õigustamist ega pikki seletusi, et „aga tema tegi ju nii ja siis see pani mind nõnda tegema, ütlema ...“. See ei ole tähtis. Tähtis on see, milles sina oled süüdi ja et sa tunned ennast süüdi. Ja et sa palud tingimusteta andeks. Mitte nii: „Anna mulle andeks ja küllap ka siis andeks sulle anda võin minagi.“ Tule taevas appi kui loll laul ... Vabandust, aga sageli on lööklaulude sõnad kohutavamad kui viisid.

Andestuse palumisel ei tohiks olla kauplemist. Inimene tuleb ja palub andeks või inimene oma südames andestab.

Usalduse taastamine

Kuidas näeb välja inimese suhe teise inimesega, kellele ta on andestanud? See võiks näha välja nii, nagu seda kõike, mida on andestatud, polekski olnud. Igal juhul ei tohiks seal olla midagi sellist – lihtsalt ja brutaalselt öeldes –, et „andsin andeks küll, aga ma ei saa sind nendes küsimustes enam mitte kunagi usaldada“. „Jajaa, andestasin küll, aga sinu kätte ma küll enam ei saa mitte midagi anda, sest sa oled ebausaldusväärne ...“ Andestamine peaks muutma selle inimese, kellele on andestatud, meie silmis jälle usaldusväärseks. Ja siin on küsimus, kas me suudame seda.

Minu kogemused

Kas ma ise suudan andestada? Mulle tundub, et ma suudan. Aeg-ajalt on inimesed küsinud, et kuidas ma suudan sellele või sellele andestada. Kuidas ma suudan selle või teise inimese enda kõrvale võtta, KUI ... Suudan küll. Võib-olla on see ka mu viletsa mälu ja kandevõime küsimus – ma ei viitsi sodi endaga kaasas vedada. Kuigi mõned asjad jäävad küll valusalt meelde. Aga mitte selles osas, et ma inimestega suhtlemise ära lõpetaksin, kui nad on mulle haiget teinud.

Ma ei saa hästi aru nendest inimestest, kes ei suuda andestada. Mu elus on inimesi, kes ei ole mulle andestanud, nad ei võta enam telefonitoru, nad täielikult väldivad minuga suhtlemist. Mul on vahel väga valus olnud selle pärast, ma olen püüdnud kuidagi selgitada, olen ka andestust palunud, aga ma näen, et see on nagu jäise kivimüüri embamine. Aga ma teen oma osa ära ja ülejäänu on tema osa. Ma ei suudaks nende moodi elada. See on iseloomu küsimus, temperamendi küsimus. Võib-olla on siin taga mingid lapsepõlve haiget saamised, kus inimene lööb ennast lukku või midagi läheb inimeses lukku, kui tema jaoks on mingi eriline ülekohus sündinud ...

Jah, mul oleks raske ette kujutada ennast sellises situatsioonis – et ma olen nagu külm kivi mõne inimese suhtes, ma vaatan temast läbi, kui me kohtume, ja ma ei saa temaga räägitud ühtegi sõna või kui räägime, siis ütlen midagi mürgist ... Ma tean, et inimesed suudavad nii ... Aga ju siis Jumal on mind kerglasemaks teinud selles mõttes, et ma ei viitsi neid kive kaasas kanda, nendega on raske kõndida, ÄÄRETULT raske kõndida.

Kustutamine

Kui ma tunnen, et inimene on siiralt andestust palunud, siis on küll lihtne andestada. Aga kui inimene jääbki end õigustama ... Võib-olla on nii, et andestada kaugemal olevale inimesele on kergem. Aga inimesele, kellega sa pärast pead päevast päeva olema koos – näiteks abikaasale, kui ta on seitse korda sind kellegagi petnud, või 85 korda jäänud hiljaks tähtsatel hetkedel ... Ma ei kujuta ette ... Kindlasti on inimesi, kes on nii ülimalt vastutustundetud ja nahaalsed, et nendele on ääretult raske nõnda andeks anda, et suudaksid neid jälle usaldama hakata ja jälle selle paugu vastu võtta, kui see tuleb – et sa tead küll, et see võib tulla, ja see tuli ...

Andestamine peaks olema see, et sa kustutad asja ära. Kustutad ära ja seda nagu poleks olnud, sinu kõvakettal seda enam ei ole. Selle inimese nime all ei ole enam seda pahategu, sa ei seosta inimest enam selle pahateoga. Sa ei räägi teistele, et „Vaata, mis ta ükskord tegi!“, sa ei hoiata inimesi, et „Ta on selline ja võib ka sulle midagi niisugust teha“.

Aga jah, ma olen vist lapselik selles mõttes. Ma arvan küll. Mul on elus palju näiteid, mida ma ei taha inimeste nimedega sisse tuua, aga ma jah suudan suhelda inimestega, kellega mul on olnud mingi väga tõsine probleem ja kes on mulle päris tõsiselt haiget teinud. Ma suudan küll suhelda. See pole raske.

/Ilmunud 14.11.2015/