Räägib õpetaja ARNE HIOB
Kümme käsku on kirjas kahes kohas Vanas Testamendis: 2. Moosese raamatu 20. peatükis ja 5. Moosese raamatu 5. peatükis. Nende sisu on üldiselt sama, detailid natuke varieeruvad. See näitab seda, et nende puhul on kõige otsustavam sisu, mitte vorm, kuigi vormi ei tohi ka ignoreerida. Kogu juudi seadus või käsk on antud juutidele – seda tegi Jumal Moosese kaudu Siinai mäel. Niimoodi seda on Vanas Testamendis esitletud.
Aga ühtlasi on Iisrael kutsutud valguseks paganatele ja apostel Paulus kommenteerib, et Jumala seadus on tegelikult kirjutatud iga inimese südamesse või alateadvusse või tema sisemisse minasse südametunnistuse häälena, millega antakse inimesele märku, kuidas õigesti käituda (Rm 2:14–15).
See tähendab seda, et Jumala seadus kujutab endast loomupärast kaasa antust ja kuna inimese teed on läinud Jumala ees viltu, inimkond on oma arengus võõrdunud Jumalast ja tahab oma egoistlikku mina tihtipeale rõhutada, siis Jumala seadus südametunnistuse kaudu meenutab, kuidas asjad peaksid õigesti olema. Aga ka südametunnistuse häält moonutab inimkond, sh iga inimene, isiklike huvide ja maiste olude järgi ning sunnib oma mõtteid kõrvale. Ta ei järgi alati seda, milleks südametunnistus märku annab.
Jumala seadus on südametunnistusse kirjutatud
Sellepärast on Jumal välja valinud Iisraeli – nii Piibel seda esitab – ja andnud juutidele konkreetses sõnastuses seadused: nende seas on ka igasugused nende rituaalseadused jms, mis olid mõeldud ainult juutidele. Aga kümme käsku, mida tõstetakse eraldi esile kogu seaduse tuumana, tahavad peegeldada sedasama südametunnistusse kirjutatud seadust, mis tegelikult peaks juhatama iga inimest ka ilma juutidele antud ja sõnastatud seaduseta. Kuid kuna me väga kergesti ennast petame – mõnikord tahtmatult, mõnikord teadlikult –, siis on hea, kui need asjad on sõnastatud. Iisraeli missiooniks on seda ilmutust edasi viia kõigi rahvasteni: Jumala seadus näitab meie puudusi ja kasvatab Jumala poole. Uus prohvetite poolt ettekuulutatud inimene, kelles kogu seadus on viimse südamesopini täidetud, seega kelles Jumala kohalolu on saanud maksimaalseks, on Jeesus Kristus – Tema kaudu avatakse kogu Jumala ilmutustäius kõigile rahvastele. Jumala seadus jääb meid edaspidigi kasvatama Kristuse poole, aga Kristuse kaudu ilmutatakse Jumala armu ja kogu uuendatud inimkonna reaalsust: kõige selle imelise kaudu, mis Tema elus juhtub, kõigi nende tervendamiste kaudu, mida Ta tegi. Tema surma ja ülestõusmise kaudu tuuakse esile aga see, et viimselt suundub kogu ilmutusprotsess horisondi taha, kuhu me enam ei näe. Kuid nii suunavad Jumala seadus ja arm meid igavese elu poole.
Jumala seadus, mis meile südametunnistusse on kirjutatud ja mida Moosese kaudu sõnastatud kümme käsku väljendavad kokkuvõtlikult kõikidele rahvastele, on inimeste saatjaks ja jumalariigi poole kasvatajaks läbi kõigi aegade.
10 käsu üldine ülevaade
Kui vaadata kümmet käsku, siis vaevalt võikski nende sisu kuidagi teisiti sõnastada. Inimese eluvaldkonnad, mida need puudutavad, on terviklikult ja loogiliselt väljendatud, kajastades kõige elementaarsemat ja vajalikumat.
Kõigepealt esimesed kolm käsku on seotud Jumalaga ja ülejäänud – neljas kuni kümnes käsk – on seotud inimesega. Ja kuna käskude sisu on selline, siis on oletatud, et kui Moosesele anti kaks käsulauda – miks kaks ja kuidas neid jagada? –, siis esimese peal oli kolm Jumalaga seotud käsku ja ülejäänud seitse olid teise käsulaua peal.
Kõik käsud on võrdsed, nii need, mis puudutavad Jumalat, kui ka need, mis puudutavad inimest (Mt 5:19, Gl 3:10, Jk 2:10). Võiks mõelda, et Jumalaga seotud käsud on olulisemad, kuid Jumalaga on seotud ka Tema loodu, inimene; samuti on jumalaarmastus seotud sellega, kuidas armastame oma ligimest (1Jh 4:20). Üks kasvab välja teisest.
Käsud suunduvad ka Jumalalt inimese poole: esimene käsk on seotud otseselt Jumalaga, teine jumalasuhtega, kolmas käsk esitab veel konkreetsema joone – ühe sellise päeva eraldamise, mis tuleb pühendada Jumalale. Edasi on käskude teemaks inimese elu hoidmine: tuleb pidada puutumatuks vanemate austust, indiviidi elu, tema abielu ja perekonda, tema varandust ja mainet ühiskonnas. Viimaks keelatakse himustamine, mis paneb inimesi kõiki nimetatud asju tahtma. Kõik on siin inimelu terviklikult hõlmav ja loogiline.
Esimesed kolm käsku
Kui mõelda Jumalaga seotud käskudele, siis neid teatakse vähem ja neile pööratakse vähem tähelepanu, arvates vahel, et piisab inimeste suhete reguleerimisest.
„Mina olen Issand, sinu Jumal, ja sul ei tohi muid jumalaid olla minu kõrval.“
„Sa ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta.“
„Sina pead pühapäeva pühitsema.“
Inimeste maailmas kipub olema nii, et Jumal jääb lõppu. Alles siis, kui kõik võimalused on ammendatud ja MISKI muu enam ei aita, siis palume appi Jumalat. Aga ma olen ikka ja jälle küsinud inimestelt: öelge mulle, millal kõige vähem tähtsustatud asjad sind elus on aidanud? Elus aitab ikka see, millele kõige enam rõhku pannakse, mille nimel ollakse valmis vaeva nägema. Selles, mille nimel ollakse valmis pingutama, saavutab inimene edu: oma ametis, oma karjääris või kui ta tahab midagi osta või ehitada.
Seega kui Jumal on oluline, siis peaks palve käima kõige algusesse. Siis on Jumala suhe ülioluline: saaks Jumalale lähemale, saaks oma elu viia kogu aeg tema ette. Ja siis paluda teda, et ta aitab – ja avastatakse, et ongi aidanud. Aga inimene kipub käituma teisiti, Jumal jääb lõppu – ja pole siis imestada, kui Ta ei aidanud. Kusjuures Jumal on nii suuremeelne, et Ta võib ikka veel aidata. Sellest peaks tegema järelduse, et pöörata rohkem tähelepanu esimesele kolmele käsule.
1. käsk
„Mina olen Issand, sinu Jumal, sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval.“ See tähendab seda, et me tohime jumaliku au omistada ainult Loojale. Ainult Temale. Meil kipub elus olema ikka ka teisi jumalaid – ehk siis ebajumalaid. Ebajumal on see, kes tegelikult ei ole jumal, aga kellele omistatakse jumalik suhe ja au. Toetutakse talle kui mingile tingimatule elemendile. See võib olla ükskõik mis.
Läbi aegade on ikka öeldud, et suurim ebajumal on raha. Martin Luther kurdab, kuidas tema ajal on inimesed nii kohutavaks muutunud, et RAHA on see kõige tähtsam. Aga tänapäeval võiks täpselt sedasama öelda. Üks põhilisi ebajumalaid on inimestele olnud raha.
2. käsk
„Sa ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta.“ See tähendab seda, et kui me oma usuasjad kujundame kerglaselt, kasutame igasuguseid mõtlematuid väljendeid – „Oh Issakene!“ või mõni jälle: „Kurat!“ – ehk kui meie usuväljendused lähevad ebatõsiseks, siis juba sealt läheb suhe Jumalaga lonkama.
See käsk ütleb: sa pead hoidma Jumalat tõsiselt esikohal oma elu suhetes, sest kerglusega algab jumalasuhte hajumine ja kadu.
3. käsk
„Sa pead pühapäeva pühitsema.“ See on väga konkreetne – tuleb pühapäeviti kirikus käia. Meie, luterlased, oleme väga liberaalsed, me enamasti SOOVITAME inimestel pühapäeviti jumalateenistusele tulla, aga näiteks katoliiklased ja vabakirikud kohustavad. Vabakirikud koguni jälgivad: kui mõni puudub, siis märgatakse ja hakatakse uurima, et „Kallis sõber, kuhu sa oled jäänud?“ – see käib heatahtlikult, nad toetavad üksteist niiviisi. Kellele selline tugi ei meeldi, kellele tundub see luuramisena, siis ta läheb sealt kogudusest lihtsalt minema.
Tuleb meenutada, et sellest hakkabki asi pihta: ärme käime kirikus, ärme läheme, tegeleme muude asjadega, need on tähtsamad – nii hakkab meie usuelu lonkama.
Miks on kolm esimest käsku etteotsa pandud ja on ses mõttes kõige tähtsamad? Sellepärast, et tegelikult ka ülejäänud, teise käsulaua käsud seonduvad sellega, kuidas meie suhe on Jumalasse. Kui Jumalaga suhe on tingimatu, tõsine, siis me hakkame tajuma vanemate austamise vajadust, seda, et abielu ei tohi rikkuda, teise mainet või vara ei või himustada ... Aga kui suhe Jumalaga hakkab nõrgenema, siis hakkab inimestega suhe ka kohe nõrgenema: arvatakse, et himustada ju ikka võib ja natukene keelt peksta ka. Riigiseaduse alusel leitakse võivat teisel varandust vähemaks pügada – vabandatakse end välja sellega, et ega ta nälga jää. Naise võib talt ka üle lüüa või mehe võrgutada – ega ta sellepärast ära sure. Isegi tapmisele leitakse põhjendusi. Primitiivsemad inimesed leiutavad praegugi õigustusi, et teistelt päid maha võtta (nt ISIS). Tsiviliseeritum rahvas õnneks tajub selle kõige jubedust, kuid peenemal viisil võidakse inimest kägistada sellegipoolest.
4. käsk
„Sa pead austama oma isa ja ema.“ See käsk toob inimese ette tema päritolu. Sa tuled oma vanemate lapsena ilmale. Sa ei saa neid valida. Nemad on sulle antud ja sina pead neid austama. Võib-olla sa ei saa vanematega alati läbi, võib-olla on vanemad ise midagi halba teinud, aga suhe jääb, mis sulle on sünnist peale antud. Sa pead austama oma vanemaid ning nende elu ja tervise eest, nende hea külje eest seisma. Kuidas keegi üldse saaks olemas olla, kui tal ei ole vanemaid? Isegi kui inimene võib tänapäeval sündida kunstlikke vahendeid kasutades, siiski kusagil on vanemad, kust asi hakkab pihta.
5. käsk
„Sa ei tohi tappa.“ See puudutab inimese isiklikku elu. Sinu enda elu peab hoitama, teiste elu pead hoidma. Sa pead austama teist inimest, sa ei tohi talt elu võtta. Aga sellest ei piisa. Kui me vaatame tänapäeva maailmas seda, mis vaieldamatult kehtib, siis võib-olla ainuüksi neljas ja viies käsk üldse kehtivadki vaieldamatult. Sellega, et vanemaid tuleb austada, üldiselt arvestatakse. Sellega, et tappa ei tohi, ka arvestatakse, aga järgmise, kuuenda käsuga tihtipeale enam üldse ei arvestata.
Viienda käsu kohta kehtib, et seda Piibli keelepruugis ei kasutata sõjas tapmise kohta. Sõjas tapmine on pealesunnitud tapmine enesekaitseks. Õiglase ja ebaõiglase sõja küsimused on Piiblis täiesti olemas. Kusjuures inimese maailmas ei õnnestu neid alati lahus hoida. Aga käsk „Sa ei tohi tappa“ on eesti keeles öeldult ikkagi mõttega, et sa ei tohi mõrvata.
Kui me tänapäeval oleme jõudnud sinna, et üldse ei tohi tappa, siis ühest kohast on see väga õige – see on ju asjade siht, et keegi kedagi ei tapa –, aga kuniks meil maailmas on vaja politseid, kuniks me ei ütle, et sõjaväed tuleb otsekohe laiali saata, siis peame arvestama, et tapmised toimuvad. Need ei toimu mitte tapmise tõttu, vaid see on asjaga kaasnev nähtus, millest ei pääse. Jumala käsk ütleb, et sa ei tohi tappa, ja seda võib ka laiemalt mõelda, aga riigivõimu kohus on kasutada survevahendeid. Seda ütleb ka Piibel. Vanas Testamendis on see endastmõistetav, Uues Testamendis ütleb apostel Paulus, kelle Jeesus isiklikult kutsus apostliks, oma kirjas roomlastele riigivõimu kohta, et riigivõim ei kanna mõõka ilmaasjata, vaid kurjade karistamiseks ja heade premeerimiseks (Rm 13).
Selline paratamatus, et riigid ei pääse vägivalla rakendamisest, kehtib siiamaani. Põhiline on see, et sa ei tohi tappa, mõrvata. Need on erinevad sõnad. Vana Testamendi sõnad peavad esmajoones silmas ikkagi mõrvamist.
6. käsk
„Sa ei tohi abielu rikkuda.“ Sa ei tohi sellesama inimese, keda sa ei tohi tappa, suhet rikkuda kõige lähemaga, oma kaasaga. Sa ei tohi inimest isiklikult hävitada, aga sa ei tohi ka tema kõige intiimsemat suhet tappa ehk abielu rikkuda: seda suhet, kus sünnivad lapsed ja kus tekib perekond, kus inimesed saavad uuteks vanemateks järgmistele inimestele. Sa ei tohi seda suhet lõhkuda, mõjutada abielu purunemist, et üht poolt endale haarata. Sa ei tohi seda teha, ütleb kuues käsk. Aga kui me vaatame, kuidas inimesed elavad, siis see käsk ei ole vaieldamatu. Seda kõike tehakse ja kui käsk ei oleks sõnastatud, siis oleks asi palju hullem. Hea, et käsk on sõnastatud. See näitab meile meie võlgu ja meenutab meile, mille poole tuleb vaadata ning kogu südamest püüelda. Teame, et alati kõik püüdlused ei õnnestu – ja ka Jumal teab seda. Seepärast Ta tahabki meid selle käsuga aidata.
Jumala seadus võib väga ebameeldiv olla, aga on väga vajalik, sest selle nõuded on õiged asjad meie elus – igal pool maailmas, sõltumata kultuuridest. Need on universaalsed. See jutt, et kõik sõltub ainult kultuurist, ei pea paika. Kultuuridest sõltub asjade ilming, asjade tuum. Inimeste põhisuhete hoidmine on kümnel käsul seesama ja kehtib igal pool.
7. käsk
„Sa ei tohi varastada.“ Ühest küljest saadakse kergesti aru varastamiskeelust. Sest kui keegi tuleb ja kõik mult ära varastab, siis on kahju mis hirmus, see ähvardab kogu elu aluseid. Aga ikkagi kipub inimene leiutama ahnuse tõttu kavalusi, et teistelt midagi endale saada. Panna näiteks riigiseaduse järgi kirja nii, et te ei saa mulle mitte midagi teha, ma olen õige ka veel, sest seadus võimaldas mul teise inimese tühjaks teha.
Aga samal ajal on see täiesti loogiline käsk: vanemate elu austuse, indiviidi elu austuse, indiviidi intiimsema suhte austuse juurest jõuame edasi varanduse austuseni. Sest elatis ja varandus on kõikidel inimestel oluline ja sellepärast on käsk väga konkreetne: sina ei tohi varastada, sa ei tohi ligimesele teha kahju, mis tema elu varanduslikus mõttes kahjustab.
8. käsk
„Sa ei tohi anda valetunnistust oma ligimese vastu.“ Jõudsime varanduse juurest ühiskondlike suhete juurde, maine juurde. Sa ei tohi kuulujutte levitada ega kahjustada inimese suhteid ühiskonnas, vaid – nagu Martin Luther täpsustab – pead pöörama asjad hea poole nii palju kui võimalik. Nii et kui ma kuulen kellegi kohta juttu, et ta sai mingi asjaga hakkama, siis kuni ei ole kohus tuvastanud inimese süüd, siis tuleb keerata kogu lugu pigem hea poole, mitte öelda midagi enne, kui kohus on öelnud, et „Tema võttis või varastas!“. Kust seda teatakse? Äkki kohus ütleb, et see ei olnud niimoodi, ja sa oled valetunnistust andnud, inimese mainet rängalt kahjustanud ühiskonnas ...
9. ja 10. käsk
„Sa ei tohi himustada oma ligimese vara,“ ütleb üheksas käsk, ja kümnes lisab veel täpsemalt, et ei tohi himustada seda, mis ligimesele kuulub (kinnis- ja vallasvara jne).
Sõna „himustamine“ väljendab seda, et tuleb vältida juba sellise taotluse tekkimist enda sees, mis teiselt tahab midagi ära võtta, teist kahjustada. Näiteks kui ma lähen sõbrale külla ja näen, et tal on ilus maja, ilus naine, palju vara, siis võib mul tekkida himu neid endale saada. 9. ja 10. käsk hoiatavad, et kui selline himu tekib, siis ei tule seda kuulata.
Siin on üks huvitav moment. Himul on seejuures selline tähendus, et see märgib nõustumist sooviga saada midagi endale ja hakata selle nimel tegutsema. See ei tähenda, et ma üksnes näen midagi meeldivat. Kui ma lähen oma sõbrale külla ja näen, et tal on ilus maja ja ilus naine, ja võib-olla ma isegi ütlen seda talle, siis selline märkamine ei tähenda veel päriselt himustamist. Siin kontekstis võib võrdluseks tuua Jeesuse sõna, kui Ta ütleb, et kes naist vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud oma südames (Mt 5:28). Üks selle lause tõlgendusviise on, et himustamine tähendab siin soovi endale saada. Mitte seda, et keegi läheb mööda teed ja märkab, et vastutulev naine on ilus igas mõttes, vaid kui selle põhjal hakatakse tegutsema või lastakse sellel mõttel juurduda oma südames ja end sellest mõjutada lasta – sealtmaalt saab inimene süüdlaseks himustamises. Sellest õpetab Jumala käsk hoiduma. Samas me näeme ikka paljutki, mis meile meeldib.
Kõik nimetatud teemad on muutumatult olulised, kehtivad alati ja sõltumata kultuuridest ning seetõttu on kümne käsu sisu universaalne.
****
Kümne käsu ja üldse juutide käskude puhul on oluline see, mis heebrea keeles on „toora“. See ei ole käsk, ka mitte seadus. Pigem elujuhis. Aga ühtlasi on see ikkagi käsuna mõistetav. Jumal esitas selle Moosesele korraldusena, Ta ei arutle, et „Kuule, mida me sinna jätame või mis võiks sobida?“ või „Mida me võiksime tänapäeva juudile siin Siinai mäe all käsuna sõnastada?“. Seadus kõlas käsuna, ehkki hoolitseval moel.
Sellepärast olen ma muutnud ka oma arvamust eestikeelse sõna tõlke kohta. Vanasti meil oli see sõna „käsk“. Siis tuli „seadus“ – Moosese käsk või Moosese seadus või Vana Testamendi seadus. Vanasti ma pooldasin sakslaste ja inglaste eeskujul, et sõna „seadus“ oleks justkui õigem. Aga viimasel ajal mulle tundub, et „käsk“ on õigem. Sest seadus, teate, on midagi sellist, mida MEIE SEAME kokku, meie muudame või vääname sinna või tänna vastavalt oludele, nagu meile tundub. Selline ei ole Vana Testamendi seadus! See on pigem käsk. Jumal käsib.
Ja meie enda elus on samamoodi – kui me hakkame rääkima mingisugustest seadmistest ja oludest, siis ei aita meid see kümme käsku nii palju, kui see aitab meid käsuna. Käsk ütleb: „Sina ei tohi varastada.“ Punkt. Tuli küll himu, et võtaks ära ... „Sina ei tohi abielu rikkuda.“ Punkt. Tuli küll tohutu himu ja n-ö suur armastus – mis seda küll takistada võiks! Takistada võib Jumala käsk. Punkt. „Sina ei tohi tappa.“, „Sina pead vanemaid austama.“. Olen küll vihane vanemate või mõne inimese peale ... Kuid ei tohi kallalegi minna. Sa ei tohi füüsiliselt lüüa. Mina olen lapsest peale elanud sellises ümbruses, et minu tuttavatel – kes olid ka lihtsa töö peal, mu koolikaaslased jt – oli alati nagu kirjutamata seadus, et mitte keegi ei löö naist. Nüüd kuulen, et on palju koduvägivalda. Kuid käsk paneb asjad paika. Käsk näitab seda, et meie elus ei ole kõik paigas. Miski peab tulema väljast ja käskima. Käsk ei pruugi olla meeldiv, aga kui see ära võtta, siis läheb asi veel hullemaks.
On õige, et käsk, kuivõrd see tuleb väljast, näitab, et selle poolt nõutu ei ole meile omane. Kuid ainus võimalus, et meie elusuhted saaksid korda, on alustada käskimisega, kuni käsu poolt nõutu saab meile omaseks. See juhtub alles pärast surma ja ülestõusmist. Maises elus käsu läbi õndsaks ei saa, seaduse läbi õndsaks ei saa. Kuniks meil on tavaline loomus, ei saa me jumalariiki rohkem kui usus, sest meie sisse jäävad patuastlad. Seda õpetab Piibel. Aga Kristusesse uskumise kaudu annab Jumala vägi igale inimesele seda jõudu, et saada Jumala lapseks Jumala Vaimu juhtimise all. Need, keda Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed, ütleb Paulus. See ei tähenda seda, et me oleksime veatud, laitmatud, vaid käsk kontrollib ja Vaim juhib meid.
Jumala armu poolt antakse meile impulss, mis tõstab meid üle meie praeguse loomuse ehk üleloomulikkuse poole: kelle puhul taevane tegelikkus rohkem ilminguid omandab, seda nimetatakse pühakuks, tavaliste inimeste puhul see nii palju ei paista välja, aga mingil määral ikka. Inimeste puhul võib paista silma, et meile antakse midagi juurde, mis meid ülendab. Vanad asjad jäävad alles, aga need on kontrolli all ega ole juhtivad meie elus. Nii et kümme käsku ja Jumala käsk üleüldse on väga oluline ja on hea, et see on sõnastatud. See on meie kasvatajaks Jumala armu ja Kristuse poole ning ühtlasi on meile heaks pihipeegliks, mille põhjal saame vaadata ja kergesti järele uurida, missugune on meie elu ja millest hoiduda.
/Ilmunud 9.12.2015/
