Vaimulikud vastavad

ristiinimene

Kristlaseks olekut lahkab õpetaja JAAN TAMMSALU.

Kes on ristiinimene? Mis tingimused peavad selleks olema täidetud? Kas kristlane on tavaline inimene?

Jah, kristlane ON tavaline inimene, lihast ja luust. Liha ja luu jäävad samaks, aga midagi peaks mõtlemises ja meeltes muutuma. Ja midagi on veel. Kaika Laine vastas aastaid tagasi naeratades, kui talt küsiti, kuidas ta oskab neid inimesi tagasi saata, kes ei ole ristiinimesed ega ole end Jumala kätesse andnud: „See on mulle niisama selge kui sulle see, et mul on roheline kampsun praegu seljas.“ Tema nägi üle või läbi „aia“, et teatud inimesed on ristitud ja teised ei ole. Viimaste kohta ta ütles, et neid ei ole mõtet ravida, sest nad on valedes kätes, vale vaimse jõu meelevallas – ravid neil ühe haiguse välja ja see lööb uuest kohast uuesti välja ...

See oli sellise inimese jutt, kes ütles, et ta NÄEB, kes on ristitud ja kes mitte. Mina ütlen praegu seda, et kristlane on see, kes on ristitud inimene. Kas ta on ristiinimene ka selle sõna vaimses mõttes, see sõltub juba väga palju temast endast – kui tõsiselt ta võtab seda, et ta on jumalalaps, kas see annab talle väärikust juurde, kas see paneb talle mingid kohustused. Nii nagu see, kes on pärit kuningakojast või aadliperest, VÕIKS ju midagi teistmoodi teha, teistmoodi olla kui see, kes seda ei ole. Eks ootab ju ühiskondki erinevatelt inimestelt erinevaid asju ...

Kristlane on ristitud inimene. See tingimus peab olema täidetud. Kristlaseks saades ... Ma räägin ühe loo. See on kummaline lugu. Jaan Kaplinski on Eestis suure käraga käinud oma ristimist iseendalt maha pesemas. Noh ... tule taevas appi! Muidu tundub päris tark inimene olevat, aga kas ta tõesti mõtleb, et see on nagu mingi saunakord, mida saab maha pesta ja olematuks muuta ... Tegemist on vaimse protsessiga ja selliseid asju mingite füüsiliste trikkidega endalt eemaldada ei saa.

Kristlane on tavaline inimene. Mittekristlasest eristab teda see, et ta on ristitud, Jumala kätesse antud, ta on Jumala oma. Ta on jumalalaps. Sõna „jumalalaps“ luterlased natuke pelgavad, see tundub olevat vabakoguduslik termin. Aga paraku on see piiblitermin ega ole mõtet seda häbeneda. Ma olen ikka öelnud seda, et kui me ei häbene tunnistada, et ahv on meie isa – arvates, et me oleme arenenud ahvist –, siis mina küll ei häbene öelda, et ma olen jumalalaps, ma olen ristiinimene.

Sageli öeldakse, et kõik kristlased on omavahel vennad ja õed. Mida see tähendab?

Ühe Isa lapsed. Taevase Isa lapsed. See teeb meid vendadeks ja õdedeks. Perekondades räägitakse üsna sageli, kuidas vennad ja õed omavahel ka kaklevad ning püüavad mingeid piire nihutada – see on ka kristlaste hulgas nii. Üks arvab, et temal on midagi parem kui teisel ja teisel on midagi halvem kui temal, aga see selleks. Kristlus on nagu liim, mis ühendab. On neidki, kes ei tea, mida liimiga teha. Mõned nuusutavad aeg-ajalt ja saavad kaifi, aga liimi ei peaks mitte nuusutama, vaid kasutama ühendamiseks. Olla erinevad, kuid samas ühe Isa lapsed, vennad ja õed, selles on ääretu rikkus ja potentsiaal.

Mis on kristlase ülesanne elus?

Olla see, kes ei lähtu laulusalmist „Hoian kõik endale!“. Kristlane on see, kellel peaks olema silmad rohkem südame kohal. Kristlane ehk ristiinimene on see, kes märkab, kes püüab ennast täiendada-täiustada Jumala abiga, ja kristlane võiks olla see, kes on teistele eeskujuks. Kes paneks teisi igatsema seda, mis temal on. See ei ole mitte nii, et ma kelgin sellega ja räägin kogu aeg, mis mul on olemas ja kui eriline ma olen, vaid see võiks olla nii nagu küünlaga: ei ütle ühtki sõna, lihtsalt põleb vaikselt, andes valgust ja soojust.

Martin Lutheri ja ka Piibli mõõdupuu järgi on iga kristlase ülesanne elus see, et ta ei hoia kõike vaid endale, ei põle vaid enda ja oma lähedaste tarbeks, vaid ta valgus paistab kaugemale. Ta soojus levib kaugemale. Ta märkab ja hoolib. 

Eestlased on kange muretseja rahvas, kuni asjade muretsemiseni välja. Kristlane peaks muretsema teiste inimeste pärast – et mis nendest saab: alates oma lähedastest kuni teisteni. Kui keegi on sind ennast põlevast majast välja toonud, siis sa hakkad nägema neid põlevaid maju ja püüad inimesi neist välja aidata. „Minge kõik maailma ja kuulutage rõõmusõnumit Päästjast, lunastusest.“ Seda ei öelda mitte ainult Rooma paavstile või Tallinna praostile või Jaani koguduse õpetajale, vaid seda öeldakse kõigile kristlastele.

Oma nende talentidega, mis Jumal on sulle andnud, peaksid sa selles maailmas inimesi teenima.

Mida ristiinimene väärtustab? Mis on tema elu nurgakivid?

Piibel räägib, et Kristus peaks olema meie elu nurga- või päiskivi. Päiskivi ehk lukukivi on kõige viimane kivi, mis asetatakse võlvi, ja tänu sellele võlv püsib. Kui päiskivi seal ei ole, siis sa võid kivisid sinna kaarde laduda kui palju tahes, aga kui sa raketise alt ära võtad, prantsatab kogu asi lihtsalt valusasti vastu maad kildudeks ja võib ka kedagi teist veel kahjustada. Päiskivi ülesanne on lukustada võlv. Kui kristlase elus ei ole Kristust, siis hakkab juhtuma see, et need kivid hakkavad lendama ja teevad siis tihtipeale ka väga palju haiget teistele inimestele, kes seal ümber on.

Kui me püüame ise hakkama saada, ei loe pühakirja, ei käi jumalateenistustel, ei käi pihil, ei vaja kõike seda, mida kristlane ju võiks vajada selleks, et areneda ja täiuslikumaks muutuda, siis see tähendab seda, et lukukivi on puudu. See on siis kõrvaldatud, võib-olla kogunisti korralikult läikima löödud ja riiulisse pandud, kus seda käiakse vaatamas nagu üht kullast krutsifiksi, aga see ei seo su elus midagi, sa ei arvesta sellega. Sa ei arvesta, et Ta näeb ja kuuleb sind. See ei ole nii, et käid kirikus ja teed hea näo pähe, paned kirikumaski ette: vaga ja natuke naeratav või kurb vastavalt sellele, millises kirikus parasjagu oled ja kuidas teised ees on ... Aga kui koju lähed, siis sõimad lähedasi ja nõuad neilt võimatut, peksad neid takka, et nad veel paremaid hindeid koju tooksid, veel rohkem raha teeniksid vms, st muudad teiste elu põrguks. Kaugematele naeratad, mängid ristiinimest ...

Kristus peaks olema nurgakivi. See tähendab seda, et ma uurin Ta Sõna, loen Uut Testamenti ja püüan sellest lähtudes oma elu muuta.

Mida kristlane aga väärtustab? Need on kõik need ilusad asjad nagu ausus, usaldatavus, usaldusväärsus. Hea kristlane võiks olla hea ka selles, et ta ei raiska teiste inimeste aega mõttetult mingi lobisemise või rumalate anekdootidega. Siia võiks veel palju asju lisada, aga küllap üht-teist selgub ka veel järgmiste küsimuste vastustes. Kristlane peaks väärtustama neidsamu positiivseid asju, mida elus ikka väärtustatakse. Tal võiks olla selgroog, ta ei tohiks olla selgrootu, kes kogu aeg vaatab, mida teised inimesed ümberringi räägivad, et siis vastavalt noogutada igale poole, kuid endal oma arvamust üldse pole. On asju, mille eest ristiinimene seisab kui betoonpost ja ei ole võimalik hakata teda väänama vastavalt oludele: näiteks ei lähe ta mingi hüve lootuses kaasa mingite lollustega.

Millest peaks ristiinimene hoiduma?

Võib-olla eelkõige ükskõiksusest. Kui Uku Masing räägib usust ja sellest, milline peaks olema usu mõju, kõneleb ta väga sageli INTENSIIVSUSE kasvamisest. Sa teed kõiki asju, aga teed intensiivsemalt kui teised. Kui sa loed, siis sa tõepoolest loed ja oled kohal. Kui ma söön, siis ma söön, kui ma loen, siis ma loen, ja kui ma kuulen, siis ma tõepoolest kuulen.

Kuidas vältida võltsvagadust? Mis üldse on selle selged ilmingud ja tunnused?

Masing ütleb, et vaadake seda eesti sõna „vaga“! „Vares, vaga linnukene“ – see ei ütle meile midagi, nii nagu ei ütle ka Imeliku lause „Seo hing niidiga kaela, nii kantakse hinge eest hoolt“. Aga „tegin vagaks“ juba ütleb. Milline on vagaks tehtud inimene? Vagaks tehtud inimene ei lärma, ei käi kellelegi pinda, ta on täitsa vaikne ehk surnud. Millegipärast vagadust eesti keeles seostatakse surnuga. Mida me surnuga tavaliselt teeme? Matame ta võimalikult kiiresti maha, et ta ei oleks tüliks. Nii et vagad inimesed on ka tihtipeale nagu pinnuks silmas – saaks nad ruttu kõrvale!; selle tädi juures, kes kogu aeg Jumalast räägib, ei taha väga kaua olla ... Vaga inimene on aga eestlase jaoks tähendanud läbi aegade seda, et ta ei pressi end peale. Ta ei räägi igal pool Jumalast, iga ta kolmas sõna ei ole Jeesus ega Jumal, kuradit ta ka loomulikult ei vannu. Aga vaga tähendab seda, et keegi on usklik sellisel viisil, et ta paneb ka teisi igatsema seda, mis on temas. Mitte ei sunni teisi saama samasuguseks, vaid sa näed teda ja sa taipad, et temas on midagi, mida sul ei ole ja mida sa ääretult vajaksid – see on mingisugune rahu, kindlameelsus, teda ei kõiguta kõik need maailma tuuled ja tormid sellisel viisil nagu meid. Ja sinagi tahaksid seda endasse.

Aga võltsvagadus on selline, mis pealtnäha tundub vagadus, aga kui sa hakkad lähemalt uurima, siis iga väiksemgi asi kõigutab seda. Kui sa ütled võltsvagale midagi kriitilist, siis ta kohe plahvatab, sõimab sul näo täis ja ütleb: „Mis sa ise parem oled!“ või „Kes sina selline oled, et ...“ jne. Võltsvaga on see, kelle vagaduse mask langeb tavaliselt kriitilistes situatsioonides. Või on selline inimene lihtsalt nii ebameeldiv, et hirmus. Ma olen kohanud selliseid inimesi, et lausa füüsiliselt hakkab paha, kui ta oma silmi volksutab ja hakkab sind nähes kohe mingit palvet lugema ning tahab sulle kohe „käsa“ peale panema hakata jne. Selline on pealetükkiv, aga samas kuidagi „pea viltu“ peale tükkiv inimene. Natuke silmad kissis, silmanurgast kogu aeg piidleb, kuidas ta mõjub, talle on see tegelikult tohutult tähtis ... Kui asi on võltsvaga, siis saad sellest kohe aru. Lapsed saavad sellest eriti hästi aru.

Kõik me oleme kohanud tädisid, kes hakkavad laste, täitsa normaalses suuruses laste juures nännutama. Nad ei räägi lapsega kui inimene inimesega. Nad ei taha, et ta aru saaks, vaid arvavad, et laps on niisugune topski, et ainult lalinast saab aru. Võltsvagad inimesed on analoogsed. Nad arvavad, et enamik inimesi ei ole usklikud või ei ole ÕIGESTI usklikud, ja siis nad püüavad oma usklikkust demonstreerida kõigi nähes ja suruda seda ka teistele peale. Teesklus, teesklus ja veel kord teesklus. Selle tunneb tavaliselt üsna kiiresti ära. Lähedased tunnevad väga kiiresti selle ära, kaugemaid võid vahel võltsvagadusega ära petta.

Mis kohustused kaasnevad kristlaseks olemisega?

Inimeseks olemise kohustus. Avatud silmade kohustus. Südamesoojuse kohustus.

Ma olen ikka mõelnud, et kui see, kes mind lõpmata palju armastab, kes on mulle lõpmata palju elus andnud, on mõnel ajal minust kaugel ja saadab mulle kirju, siis kas mul on kohustus kõik need kirjad roosa paelaga avamata kokku köita, uusi kirju, mis järjest tulevad, sinna juurde panna ja tõsta see kirjapakk riiulis kõige nähtavamale kohale? Piibel on Jumala kirjad meile. Jumala, meid armastava Isa kirjad meile. Kas on kohustus, et me loeme armastuskirju? Ma ei tea, kas see on kohustus.

Paljud asjad ei saa üldse olla kohustus. Ja kui see on kohustus, siis on meie usklikkusega midagi väga viltu. Kui me peame end pidevalt sundima palvetama, peame sundima end kirikus käima, kõik on meie jaoks nii-nii raske ... Kuigi tõsi on, et alguses võivad ka mõned head asjad rasked olla. Ka trennis on mõned asjad ülirasked ja mõnda asja suudan ma seal teha alles kolmandal aastal, kui ma olen igal nädalal kaks korda seal käinud. Vaikselt tuleb. Eks vaimsete asjadega on ka nii, et esialgu ongi võib-olla raske leida omale kõige muu keskelt mingid ajad, mil me palvetame, käime kirikus, loeme pühakirja, mõtiskleme selle üle.

Aga kas see on kohustus? Ma ei tea. Leeriõnnistusel me küll kohustume selleks, et edaspidi ristiinimesena elada ja käia oma teed. Võib-olla siis tõesti on see ka kohustus. Aga ühel hetkel võib see kohustus muutuda selliseks ilusaks harjumuseks, et sellelsamal ajal, kui sa oled harjunud kirikus käima, midagi muud teha muutub raskeks kohustuseks. Nii see elu on ja eks me kõik oleme harjumuse orjad.

Kui inimene tahab olla täieõiguslik koguduse liige, siis peaks ta tasuma oma liikmeannetuse vähemalt kord aastas ja sellega hoolitsema oma koguduse koja eest, selle eest, et kirikus kõik toimida saaks ja see koht oleks ilus, puhas ja korras. Teine asi, mida pannakse südamele, on see, et täieõiguslik koguduse liige on see, kes käib vähemalt kord aastas armulaual. Jällegi – kas see on kohustus? Ma ei tea. Kas oma kõige kallima embamine on mingi kohustus? Kas selleks, et olla täieõiguslik abikaasa, peaksid sa kord aastas embama oma kallist? Kui me ütleme, et see on kohustus, siis on midagi väga hullusti selles abielus – mõni ei julge ega tahagi enam puudutada, sest nii palju on haiget saanud. Aga kas on kohustus käia armulaual? Võtta vastu Jumala arm? Jah, ühest küljest on see kohustus, et ka need taipaksid, kes muidu ei saa aru, et see on oluline. Aga ühel hetkel võib see hakata nii meeldima, et see ei ole enam kohustus, vaid sa võtad seda kui tõelist võimalust, imelist võimalust, mis on ka sulle avatud.

Oma lapsed ära ristida, oma lapsed Jumala kätesse anda. Jälle – kas see on kohustus või on see õigus, võimalus?

Paljusid asju, mida võiks kohustuste alla liigitada, ei taha mina enam ammu sinna liigitada. Ei taha ka teistele öelda, et need on mingid kohustused.

Aga samas on see, et vahel tuleb inimene n-ö ninapidi millessegi sisse panna. Esialgu puristab ja puristab, aga siis hakkab sööma ja saab aru, et õigesse asja on pistetud. Kohustusest võib saada asi, ilma milleta ei saagi enam hakkama, ilma milleta on kohutavalt raske. Ma olen püüdnud mõnel puhkuseaegsel pühapäeval olla kirikust eemal. Ühe korra saab hakkama, aga kui neid pühapäevi oleks rohkem, siis läheks väga raskeks, ma olen ikka nii ära harjunud sellega. Olen täielikus sõltuvuses.

Kohustused kasvavad sõltuvusteks üle ja sellepärast ei ole üldse imestada ka see, et omal ajal üks KGB ohvitser, kes pidas Saaremaa Lihatööstuses ettekannet, hoiatas inimesi pärast pikka loengut, et nad ei pistaks nina kirikusse, kuna see võib külge hakata. Ta naine oli käinud nuhina, kuid nüüd, kui ei pidanud enam seda ametit pidama, oli ta ikka igal pühapäeval kirikus. Muide – jäigi külge, see naine käis ka piiblitundides. Aeg oli ammu täis, Eesti Vabariik oli juba, aga tema käis ikka edasi. Polnud kellelegi enam ettekandeid kirjutada, aga ta muudkui käis.

Nii et hoiatus-hoiatus! Kohustustest võivad saada sõltuvused.

Kas kristlaseks saab inimene ise otsustades hakata? Või ei sõltu see üldse inimese tahtest?

Teate, sellega on niisugune lugu, et mul tuleb ikka ja jälle meelde see, kuidas Marju Lauristin Eesti Vabariigi alguses, kui tohutud massid tormasid kirikusse, ühes väitlussaates vastas küsimusele, kas ta on kristlane, kuidagi nii, et ta on olemuselt luterlane. Ta väljendas end umbes nii, et ta on ristiinimene, aga ta ei ole ristitud.

Aga vaat ristimata ristiinimene on nagu õhuta õhk. See ei ole võimalik. Sa võid öelda, et pooldad paljusid seisukohti, mis on Piiblis. Aga siis pead ka täpsustama, milliseid. Kui sa ütled, et pooldad kümmet käsku, siis esimene käsk – „Mina olen Issand, sinu Jumal, ja sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval.“ – võib su ütluse tühjaks teha.

Kristlaseks ei hakata, kristlaseks saadakse. Jeesus on väga selgelt öelnud, et Jumal valib meid. Meie võime Tema valikule erinevalt reageerida, aga esmalt tuleb Tema valik, Tema kutse ja alles siis meie vastus, meie valik, mida me Tema kutsega teeme.

Kristlaseks ei saa kedagi teha, selleks saadakse läbi ristimise. See on paraku see tee, mille kohta Jeesus on täpselt öelnud, kuidas kristlaseks saadakse. See ei ole meelsuse küsimus, vaid see on akt, mis tuleb läbida. Sellega on nii, nagu omal ajal oli ka Jeesuse endaga: kui ta Johannesega ristimisele läks, siis Johannes ütles, et „Sa peaksid hoopis mind ristima!“, aga Jeesus ütles: „Tehkem nii, nagu on kohus teha.“

See on Jumala poolt antud võimalus saada ristiinimeseks. Aga JÄÄDA ristiinimeseks ... See on juba teine asi. Jah, ristitud inimene on ristiinimene, aga nüüd peaks siia juurde tulema ka usk ja vastav käitumine. Sind lüüakse aadlikuks, aga sa võid elada sealt edasi nagu viimane pätt ja kaabakas. Nii võib juhtuda ja nii ongi paljude inimestega juhtunud.

Kui inimene otsustab, et ta läheb leeri ja saab kristlaseks, siis võib jah öelda, et saab otsustades hakata. Aga otsus ise ei tee inimest kristlaseks. Kristlaseks teeb inimese ristimine, aga heaks kristlaseks jäämise juures on inimesel endal juba väga palju otsustada: kuidas ta oma elu seab ja kas selles ka midagi muutub pärast ristimist. Mitte ainult pühapäeviti kella 10–11.30, vaid näiteks ka reede õhtul.

Kas on olemas paremaid ja halvemaid, õigemaid ja vähem õigeid kristlasi? Kas inimesel on üldse voli otsustada selle üle?

Jah, eks selle õiguse paljud endale võtavad ja võtavad kohe päris julgesti. Nad kaaluvad kristlasi ja asetavad neid vastavatesse kategooriatesse, arvates teadvat seda, millised inimesed on või mida nad on teinud. Me võiksime lasta Jumalal selle üle otsustada. Aga vahel inimesed torkavad väga silma ja eks eelkõige me hindame neid, kellest meile kogu aeg räägitakse või kes meie läheduses viibivad. Ja siis võib väga kergesti juhtuda, et me hakkame hinnanguid andma.

Loomulikult kipub see hinnang väga kergelt tulema, kui inimene teeb ka ise selleks kõike, et teda skaalal ühele või teisele poole paigutama võiks hakata. Aga üldiselt tasuks sellest hoiduda. See on natuke kohtumõistmise küsimus. Mulle on väga meeldinud see, mida on omal ajal öelnud Evald Saag. See kõlas umbes nii: „Hoidke oma rusikas taskus, sest kui te kellelegi virutate, arvates et teie olete nüüd kohtumõistjad, siis olete te Jumala positsiooni endale võtnud, ja uskuge, Jumalal oli juba rusikas üleval, aga nüüd ta virutab sellega teile, sest teie olete tema eest töö kellelegi teisele juba ära teinud.“

Teistele ränkade hinnangute andmine ei tohiks olla kristlasele omane asi. Kui me kuuleme mõnd kristlast teise üle n-ö hambaid teritamas, siis hoiatus-hoiatus – midagi on kuskil jälle viltu. Aga see ei tähenda seda, et me peaksime kõigele noogutama ja koogutama. Piibel on öelnud seda, et kui sa näed kelleski mingeid puudusi, siis mine ja räägi nelja silma all. Räägi temaga, mitte temast. Me ei peaks rääkima temast, vaid temaga. Ja kui siis öeldakse, et ta ei kuule või vaidleb vastu, on jäik, ei võta seda noomimist omaks, siis võta paar tükki veel kaasa ja minge mitmekesi, n-ö mitme tunnistajaga. Aga IIALGI sa ei tohi kohut mõista. Öeldakse ka, et kristlane ei peaks teist kristlast mingil juhul ilmaliku kohtu ette tassima. Inimesed peaksid omavahel asjad ära klaarima. Paraku on see siin maailmas kadunud. Õnneks on ka paljud kohtunikud kristlased ...

Eesti ühiskonnas suurt ja julma kristlaste tagakiusamist ei ole, kuid ebameeldivaid olukordi aeg-ajalt ikka tekib. Mida teha, kuidas käituda või mida öelda uskmatutele, kui nad äkki „saavad kondi hambusse“? Näiteks kuidas peaksid meie lapsed neis olukordades toimima, kui see teema koolis teravalt üles kerkib? Kuidas neid aidata ja õpetada?

Minu ema ütles mulle kunagi, kui ma 15-aastase nolgina Saaremaalt ära läksin, mõned õpetused kaasa. Üks neist oli see, et ma ei naeraks kristlaste üle ega läheks ka kaasa, kui keegi naerab. Ära naera seda, mida sa ei mõista. Ma arvan, et me peaksime kaitsma – kui selline „korralik andmine“ jälle lahti läheb, siis me peaksime olema need, kes astuvad kaitseks välja. Ka jutuajamistes, kus nendel teemadel kõneldakse ja liiga tehakse, peaksime me leidma midagi, mis neid, kellele liiga tehakse, kuidagi kaitseb või näitab paremas valguses. Elu on meile vist juba õpetanud, et kõik, mis hiilgab, ei ole kuld, ja kõik, mis haiseb, ei ole mitte ... s ja mõned punktid ... Vahetevahel tuleb hais hoopis mujalt ja võib tulla ka kritiseerijast.

Ma arvan, et me kõik oleme mõnel hetkel vägagi võtnud teistega koos kritiseerida kedagi, keda näiteks ajakirjandus parajasti korralikult tümitab. Ja siis aasta või nädal hiljem võib välja tulla, et me tegime talle liiga. Me peksime teda teiste poolt juurde poogitu eest. See on ääretult ohtlik tegevus ja ma arvan, et sellisteks situatsioonideks tuleb ristiinimestel tõepoolest ka lapsi ette valmistada. Et me oleksime need, kes ei teeks haiget ega lisaks valu. Nii lihtne on minna nii-öelda üldsuse või ajakirjandusega kaasa, aga me peame teadma, et ajakirjandus aeg-ajalt mõtleb eelkõige kasumi peale ja püüab sensatsioone välja pressida. Seal võib seepärast, et midagi on hambusse antud, väga palju valesid otsuseid tulla.

Ma olen kunagi saanud veel ühe õpetuse: kui kedagi kritiseeritakse, siis ütle sina ka midagi, aga ütle head. Igas inimeses on midagi head ja neid, keda trambitakse, tuleb kaitsta. Maas lamajat ei lööda. Mind on nii õpetatud. Aga ühiskond õpetab praegu, et maas lamajat tuleb nii kaua materdada, kuni temast enam mitte midagi ei ole järele jäänud. See ei ole kristlik. Kindlasti mitte.

Kas usklik inimene peaks kõikjal rõhutama oma usklikkust? Kas peaks üritama oma kaaskodanikke n-ö pöörata? Mil moel? Või ei ole sellel mõtet?

Ei, rõhutada ei tule seda absoluutselt mitte. Seda tuleb lihtsalt elada, elada loomulikuna. Kui see loomulikuna ei tule, siis on see võlts ja vale ning siis tuleb pidur peale tõmmata.

Kõige ohtlikum on paljude inimeste juures mu meelest see, kui nad värskelt leerist tulnutena hakkavad misjoneerima teisi inimesi ja kipuvad tõestama mingeid asju, mida nad ei oska tõestada, jäädes seetõttu naerualuseks. Sellega on ikka nii, nagu selle minu kunagise kiitlemisega, et ma käin hommikuti jooksmas. Siis üks tark vanem kirikuõpetaja küsis minu käest: „Jaan, mitu korda sa juba oled jooksmas käinud?“ Ma pidin ütlema, et kaks korda. Ta ütles, et räägime sellest aasta pärast uuesti. Aasta pärast ma ei tahtnud sellest üldse rääkida, sest siis tuli vihm, tuli pori ja tuhat muud põhjust, miks mitte jätkata.

„Vara veel!“ peaks ütlema paljude asjade kohta. Püüa oma kristlik varasalv vara täis koguda ja hakka küsimustele vastama siis, kui küsitakse, mitte ära vasta inimestele, kes pole mitte ühtegi küsimust küsinud. Ela nii, et sinu käest hakatakse küsima, mitte ära sunni vastuseid peale, mida ei ole sinu käest küsitud. Ise küsin, ise vastan? Siis olegi nurga taga üksi, ära mine teiste inimeste keskele vastuseid andma ega küsimusi küsima.

Ma arvan, et ka pöörata ei ole vaja, vaid on vaja elada nii, et nad ise otsivad selle tee üles. See on nagu viiulimänguga. Kui ma tahan inimesi nakatada viiulimänguga, siis ma pean kõigepealt tohutult palju harjutama ja ma pean mängima nagu Joshua Bell või Hilary Hahn või mõni hea eesti viiuldaja. Kui keegi tuleb mõne kalli pilliga, kas või näiteks Stradivari viiuliga kääksutama ja hakkab siis mulle rääkima, kui imeline on viiulimäng, siis anna andeks, aga no ei ole imeline. Pane see viiul ettevaatlikult kotti tagasi, on küll kallis ...

Meil kõigil on stradivaarius sellest hetkest, kui meid ristitakse, aga õppige kõigepealt mängima ja siis minge teiste ette. Loomulikult me võime säravi silmil rääkida, kui kihvt on leerikursus või kui palju me oleme sealt saanud, aga pöörata selles mõttes, et „tule sina ka kindlasti“ või lausa hirmutada põrguga vms, siis no tule taevas appi, jätke järele. Jätke see kellelegi teisele. On konfessioone, kes sellega päevast päeva tegelevad ja kellel on see nagu programmis sees, et 90 tundi kuus pead ukselt uksele käima ja ajakirju pakkuma vms. Palun, mitte! Te näete, kuidas see eestlastele mõjub.

Kui mind tuleb keegi pöörama ... Seda on juhtunud isegi saunalava peal! Käed puusas, seisab all ja teatab, et „olete ikka tublid mehed küll, kannate oma füüsise eest hoolt, aga vaat oma HINGE eest te ei kanna“. Ja ma istun seal saunalava peal ühiskondlikus kohas ja mind pööratakse usku! Teate kui vastik see on! Ma millegipärast ei tahtnud enam üldse leili võtta, kuigi oleks ju võinud. Endal on häbi, kui keegi seda sellisel viisil teeb.

Ma ütlen täie vastutustundega – ärge olge misjonärid selle sõna kõige halvemas mõttes. Ärge minge teisi pöörama, vaid elage nii, et nad pöörduvad ise teie poole ja küsivad, kuidas oleks võimalik pöörduda Jumala poole ning mis neil tuleks selleks teha.

Kuidas ennast kristlikult harida või täiendada? Mis võimalusi selleks on? Ka siin Jaani kirikus?

Jaani kirik on üks paremaid elukestva õppe keskusi. Valige endale mingi kursus: jumalateenistuse kursus, jutluste kursus – kui mõni jääb vahele, pange kodulehelt masin mängima (http://www.tallinnajaani.ee/vaimuelu/heliarhiiv/jutlused-ja-k%C3%B5ned-kirikus.html), siis saate ka eelmise pühapäeva jutlust kuulata ja veel umbes 400 või kui palju seal praegu neid üleval ongi.

Ühesõnaga kõigepealt jumalateenistus, jutlus, pihikõne – kõik see, mis siin toimub. Need on väga korralikult ette valmistatud jutlused. Mõni on võib-olla igavam, mõni elavam, aga mitte ühelegi Jaani kirikus peetud jutlusele ei saa mu meelest ette heita seda, et seda ei ole korralikult ette valmistatud, korralikult tehtud.

Loomulikult oli ka koolis nii, et mõni tund oli tapvalt igav, aga millegipärast me käisime ka matemaatikat, eesti keelt, laulmist ja mida kõike veel saamas, sest meil oli vaja nendes hinded saada ja lõppkokkuvõttes me muutusime haritud inimesteks.

Vaimne haridus koosneb ka paljudest komponentidest. Kõik need ei pruugi alati olla säravalt vahvad ja paeluvad, vaid võivad vahel olla ka väga tõsised ja n-ö igavad. Aga need nii mõnedki igavad jutlused on mulle mõnikord rohkem andnud kui säravad tulevärgid, kus näide järgneb näitele ja lõpuks saad aru, et oli väga-väga vahva, aga millest ta rääkis ...? Vaat ei mäleta enam. Aga üks näide tappis teist jne.

Olulised on piiblitunnid, mis on kolmapäeviti kella kahest pärast hardushetke ja kella kuuest õhtul vastavalt sellele, kas oled töö- või vaba inimene.

Kindlasti ka lugemine, lugemine ja veel kord lugemine. Eelkõige pühakiri. Kas või võtta „Eesti kiriku kalender“ ja lugeda igal päeval mingil kindlal kellaajal – kas hommikukohvi juurde või õhtuse söömaaja lõpetuseks – see päeva tekst, mis seal on antud.

Hommikupalvuste kuulamine raadiost. Paljud palvused on sellised, et mina suudan neid täitsa lõpuni kuulata kõik see viis minutit. Aga mõned on seal muidugi ka sellised, et panen kohe kinni ja järgmisel päeval ei kuula, sest tean, et sealt pole midagi tulemas, ainult üks ohkimine ja ähkimine, ei midagi enamat.

Tuleb valida omale oma tee. Üsna mitmetel Jaani kiriku liikmetel on huvitaval kombel kõigest sellest, mida neile oma kirikus pakutakse, puudu jäänud või liiga vähe olnud ning nad istuvad ja õpivad Usuteaduse Instituudis. On öeldud, et kui ei oleks Jaani kirikut, siis oleks instituut ammu võinud oma uksed kinni panna, sest umbes pooled on seal Jaani koguduse omad. Saab näha, mis neist saab. Loodetavasti ei saa neist kõigist õpetajaid, sest meil ei ole nii palju kohti neile siin Eestimaal pakkuda. Ja siis nad enam siia Jaani kirikusse ei tuleks, elaksid kuskil maakoguduses miinimumpalga peal. Aga olgu sellega, kuidas on. Jumal teab ja Temal on iga inimesega oma plaan.

Kui tihti peaks usklik inimene käima kirikus? Armulaual? Kui jääb pikem vahe sisse, kas siis enam polegi kristlane?

Ma arvan, et see „polegi enam kristlane“ ei vasta tõele, sest ma veel kord kordan, et kristlane on ristitud inimene, ristimist maha pesta ei saa. Aga küsimus on lihtsalt selles, et nii nagu me kõik oleme küll riigi kodanikud, on osad kodanikud millegipärast teistsugused: makse ei maksa, hiilivad kõrvale, nõuavad rusikat viibutades haiglas endale kõige paremat teenindamist, tasuta vanadekodusid oma vanematele ja vanavanematele jne. Nad ei anna mitte midagi, aga võtta tahavad maksimaalselt.

Ka kirikus on inimesed, kes võtavad asja tõsiselt, ja on inimesed, kes käivad ainult saamas: jõulude ajal ja mõnel muul lühikesel hetkel tahavad nad, et kõik oleks korras. Aga selleks, et sel hetkel oleks kõik korras, on vaja seda terve aasta korras hoida.

Inimene võiks kirikus käia kord nädalas. Jaani kirikus on see võimalus väga laiaks tehtud: olgu see siis kolmapäevane pooletunnine hardushetk poole kahest kaheni, kolmapäevased piiblitunnid, neljapäevane armulauaga palvus või pühapäevane jumalateenistus või igasugused muud asjad, mis siin toimuvad. Me saame siit skaalalt, mida on 460 avalikku üritust ja lisaks kõik ristimised-laulatused-matused, kuhu ei sattu, kui need on võõraste omad, midagi sellist ikka, mis sobib ja millest me võiksime regulaarselt osa saada.

Martin Luther on öelnud armulaual käimise kohta, et kui inimene tahab, et Luther teda ristiinimeseks peaks, kui see oleks inimese jaoks oluline, siis peaks ta vähemalt kord aastas armulaual käima – ma ei tea, kas meie jaoks tänapäeval on enam oluline, mida Luther mõtles või ei mõelnud, aga luterlastena ju VÕIKS see siiski olla tähtis ... Luther lisab: „Tee sina, kuidas teed, aga mina teen seda iga kord, kui see kaetud on.“

Ehk kui kõlab kutse ja see mind ei kõneta, siis tasuks endasse vaadata ja küsida, mis takistab mind tegelikult minemast: kas minu külmus, kõrkus või arvamus, et ma olen nii patune, et Jumal minuga ei tahaks vist suhelda – sa otsustad Jumala eest selle ära ... „Tulge minu juurde KÕIK, kes te olete vaevatud ja koormatud,“ ütleb Jeesus. Tulge KÕIK. Ta ei ütle, et „Need sealt paremast reast, kellel on hästi vagad näod ees, palun nüüd tulla, aga need teised värisegu seal, varsti tuleb kohtupäev.“ Ei, ta ütleb: „Tulge kõik.“

Minu hoiak on küll see, et me võiksime armulaual käia, kui see on kaetud. Nii nagu öeldakse, et ristimine teeb kristlaseks, aga armulaud aitab elada kristlasena. See on väga selge ja konkreetne abivahend sel teel.

Kui jääb pikem vahe armulauaga sisse, siis ei ole täieõiguslik koguduse liige. Meie luterlikus kirikus on seadus, et kui ei ole kahe aasta jooksul käinud kordagi armulaual, siis inimene kaotab staatuse, mille kohta öeldakse täieõiguslik koguduse liige. See tähendab, et siis kaob õigus valida koguduse juhtorganeid jms. Kui sind üldse ei huvita Jumala arm, siis hoia eemale ka valimistest, sest sa võid siis väga valesti valida. Teine asi on veel liikmeannetuse küsimus. Need kaks asja peaksid kahe aasta jooksul olema vähemalt ühe korra tehtud, siis oled täieõiguslik koguduse liige. Aga kristlaseks olemist see ei katkesta, kui sa oled üle aasta olnud armulauast eemal või pole liikmeannetust maksnud. See ei ole kristlaseks olemisega seotud.

Mis koht on Piiblil kristlase elus? Kas piisab kirikus kirjakohtade kuulamisest või peaks Piiblit ka iseseisvalt lugema? Milliseid osi eelkõige?

Piibel on kristlase käsiraamat, maakaart, navigatsiooniseade. Nagu navigatsiooniseade – kui tahad põrutada otse põõsasse või põrgusse, siis ära Piiblit loe. Aga samas jälle on ka nii, et sa võid seda lugeda nagu Vargamäe Andres ja põrutada ka põõsasse või põrgusse. Ma kardan küll, et sellised mehed lähevad sinna ikka päris otseteed. Kuigi see on kohtumõistmine, siis ma ikkagi ütlen, et minu jaoks on ta üks eesti kirjanduse kõige vastikumaid kujusid üleüldse. Isegi Kaval-Ants on palju mõnusam sell kui Vargamäe Andres oma kangusega ja Piibli lugemisega ja rusika vehkimisega Jumala poole.

Piibel peaks olema juhtijaks – maakaardiks või navigatsiooniseadmeks. Võõras linnas ilma kaardita ... kahtlane. Ma näiteks alles nüüd hakkan Brüsselis kõiki oma liikumisi enam-vähem nii tehtud saama, et ma enam üldse ei võta kaarti kaasa. Ma tean, kuidas on kõige otsem tee sellest korterist, kus ma seal elan, kesklinna ja Rootsi kirikusse. Ma tean, kus seal on üks või teine park jne. Aga kui mind kutsutaks kuskile äärelinna kellelegi külla, siis ma vajaksin küll päris pikka ja põhjalikku seletust, maakaardi juppi ja metroopeatuste nimesid.

Piibli roll ... Jah, see on asendamatu. Sa võid lugeda paljusid raamatuid, aga kui sa ristiinimesena ei loe Piiblit, siis on sinuga tegelikult hale lugu. Kõik muud on tõlgendused, aga see on algtekst. Sellele lisaks võib teisi tekste lugeda, aga põhiteksti peaks lugema.

Kas piisab kirjakohtade kirikus kuulamisest? Piisab küll, kui seda teha iga päev. Aga kui iga päev ei käi, siis tasuks kodus vahepeal lugeda. Piibli iseseisva lugemise puhul on küll see soovitus, et on olemas mitmeid kohti, mis aitavad püsilugemist järje peal hoida, kus antakse igaks päevaks mingit lugemist ja kus käiakse Piibel aasta või paari jooksul lõigu kaupa süsteemselt läbi. Aga kui neid süsteemseid kohti ei uuri – näiteks „Eesti kiriku kalender“ on üks neist kohtadest, kust saab sellist süsteemsust –, siis tasub kindlasti lugeda Uut Testamenti. Ärge sumage Vana Testamendi sügavustes ja ärge otsige sealt mingeid erilisi asju, vaid lugege Uut Testamenti. Tehke veerand, aga tehke hästi – sest uus Testament on umbes veerand kogu Piiblist ja sealt saab ristiinimene oma põhiasjad kindlasti kätte.

Minu jaoks on Luuka evangeelium ja Johannese evangeelium kaks sellist eelistust, mida tasub taas ja taas läbi lugeda. Taas ja taas lõigu kaupa lugeda, mõtiskleda nende üle.

Piiblis on ka selliseid osasid, kus me võime väga kinni jääda. Näiteks Vana Testamendi psalme lugedes võib elu väga kiiva kiskuda. Ja kui meil ei ole seletust juures, siis võibki tulla arvamus, et Jumal käsib kõik järgmised ja järgmised rahvad maha tappa jne.

Sellel, miks katoliku kirik ei andnud Piiblit omal ajal lihtrahva kätte, oli oma mõte. Piibli saab anda inimese kätte siis, kui ta orienteerub selles asjas ja kui ta oskab seda lugeda. Sellise harimatu rahvahulga kätte, kes ei oska lugeda, ei ole mingit mõtet Piiblit ulatada. Teine asi on see, et haridus peaks andma Piibli lugemisel mõistmise, mida sa loed. Nii nagu Piiblis on üks kirjakoht, kus Etioopia kojaülem loeb Jesaja raamatut ja siis läheb keegi ta juurde ja küsib, kas ta ka aru saab, mida loeb. Mees tunnistab, et ega ta tegelikult ei saa. Piiblis on väga palju kohti, mis iseseisval lugemisel on liiga rasked või isegi eksitavad. Nii et olge ettevaatlikud Piibli lugemisel, kui te sumpate näiteks Vana Testamendi sügavustes. Minu soovitus on eelkõige lugeda Uut Testamenti.

Kuidas õppida sõna kontrollima? Kas see on õpitav? Millist sõnakasutust tuleks vältida? Mida ei peaks sõnades (ega ka mitte tegudes) väljendama?

Mõtle, enne kui ütled. Haavavat, haiget tegevat sõnakasutust tuleks vältida.

Mul on meeste trenn. Ja alles nüüd oleme seal jõudnud sellele tasemele, et kui pooleteist tunni jooksul üks „kurat“ kõlab, siis tuleb sinna tavaliselt kohe ka vabandus kõrvale. Alguses oli päris jube. Aga tasapisi mõjub. ÜHE inimese juuresolek. Ja mitte see, et käiks pidev manitsemine. Pigem tähelepanu pööramine ja nalja viskamine, et „jälle ta tuli“.

Kuradeid vanduv ristiinimene ... Mõningaid selliseid ma tean. Ausalt öeldes on see päris kohutav. Kui sa tead, et inimene on ristiinimene, kuulub veel koguduse juhatusse või nõukogusse ja siis iga seitsmes sõna on „sarviline“ ...

Eks me ootame kõigilt inimestelt, et nad räägiksid ilusat, puhast ja „kenat“ keelt, nagu ma saarlasena võiksin ütelda, aga võib-olla on kõige tähtsam just see, et me ei oleks teravad, teistele haiget tegevad oma sõnakasutuses ja et me ei kasutaks selliseid sõnu, mis ristiinimesele lihtsalt ei sobi: see sarviliste maandumine või Jeesuse või Jumala ülemäärane nimetamine. Ikka seesama „Oh sa Issand, kui kena kleit sul seljas on!“. No mis. Jäta nüüd järele, ära Teda igale poole ka topi.

Pidev vagatsemine oma juttudes ka ei sobi. Meil on olnud siin inimesi, kes tulevad leerikursusele ja omavahelises vestluses, kus naabritega tutvutakse, on ainult üks „Jeesus-Jeesus-Jeesus“. Kui me selliste asjadega n-ö üle soolame, siis läheb asi läägeks. Ma pigem eelistan inimest, kes ütleb õhtu jooksul kuus korda „kurat“, kui inimest, kes kolmsada korda ütleb „Jeesus“. Andke mulle andeks, aga minu meelest pole asi mitte niivõrd sõnades, vaid nende vääras kasutamises või vääras kontekstis kasutamises. Väriseva häälega „Je-ee-ee-eesuse“ ütlemine – noh, see on jälle see võltsvagaduse küsimus.

Mis välised tunnused kristlasi teistest eristavad ja omavahel ühendavad? Kas risti peab kandma? Osa uskmatuid kannab ka risti – kas nii tohib või riskivad nad millegi suuremaga?

Uskmatute ristikandmine on nii, nagu see on. Omal ajal Viljandis, kui tuli humanitaarabibuum ja oli võimalik igasuguseid asju tasuta või peaaegu tasuta saada, siis ma nägin üht hästi korpulentset daami suvel käimas särgiga, mille selja peale oli inglise keeles kirjutatud lause „Võta mind ja otsekohe!“. Ta vaeseke vist ei teadnud, mis tal sinna oli kirjutatud.

Ristikandmisega on ristimata inimese puhul sama lugu – tihtipeale lihtsalt ei teata. Nagu see kantpeade lugu on, mida ma olen leerilastele rääkinud. Et kantpead lähevad pärast õnnestunud röövi kullapoodi ning ostavad riste ja kette. Kuna suured ostavad kõik suured ära, siis üks väike, mitte veel väga kandilise peaga kantpea üritab ka lõpuks müüjale öelda, millist ta tahab: „Mulle palun see võimlejaga seal.“ Ju ta arvaski, et see on mingi riistvõimleja seal risti peal, käed laiali.

Kui sa ei tea, mis see on, kui sa ei tea asja sisu, siis võib igasuguseid asju juhtuda. Inimesed võiksid ikkagi teada neid vidinaid ja sümboleid, mida nad kannavad. Ei ole ju ükstaspuha, kas me paneme risti üht- või teistpidi kaela. Kui me paneme selle teistpidi kaela, siis see on hoopis satanistide märk. Uurige järele, mida te endale külge riputate.

Aga minu jaoks ei pane see mind ennast teisiti mõtlema. Ma mäletan, kuidas Jaan Kiivit kunagi ütles, et ta ei kanna enam vaimuliku särki, kuna ka kõik Usuteaduse Instituudi tudengid panevad selle endale kohe selga, et sellega eputada. Et tema jaoks on see läägeks läinud ja tema kannab nüüd lipsu. Noh ... Kõik söövad noa ja kahvliga, kas mina peaksin selle asemel nüüd lusikaga või üldse näppudega sööma? See, et kõik või paljud midagi teevad ja mina nüüd teistoodi käitun, see ei ole ka päris kristlase tunnusmärk. Sina kanna risti uhkusega selle sõna heas mõttes ja miks mitte ka riiete peal. Nii nagu mina kannan vaimuliku särki ka n-ö argipäeviti ja rännakutel panen selle selga, sest nii on lihtsam. Inimene, kes sulle lähedale tuleb, näeb selle sümboli järgi ära, kellega on tegemist, ja ta ei tule sinuga autodest ja naistest rääkima, vaid võib-olla on tal ka sinu kõrval bussis või rongis istujana sind millegi jaoks vaja. Loomulikult võib vastata, et „mul on vaba päev ja palun mind mitte tülitada“, või paned omale dressid selga, et keegi ei arvaks, et sa vaimulik oled, aga mina näiteks ei saa ka siin Tallinnas eriti liikuda nii, et ära ei tuntaks.

Rist on tunnusmärk, mis võib-olla aitab anda meil signaali sellest, kes me oleme. Seda kandes peaks siis ka veidi väärikamalt käituma.

Luterlased teevad igapäevaelus väga harva ristimärki. Kas peaks rohkem tegema? Millal see oleks vajalik?

Ristimärgi tegemist võib võtta kui väga lühikest palvet. See on äratuntav ja teistele nähtav palve. Küsimus on lihtsalt selles, millises olukorras sa oled valmis, et seda nähakse. Ristitegemine sarnaneb natuke sellega, nagu sa hakkaksid kuskil valju häälega palvet lugema – kohvikus või muus avalikus kohas.

Me ei pea häbenema, aga me ei pea tegema mingeid asju ka nii, et see teistele kuidagi ebamugavust tekitaks või tunduks pealetükkiv.

Kirikus või omaette olles on see täiesti kohane. See on palve. See on Jumalalt õnnistuse, kaitse palumine või sellesse uskumise märk, et ma usun, et Kolmainu Jumal on minu ümber, minu all ja minu kohal.

Lääne kristlane teeb risti ülevalt alla ja vasakult paremale, ida kristlane ülevalt alla ja paremalt vasakule. Lisandub see, et kas kolme näpuga või kuidagi teisiti. Aga ristimärki võid ka enda üle mõttes teha.

Võiks küll teha ristimärki ja võiks ka rohkem teha. Viimasel ajal on kirgi üles kütnud luterliku kiriku peapiiskopi lause, et kristlased peaksid kapist välja tulema. See mõte ju oligi peamiselt sellest, et me ei peaks pidevalt häbenema seda, et me oleme kristlased. Me võiksime teada anda, et me oleme olemas siin selles riigis. Aga mitte pealesuruvalt.

Kas iga kristlane peaks vähemalt kord elus käima ka palverännakul? Kus? Milleks?

Ütleme nii, et ei peaks, aga võiks. Ma olen ise selle kogemuse saanud. Pean oma tõsiseimaks palverännakuks Santiago de Compostela tee viimase 210 kilomeetri läbimist. Seda soovitan küll neile, kelle füüsis ikka enam-vähem on korras. Ega see nali ei ole käia päevas ligi 30 kilomeetrit ja seda nädal aega iga päev. Tihtipeale ka mägedes ja tuules-tormis-vihmas – ega sul ei ole seal ju tüdrukud vihmavarjudega kahel pool ja vajadusel autot kõrval, mis su mäest üle viiks. See on kohati tõsine füüsiline katsumus ja vajab korralikku ettevalmistust, häid jalanõusid jms. Aga see on hea kogemus. Ma kinnitan, et see on ääretult hea kogemus, kui käia mõnda sellist vana palverännaku rada, mis on väga hästi tähistatud, mille peal liikujad on enam-vähem samade motiividega kui sa ise, kus kõnelema hakates kellegagi, kes liigub samas suunas samade märkide järgi, võid olla kindel, et sealt tuleb midagi sellist, mis aitab ka sul keskenduda õigetele asjadele. Selle tee pealt võid omale leida isegi pihiisa või -ema, kuna see on inimene, kellega sa kohtud vaid kord elus ja siis lähed.

Nii et jah, aina enam luterlasi käib palverännakul – sageli mõnel Hispaania või Portugali teel. Need retked, mida nimetatakse palverännakuteks Iisraeli ... ma päris ikka ei nimetaks neid palverännakuteks. Need on eelkõige kristlikud ekskursioonid, kus buss viib kohast kohta, et kõndida võimalikult vähe. Seal tehakse kõik asjad võimalikult mugavaks, hotellid on väga head jne. Minu meelest on see tõesti eksklusiivne kristlik ekskursioon, pealegi kallis ka veel. Mitte et ma teeksin neid maha, aga ma ei tahaks neid nimetada palverännakuteks.

Kuigi jah ka toetusfondis, kus me kolmele inimesele – kaks õpetajat ja üks juhatuse esimees – kingime palverännakuks justnimelt summa, millega nad saavad rännata, läheb enamik just Iisraeli Jeesuse radadele. Seal on teine funktsioon – KÄIA need kohad läbi, kus Jeesus on midagi teinud, ütelnud, vee peal kõndinud või midagi taolist. Ääretult tore, hea ja mõistlik on ka seal elus vähemalt korra ära käia, aga palverännaku mõte on natuke teine, seal kindlasti ei tohiks olla sellist mugavat liikumist ja häid sööke. Palverännak peaks olema palju lihtsam.

Ka Eestis on võimalik palverännakul käia. Neid kohti on juba täiesti olemas, kus saab selle mõttega liikuda. Või nagu ütles Ilmar Raag – Saaremaa kirikud lihtsalt läbi käia. Neid ei ole nii palju ja saar ka ei ole nii suur. Ja on ka väiksemaid kohti. Me saame omale teha oma palverännaku marsruudi ja selle läbida.
Osad inimesed ütlevad, et nad käivad Pariisis palverännakul. Ma siis küsin, et mida see tähendab. Siis nad ütlevad, et käivad kõigepealt Louvre’is „Mona Lisat“ vaatamas ning siis lähevad Jumalaema kirikusse. Tule taevas appi! Oh jah. Seal on pidevalt viis tuhat inimest sees, sagimine, fotografeerimine ja mis kõik veel. No mida sa seal palvetad?! Võib-olla võiks vältida selliseid nimetusi sellistele asjadele.

Milleks palverännakul käiakse? Palverännak on vanadel aegadel olnud see, kus sa tunnistasid oma patu vaimulikule ja vaimulik andis sulle ülesande teha palverännak. Et mitte lihtsalt ütelda: „Jumal, anna mulle andeks,“ vaid rännata ja sellel rännakul korrastada oma mõttemaailm, oma suhe Jumala ja inimestega ning tulla sealt parema inimesena tagasi.

Üks juudi rabi on öelnud, et kui sa ei ole homme parem inimene kui täna, siis milleks sulle üldse homne. Milleks sulle homne, kui sa ei püüdle selle poole, et olla homme parem kui täna? Milleks seda homset sulle? Seda maailma veel rohkem ära rikkuda? Veel rohkem inimesi õnnetuks teha oma teravuste ja muu sellisega? Milleks see?! Veel rohkem reostada maailma ...

Aga palverännak pakub parema eesmärgi. Tunduvalt parema kui meil siin iga päev orav rattas tiirutajana peas valitseb. Oma mõtete ja sihtide korrastamine on palverännaku eesmärk. Läbimõtlemine. Meil ei ole ju aega enam mõtelda, me kihutame. Nagu David Vseviov ütleb, et kui tuleb punane tuli, no ära mine üle tee! Isegi kui autot ei tule. Sul on aega 30 sekundit, et mõelda päris oma mõtteid. Ma arvan, et palverännak on päris hea mõte: mõtle oma mõtteid; mine kaheks nädalaks ära kõige selle keskelt, mis sind kogu aeg tõmbab rattasse ega lase sul mõelda midagi olulist. Otsuseni jõudmiseks on sageli vaja aega, rahu enda sisse.

Esimesel kolmel päeval on palverännakul tavaliselt väga raske, sest tahaks ikka kogu aeg kontrollida elu enda ümber: läbi mobiiltelefoni ja erinevate rakenduste. Kuidas lapsel? Kas ta ikka ... Kuidas mehel? Kas ta ikka ... Ja siis tuleb ühel hetkel rahu ja vaikus, lülitad telefoni terveks päevaks välja, ei tee enam tööd ega vaata, mis on maailmas juhtunud või uut, vaid elad selles oma heas mullis.

Kas kristlane kardab surma?

Oleneb kristlasest. Ma arvan, et mõned kardavad HIRMSAT moodi ega saa üldse aru, mida nad ütlevad apostellikus usutunnistuses – „Mina usun surnute ülestõusmist ja igavest elu.“. Ma olen täiesti veendunud, et väga paljud kristlased kardavad surma. Täpselt samuti nagu mittekristlased. Hirmsat moodi.

Ja muide, needsamad ISIS-e vennad teavad seda väga hästi, selle peale rõhuvadki. Et tekiks hirm surma ees ja et see hirm halvaks inimesed.

Mitte surma ei pea kartma, vaid seda, et sa jätad elu elamata.

Kristlane võiks jõuda selleni, et ta surma üldse ei karda. Surm võib olla sõbrakäsi. Miks sõbrakätt karta? Kas me pigem jääksime siia, sülg suunurgast vaikselt alla voolamas ja keegi seda sealt ära pühkimas, nõnda vegeteerima ... Kas me ei peaks pigem kartma, et surm ei tule, kui et seda, et surm lõpuks ikkagi tuleb ... Võib küsida, kas me äkki kardame seda, et surm tuleb päris varakult ... Kui ta PEAB tulema, tuleb ta nii või teisiti. On olnud inimesi, kes sõjas pääsevad kõikidest olukordadest ja kellele pärast seda lillepott kuskil tänaval viiendalt korruselt lahtiselt aknalt alla kukub ja ongi momentaanselt läinud. Kui peab minema, tuleb ikka minna. Me ei saa selle eest kuskile. Me küll ei peaks ronima olukordadesse, kus me võime väga kergelt surma saada, aga me ei peaks surma kartma.

Ebausk on Eestis igapäevane asi. Kuidas eristada usku ebausust? Kas kristlane ei tohiks karta, et „Aah, täna on 13 ja reede!“? Või ei peaks musta kassi üle tee minemas nähes kõrvalteed valima? Kust läheb piir?

Minu jaoks on üks kõige hämmastavamaid ebausu ilminguid olnud Petseri kloostri kõrval olevates putkades. SEE, mida seal müüakse munkade „valvsa“ pilgu all, on ikka kohutav. Igasuguseid amulette ja vidinaid, mis kuuluvad selgelt kristluse-eelsesse maailma. Raha eest on kõik võimalik. Kui inimesed ostavad, siis sobib.

Andrei Tarkovski „Andrei Rubljov“ on väga selge film sellest. Väga paljud venelased vihkasid seda filmi just sellepärast, et see näitas seda, kuidas Venemaa, olles kristlik, oli meeletult paganlik samal ajal. Aga küllap tal oli õigus. See on väga visa kaduma ja samas tuleb seda jälle uksest ja aknast ka aina juurde.

Minu jaoks on kolmeteistkümnes ja reede tavaliselt kõige parem kombinatsioon, need päevad on mul tavaliselt suurepäraselt läinud. Ma lausa ootan kolmeteistkümnendat ja reedet. Kes kuidas vaatab.

Must kass üle tee – kindlasti ei tasuks kõrvalt minna.

Asi, mida ma ise soovitan jälgida ja kust minu jaoks läheb piir – teatud asjades eesti muinasusundist (nt leiba ei panda teistpidi lauale) näen ma pigem hoolivat suhtumist ümbritsevasse, tähelepanelikkust. Seal on väga palju ka selliseid asju, kus öeldakse, et toas ei tohi karjuda, vilistada jms. On teatud asju, mida lihtsalt ei tehta. Mütsiga ei käida toas ringi. Jms. Teatud asjadest tasub hoiduda, aga mitte hulluks minna nende asjadega. Musta kassi värk on tõepoolest üks neist hulluse tunnusmärkidest.

Kuidas hirmust lahti saada, kui meil on ebausk? Seal ei aita Jaan Tammsalu sõnad, et ära seda tee. Pigem peaks usk kasvama. Kui usk kasvab Jumala armastusse, kaitsesse, siis hakkavad endised hirmud nalja tegema. Aga foobiatega on nii, nagu nendega on: kes kardab ämblikke, kes kõrgust. Küllap me peame nende asjadega tegelema, aga ühiselureeglites ehk suhetes teistega.

Me ei peaks tegema selle vastu, mis teisele inimesele on nii tähtis. Näiteks ei peaks teretama üle lävepaku. No mis asja sa seal seletad, et „Ole ikka usklik!“, vaid tule siis sinna edasi teisele poole ja anna talle tere. Nii nagu ütleb ka Piibel: kellele piima ja kellele piimaga putru või kellele praekartuleid.

Kui salliv peaks olema kristlane? Eestis on kõigile kristlastele automaatselt kaela riputatud silt „Konservatiiv!“. Kas kristlane peaks olema seotud mingi kindla maailmavaatega või kui suured vabadused on ristiinimesele lubatud? Mis on mõistlik?

Ei ja jaa. Ütleksime nii, et maailmavaatelised erinevused on väga laiad. Luterlasena on see palju lihtsam kui baptistina või nelipühilasena – seal on väga kindlad asjad, mis on keelatud, mida ei tohi teha ja kuhu mitte mingil juhul ei tohi kuuluda. Eesti õigeusu kirik on keelanud IGASUGUSTESSE klubidesse kuulumise vaimulikel, sa ei tohi olla ka Lionsite liige vms. Seal on sellised reeglid ja miks ka mitte.

Aga tavakristlasel ... Minu meelest on päris hea, kui kristlasi oleks kõigis erakondades ja nad teeksid seal head tööd ning edendaksid kristlikku maailmavaadet. Seda rohkem oleks neid ka liberaalse maailmavaatega inimeste juures ja nende juures, kes püüavad Eestit ei tea kus kohta välja vedada ning kangesti liputada oma sabakest igale poole, forsseerides teatud asju siin Eestis.

Ma arvan, et luterlikus kirikus on vahetevahel püütud mõningaid poliitikuid, kes on luterlased, hakata mõjutama sellega, et „Sa oled kristlane ja sa ei tohiks NIISUGUSEID asju tolereerida või lausa ise välja ütelda“. Ja nii mõnigi poliitik on siis ka kirikust natuke kõrvale hoidma hakanud, mõned oma kirikus tehtavast tööst loobunud, sest neid on ärritanud see, et neid on hakatud korrale kutsuma, neid nende väljaütlemiste pärast noomima või hakatud nende partei suunda ette heitma.

Aga tavakristlase puhul me kindlasti mitte ei pane mingit nööri taha, et teatud piirini võib minna, aga sealt edasi ei tohi. Loomulikult, kui on vähegi võimalik ja inimesed ka ise seda aktsepteerivad, siis me räägime nendega. Kui neil endal ka on mingeid kahtlusi, siis püüame aidata.

Aga kristlus ja konservatiivsus ... Jah, selle sõna heas mõttes kristlane tõepoolest peaks olema konservatiivne. Ta ei tohiks olla tuulelipp, mis kõige uuega, mille kohta me väikese rahvana ei oska öelda, kuhu see meid viib, kui me seda aktsepteerime, kohe kaasa läheb. Ma lihtsalt arvan, et me oleme riigina, rahvana liiga väike, et siin eksperimenteerida asjadega, mis suurtes lääneriikides on vaikselt tulnud. Aga meie tahaksime tohutu kiirusega asju muutma hakata ... Ja siis tekivad probleemid. Siis tekib ülim konservatiivsus, ääretult terav vastuseis, ja samas on kõrval väga liberaalne kristlus, kus öeldakse, et see ei ole usuküsimus ja me ei pea hakkama siin pidevalt moraali lugema.

Kui kristlus tegeleb põhiliselt kõvahäälselt moraalilugemisega ja evangeelium – rõõmusõnum – jääb juba täiesti eemale, nagu meil polekski enam rõõmusõnumit, meil on ainult karmid sõnumid ja hullud ütlemised poliitikute ja teiste kohta ... Suhelgem poliitikutega. Ka nendega, kes on tõsiselt kõrgel võimul. Püüdkem nendega rääkida, miks üht või teist asja tehakse. Aga mitte lihtsalt trampida neid ja teatada, et nad ei kõlba mitte kusagile ja on üldse „lääne kommunistid“ või mida kõike veel.

Hea kristlane on palverändur, kelle silmades on sära ja kelle kõrval on hea olla. Ta on tänulik teekäija, kes ei ole pidevalt krampis. Ta on saanud taevatühjaks ja Jumal on taevatühja täitnud oma heade andidega.

/Ilmunud neljas osas. 8.01.2016, 15.01.2016, 22.01.2016 ja 29.01.2016/