Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU
Asjade õnnistamine
Kui ma mõtlen sõna „õnnistama“ peale, siis tuleb kõigepealt meelde murelik jutuajamine, kus üks mees ütles mulle, et kas ei peaks luteri kiriku vaimulikud kuidagi kaardistama kõik need kivid, kännud ja majad, mida nad on alates 1980-ndate lõpuaastatest õnnistanud, ja äkki vaataks järele, mis neist kõigist on saanud, millises olukorras need on: kas on võsa sees või kuidas. Et kui me oleme palunud millelegi õnnistust ja me oleme jälle läinud hoogsalt mõnd tori hobust või muud asja õnnistama, siis mis olukorras need õnnistatud asjad on.
Õnnistamine ... Jah, mind on palutud ka minna väga paljusid asju õnnistama. Ma olen mitmel juhul keeldunud: kui ma olen teada saanud, et lasteaed, mille õnnistamist palutakse, ei kavatsegi ühtegi pühapäevakooli või usuõpetuse tundi pidada ja sõna „Jeesus“ on seal üldse hiljem keelatud – miks ma peaksin seda siis õnnistama, mis õnnistamine see niisugune on?!
Kui me räägime asjade õnnistamisest, siis see peaks kuidagi seotud olema sellega, et selle asja, maja, hoone juures hiljem ka midagi sellist tehakse, mis seda õnnistust seal n-ö hoiaks. Sellepärast minna õnnistama mingit bussijaama kõrval olevat õllekat või vanalinna bordelli ... Seda kindlasti ei peaks vaimulik tegema. Kuigi mulle on küll igasuguseid huvitavaid pakkumisi tehtud. Omal ajal oli väga suur küsimus, et kas peaks näiteks Maximad ära õnnistama – et kuskil viinalettide vahel tõstad oma käed üles ja õnnistad ... Ja müüjad, kes saavad sandikopikaid, vaatavad seda nalja pealt ja vangutavad pead. Aga õpetaja on ju kutsutud ja minagi alguses läksin ...
Kuid kui minna lihtsamate asjade juurde, siis üks kõige enam levinud õnnistussoove on see, et inimesed tulevad oma kaelaristidega, mille nad on värskelt ostnud. Nad paluvad ristile õnnistust, see on palve.
Inimeste õnnistamine
Kui me jõuame asjade juurest inimeste juurde, siis kõige enam kuuldud õnnistussõnad on kolme ja poole aastatuhande vanused Aaroni õnnistussõnad: Issand õnnistagu sind ja hoidku sind, Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline, Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle oma rahu. Kolmekordne õnnistamine – kolm ja pool tuhat aastat tagasi mõeldi juba asju selliselt, mille kohta praegu võiks öelda, et tegemist on nagu Kolmainu Jumala õnnistamisega. Miks kolmekordselt: Jumal, Poeg ja Püha Vaim?
Eestis on üldiselt harjutud sellega, et õnnistada võib õpetaja. Kui keegi tavaline inimene ütleb: „Issand õnnistagu sind!“, siis tema vist on vabakoguduse liige ... Kuidas tema nüüd küll ütleb! Kas ta arvab, et on vaimulik?!
Kui me Piiblit vaatame, siis inimesed Piiblis õnnistavad Jumalat, ütlevad Jumalale: „Ole õnnistatud!“ Paluvad Jumalalt, et Ta oleks õnnistatud. Nagu Jumal ei oleks ilma selleta õnnistatud! Nii et õnnistamine on palju laialdasem kui need sõnad, mida vaimulik ütleb talituse lõpus, jumalateenistuse lõpus. See on midagi palju-palju laiemahaardelist. Ja ma olen täiesti veendunud selles, et me võime üksteist õnnistada. Me võime teineteisele soovida: „Ole õnnistatud!“
Mina armastan öelda: „Ole hoitud!“ See on täpselt seesama, lihtsalt üks aspekt sellest õnnistamisest. Ma arvan, et iga ristiinimene võib soovida teisele õnnistust. „Ole õnnistatud!“ Me ei peaks seda häbenema. Küsimus on lihtsalt selles, et kui keegi kargab jooksu pealt ruumi sisse ja ütleb: „Rahu teile!“, siis see ajab naerma. Sa peaksid ise selle soovi taga olema, mida sa soovid. Kui sa ütled: „Rahu sulle!“, siis peaks sinus endas ka seda rahu olema, mitte olema selline lõõtsutav ilmakodanik, kes jookseb ühest kohast teise kohta ja jooksu pealt soovib kõigile rahu ja õnnistust.
Õnnistamine on soov, et inimene oleks koos Jumalaga
Sa pead olema selle taga, mida sa ütled. Ega seal muud ei olegi. See peab olema usutav. Kui sa õnnistad, siis peab see olema usutav. Kui sa soovid parimat inimesele, kellele sa seda ütled ... See peab olema palvetav inimene, kes teisele õnnistust soovib. Inimene, kes mitte lihtsalt ei ütle: „Ole õnnistatud!“, vaid ka palvetab selle teise pärast.
Õnnistus ... Ma arvan, et iga ema, iga isa võiks oma lapsele õnnistust soovida. Ja laps võiks oma vanematele õnnistust soovida. Mitte ainult võib-olla nende sõnadega, vaid tõepoolest palvetega.
Veel üks eksiarvamus: hiljuti ütles üks inimene mulle, et ta küll ei suuda kurja teinud inimesele õnnistust paluda. Ta arvas, et ta keel lihtsalt ei paindu seda tegema. Aga me võiksime endale selgeks teha, et õnnistuse soovimine ei ole see, et me soovime: „Mingu sul kõik hästi!“, ja mõtleme, et olgu sul palju raha ja tervist ja kõik oleks kõige paremas korras. Õnnistuse soovimine on soov, et inimene oleks koos Jumalaga. Ja kui inimene on koos Jumalaga, siis võivad hakata isegi jamad juhtuma! Siis võivad hakata asjad korda minema ja korda minemine võib tulla ka läbi suure valu ja vaeva. Ehk soovida inimesele õnnistust võib olla ilmalikus mõttes inimesele isegi ohtlik. Sa palud, et Jumal oleks koos selle inimesega. Ja kui inimene teeb pidevalt lollusi ja rumalusi, siis võib suur jama juhtuma hakata. Nii et see ei ole võrdne sellega, et kui keegi on hästi palju kurja ja halba teinud, siis sa soovid sellele inimesele, et mingu tal elus kõik kõige paremini. See ei ole seesama. Õnnistamine tähendab soovimist, et inimene oleks koos Jumalaga ja Jumal oleks koos selle inimesega. Ja Jumala lähedalolu võib hakata inimest muutma.
Ma ei tea, kas ma suutsin seda lihtsalt seletada, aga see oli hiljuti VÄGA suur probleem ühe inimese jaoks. Et kui ma palusin ühes palves ka tema tuttavale või lähedasele inimesele õnnistust, siis tema ütles mulle pärast, et „Ma suudan kõike muud, aga mitte sellele inimesele õnnistust paluda“. Kui ma seletasin, mida õnnistuse palumine tähendab, siis ta ütles: „Oi ei, siis ma suudan küll!“ See on arusaamise küsimus. Mida tähendab õnnistamine? Jumala lähedust. Jumala kaitset, hoidmist muidugi ka, aga eelkõige Jumala lähedust. Jumala läheduses hakkavad asjad muutuma. See võib sulle endale ka kasuks tulla lõpuks, kui sa oma vaenlasele õnnistust soovid – äkki saab temast normaalne inimene? Äkki hakkab aru saama, et ta on teinud valesti, teinud haiget? Et see ei ole õige, mida ta on teinud ja öelnud ...
Kuidas õnnistada?
Käte pea peale panekuga kehtib väga lihtne reegel. Me ei lähe ju iga võõrast inimest embama ... Mul on kogemus elus, kus üks selgelt seestunud inimene läks täitsa sassi keset jumalateenistust ja ta tuli ära viia kõrvalruumi, ta silmad olid klaasistunud ja see, mis tal suust välja tuli, oli täiesti kohutav. Ühed väga tõsised usumehed läksid tema ümber tema pärast palvetama ja panid oma käed ta peale. Mina, lollike, läksin ka ja panin oma käe selle hulluks läinud inimese peale, kelles selgelt oli kuri vaim sees, ja ühel hetkel ma tundsin, et kellegi väga võimas käsi haaras mul randmest kinni ja tõstis minu käe ära. Üks mees ütles mulle kõrvalt: „Ära sina seda tee, see võib sinu sisse tulla.“
Ärge toppige oma käsi igale poole! Sa pead olema piisavalt tugev selleks, et kui teises inimeses on midagi väga halba, siis see sinusse üle ei koliks. Jeesus räägib korduvalt, kuidas kurjad vaimud aetakse mõnest inimesest välja ja siis nad otsivad uut paika, kuhu nad saavad edasi minna. Nad leiavad selleks teisi inimesi. Aeg-ajalt lähevad nad küll ka sigade sisse, kes kukutavad end kuskilt kaljult alla, aga eelkõige teevad nad inimesed seaks, hammustavad nad sigadeks.
Ma väga hoiataksin inimesi selle eest, et kui on tegemist mingite võõraste inimestega, siis olgem me nii usklikud kui tahes, ärgem mingem toppima oma käsi võõraste inimeste peale. Küsige, mida võib ja mida ei või. See on elementaarne viisakus, et me ei lähe inimest käperdama, ka vaimses mõttes käperdama.
Me võime vaadata sügavalt silma, võtta käe tervituseks ja ütelda otsa vaadates: „Ole õnnistatud!“ Aga nii kui sa käe teise inimese pea peale tõstad, tekib midagi hoopis teist ja sellest tuleks hoiduda. See, et sa seda oma lapsele teed, sellega on kõik hästi. See, et mees teeb seda oma naisele, naine mehele, on hea. Lähedased inimesed ja vaimulik võivad seda teha.
Kui ma lähen Tallinna Kaubamajas või Stockmannis kõigile käsi pea peale panema, siis ma arvan, et varsti on hullumaja auto kohal ja viiakse mind ära, antakse antidepressante, et ma edaspidi oleksin rahulikum. See on ju loomulik. Aga miks peaks üks koguduse liige siis sama praktikat kasutama?
Lähedaste inimeste suhetes see sobib. Laps läheb magama – loomulikult teed talle pai ja ütled: „Ole õnnistatud!“, teed ta kohale ristimärgi, soovid talle läbi selle ristimärgi õnnistust. Seda küll. Aga mitte võõraste inimestega – eriti kui seda veel ei soovita. Ja kui seda soovitakse, peaksid sa olema ka kindel, et võid seda teha.
Millal vaimuliku käest õnnistust paluda?
Täna, praegu tuleb mu juurde kaks inimest, kes on kümme aastat tagasi laulatatud ja kelle elus on selle kümne aasta jooksul nii mõndagi juhtunud, aga nad on nii õnnelikud selle üle, et nad on koos, et nad on kõigist raskustest koos üle saanud ja ikka kokku jäänud. Nad tulevad, et tänada Jumalat, paluda veel õnnistust ja seista tänuga selle Jumala ees, kes on neid õnnistanud. Nad soovivad, et see õnnistus võiks jätkuvalt nendega olla.
Tullakse mingitel tähtpäevadel, aastapäevadel. Tullakse lastega, keda veel ei saa millegipärast ristimisele tuua, ja siis vähemalt palutakse, et õpetaja õnnistaks neid lapsi. Õnnistamist on palju – kuni selleni välja, et inimesi õnnistatakse, kui nad on väga-väga väsinud ja tunnevad, et nad peavad hakkama ära minema. See on õigeusu ja katoliku kirikus viimne võidmine, aga meie kirikus tihtipeale armulaud ja palve, et õpetaja õnnistaks.
Tegelikult iga ametitalituse lõpus õpetaja õnnistab. Nii et kui on armulaud, siis selle lõpus õpetaja õnnistab. Aga võib-olla sellistel kordadel, kus seda ekstra palutakse, ei tee õpetaja seda mitte kaugelt, vaid läheb selle vanakese või lapse juurde ja paneb käed tema pea peale. Nii nagu väike laps vajab puudutust, vajab ka see vanainimene puudutust. Tihtipeale, kui ma olen väga vanu inimesi õnnistanud, siis olen ma neile ka pika pai teinud. Ma näen, kuidas see neile mõjub – see ei ole lihtsalt see, et sa soovid talle midagi Jumalalt, vaid sa ka ise oled ta juures, tema jaoks olemas ja hoolid temast.
On inimesi, kes on millegipärast hirmul: näiteks on lapsega midagi halvasti või midagi muud taolist. Õnnistuse palumine on tihtipeale seotud mingite kahtlustega. Kas kõik läheb lapsega hästi? Kas kõik läheb minuga hästi? Kas see reis õnnestub? Siis tullakse kirikusse ja palutakse, kas õpetaja ei õnnistaks. Näiteks teeleminekuks.
Tihtipeale inimesed ei oska seda sellisel viisil paluda. Nad räägivad oma murejutu ära ja kui sa neid siis õnnistanud oled, siis sa näed, kuidas pinge kaob ja tuleb lõdvakslaskmine. Tegelikult seda nad ongi tahtnud, aga nad ei ole osanud öelda, mida nad tahavad. Nad on lihtsalt mures, hirmul. Kui vaimulik oskab selle õigesti lahendada, õnnistada, anda Jumala kätesse – mitte nii, et „Ei juhtu midagi, küll kõik läheb hästi!“ –, siis see on hästi oluline.
Nii et ma arvan, et me võime olla julgemad õnnistama oma lähedasi inimesi. Vanavanemad võiksid anda õnnistust kaasa oma lastelastele, kasutada ka vastavaid kiriklikke ütlusi, mitte häbeneda ja ütelda, et „Mingu sul kõik hästi!“. Mis tähendab „Mingu hästi!“? Ikka „Ole hoitud!“ või „Ole õnnistatud!“ või „Ma palvetan su pärast. Jumal õnnistagu sind!“.
Kui paljud inimesed on mulle öelnud, et IGA kord, kui nad vanaema juurest ära läksid, tegi ta ristimärgi minejate üle. Martin Luther ütleb ikka: õnnista ennast, õnnista teist, õnnista oma last ristimärgiga – seal ei ole tihtipeale sõnugi vaja. Tee ristimärk ta üle! See on õnnistamine. See on vaikne palve.
Hea lugeja – ole hoitud!
