„Kui kaua sa, Issand, unustad mind hoopis, kui kaua sa peidad oma palet mu eest? Kui kaua ma pean muret tundma oma hinges ja kandma kurbust päevast päeva oma südames? Kui kaua saab mu vaenlane suurustada mu vastu? Vaata ometi! Vasta mulle, Issand, mu Jumal! Tee selgeks mu silmad, et ma ei uinuks surmale, et mu vaenlane ei ütleks: „Ma sain võimust ta üle! Ja mu vastased ei ilutseks, sellepärast et ma kõigun. Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest. Ma tahan laulda Issandale, et ta mulle on head teinud“ (Ps 13).
Alles hiljuti kõlasid üle Eestimaa tantsu- ja laulupeo võimsad ja südant puudutavad helid. Rõõmustav oli näha, et ka mitu vaimulikku laulu oli peo kavas. Pidu ise kandis pealkirja „Iseoma“. See pani mõtlema, mida tähendab „ise“ ja mida tähendab „oma“.
Kas see, mis on „oma“, on see, mida me omame? Või hoopis see, mis meid omab? Ja kui kõik kuulub Jumalale – nagu Piibel ütleb –, siis kas meil üldse on midagi, mida nimetada omaks?
Just see, et kõik kuulub Jumalale, annab meile vabaduse rõõmustada. Kui kõik on Tema käes, siis ei pea me muretsema selle üle, mis on meie kontrolli alt väljas. Tegelikult saab see meie „oma“ tähenduse alles siis, kui on seotud Jumalaga – meie usk, meie lootus, meie laul.
13. psalm algab ahastusega: „Kui kaua veel, Issand?“ Aga lõpeb rõõmuga: „Ma tahan laulda Issandale, et ta mulle on head teinud.“ See on inimese teekond. Me kõik käime läbi pimeduse, aga Jumala heldus viib meid valgusesse. Miks aga peame siiski nii sageli taluma raskusi, ebameeldivusi, mõistmatust? Miks ei võiks elu koos Jumalaga olla lihtsalt kerge ja õhuline teekond, kiituslaulud suul?
Sest rõõm, mis sünnib läbi kannatuse, on sügavam ja püsivam. See ei ole ainult tunne, vaid äratundmine, et Jumal on ustav ka siis, kui meie elu on häiritud ja selgust ei paista. Jumala headus ei sõltu sellest, kuidas meie oma päeva hindame ja kaalume. Isegi siis, kui me ei mõista, miks midagi juhtub, saame uskuda, et Tema mõistab. Tema teab. Nagu ütles paavst Benedictus XIV: „Maailm pakub teile mugavust. Aga te ei ole loodud mugavuseks. Teid on loodud enamaks.“
Üks vanaema rääkis kord, kuidas ta lapselaps oli küsinud: „Vanaema, miks sa alati enne sööki palvetad?“ Vanaema vastas: „Et tänada Jumalat, et mul üldse midagi süüa on.“ Laps mõtles hetke ja ütles: „Aga sa ju ise tegid selle toidu!“ Vanaema naeratas: „Jah, aga kartulid kasvasid Jumala mullas, pliit töötab Jumala antud elektriga ja mina – noh, mina olen ka Tema looming.“
PALVE: Hea taevane Isa, kõik kuulub Sulle – ka meie rõõm, meie laul ja meie elu. Aita meil mõista, et tõeline „oma“ on see, mis on Sinu käes. Valgusta meid, kui oleme pimeduses, ja anna meile armu, kui oleme nõutud. Õpeta meid laulma ka siis, kui süda on raske – sest Sina oled hea ja Sinu heldus kestab igavesti. Aamen.
