„Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid“ (Ps 98:1).
Kirikus kestab praegu ülestõusmispühadejärgne rõõmuaeg. Aeg, mil valmistume järgmiseks suureks ja tähtsaks kirikupühaks – nelipühaks. Püha Vaimu maa peale saatmise pühaks. Jeesus tõotas enne oma suma, et Ta ei jäta omasid maa peale üksi, vaid saadab enda asemel asendaja, Lohutaja Püha Vaimu. Püha Vaim, kelle tõotas Jeesus saata omadele, pidi jätkama Jeesuse kuulutust juba uuel ja kõrgemal tasemel: pidi avama inimeste südamed, kinkima neile taevalist tarkust ja juhtima neid tõesse. Kui inimene aga taipab tõde, siis toimub tema sees muutus – Jumala tõe taipamine ei jäta inimest endiseks, vaid muudab teda. Avab tema südamesilmad, nii et inimene üha rohkem märkab Jumala imesid, märkab Tema ligiolekut maailmas ja inimeste igapäevaelus. Ta märkab ja tunneb Jumala armu ja halastust, mis igal elupäeval ka teda ennast saadavad. Jumala imede, Tema kõigeväelisuse nägemine ja tema armu kogemine muudab inimese alandlikuks, aga ka tänulikuks, muudab andjaks, halastajaks ja armuliseks, nagu tema Taevane Isa on armuline.
Kui inimene, tema meelsus, on muutunud, siis muutuvad ka tema laulud, mis on ju tegelikult üks inimkõne erivorme, mõeldud just kõige olulisemate asjade väljendamiseks. Ei, ei pruugi muutuda laulude sõnad, me võima laulda samade sõnadega ja samu laule, mida oleme laulnud aastaid, aastakümneid, mõnda laulu ehk meie esivanemad juba aastasadugi tagasi. Kuid kui uus süda ja uus suhtumine tuleb sõnade taha, muutub laul uueks. See annab laulule uue kõla, uue mõtte. Pole midagi parata, on asju, mida ei suuda taibata ega väljendada inimene, kes ise pole seda kogenud: kas siis muret või rõõmu, armastust või kannatusi. Teoreetiliselt võib palju teada, aga kui teadmiste taga pole mõistmist ega tundmist, pole isiklikku suhet, siis jäävad helid, mida laulja tekitab, tühjaks, kui ilus ja hea häälematerjal kellelgi ka poleks. Lihtne näide: ema hällilaul oma lapsele, ka siis, kui ta eriti hästi viisi ei pea, on lapse jaoks hulga kallim, ilusam ja rahustavam kui ükskõik millise maailmakuulsa ooperilaulja laul. Ema laulu taga tunneb laps isiklikku suhet, tunneb armastust, hoolivust, ustavust. Ema laul lapsele on südame laul.
Eilne pühapäev kandis nimetust „Cantate“ – 'laulge'. Läbi aegade on jumalateenistuste lahutamatuks osaks olnud laul. Nõnda on see ka meie jumalateenistustel. Laulame nii tänu- kui ka palvelaule. Seda tegime eilegi. Meil kirikus on paks laulu- ja palveraamat, kust võib leida üle 400 laulu. Eilse pühapäeva juhtmõte, juhtsalm, ütleb meile: „Laulge Issandale uus laul“ (Ps 98:1). Kas meil aga on seda uut laulu, mida Talle laulda? Kas oleme lasknud meie sees elaval Pühal Vaimul end puudutada ja muuta nii, et laulud, mida ilmselt juba mitmeid kordi laulame, oleksid meie jaoks mitte vaimuliku poolt selleks pühapäevaks laulmiseks valitud laulud, mis meis mingeid mõtteid ega tundeid ei tekita ja mille mehaaniliselt ja emotsioonitult koos teistega ära laulame, vaid südame laulud – tänuliku loodu laulud oma Loojale, tänuliku inimlapse laulud oma Taevasele Isale?
PALVE: Issand, ava mu süda, et mu huuled tooksid Sinuni kiitust ja tänu kõige selle hea ja ilusa eest, mida Sa mu ellu kingid. Aita, et kõik mu laulud võiksid muutuda uuteks – mitte sõnade poolest, vaid tänu poolest, mis peitub sõnade taga. Sina, südamete tundja, võta mu tänu vastu minu laulus.
