„Aga kui hingamispäev oli möödas ja hakkas juba koitma nädala esimese päeva hommikul, tulid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauda vaatama. Ja ennäe, sündis suur maavärisemine, sest Issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale. Aga ta nägu oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi. Aga hirmust tema ees värisesid valvurid ja kukkusid maha nagu surnud. Aga ingel pöördus naiste poole ja ütles: „Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud, nõnda nagu ta ütles. Tulge, vaadake paika, kus ta magas! Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist! Ja vaata, ta läheb teie eele Galileasse, seal te saate teda näha. Vaata, ma olen seda teile öelnud.“ Ja hauakambri juurest kiiresti kartuse ja suure rõõmuga lahkudes jooksid nad kuulutama seda tema jüngritele“ (Mt 28:1–8).
Suure Reede jumalateenistus on kirikuaasta ehk kõige tõsisem ja masendavama sisuga jumalateenistus. Jumala Poja tapmine ei ole rõõmus sõnum. Ometi on selle päeva evangeeliumis säilinud varjatud rõõmusõnum, mida need, kes sellest loost esimest korda kuulevad, märgata ei oska. Ülestõusmispüha sündmused said ju tegelikult alguse juba Suurel Reedel. Ja mitte ainult selles seoses, et kui poleks olnud Jeesuse surma, poleks olnud ka ülestõusmist. Suure Reede evangeelium, rõõmusõnum, lõpeb sellega, et Arimaatia Joosep, Jeesuse seni hirmu tõttu salajane jünger, saab oma hirmust võitu, küsib Pilaatuselt Jeesuse ihu endale, võtab Tema surnukeha ristilt maha ja paigutab kaljusse raiutud hauda, mille suu ette veeretab kivi. Seda vaatavad pealt lõpuni Jeesuse risti kõrvale jäänud naised, kes seejärel lähevad oma kodudesse, et valmis panna lõhnarohtusid Jeesuse ihu surmajärgseks töötlemiseks pärast hingamispäeva möödumist, kuna enne kaljuhauda panemist ei jätkunud aega matusekommete korrektseks täitmiseks.
Jah: Jeesus, keda usuti olevat Jumala Poeg, Tema poolt saadetud Messias, oli kurjade inimeste kurjade tegudega tapetud. Jah, rumalad ja kurjad inimesed tundsid tol päeval rõõmu. Jah – need, kes olid Jeesusesse uskunud, Tema peale lootnud, olid usu ja lootuse kaotanud. Enamik neist olid hirmuga peitu pugenud. Kuid isegi sellistel kurbadel ja traagilistel hetkedel leidus ometi neid, kes jäid ustavaks lõpuni ja isegi usu ja lootuse kaotanuna ei kaotanud armastust. Koos Jeesusega olid tapetud, risti löödud, nende usk ja lootus, nende asemele olid asunud kurbus, segadus, lein – aga apostel Pauluse poolt ülevaks teeks nimetatud kolmas komponent, armastus, oli alles jäänud. Kusjuures alles oli jäänud ustav ja tegus, mitte vaid ilusate sõnade ja tunnete tasemele jääv armastus. Seda armastust ei suutnud hävitada isegi surm. See armastus ei lasknud Jeesuse surnukehal jääda terveks ööks ja päevaks ristile rippuma, ilmastiku ja röövlindude hävitada. Ja seesama armastus sundis ülestõusmispüha varasel hommikutunnil minema naisi Jeesuse hauale, et teha Tema surnukehaga, mida veel kombe järgi teha saab. Nende armastus ei otsinud omakasu ega au, see oli isekuseta. Nad teadsid väga hästi, et Jeruusalemma võimukandjad neid selle tegutsemise eest ei kiida. Ehk said nad isegi oma meestelt pragada, et nad varahommikul ruttasid selle võõra mehe hauale, kes oli nende silmis pealekauba veel petis ja kurjategija, ega jäänud koju hommikusööki valmistama. Igatahes ei suutnud miski neid naisi peatada. Evangelist Matteus kõneleb kahest naisest, kahest Maarjast, kuid teised evangelistid kirjutavad, et naisi oli tegelikult rohkem.
Naiste haua juurde jõudes sünnib midagi ootamatut ja ebatavalist. Matteus kõneleb maavärisemisest, mille tekitab Issanda ingel, kes laskub taevast alla ja lükkab kivi Jeesuse hauakoopa eest kõrvale. Selle pealtnägijateks on naised ja ka valvurid, kes on ülempreestrite ja variseride palvel Pilaatuse poolt saadetud Jeesuse hauda valvama, et keegi sealt surnukeha ära ei varastaks. Tõesti: ülempreestrite ja variseride usk Jeesuse kuulutusse, et Ta kolmandal päeval surnuist üles tõuseb, oli ilmselt palju tugevam kui Jeesuse enda jüngritel. Ei saanud ju ülempreestrid ega variserid haua juurde valvureid saates võtta tõsiselt võimalust, et Jeesuse jüngrid, kamp omavahel nägelevaid hirmunud kalamehi, lähevad Tema surnukeha varastama – ja veel hingamispäeval, kus ei tohtinud teha mingit tööd, seda enam surnukeha puudutada.
Matteus kirjutab, et hirmust ingli ees värisevad valvurid ja kukuvad maha nagu surnud. Naistega, kes traditsioonilise arusaama järgi peaksid olema loomu poolest aremad ja nõrgemad, ei juhtu aga midagi halba. Nad ei jookse isegi minema.
Ingel ütleb naistele: „Teie ärge kartke.“ Samasuguste sõnadega – „Ärge kartke!“ – on üks ingel umbes 33 aastat varem pöördunud karjaste poole, kes Jeesuse sünniööl väljal oma karja hoidsid. Tol korral kuulutab ingel karjastele: „Vaata, ma kuulutan teile rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Päästja, kes on Issand Kristus.“ Nüüd kuulutab ingel naistele: „Ma tean, et te otsite risti löödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud, nõnda nagu ta ütles.“ Oma sisult kordab too naistega kõnelev ingel sama, mida kuulutas kord tema ametivend karjastele. Ta kuulutab rõõmusõnumit, kuulutab Päästja, Issanda Kristuse sündi, täpsemalt öeldes küll tema taassündi, uuesti maailma, inimeste keskele tulekut. Nõnda siis sarnaneb ülestõusmispüha kuulutus jõulupühade kuulutusega – mõlemad on rõõmusõnumid, kuulutavad Päästja tulekut. Kuid neil on siiski ka vahe: jõuluevangeelium kuulutab Päästja sündi ühele rahvale, Jumala poolt välja valitud Iisraeli rahvale. Meie jaoks muutub jõuluevangeelium rõõmusõnumiks alles pärast ülestõusmispühi. Sest ülestõusmispüha kuulutab Päästja sündi, täpsemalt küll Tema taassündi juba kogu maailma jaoks, juba kõigile maailma rahvastele – see tähendab ka meile.
Ingel ütleb naistele: „Teie ei pea kartma.“ Ehk oli põhjuseks, miks naised inglit nähes hirmust minestusse ei langenud nii nagu haua valvurid, just see, et neil ei olnud tõesti tarvis Issanda ingli ees hirmu tunda. Ei pea ju Jumalat ega Tema saadikuid kartma need, kelle südametunnistus on puhas, kes on uskunud, lootnud ja kelle armastus ei ole lõppenud isegi mitte armastatu surmaga. Ei pea kartma need, kes on kõigest hoolimata, isegi kui on elus kaotanud mõnel raskel hetkel usu ja lootuse, hoidnud alal, säilitanud armastuse ahela. Ustav armastus on ahel, on side, mis hoiab maailma toimivana koos. See on ahel, mis saab alguse Kõigeväelisest Loojast, Jumalast, kes, nagu on kirjutanud evangelist Johannes, „on maailma nõnda armastanud, et on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et ta päriks igavese elu“.
Armastuse ahel jätkub Jumala Poja Jeesuse Kristusega, kes on ise, vabatahtlikult, andnud oma elu kõigi inimeste eest, et nemadki võiksid pärida igavese elu – teoloogilises keeles öeldes: on meid lunastanud. Johannese evangeeliumis Ta ütleb: „Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta. Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest. Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane“ (Jh 10).
Armastuse ahela järgmised lülid aga moodustavad juba inimesed, Jeesuse, Jumala Poja salajased või avalikud jüngrid: moodustab Arimaatia Joosep, kes Jeesuse ihu hauakambrisse paigutas, nõnda et see säilis tervena ülestõusmiseks – tõuseb ju surnute ülestõusmises lisaks hingele üles ka ihu; moodustavad need naised, kes ülestõusmispüha varahommikul hauale ruttasid, moodustavad Jeesuse jüngrid, kes Suurel Reedel küll kohkusid ja põgenesid, kuid kes hiljem oma hirmu võitsid, usu, lootuse ja armastuse tagasi said, ning kes Jeesuse poolt läkitatuna läksid kuulutama kogu maailmale sõnumit Jumala armastusest, rõõmusõnumit elu võidust surma üle. Armastuse ahela lülideks on olnud need miljonid inimesed läbi kahe aastatuhande, kes on andnud head sõnumit, sõnumit Jumala armastusest, mis on surma ära võitnud, edasi oma lastele ja oma kaasinimestele, on oma tegusa armastusega juhtinud nad Jeesuse juurde. Armastuse ahela lülideks oleme siin pühakojas täna meiegi, kes me oleme tulnud, et üheskoos rõõmu tunda ja Jumalale tänu ja kiitust anda Tema ülestõusmispühade rõõmusõnumi eest. Ülestõusmispühade ööl liideti üle kogu maailma paljudes pühakodades ristimise teel armastuse ahelaga paljud uued lülid, paljud uued inimesed, kes on soovinud ühineda kristliku kirikuga. Just ülestõusmisöö on läbi kristluse ajaloo olnud traditsiooniliseks ristimisajaks.
Armastuse ahela lülidena oleme seotud ülestõusnud Issanda, Jeesuse Kristusega ja Tema kaudu kõigeväelise Looja, Jumalaga, nõnda et meilgi pole enam vaja hirmu tunda surma ja kaduvuse ees. Meie tänases kirjakohas ütleb ingel: „Ta on üles äratatud. Tulge, vaadake paika kus Ta magas.“ Kui me oleme jäänud selle läbi aegade üles ehitatud ustava armastuse ahela külge, ei ole sellest lahti lasknud, seda endast eemale tõuganud, seda katkestanud, siis muutub surm meiegi jaoks vaid uneks ja hauast saab voodi, kus meie ihu puhkab, kuni meid viimsel päeval üles äratatakse. Kui me seda armastuse ahelat ei katkesta, justnimelt ise ei katkesta, sest Jumal ei tee seda kunagi, saame meiegi kord osa ülestõusmisest ja igavesest elust Jumala juures, kus sünnib see, mida on kirjeldatud Ilmutusraamatus:
„Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud“ (Ilm 21).
Õnnistatud ülestõusmispühi! Jätkugu kõigil usku, lootust ja ustavat armastust.
