Nädala mõte

Mõeldes tuhkapäevale

Prohvet Joel 2:12: Aga veel nüüdki ütleb Issand: „Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes!“

Jumal soovitab meile täna kolme asja. Ta kõneleb paastumisest, nutmisest ja kurtmisest. Milline on meie vastus Talle?

Tuhkapäev on paastuaja algus. Kas ka meile? Kas ka luterlased siis paastuvad? Küsimus pole siin selles, kas me oleme luterlased või katoliiklased, baptistid või õigeusklikud. Küsimus on selles, kas me oleme kristlased – ristiinimesed. Piibli mõlemad osad – nii Vana kui ka Uus Testament – kõnelevad paastumisest kui millestki, mis kuulub enesestmõistetavalt uskliku inimese ellu. See on üheks võimaluseks, mida saab inimene enda poolt teha, et taastada oma patu poolt rikutud suhet Jumalaga. Luterlus kõneleb palju Jumala armust ja ütleb, et me ei saa oma heade tegudega sundida Jumalat meile andestama ja meid lunastama. Kuid piltlikult kõneldes me saame palve, paastumise ja meeleparanduse läbi omalt poolt seda tuhmunud klaasi puhastada, millest läbi me näeme Jumala tahet. Me saame paastudes teha eneses ruumi Jumalale.

Aga Jumal soovitab meil veel midagi teha. Ta soovitab nutta. Millal ja mille pärast me viimati nutsime? Keegi ütleb, et tema silmad on märja koha peal – pidevalt valguvad vett täis. Mõni kurb koht filmis või raamatus – palju polegi vaja, et pisarad voolama hakkaksid. Teine mõtleb, kuid ei tulegi meelde, millal tema silmad viimati märjaks läksid. Lapsena kindlasti, aga sellest on ju nii palju aega möödas. Meenub mitmelt poolt kuuldud väide, et mehed ei nuta või et nutmine on nõrkuse tundemärk. Hambad huulde, süda kõvaks ja edasi.

Äkki aga saame me hakkama selle viimase soovitusega – kurtmisega. Nii paljud kurdavad, soiuvad, hädaldavad, kritiseerivad, mõistavad hukka, kaeblevad. Kas peaksime selle suure hädaldajate ja kritiseerijate hulgaga liituma? Kuid Jumal vist ootab meilt midagi muud.

Mäletan oma esimest erapihil käimist. Olin jõudnud vaid mõne minuti rääkida, kui pihiisa mind katkestas ja küsis, mida ma teen. Vastasin, et pihin. Tema ütles, et alustasin pihtimisega, aga üsna kohe hakkasin ennast õigustama ja teisi süüdistama. Kurtsin teiste halbuse üle. Seda vist Jumal pihile tulijatelt ei oota. Aga Ta ise ju ütles: „Kurtke!“ Jah, aga kurta võib ka oma patu pärast, oma rikutuse, oma ülekohtu, oma kõverakskasvamise pärast. Kui taipame, kuidas oleme kogu oma elu omaenese soovide ja vajaduste ümber keerlema pannud ja kui vähe püüame teisi aidata, teisi lohutada, tunnustada. Vahel kuuldes, mille üle inimesed kurdavad, mida kiruvad, ei pea ma vastu ja küsin, kas vingujad midagi head siin ei näe, ja kui igal pool mujal on palju parem, miks nad siis sinna ei lähe. Kummalisel kombel kainestab selline sekkumine mõndagi kurtjat ja ta jõuab selleni, et leiab oma ümbrusest ka midagi ilusat ja head.

Mõtlen Dostojevski isa Karamazovile, kes arvab, et kui inimesed oleksid temasse kui inimesesse suhtunud, siis ta ehk olekski inimeseks saanud. Jah, nii lihtne on põhjendada oma nurjumisi sellega, mida teised on teinud ja tegemata jätnud. Tõeliselt suured suudavad ka teisiti. Isegi Napoleon oli jõudnud oma elu lõpus tõdemuseni, et kõik halva endale ja palju halba ka teistele on ta ise põhjustanud.

Kuid pöördume tagasi. Jumal ütleb oma kõveraks kasvanud, hukatuse poole tormavale rahvale: „Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes.“

Kõigest südamest saab Jumala poole pöörduda paastudes, nuttes ja kurtes. Vahel öeldakse, et välised märgid pole tähtsad – et tähtis on vaid see, mis on südames. Küllap oleme mõne inimese puhul püüdnud aru saada, kas temas on ikka armastust meie vastu. Kui me ei ole märganud ühtegi välist märki, siis on ehk olnud liiga vähe arvamusest, et äkki see armastus on ikka olemas, aga see on sügaval tema südames. Keegi väitis, et ta armastab väga lilli, aga tal pole aega neid kasta ...

Paastumine on millestki loobumine, et paastuja võiks hakata tundma nälga Jumala järele – Jumala lõputu armastuse ja halastuse järele. See on meelte erksamaks muutmine läbi enesepiirangu. Sellest ei piisa, kui loobume mõnest oma patukesest. Seda võib teha ka suure tahtejõuga. Paraku on selliste loobumiste tagajärg tavaliselt see, et ühest patukesest saad lahti ja teine ja veel suurem võtab ta koha sisse. Maailm on täis inimesi, kes kõikjal kiitlevad sellest, kuidas nemad suutsid mõnest oma pisipahest loobuda. Nad ei taipa, kuidas palju ohtlikum pahe on neid juba täitnud – uhkus ja enese kõrk võrdlemine teistega. Lahus Jumalast millestki loobumine on sageli ohtlik tegevus. Vaid seal, kus inimene on millestki loobunud Jumala poole pöördudes, täitub tühjaksjäänud koht millegi paremaga – armastusega, alandlikkusega.

Aga veel nüüdki ütleb Issand: „Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided, ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest, ja tema kahetseb kurja!“

Meil, meie väikesel rahval ja noorel riigil ja kogu maailmal on veel lootust vaid siis, kui on neid, kes pöörduvad paastudes, nuttes ja kurtes kogu südamest armulise ja halastava Jumala poole.

PALVE: Issand, andesta meile, kui oleme muutunud nii tuimaks, et me ei taipa enam, kui kaugele oleme Sinust läinud. Andesta, kui meis ei ole kurbust oma patu pärast, oma kõverakskasvamise pärast – kui oma patu kahetsemise asemel süüdistame teisi. Issand, kes Sa loobusid kõigest – oma aust ja elust meie pärast, andesta meile, kui hoiame kramplikult kinni kõigest ega suuda mitte millestki loobuda. Kingi meile kurbust ja pisaraid, anna tarkust paastuda, et saaksime nägijaiks – nendeks, kes näevad oma pattu ja Sinu imelist armu.

Jeesuse Kristuse, meie Lunastaja nimel, aamen.

(Foto: Sven Tupits)

Pühapäeva epistlitekst (1Kr 3:7–15) on väga intrigeeriv luterlase jaoks. Selles on juttu Apollose ja Pauluse kui valitud jumalasulaste palgast („istutaja ja kastja teevad sama tööd, kumbki saab oma eri palga oma vaevanägemise järgi“, „kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga, kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise pääseb kummatigi nagu tulest läbi“). Kas siis kõik ei saagi viimselpäeval ühesuguse otsuse osaliseks ega pääse „selgest armust“? Vist mitte. Igal juhul selles kirjas ütleb apostel, et see, mida keegi on ehitatud, katsutakse läbi tulega ja tuli võib kõik hävitada („kas keegi ehitab hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks, Issanda päev ju teeb selle teatavaks, sest ta ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on“). Ilmselt ei ole kõigi saatus nii ühene ja unifitseeritud, nagu vahel arvama kipume.

Aga selle teksti kandev mõte on vundament, alus: „Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse“. See alus on Issand Jeesus. „Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba olemas – see on Jeesus Kristus“. See ei ole ainus kord, kui Paulus „alusest“ räägib. Nii kirjeldab ta suurejoonelises õndsusloo eskiisis: Jeesus „on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust teile, kaugelolijaile, ja rahu ligilähedastele: sest Tema läbi on meil mõlemail ligipääs Isa juurde ühesainsas Vaimus. Tähendab siis, teie ei ole nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas, kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus“ (Ef 2:17–22).

Elutöö tõeline vundament, mis kannab ka surmas ja viimses kohtus, on üks ja ainus. Seepärast on igaühel oluline otsida ja püüda, et tema eluhoone ja tema tegude aluseks oleks kõikumatu kalju. Jeesus rääkis mõistu: „Aga mis te mind hüüate: „Issand, Issand!“ ega tee, mida ma ütlen? Igaüks, kes tuleb minu juurde ja kuuleb mu sõnu ning teeb nende järgi – ma näitan teile, kelle sarnane ta on. Ta on inimese sarnane, kes maja ehitades kaevas ja süvendas ja rajas selle aluse kaljule. Kui siis tuli suurvesi, paiskus vool vastu seda maja, aga ei suutnud seda kõigutada, sest see oli ehitatud hästi. Aga kes kuuleb ega tee, see on inimese sarnane, kes ehitas maja maa peale ilma aluseta; vool paiskus selle vastu ja see varises kohemaid kokku, ja selle maja kukkumine oli kole” (Lk 6:46-49).

Preisi filosoof Immanuel Kant (1724–1804) kirjutas oma „Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena“ eessõnas: „Inimmõistus on nii meisterdamishimuline, et on juba ennegi korduvalt torni valmis ehitanud ja selle siis maha lõhkunud, vaatamaks, kas vundament ikka sai tugev. Mõistust pähe võtta pole kunagi hilja, kui aga asjast arusaamine liigselt viibib, on selle rakendamine alati raskem.“

Paastuaja 2. pühapäeva juhtsalm on: „Täna, kui te Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks“ (Hb 3:15). Veel on armuaeg, mil saab otsida elule jäädavat püsi ja tähendust – „Kummatigi seisab kindlalt Jumala aluskivi, millel on see pitser: Issand tunneb omi, ja ülekohtust taganegu igaüks, kes nimetab Issanda nime“ (2Tm 2:19).

Jeesus ütleb: „Igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, saab nad tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu” (Mt 19:29).

Loobumist on alati peetud raskeks. Eriti raske on loobuda siis, kui ollakse selleks sunnitud. Mõni inimene peab tervise pärast loobuma toitudest, mis talle eriti maitsevad. Teisi sunnib rahapuudus loobuma ihaldatud reisidest või vajalikest esemeist. Loendamatu hulk on pidanud jätma oma kodu sõdade tõttu ja siirduma põgenikuna mujale. Vähe pole neid, kes kurdavad, kuidas nad teiste tõttu on pidanud loobuma karjäärist ning leppima mingi tagasihoidlikuma või vähem tulusa ametiga.

Kuid on ka neid, kes on paljustki loobunud vabatahtlikult. Nad on kiskunud ennast lahti oma perekonnast, loomata ka ise uut. Oma suguvõsast ja esivanematest nad vaevalt hoolivad. Neile pole tähtis oma kodumaa minevik ega õigupoolest ka tulevik, sest nad on loobunud mõtlemast vanamoeliselt. Neid ei huvita, mis saab neist pärast surma – kas neid maetakse, põletatakse või loovutavad nad ise oma ihu teadlastele uurimiseks. Neid ei huvita viimaks ka elu, mille nimel nad nii paljust on loobunud. Kõrgem sissetulek pole toonud unistuste täitumist. Rohked reisid ei ole tekitanud tunnet, mis rahuldaks. Teadmised ja oskused, mis on omandatud, on pigemini suurendanud üksilduse tunnet, sest need on võimaldanud ka teada saada, millest sellegipoolest on ilma jäädud. Jah, ka vabatahtlikud loobumused võivad lõppeda valuliselt, kui loobutakse indiviidi vabaduse nimel elamisest endast.

Paraku on nii, et elu on meile antud, me ei ole seda endale ise võtnud. Me saame küll endalt elu võtta, elust loobuda, kuid elama oleme me pandud teiste poolt. Selsamal põhjusel ei ole meil õigust endalt elu võtta ja elamisest loobuda – meie elu ei kuulu ainult meile, see on antud meile väljast. Me pole saanud valida seda, kas üldse tahame sündida. Pole saanud valida oma sündimise aega, paika, vanemaid, rassi, rahvust, sugu, andeid, välimust. Siinkohal peaksime aga tegema kindlasti ühe loobumuse: meil pole süüdistada kedagi, elu lihtsalt on selline! Nii on alati elatud ja eluga hakkama saadud. Kõigile pole võrdselt antud, aga võrdselt ka ei nõuta. Sellega, mis meile on antud, on võimalik kõigil elada ja leida ka elu mõte, õnn, rahu, rõõm – välja arvatud juhtumeil, kui tõesti mingid suured traagilised sündmused meist üle sõidavad. Ent isegi koonduslaagrite seintelt on leitud kraabitud sõnu, mis reedavad, et ka siis, kui hukk on otse silme ees, ei pruugi olla kadunud lootus Jumalale. Jah, lootuse Jumalale kaotab inimene kindla peale siis, kui ta sellest ise loobub.

On öeldud, et sünni poolest on iga inimene usklik – ateism ja materialism on külge õpetatud ja õpitud. Iga inimene tajub ja aimab midagi nähtamatust maailmast, ent siis hakkavad „teadjad“ õpetama, et Jumalat ei olevat olemas. Siis hakkab inimene jälgima oma ümber ainult maiseid tõiku, kuni kaotab teispoolsuse tunnetuse. Edasi käies võib ta mõnedest asjadest olla sunnitud loobuma, teistest vabatahtlikult loobuda, kuid ta kaotab elamise ilu ja võlu, sest on loobunud mõtte leidmisest. Meie elul on mõte siis, kui see ei piirdu maise vaatevinkliga, kopitamisega kitsastes raamides. Jumal tänatud, et on olemas sündmusi, mis murravad segavalt meie ellu ning võivad meile avada laiad raamid.

Jeesus ütleb oma jüngritele selgelt, mida on vaja, et saada sajakordselt ning leida õnnelik ja igavene elu. Ainult siis, kui loobute „minu nime pärast“, ütleb Ta, leiate seda, mida vajate. See ei tähenda sugugi, et me peaksime loobuma maistest varadest ja omastestki, nagu võib paista Jeesuse sõnadest. Teadaolevalt olid jüngritel edaspidigi perekonnad ning Galilea järve ääres asuvas Peetruse majas käis kogudus koos. Meil tuleb loobuda takistustest, mis püüavad meid eemal hoida Jumala riigi teelt, kõigist segajatest sellel rajal, mille annab meile Jeesus. Meil tuleb loobuda oma „minast“ – hoiakust, kus alati kõike „paremini teame“ ning ennast teistest kõrgemale seame. Kui oleme sellel teerajal õigesti loobunud, võime meie saada igavese elu kohaleviijaks oma armsate juurde.

Meenub naine, kelle eelmisel aastal 97-aastaselt matsime. Ta oli pidanud paljust loobuma: karjäärist kunstnikuna, lastest, keda Jumal talle ei kinkinud. Ta elas aastakümneid üksi, ratastoolis, kuid ütles, et ta pole iial üksi. Ta ei kartnud olla üksi. Tal olid Jumal ja olid inimesed, kelle eest ta palvetas. Ta kuulas kristlikku raadiot, luges raamatuid. Teda külastasid sõbrad, kellele ta häid sõnu ütles või midagi kinkis. Ta pidi loobuma ja oli loobunud, kuid leidis selle, mida vajas kõige rohkem. Temale mõeldes tajun endiselt, kuidas igavese elu reaalsus ja lootus kanduvad nähtamatu väega kõigi loobujate poole.

Õnnistatud loobumist ja leidmist kõikidele!

Johannes lausus talle: „Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja me püüdsime teda keelata, sest ta ei käi koos meiega.“ Aga Jeesus ütles: „Ärge keelake teda, sest ükski, kes teeb minu nimel vägeva teo, ei saa järgmisel hetkel rääkida minust halvasti, sest kes ei ole meie vastu, on meie poolt.“ (Mk 9:38-40)

Meie tänases kirjakohas räägib Johannes Jeesusele, et nemad, Jeesuse kõige lähedasemad õpilased, olid püüdnud keelata üht meest Jeesuse nimel kurje vaime välja ajamast. Põhjuseks toob Johannes selle, et too mees ei käi koos nendega, ei kuulu nende hulka. Ühesõnaga – on võõras. Aga kas võõras ei tohigi siis head teha, kurjuse vastu astuda? Mis jüngreid õieti häiris? Kas mitte see, et too võõras mees, kes nendega, Jeesuse poolt eriliselt välja valitud õpilastega, koos ei käinud, oli oma tegevuses edukas? Kui ta seda poleks olnud, siis poleks jüngritel ilmselt olnud ka põhjust teda keelata. Pole ju mõtet keelata tegevust, mis ei kanna mitte mingit vilja.

Pühakirjast teame, et vaid veidi aega enne seda kõnelust olid jüngrid ise püüdnud tervendada üht kurja vaimu vaevatud langetõbist poissi, kuid ei olnud sellega hakkama saanud. Pidi sekkuma Jeesus, kes poisist lõpuks kurja vaimu välja ajas. Võib arvata, et jüngrid olid ühest küljest kadedad tolle mehe saavutuste pärast, kuid kindlasti olid nad ka segaduses – miks too võõras suutis teha seda, mida nemad, n-ö omad, ei olnud suutnud?! Kuidas on võimalik, et inimene, kes „ei käi“ koos Jeesuse õpilastega, suudab enamat kui need, kes Temale väga lähedal seisavad? Ja kas see, kes ei taha kuuluda Jeesuse õpilaste hulka, kes on n-ö võõras, üldse tohiks tegutseda Jeesuse või Jumala nime appi võttes? Ja kui Jumalast kaugel seisev inimene suudab häid tegusid teha, siis kas teda lugeda sõbraks või vaenlaseks? Mille järgi, milliste tunnuste alusel eristada jumalariigi töös omi ja võõraid, sõpru ja vaenlasi?

Mille järgi mõõta inimese ja Jumala vahelist kaugust või lähedust? Johannes kasutas kõige lihtsamat, füüsilist mõõdupuud, üteldes Jeesusele: „Ta ei käi koos meiega.“ Samas tunnistas Johannes, et mees oli kurje vaime välja ajanud Jeesuse nimel. See näitab, et mees tundis Jeesust, oli mingil viisil siiski Jeesusega, Tema imelise väega kokku puutunud. Aga mis kõige olulisem: ta uskus sellesse väesse, Jeesuse nime imelisse väesse, ja palus seda väge oma tegevusele appi. Kui jüngrid pärast seda, kui nemad ei suutnud langetõbisest poisist kurje vaime välja ajada, Jeesuselt küsisid, miks see neil ei õnnestunud, vastas Jeesus neile, et see tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.

Palves võib inimene jõuda Jumalale väga lähedale, palveside inimese ja Jumala vahel on üks tugevamaid sidemeid üldse. Jeesuski ammutas oma väe, oma jõu just palvesidemes Jumalaga. Seega too võõras mees, viibides füüsiliselt küll Jeesusest kaugemal kui tema jüngrid, pidi olema usu ja palvesideme kaudu Jeesusega hoopis tihedamalt ühenduses kui jüngrid. Jüngrid nurisesid, sest mees ei olnud koos nendega, aga Jeesus oma vastusega näitab, et viimselt ei saa määravaks mitte see, kas inimene on ühenduses nendega, kes nimetavad end Jeesuse õpilasteks, vaid see, et inimene oleks ühenduses Jeesuse endaga, Jumala endaga. Imesid tegev vägi tuleb Jumalalt, tuleb Jeesuselt, mitte tema õpilastelt, kes on parimal juhul samuti vaid sellest väest ammutajad. Ja Jumal võib anda ja annabki seda väge sageli ka neile, kes küll ametlikult, paberite järgi Tema kirikusse ei kuulu, kuid kes elavad ühenduses Temaga, järgivad Tema käske ja elujuhiseid. Annab neilegi, kes Jumalat tundmata ometi püüdlevad ilusa ja hea poole.

Küllap on kõigi meiegi tutvusringkonnas ja sõprade hulgas inimesi, kes kogudusse ei kuulu, mingil põhjusel kuuluda ei taha, kuid kes oma elus on teinud nõnda palju head, nõnda palju suuri ja ilusaid tegusid, et peaksid panema paljud need, kes end kristlaseks nimetavad, häbenema. Inimesi, kes on täis hoolimist, kellega koos on hea, keda sooviksime enda kõrvale igas olukorras. Nn võõraid, kes on omasemad ja lähedasemad kui omad.

Meie loo võõras mees tegi oma tegusid Jeesuse nimel. Juriidikast teame, et kellegi nimel tegutsemine eeldab sellelt inimeselt volituse saamist. Meie lugu kõneleb sellest, et heade tegude tegemiseks ei ole Jumalalt või Tema Pojalt Jeesuselt vajagi ametlikku volitust, milleks kristlaste puhul on ristimine. Heade tegude tulemused, nende õnnestumine, näitavad, et see volitus on tegijatel Jumala poolt olemas. Jeesuse õpilastena, kristlastena, ei peaks me mõtlema mitte oma kaasinimeste volitustele, vaid hoopis sellele, mida ütleb Jeesus meile viimsel kohtupäeval, kui meie, kellele see volitus on ristimises antud, seda ei kasuta. Ei suuda või ei taha kasutada, nii et head ning ilusad teod, milleks oleksime Jeesuse poolt kingitava väega suutelised, jäävadki tegemata.

Jätkugu meil, kristlastel, tarkust ka Jeesuse omadena, Jumala kodakondsetena oma Issandast palvesideme ja armulauasakramendi kaudu kõvasti kinni hoida ja Temalt oma tegevustesse abi ja õnnistust paluda. Palugem, et olles omad, ei muutuks me oma Issandale võõraks.

„Issand ütleb oma rahvale: „Mina, Issand, olen esimene ja olen viimastegi juures seesama. Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!“ (Js 41:10)

Doris Kareva on kord mõtisklenud:

Mul on hirm nende piltide ees, mis kerkivad ei tea kust!

Mul on hirm selle pimeda ees, kui kõik on silma ees must.

Hing hämaralt aimab mõnda, mis maailmas tulemas.

Mis imelik õnn on tunda lund laugudel sulamas.

See helk, see lohutav puude teeb teiseks kõik tarkuse.

Üks mõistetamatu mõõde käib üle me kartuse.

Kui mõtelda kõigele sellele halvale, hävitavale, mis võib meid selles maailmas tabada, võib minna hulluks. Hing hämaralt aimab mõnda, mis maailmas tulemas. See nii turvalisena tundunud maailm on muutunud hapraks klaashooneks, mis võib mõne hetkega kusagilt kildudeks kukkuda ja me ei tea, millises maailma punktis see järgmisena sünnib. Kusagil kihutavad maa poole hiidlained kiirusega kuni 700 km tunnis ja hävitavad kõik, mis ees. Kusagil väriseb maa ja langevad hooned matavad enda alla inimesi. Kusagil kukuvad lennukid. Üsna lähedal lõhkevad pommid, sõidavad autod rahvahulkadesse.

Mul on hirm nende piltide ees, mis kerkivad ei tea kust!

Mul on hirm selle pimeda ees, kui kõik on silma ees must.

Hing hämaralt aimab mõnda, mis maailmas tulemas.

Kuid see maailm pole kunagi olnud turvaline paik. Meie silmad selle lõppemist ei näe, mille päästsid kord valla Eeva ja Aadam, himustades keelatut, ja mida jätkas Kain, tappes kadedusest oma venna. Kuid ometi ütleb Jumal läbi ajastute ka selles maailmas teda usaldavatele inimlastele kaks imelist sõna: „Ärge kartke!“

Mäletate, kuidas ütles luuletaja:

Hing hämaralt aimab mõnda, mis maailmas tulemas.

Mis imelik õnn on tunda lund laugudel sulamas.

See helk, see lohutav puude teeb teiseks kõik tarkuse.

Üks mõistetamatu mõõde käib üle me kartuse.

Ta ei ütle, et sellest kõigest, mida inimene kardab, midagi ei tule. Aga ta kõneleb ühest lohutavast puudutusest – veest ja ühest mõistetamatust mõõtest, mis käib üle me kartuse.

Kas mäletame, millise tõotuse andis kord Jeesus, kui ta andis oma jüngritele ristimiskäsu? Ta tõotas: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani!“

See on see lohutav puude – ristimisvesi, mille läbi saab inimlapsest Jumala laps. See on mõistetamatu mõõde, see imeline arm, mis käib üle meie kartuse – Jumala igavikuline juuresolek.

Kord ütleb Piiblis üks nägija hirmu täis inimesele, kes näeb tohutut vaenlase väge: „Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega.“ Ja prohveti läbi kinnitab Jumal oma hirmunud rahvast: „Mina, Issand, olen esimene ja olen viimastegi juures seesama. Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!“

Igas Jumala loodud inimeses on paik, mis on mõeldud Jumala jaoks. Kui see paik jääb tühjaks, tuleb sellesse tühjusesse hirm ja paljud hirmust juhitud külvavad sellesse maailma palju hirmu. On vaid üks võimalus asjad eneses õigeks saada – lasta Jumal sellesse, mille tema on meis enda jaoks loonud. Lasta armastusel hirm välja tõrjuda.

Üks mõistetamatu mõõde käib üle me kartuse.

PALVE: Issand, vabasta meid hirmust. Aita, et me ei mõtleks hirmuga sellele, mida küll tulevik toob, sest tulevik pole millegi tooja, aga meie hirmud võivad tuua meie ellu seda, mida Sina poleks iial meile kinkinud. Aita meid oodata Sind, igatseda Sind, armastada Sind. Täida Sina meie rahutud südamed oma armastusega. Sinu kätesse palume iseennast, oma armsad, oma maa ja rahva.

Oleme ilmumisajas. Kirikuaasta algab advendiajaga (< ld adventus Domini), Jumala tõotatud Päästja ootamisega, mis vanasti ei päädinud jõulupühadega, vaid kestis kuus nädalat – epifaaniani (kr epiphainō ‘ilmuma, paistma, end näitama, end ilmutama’). Seda markeerivad konkreetsed sündmused, mil kellegi silmad läksid lahti valguse nägemiseks: kolmekuningapüha (läänekirikus) tekst on paganate tulek (Mt 2:1–12) või siis jordanipüha (idakirikus), Jeesuse ristimine, mis avas Ristija Johannese silmad (Mt 3:13–17 par) ning mida võtab kokku Jeesuse kirgastamine, kus Tema auhiilgus sai korraks nähtavaks kahele Ta jüngrile (Mt 17:1–13 par).

Ilmumisaja pühapäevade tekstid räägivad sellest, kuidas mõne inimese silmad avanesid Teda nähes. Ja kelle vaimusilmad ning meel oli avanenud, nägid Jeesuses Jumala „kirkustnagu Isast Ainusündinu kirkust,täis armu ja tõde“ (Jh 1:14). Möödunud pühapäeva juhtsalm oli „Me oleme Teda ise kuulnud ning teame nüüd, et Tema on tõesti maailma Päästja“ (Jh 4:42). Nii ütles Samaaria rahvas, kui Jeesus oli ainult kaks päeva nende juures viibinud.

Kunagise Põhja-Iisraeli rahva olid assüürlased küüditanud ära ning asustanud maa muulastega. Uusasukad võtsid küll omaks Moosese Seaduse, ent ei pidanud Jeruusalemma templit oma pühamuks. Suhtumine nendesse oli tõrjuv – kui „Jeesus läkitas välja need kaksteist, käskis Ta neid: „Ärge minge paganate teele ja ärge astuge samaarlaste linna.““ (Mt 10:5).

Kuigi galilealased pidasid ise endid juutideks, olid nad jeruusalemlaste silmis poolpaganad – Naatanael küsib Filippuselt umbusklikult: „Mis võib küll Naatsaretist tulla head?“ (Jh 1:46). Nad teadsid: „Ega siis Messias tule Galileast?“ (Jh 7:41), „Uuri järele ja sa näed: Galileast ei tõuse prohvetit!“ (Jh 7:52).

Jeesus „tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu“ (Jh 1:11).

Ta „jättis Naatsareti ning asus elama Kapernauma, mis on mere ääres, Sebuloni ja Naftali aladel, et läheks täide, mida on räägitud prohvet Jesaja kaudu: „Sebulonimaa ja Naftalimaa, mere teel, sealpool Jordanit, paganate Galilea, rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud, ja neile, kes istuvad surma maal ja surma varjus – neile tõuseb valgus!““ (Mt 4:13-16).

Jeesus kiitis õndsaks neid, kel silmad olid näha ja kõrvad kuulda: „Õndsad on aga teie silmad, et need näevad, ja teie kõrvad, et need kuulevad. Sest tõesti, ma ütlen teile, palju prohveteid ja õigeid on ihaldanud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud“ (Mt 13:16j).

Aga meie? Jah, midagi ei ole parata, et meie ihusilmad ei saa Jeesust näha, nagu seda võis Toomas, kes tunnistas: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Kummatigi, ka meil on lootust. Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad“ (Jh 20:28j). Oluline on, et me oma võimetust tunnistaksime Temale, kes võib anda silmavalguse – „Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu. Aga et te nüüd ütlete: „Meie näeme“, siis jääb teie patt teile“ (Jh 9:41).

Nii me võime viimselt ka oma pimedust ja nõtrust ära tundes paluda Teda: „Ma usun, avita mind mu uskmatuseski!“ (Mk 9:24).

Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi. (Jh 4:14)

Pole inimest, kellel ei oleks iial janu. Kõigil on alati millestki puudus. Tühjus vajab täitmist, loodus vaakumit ei salli. Elumõte vajab leidmist, inimene ei talu mõttetust. Selsamal eesmärgil kogutakse ka maist vara: materiaalne varandus peab teenima vaimse elumõtte leidmist. Isegi ilusama auto soetamine on ajendatud vaimsest eesmärgist – n-ö koledam masin ei pruugi ju sõiduomadustelt halvem olla.

Jeesus pakkus janu kustutavat vett Samaaria naisele, kellega Ta kohtus kaevul. Küllap Ta tajus naisest vaikselt kerkivaid küsimusi elumõtte järele. Lugu on mõjukas, naine igati asjalik ning karakteerne. Vestlusest, mis nende vahel arenes, on maalitud rohkesti pilte. Naise eluviis oli üsna „moodne“: tal oli olnud viis meest ja ta elas momendil vabaabielus (Jh 4:18). Ei selgu, miks see nii oli juhtunud, kuid küllap oli ta oma elukäigu jooksul korduvalt elumõttest mõlgutanud. Kas on võimalik leida ühte ja ainsat tõelist armastust ning õiget abikaasat? See küsimus ei ole maiselt lahendatav, sest ükski abikaasa ei saa olla inimesena täiuslik – uute partnerite jätkuv rida ei lahenda iseenesest midagi. Mingil hetkel peab inimene taipama, et täiuslikku armastust saab leida ainult üheskoos Jumalaga, kes tahab pühitseda kogu inimeste elu – mida varem see juhtub, seda parem. Seepärast esitab Jeesus üleskutse, et abiellutaks otsekohe igavesti õige abikaasaga – samal ajal peitub tema sõnades vihje, et kahjuks see kõigil ei õnnestu (Mt 19:3–12). Sellegipoolest on võimeline õiget elu ja mõtet leidma ainult see, kes ei seisatu poolel teel, vaid otsib viimse peale välja minnes.

Samadele tõikadele osutab näitlikult ka Jeesuse sõna: „Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi!“ Janu maiste asjade ja aina uute kogemuste järele ei kustuta meie tegelikku janu. Sellises käitumises väljendub pigemini igatsus igaviku järele, mis on aga kahjuks varjunud meie pilgu eest. Kus Jumal siis on? Pole teda kusagil taevas. Kes nii küsib, see pole veel jõudnud järele mõelda, et kui taevas peaks tõesti olema „jumal“, siis oleks see ju väiksem kui taevas ise, kuuludes universumisisese üksikolevusena pigemini loodute hulka. Tõeline Looja on igas mõttes suurem kui kogu universum või taevas ning seega nähtamatult lähedal igale otsijale. Kas õpime teda märkama?

Ühes teises vestluses sidus Jeesus kõneluse elavast veest Vaimuga, mida tal on pakkuda (Jh 7:38j). Sarnaselt õpetas ta ka Samaaria naist: „Jumal on Vaim“ – ja kuna ka inimesel on vaim, siis suhe nende vahel on vaimne (Jh 4:24). Inimene ei ela ainult leivast, ütles Jeesus kuradile, kes Teda kõrbes kiusas ja pakkus elukvaliteedi parandamiseks materialistlik-ateistlikke kiirlahendeid: kivid leibadeks, kõigile süüa; imesid ja tsirkust (hüppa kõrgelt alla); ja muidugi maailmarevolutsiooni – üliinimese diktaatorlik võim kõige üle (Mt 4). Sisuliselt tahtis kurat, et Kristus võtaks vastu rolli olla Antikristus.

Elukvaliteedi parandamine ja elumõtte leidmine algab meie sisemisest elust. Vaimne kontakt Jumalaga mõjub joomisena elava vee allikast, mis kustutab meie janu. Ilmaliku ühiskonna soov janu vaigistada on illusioon, sest olles tühi ja vakantne religioonist, mis vaatab maisest maailmast kaugemale vaimse suunas, ei suuda see pakkuda muud kui tühjust ja vaakumit, mis jääb järele tõelise Vaimu kadumisest. Ükski vaakum ei suuda aga säilitada tühjust, vaid täitub paratamatult miskiga. See „miski“ aga ei ole teine tühjus või vaakum, vaid hoopiski midagi muud. On hea, kui meie elu täitub just Jumala Vaimuga, sest on ka muid vaime hulkumas mööda maailma ja otsimas, keda neelata (1Pt 5:8).

Kindlasti tuleb igaühel mingis mõttes läbi käia elukõrbest, kus oleme kurja kiusata ja vajame elavat vett, mis kustutab ehtsalt meie janu. Seda on Jeesus suutnud kuni tänapäevani, seetõttu ongi kristlus levinud võimsaimaks usundiks maailmas. Meie usu võimsus on vaimne võimsus, suutes ühtlasi lakkamatult kustutada meie janu. Ainult sel teel, et me pidevalt joome vaimset eluvett, kustutatakse igavesti meie janu.

Õnnistatud nädalat kõikidele!

Kui Jumal oli inimese savist valmis voolinud, jäi tükk savi üle. „Mida sulle veel voolida?“ küsis Jumal. „Vooli mulle õnn!“ palus inimene. Jumal ei vastanud midagi ning pani vaikides ülejäänud savitüki inimesele pihku. („Kuldsed lood“)

Kõiksugustel tähtpäevadel on meil kombeks soovida üksteisele palju õnne. „Palju õnne!“ – see on selline soov, mida kõik mõistavad. Me kõik igatseme oma ellu midagi, mida me nimetame õnneks. Õnn tähendab erinevate inimeste jaoks üsna erinevaid asju, on ju inimesed, nende igatsused ja ootused erinevad, kuid õnne saamine või saavutamine muudab inimesed üksteisega väga sarnaseks: muudab nad õnnelikeks, rõõmsateks, tänulikeks, heldeteks, suuremeelseteks, leplikeks. Sellisteks, kelle peale vaadates tunned ka ise rõõmu, sellisteks, kellega koos on hea ja kerge olla. Kui inimene on tõeliselt õnnelik, siis tundub tema õnn, osa sellega kaasnevast tundest, üle kanduvat ka neile, kes on õnnetud.

Vahel on inimesel õnnest vajaka, siis on ta õnnetu, teisiti öeldes ilma õnneta. Mõnikord kuulume nende hulka meiegi. Kuhu aga kaob õnn? Miks seda alati ja kõigile ei jätku? Miks peame seda ikka ja jälle juurde paluma, nii endale kui teistele?

Jumal, meie Looja, annab igaühele meist koos eluga kaasa ka materjali, millest õnne voolida, nii nagu lugesime ühest ammusest mõistuloost, mis on selle mõtiskluse aluseks. Ta annab maailma, mis meid ümbritseb, kõik, mis selles maailmas on, annab ka inimesed, kes meid ümbritsevad, meie kõrval oma elurada käivad. Sellest peab igaüks endale ise oma õnne valmistama. Vahel teeb ta seda üksi, vahel kaasab õnne valmistamiseks ka teisi enda kõrval. Sagedasti voolitaksegi õnn teistega üheskoos. Kui me oleme õnnetud, siis kas mitte selle pärast, et me ei ole osanud Jumala poolt meile kingitud andidest, sellest materjalist, mida ta meile on pihku pistnud, endale õnne voolida? Või oleme teiste õhutusel ja eeskujul voolinud midagi, mida meile endale tegelikult vaja ei lähegi ja mis seetõttu meile ka rõõmu ei valmista? Äkki me oleme kogemata voolinud õnne asemele hoopis õnnetuse, millegi, mis õnne rikub või hävitab? Või oleme meile kingitud annid ja võimalused, meile pihku pistetud savi lihtsalt kasutamata jätnud, ära raisanud, minema visanud?

Kõik, mis meil on, tuleb Jumalalt. Tema võimalused on piiramatud, Tema on helde ja Ta annab, kui me Temalt palume. Tema annab meile, kui me seda vaid palume, juurde uut materjali, et võiksime ikka ja uuesti oma õnne voolimist alustada. Ja mis kõige olulisem: kui me vaid üksi oma õnne voolimise töösse pusima ei jää, vaid Teda appi palume ja Temalt oma tööle õnnistust palume, siis kingib Tema meile ka tarkust, oskust ja visadust oma õnne valmistamisel.

Palugem siis Jumalat endale appi, palugem Temalt tarkust, armastust ja hoolivust, et me oskaksime sel alanud aastal Jumala kingitud savitükist, Tema poolt meile kingitud võimalustest ja vahenditest valmistada endale ja neilegi, kes meie kõrval oma eluteed käivad, just selle õnne, mida me igatseme. Õnne, mis iial otsa ei lõpe. Õnne, millest saame jagada neilegi, kel on sellest puudu.

Kutsun sind hetkeks mõtlema end rannale, vaatama päikeseloojangut. Kas oskame mõtelda siis nii, nagu kord Valter Ojakäär, kelle jaoks 2016. aasta jäi siin viimaseks? Ta on kord kirjutanud ilusa mõtliku laulu ja sõnad „Õhtu rannal“:

Sa unustad end ja pilvede lend
kisub kaasa su pilgu,
kui loodest on saabumas öö.
Videvik vajunud veele,
kaasas varjusid, vaikust ja und.
Sirelid puistavad teele,
õisi kui lõhnavat lund.
Õhtu rannal ja südames rõõm,
et päikeselõõm
homme jälle meid ootab,
üle sinise taeva ja vee …

Kas meilgi on loojanguajal südames rõõm, et päikeselööm homme jälle meid ootab, üle sinise taeva ja vee?

Ühes oma viimases raadiointervjuus ütles teine 2016. aastal siit lahkunu Eri Klas: „Vaadake, kui palju on õnnistust!“ ja jätkas sooviga: „Olge hoitud!“

Kas meie oleme seda näinud, taibanud, kui palju on meie elus Jumala õnnistust ja hoidmist? Kas oleme taibanud, kui palju on Jumal meid, meie lähedasi, meie maad ja rahvast hoidnud?
Kas see on ka sinu kogemus, et Issanda halastused on olnud ka igal möödunud aasta hommikul uued? Kas tunned, et ka sinul on tulevikku vaadates lootust, sest sa loodad Kõigeväelise peale, Tema peale, kes on hea neile, kes Teda ootavad, hingele, kes Teda otsib? Me ei pea kartma, tundma hirmu tumeda tuleviku ees, kui püüame püsida Tema tahtes, kelle käes on kõik meie ajad ja kogu universumi kulgemine.

Maailm, milles me elame, muutub päev-päevalt aina vähem etteaimavaks. See oleks nagu hiigelsuur karussell, mille tiirlemise kiirus aina kasvab. Paljudel läheb sellest süda pahaks, kaob orienteerumisvõime. Samas tähelepanelikumalt vaadates märkad, et on ka neid, kes säilitavad rahu, selge meele, mõistliku mõtlemise. Ühel hetkel ma taipasin, et selle maailma tempo tõus on seotud sellega, kui kaugele me sätime end kõige keskmest. Mida kaugemale Jumalast, seda kiiremaks selle karusselli servadel muutub tempo. Aina ohtlikumaks. Lõpuks väljakannatamatuks.

Aastavahetustel püüavad paljud ennustada tulevikku või lugeda õhinal seda, mida ennustajad meile ennustavad. Aastavahetus on ka ilusate tõotuste, heade lubaduste lubamise aeg. Vähesed suudavad aga tõotatut, lubatut täita. Äkki oleks mõistlik lubada midagi sellist, mille kohta võid olla kindel, et Sind aidatakse selle lubaduse täitmisel, ja See, kes sind aitab, suudab oma tõotusi täita? Kuidas see Jumala Poja tõotus oli, mis kõlas siis, kui meid ristiti: „Vaata, mina olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani.“ Nii on tõotanud maa ja taevaste looja, kõigeväeline Jumal. Tema lähedusse hoidjatele – Tema tahet taibata ja täita püüdes ei pea me tundma hirmu homse ees.

Veel üks meenutus möödunud aastast, kirjanik Ellen Niidult, keda me samuti Jaani kirikus matsime. Ta on kord meenutanud: Ise olen ma algusest peale uskunud aimdusi, imesid ja soovide jumalikku taevas kirjasolekut.

Minulgi olid peas – ja on veel tänagi – kõik kiriku- ja laulupeolaulud. Küllap nende sisu mu meeli ka natuke kujundas. Peale selle luges ema mulle lapsepõlveõhtute unejutuks ette terve Piibli.

Kas keegi ka meid kord niimoodi meenutab?

See aasta algab pühapäevaga. Aidaku see meil mõista, mis on oluline, ja mitte seda olulist unustada. Ernst Enno sõnadega:

Üle põldude ja aasade,
üle väljade ja metsade
liigub soojuse ja valguse tiivul
pühapäevahommikune rahu,
kumisev kellahelin huultel,
ja manitseb palvele, –
ning kaugel, tolmunud teedel
ruttavad inimesed – kirikusse.

Kõrgemal kui päev, kõrgemal kui öö –
hingede igatsuse mäetippudelt
tõuseb ohete ohvrisuits
üles Sinu armastuse puhtusesse
ja tasa palvetab süda:
valmista meile kodu kauge paradiisi hõlma,
kus tähed laulavad, õndsuse mäed hõiskavad
ja Sinu lapsed sätendavad
surematuse valguses –
Oh Kristus, meie vend ja me Jumal.

Soovin sulle, hea lugeja, selleks pühapäevaga alanud aastaks tarkust püsida Jumala läheduses, võtta igas päevas aega palveks ja pühakirja lugemiseks. Seada korda ka mõranenud ja purunenud suhted, et võiksime öelda nii nagu Martin Luther: „Kui ma teaksin, et homme tuleb maailma lõpp, istutaksin ma täna õunapuu!“ Õnnistatud uut aastat! Rõõmu reformatsiooni 500. ja meie kiriku 150. aastast! Palju põnevat ja ilusat on ees. Olge hoitud!

Jälle jõulud! Jälle needsamad iidvanad laulud ja lood Petlemma rändavast Maarjast ja Joosepist ning nende ees suletud ustest, karjastest, kes valvasid öösel karja, ja inglist, kes oma tulekuga need kõikenäinud mehed suutis ära hirmutada, ning rõõmusõnumist, mis pani karjased kiiresti liikuma, ja lapsest, kelle juurde nad ruttasid – lapsest, kes on muutnud seda maailma enam kui keegi teine.

Kui keegi suudaks kokku lugeda need sajad miljonid, kes neil päevil neid vanu lugusid kuulevad, neid vanu laule laulavad, võiks ta imestada, mis see küll on, et need miljonid sellest ei tüdi, et mõnest eelmisest korrast pole neile ja meile küllalt saanud, et minnakse taas ja taas, ikka ja jälle, ootamata midagi uut. Paljud pigem pahandavad, kui mõnes vanas laulus on mõnd sõna muudetud. Selles loos ja nendes lauludes peab olema midagi salapärast, mis ei tüüta isegi 50. korral. Nendesse peab olema peidetud mingi aare, mida me tulles ehk loodame leida. Mis see on? Kas me oleme juba leidnud?

Ehk leiame vastuse Leelo Tungla luuletusest:

Ühteviisi kirgas, hele jõuluöö on kõikidele –
vaestele ja jõukatele, arutuile, nõukatele,
uhkeile ja rusutuile, usklikele, usutuile,
solvatule, salvajale, vangile ja valvajale,
öö on sama, sõnum sama – kõiki tuldi lunastama ...
Tahaks öelda: kõiki neid.
Tegelikult tead: ka meid.

Ja selles see aare ongi – lunastuses. Jumal saatis oma Poja sellesse maailma, et meid lunastada, vabastada kõigest elutust, et meile elu sisse puhuda, nii nagu kord loomisel. Et me saaksime elada elusamat elu. Et miski meid selles ei takistaks.

Kas olete mõelnud, mis meid inimeste puhul vahel nii hämmastab, et võtab silmad märjaks? Mulle tundub, et see on kohalolek, täielik pühendumine, südamega, hingega asja juures olemine. Sa võid aimata meeletut tööd, mis on sellele hetkele eelnenud, kuid see, mida sa näed, kuuled, tajud, on täiuslik pühendumine, kohalolek, julgus ületada ületamatut. Ja see, kuidas ta ühel hetkel laulab, mängib, ajab meeletu raskuse sirgetele kätele või võtab sind sõnagi ütlemata kõvasti, hellasti oma käte vahele, on nii võimas, liigutav, et ei julge hingatagi. Kuid rõõmusõnum on see, et seda ei suuda vaid n-ö tipud, üliandekad, lõpmata visad ja töökad. Seda suudavad kõik, kui nad lasevad end aidata, end lunastada, vabastada kõigest sellest, mis ei lase vabalt hingata, julgelt mõtelda, ütelda, tegutseda, saada tänulikeks teekäijateks, kes ei asuta ennast siia, ajutisse elama, vaid kartmata lõppu, igatsevad enamat.

Lasta end lunastada, see tähendab lasta end tühjaks saada – taevatühjaks, sest ainult tühjadesse saab Jumal midagi asetada – midagi ülimalt väärtuslikku. Kui Arvo Pärt tuli koos ühe noore lauljaga Rooma paavsti juurest Pärdi meie Isa palvet laulmast ja mängimast, toonitas Arvo Pärt tagasiteel sellele andekale poisile midagi väga olulist. See kõlas umbes nii: „Kui sa tunned, et sul läheb väga hästi, et sina oled midagi suurt korda saatnud, siis mine kirikusse, süüta palveküünal ja täna Jumalat. Kui sa seda ei tee ja lähed uhkeks, oled sa iseennast nii täis, et Jumal ei saa sinusse enam midagi head panna.“

Paljude andekate ja töökategi areng ongi nii seisma jäänud. Nad on nii ennasttäis, et mitte midagi enamat neisse ei mahu. Paljud hakkavad siis teisi maha tegema.

Jumal lunastab meid uhkusest, ennasttäis olekust, teiste kopeerimisest. Ta aitab meil saada taevatühjaks ja annab meile enam, kui me iial oleksime osanud paluda. Elu, mis on olnud hall või mustvalge, saab kirkad-sügavad värvid. Meeled avanevad ja pealispinnalisele elule lisandub üks oluline mõõde – vertikaalne, kõrgus ja sügavus. Sa julged vaadata oma kinganinadelt ja asjadelt ülespoole – kaasinimeste silmadesse ja taevasse ja mitte vaid hetkeks. Sind hakkavad huvitama sügavus ja kõrgus. Ja kui sa kuulad tühiseid jutte, aimad sa, mida nende taha peidetakse. Sa ei põgene inimeste juurest. Sa mõjud neile nii, et nad tahavad muutuda, saada teistsugusteks – tahavad endagi ellu kõrgust ja sügavust.

Lunastatud on tänulikud ja tähelepanelikud. Nad ei pea midagi head ja ilusat, mida nad vastu võtavad, kogevad, enesestmõistetavaks ja kui keegi neid tänab või nende headusest räägib, ei saa nad aru, mida erilist on nad teinud. Nemad lihtsalt elavad – võtavad Jumalalt vastu head ja annavad seda edasi nagu jõgi, mis ei mõista, miks järv teda vee eest kiidab.

Need, kes karjuste kombel ruttavad sinna, kuhu ingel neid juhatab, leiavad lapse, kelles Jumal ütleb meile, et me ei pea kartma, meie elu ei pea olema täis hirmu. Jumal, kes julgeb tulla siia ilma väikse lapsena, võtab temasse uskujailt hirmu homse, tuleviku ja isegi surma ees. Usk Petlemmas sündinud Lunastajasse asetab meisse usalduse Jumala kaitsesse, õnnistusse, Tema imeliste tõotuste täitumisse.

Nende jõulude eel kuulsin kurtmist, et kui lund ei tule, pole jõulud tõelised. Esimeste jõulude lugu ei räägi midagi lumest. See räägib Maarjast ja Joosepist, Petlemma kodude kinnistest ustest, Jumala Poja sünnist laudas, karjastest, kes ingli kuulutuse peale ruttavad vaatama üht last, kes lunastab maailma. Lumest ei ole seal sõnagi. See vana lugu räägib ka sinust ja minust, sellest, et ka meile on sündinud Lunastaja, kellesse uskudes saab meie elu imelised mõõtmed. Saame elada elusamat elu. Saame elada igavesti, kartmata homset, kartmata surma. Ja kui tuleb aeg siit lahkuda, kannab Jumala tuul meid siit ära, sest oleme taevatühjad. „Kõik kartus on kadunud, lõppenud hirm, sest ilmunud meile on Jumala arm.“ Ja niikaua, kui rändame veel siin, paistab meist välja, et oleme leidnud selle aarde, mida miljonid käivad jõulude ajal otsimas pühakodadest pühakirja sõnadest, lauludest, palvetest. Ilusat ülesleidmist!

On aeg lõpetada Ellen Niidu luuleridadega:

Rookatuse taga meri magab.
Mündi ja kummeli hõngu hingavad heinad.
Kuupaiste valgus on karedais linades.
Vaatab meid taevas põhjatult sinades.
Ja igavik meile lahti seab oma suletud seinad.