Nädala mõte

„Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.“ (Lk 19:10)

See, et Jeesus on meile lähedale toonud Jumala riigi, on kogu Uue Testamendi sõnumiks.

Aga kas Jumal tõesti eelistab „kadunuid“ teistele inimestele? Kas ta peab patuseid paremaks kui korralikke kodanikke? Sugugi mitte. Algselt pöördub Jeesus oma sõnumiga kõikide poole: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!“ (Mt 3:2) Nii hüüdis ta oma kuulutustegevuse alguses. Kuid ta pidi kogema, et pigem kuulsid tema sõnumit halva kuulsusega ja „kadunuks“ peetud tolliametnikud ehk tölnerid kui endast heal arvamisel olevad kuulekad seadusejüngrid variserid, kes leidsid ikka vastuväiteid. Alles seda kogedes ütles Jeesus variseridele: „Tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki!“ (Mt 21:31)

Tölneritest ja variseridest on saanud ka inimtüüpide nimetused: esimesed esindavad kahtlase eetikaga inimesi, teised aga tüüpe, kes paistavad silmakirjalikuna, sest nad ei näe, et nende välisest korrektsusest hoolimata vajab puhastamist nende süda. Miks keelduvad kõikide aegade variserid kuulamast Jeesust? Sest nad tunnevad, et neil pole põhiliselt midagi häda, nad teavad ise, mida vaja. Miks on tölnerid ehk patused vastuvõtlikumad Jeesuse sõnumile? Sest nemad tunnevad oma elu puudusi ja hädasid ning on hõlpsamini valmis vastu võtma Jumala armu. Siiski on Jeesuse hinnang ainult konstateerimine, mitte eelistamine – kui tahes variserlik inimene on siis, kui ta hakkab nägema oma sisemist puudust ja asub meeleparandusele, tingimatult oodatud Jumala riiki.

Samamoodi üldisena kõlab Jeesuse lause „Ei vaja arsti terved, vaid haiged“. (Mt 9:12) Pole öeldud, kes on need haiged – olgu nad korralikud kodanikud või eetiliselt kahtlased tüübid. Arst saab aidata ainult neid, kes tunnistavad oma haigust ja lähevad arsti juurde. Jumal saab tugevaks teha ainult neid inimesi, kes julgevad näha oma nõrkust. Tegelikult vajavad Jumala armu ja andestust nii eetilised kui ka ebaeetilised tüübid – viimased vaid märkavad seda kergemini. Jeesus aga nõuab ka eetikat, millisele teele peavad asuma need, kes on Tema poolt toodud tõde ära tundnud ja asunud teda järgima.

Kuidas on meiega? Kas oleme valmis ära tundma ja omaks võtma oma sisemisi puudusi ja nõrkusi, et leida paranemist?

Ilusasti on öelnud sellega seoses Rein Taagepera: „Eesti mehe suurimaks nõrkuseks on, et ta ei julge olla nõrk. Ta on valmis viljatuks jonniks ka seal, kus ta teab, et teisel on rohkem õigus. Oh, ta on valmis viljatuks jonniks just eriti siis, kui teab, et teisel on rohkem õigus. Sest muidu paistaks ta enda arvates nõrk, ja seda ta pelgab nagu vanapagan välku. Keskmine eesti mees ei julge rääkida oma muredest, sest siis ta paistaks enda arvates nõrk. Ta on pigem valmis lõõpima, et varjata nututunnet. Ta on pigem valmis muret uputama viina sisse, kuni sinna ise upub, ent seda ta ei pea nõrkuseks ... Miks ta nii teeb? Keskmine eesti mees arvab, et mees peab ise endaga hakkama saama.“

Mida siis teha? Taagepera jätkab: „Iga probleemi eeltingimuseks on probleemi olemasolu tunnistamine. Ristiusus algab tee lunastuse juurde väga isikliku möönmisega, et „mina olen patune inimene“. Eesti tee tervenemise poole algab peeglisse vaatamisest.“ Nii kirjutas Rein Taagepera juba aastate eest (Akadeemia 1/2005: lk 6, 11).

Kas oleme valmis muutuma ja tunnistama oma nõrkust? Pole õige vabandust paluda, et tänapäeva elu muutuvat juba liiga kiiresti – see kehtib ainult välispidiselt aktiivse elu kohta. Sisemiselt oleme sageli jäänud muutumatuks ja passiivseks ning ringitormamisega tekitame üksnes silmakirjaliku olukorra, nagu midagi muutuks. Kui tahame leida tõelist elu, siis peame sisemiselt muutuma – ja et selline muutus saaks toimuda, tuleb meil julgeda omaks võtta, et oleme mõneti ka haiged, patused ja nõrgad.

Jumal saab nõrku tugevaks teha, haigeile tervist anda ja oma armust andeks anda meie patud. Kuulugem meiegi nende „kadunute“ hulka, kes leiavad uue elu.

Õnnistatud suvenädalat kõigile!

„Miks inimesed elus nurisevad? Igaüks nurisegu omaenese patu pärast! Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde. Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas!“ (Nl 3:39–41)

Miks inimesed nurisevad? Põhjuseid rahulolematuseks ja nurinaks võib alati leida, sest paraku pole maailm, milles me elame, täiuslik. Selles on raskusi, muresid, kannatusi. Kahjuks mõtleme harva sellele, et need on enamasti seotud just inimeste tegemiste ja tegematajätmistega. Kõikvõimalikud loodusõnnetused põhjustavad vaid murdosa kõigi kannatuste kogusummast. Aga nii kummaline, kui see ka pole – me näime seda ebatäiuslikkust lausa nautivat. Seda, mis halvasti, märgatakse hoopis kiiremini, ja sellest räägitakse hoopis suurema mõnuga kui heast ja ilusast. Heast ja ilusast sageli üldse ei räägitagi, sellele ei pöörata sageli isegi tähelepanu, otsekui oleks see iseenesestmõistetav, et elus on kõik hästi. Uudised algavad ja ajalehtede esiküljed täidetakse tavaliselt ikka mingi halva sõnumiga, mille pealkiri on suurelt ja rasvaselt trükitud. Ka omavahelistes vestlustes on esiteemadeks ikka mingi katastroof, õnnetus või sigadus, millega keegi on kusagil hakkama saanud. Alles seejärel, kui aega on, tulevad ka teised teemad. Hea ja ilus ei ole atraktiivne, see n-ö ei lähe peale, ei müü nii hästi kui halb. Nurisemise puhul esineb alati kindel standard: nuriseja väidab, et temale või siis kellelegi veel on tehtud liiga, tehtud ülekohut. Keegi on midagi teinud valesti või halvasti. Ikka on paha allikaks need teised. Need seal väljaspool nurisejat. Need, kes on püüdnud midagi ära teha, midagi teinud, kuid eksinud. See, kes midagi ei tee, ei saagi eksida. Samas – see nuriseja ise ei tee kunagi mingit konkreetset ettepanekut, kuidas reaalselt olukorda muuta, pole valmis ise midagi ette võtma, midagi tegema selleks, et olukord muutuks paremaks. Ta vaid nuriseb: ja mitte enda, vaid just teiste üle. Nurisemisest on aga vaid üks lühike samm virisemiseni – täiskasvanute variandini jonnimisest. Jonniv laps pole just meeldiv vaatepilt ja ega jonniv täiskasvanugi parem pole.

Vana-Kreeka filosoofidelt pärineb ütlus „Tunne iseennast!“. Nad uskusid, et kõik maailma probleemid saavad alguse sellest, et inimesed ei ole iseennast piisavalt tundma õppinud, mistõttu ajavad nad segi päris maailma ning nn välja mõeldud maailma. Ma arvan, et selles väites on palju tõde. Kas meie tunneme iseennast? Kas me teame, mida teeb Jumal, kui ta meie peale vaatab? Kas naeratab või kortsutab kulmu? Kas meie, nurisejad kristlased, oleme ka tegelikult sellised, millised me enamasti arvame endid olevat: tihedas palvesuhtes Jumalaga, vagad, õiged, tublid ja toredad, head eeskujud teistele, jäljendamist väärt? Kui jah, siis pole meil mingit põhjust nuriseda – meie suhted Jumalaga, meie Loojaga, on korras. Ja see ongi ristiinimese elus kõige olulisem – usk, et viibitakse armuseisundis, kõigeväelise Jumala armu all. See usk on meile lõputu rõõmu ja tänu põhjuseks.

Kuid ei, kui me tunneme, et me ei ole sellised, nagu olema peaksime ja olla tahaksime, kui meie side meie Jumalaga on katkenud või kaklemas, ka siis pole meil tegelikult mingit põhjust nuriseda. Passiivne nurisemine on äärmiselt mõttetu ja viljatu tegevus, mis ei muuda midagi. See pole isegi tegevus, vaid hingeseisund, mis pärsib igasugust tegutsemist. Meie, kes me nuriseme teiste tegemiste ja tegematajätmiste üle, tahaksime muuta teisi, peaksime alustama muutmist sellest, keda me ainsana muuta saame – iseenesest. Uurigem siis ja proovigem oma teid. Kas need viivad meid lähemale meie Jumalale? Kui see nõnda pole, kui näeme, et oleme Tema silmist kaotanud, teelt kõrvale eksinud, siis ärgem kaotagem väärtuslikku aega nurisemise ja virisemise peale, vaid pöördugem tagasi. Tagasi Tema juurde, kes parandab meie eksimused, peseb meid puhtaks meie süüst ja näitab meie elus taas kätte õige suuna. Ja lõpetades nurisemise ja virisemise, muutume hoopis meeldivamateks inimesteks ka oma kaasteeliste silmis. Muutume nendeks, kellega on hea ja meeldiv kõrvuti oma elurännakut rännata. Muutume nendeks, kes tekitavad tahtmist teistelgi Jumalat tundma õppida ja Tema juurde jõuda.

„Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks.“ (1Ms 11:4)

Need sõnad on kuulsast Paabeli torni ehitamise loost. Torn jäi lõpetamata, sest Issand segas ära ehitajate keele ning „pillutas nad sealt üle kogu maailma“. Pole tõsi, et see on ainult muinaslugu – vastupidi, see on ajalooline rohkemgi, kui vaevume mõtlema. Nimelt oli muistses linnas Paabelis ehk Babülonis palju torne, mis jäeti küll maha, kuid selle linna ajalugu ja tornide ehitamist me jätkame kuni tänapäevani.

Ajalooliselt väljendab see piiblilugu seda, kuidas inimesed koonduvad ning hakkavad rajama tsivilisatsiooni. Alles paikseks jäädes tõuseb inimkond eelajaloolise eksistentsi varjust ajaloo valgusesse. Nomaadlik eluviis vahetatakse kultuuriliselt komplitseeritud suhete vastu, kus segunevad paljud keeled. Sõna „Paabel“ kõlas heebrealaste kõrvadele, kes kirjutasid Vana Testamendi, tõepoolest „segamisena“ („balal“).

Inimhulki ühendades kujunes Paabel ka muistse maailma südameks: selle saavutustest räägiti muinaslugusid – nagu ka tehnikaimedest Niiluse kaldal (Egiptuse püramiidid). Iisraeli rahvas tajus aga suurlinnades patu kontsentratsiooni ja kehastust. Seda, mis viis inimkonna vastuollu Jumalaga, on väljendatud lühikese lausega „Tehkem enestele nimi, et me ei hajuks!“. Jumalaga vastuollu sattumise lähteks ja aluseks on inimlik suurelisus ning hirm – suurelisuse sümboliks on torn, hirmu peab turvama linn.

Inimene on uhke oma saavutustele, mis kaasnevad tsivilisatsiooni arenguga – ja see teeb ta suureliseks. Samas kardab ta oma elu ja varanduse pärast, mis koondub linnadesse, meelitades väljastpoolt tulnuid seda endale haarama. Esimene asi, mis linna- ja torniehituse juures käiku lastakse, on leiutuskunst ja tehnika: ebapüsivad materjalid liiv ja savi muudetakse telliste ning maapigi kujul püsikindlaks müüriks. „Siis olid telliskivid neile ehituskivideks ja maapigi oli saviks.“ See on ka praegu nii: meie leidlikkus on rakendatud teaduse ja tehnika teenistusse, et tagada turvalisus ning ühtlasi prestiiž.

Torni ehitamist taevani ei tule võtta sõna-sõnalt, vaid väljendina hoiaku kohta. Inimene püüab ületada piiri taeva ja maa vahel, et tungida Jumala valdkonda. Alati on kõige tähtsamatele hoonetele ehitatud kõige kõrgemad tornid: vanasti kirikutele, praegu finantskatedraalidele. Inimkond on ikka uskunud progressi ka mao tõotuse põhjal Eedeni aias: „Te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ (1Ms 3:5)

Eneseupitamises näeb aga Paabeli torni lugu vastuhakku Jumalale. Oht seisneb selles, et seal, kus inimene astub üle endale seatud piiridest, sööb keelatud vilja või püstitab hullumeelselt kõrgeid hooneid, muutub tema tegevus ka parimate kavatsuste juures destruktiivseks, tuues tahtmatultki kaasa traagikat ja vägivalda.

Jumal peab piiri panema inimese mõõdutundetusele. Inimlikult vaadates on torn ülisuur, Jumalale aga nii väike, et Ta peab alla tulema seda lähedalt vaatama. Siit on kosta piltlikku irooniat, sarnaselt nagu psalmides: „Kes taevas istub, naerab. Issand irvitab neid!” (Ps 2:4) „Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel,“ sest muidu „ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha,“ ütleb Issand.

Jumala sekkumine on pigem ennetav kui karistav. Keelte segamine ja rahvaste hajutamine hoiab ära veelgi kurvemad tagajärjed, mille tooks kaasa teaduslik areng või tehniline progress, mis ainult välispidiselt oleks ühtne. Seesmiselt kerkib meie kartlikest ja uhkeist südameist ju endiselt kurjust ja lahkmeelt: „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale,“ ohakas Jumal juba pärast veeuputust (1Ms 8:21).

Ikka ja jälle on astutud inimliku ühtekuuluvuse nimel mööda Jumalast. Tagajärg on olnud vastupidine kavatsetule: needsamad, kes on igatsenud inimlikku ühtsust ja propageerinud koostööd, ei ole leidnud üksteisemõistmist isegi eneste keskel. Impeeriumid on lagunenud, globaliseerumine ähvardab hajuda tänapäeval.

Alles nelipüha sõnumiks on, et kivinenud südamed tehakse taas pehmeks Püha Vaimu läbi. „Mina annan neile ühesuguse südame ja annan nende sisse uue vaimu: ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame,“ kuulutas Jumal seda prohvet Hesekieli kaudu (Hs 11:19). Alles südamest lähtuv ühtsus annab ühise keele ja meele, mida mõistavad kõik – nii nagu nelipühapäeval hakkasid jüngrid Püha Vaimu tuulekohina ja tulekeelte mõjul rääkima uusi keeli, mida mõistsid kõik (Ap 2:1–11).

Nelipüha sõnum on mõeldud meile kõigile. Mitte linnad, kus me elame, ega kivihooned, mida rajame, pole süüdi inimkonna hädades, vaid meie enda kõrk ja ahne süda. Me ise oleme need, kes vajame uuendamist Jumala Vaimu läbi.

Õnnistatud nelipüha kõigile!

„Aga Issand ütles: „Minu Vaim ei pea igavesti jääma inimesse, sest ta on ikkagi ainult liha. Olgu ta elupäevi sada kakskümmend aastat!““ (1Ms 6:3)

„Jeesus ütleb oma jüngritele: „Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde.““ (Jh 14:15–18)

Kõik muutub. Isegi inimesed. Kes leebemaks, mõistvamaks, tundlikumaks, kes karmimaks, kibedamaks, tundetumaks. Keegi, kes lubas kord kuu, päikese ja tähed taevast alla tuua, ei viitsi ehk aastate pärast enam prügiämbritki välja viia. Kõik muutub. Meid kõiki muudab aeg. On neid, keda muudab raha ja võim. Muudab armastus või arvamus, et seda ei ole. Ka tugevamaid meie hulgast võivad muuta haigused, pidev ülepinge. Mõni Siberisse küüditatu, peaaegu kõik kaotanu, tuli vaeva, valu ja alanduste aastatepikkuselt teelt tagasi hämmastavalt hoolivana, teistega arvestavana. Teist muudab kibedaks kirujaks mõni väikene eluvintsutus. Üks arvab, et ta peab ise kõigega hakkama saama, et keegi ei hooli ega aita. Teine teab, et ta ei ole iialgi üksi, et kellegi kaitse ja arm on teda saatmas igal hetkel. Teab, et lahus Temast ei oleks ta midagi suutnud, et ilma Temata ei oleks teda olnudki.

Kõik muutub. Kord, tuhandeid aastaid tagasi vaatas Jumal inimest ja otsustas, et Ta paneb tema olemisele piiri. Esmalt 120 aastat, seejärel 70 ja neile, kes tugevad, 80. Ta arvas, et rohkem ei ole inimlapsele vaja. Ühel päeval see muutus: Jumala Poeg palub oma Taevast Isa, et See kingiks inimesele igaviku. Ja Ta väidab, et Tõe ja Lohutuse Vaim jääb neisse, kes Teda armastavad ja Tema käskusid täidavad.

Tahaks kõndida Tões, kõnelda seda, mis Tõde. Mitte korrata etteütlejate poolt hüütud valesid, mitte saada teiste arvamuste hädiseks selgrootuks orjaks. Ei tahaks omalt poolt valede lisamisega suurendada valu, põhjustada pisaraid. Ei tahaks korrata sama, mida ütlevad need, kelle hääl on teiste omast kõvem. Ei tahaks olla kurjuse mängukann. Tahaks saada armastuse tööriistaks – ilmutada Jumala tahet.

Palun Vaimu, mis muudaks mindki lohutajaks, kildude kokkukogujaks, katkitehtute tervekstegijaks. Palun Vaimu, mis jääb – on minu juures ja minu sees nii kaua, kui ma olen siin. Vaimu, mida minult ei võeta isegi siis, kui pean minema siit. Lohutajat, kes jääb igavesti nendega, kes jäävad kõndima Tõe teel. Sellel rändamine ei ole kerge, aga neil, kes püsivad sellel teel, muutuvad hing ja süda kergeks. Rändajad taipavad peagi, et vaid nii on mõtet edasi liikuda – puhta südamega tõe lookleval rajal.

Ja nemad ei ole iialgi üksi. Teistele vahel tundub, et nad on üksi, aga kui nad vaid vaataksid nende silmadesse, siis nad taipaksid, et mahajäetu silmad ei saa nii särada, et orvud ei saa olla nii rõõmsad ja lootusrikkad.

PALVE: Issand, aita mul taibata, et Sa kõnelesid neid imelisi sõnu ka meile – et Sa ei jäta meid orbudeks, et Sa annad meile Lohutaja, kes jääb meiega igavesti. Sa ei võta meilt ära oma Vaimu. Sina oled täitnud oma tõotuse – oled tulnud meie juurde. Aita meil rännata meie osa sellest teest ja jõuda Sinu juurde. Vabasta meid hirmust, mis paneb meid aina küsima ekslike inimeste arvamuse järele ja salgama oma tõelist olemust. Juhi meid Tõe teele, armastuse rajale. Aita meil saada nendeks, kes julgevad armastada, lohutada, ütelda head.

„Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid. Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest. Ja ma lasen teil mind leida, ütleb Issand.“ (Jr 29:12–14)

Seda nädalat alustava pühapäeva teemaks on „Südame kõne Jumalaga“. Pühapäeva ennast nimetatakse palvepühapäevaks.

Palvetamisest on palju kõneldud ja kirjutatud. Kui küsida esimest sõna, mis tuleb pähe seoses mõistetega „kirik“ ja „usklik“, siis küllap see on „palvetamine“. Ja tõesti: iga jumalateenistuse ja muu kirikliku talituse lahutamatuks osaks on palvetamine. Küllap palvetavad paljud ristiinimesed ka väljaspool kirikumüüre, kodudeski. Peaksid palvetama, sest palve peaks olema tõelise ristiinimese elu loomulik osa. Kahjuks on mitmeidki ristiinimesi, kes on palvetamise unustanud. Ehk sellepärast, et nad ei ole tundnud, et nende palveid oleks kuulda võetud. Kuid kas me üldse oskame palvetada, tõeliselt palvetada? Kas palves kõnelevad meie südamed või huuled? Mitte ilmaasjata ei ütle Jumal: „Te leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest.“ Kui palve ei tule südamest, on see ju lihtsalt tellimuste nimekirja edastamine teenindajale. Jumal ei ole teenindaja. Kas oleme mõelnud, kust tulevad meie palved?

Kui me tahame öelda, et inimene kõneleb siiralt, ütleb, mida mõtleb, on oma sõnade taga, siis ütleme, et ta kõneleb südamest, tema sõnad tulevad südamest. Kui sõnad öeldakse vastu tahtmist, moepärast, siis öeldakse, et need tulevad moka otsast. Südamest tulnut me tunnetame hoopis teisiti kui moka otsast heidetut – seda me kuuleme, seda me võtame tõsiselt. Ainult inimestega, keda tõeliselt usaldame, keda julgeme lubada omale väga lähedale, keda armastame, saame kõnelda täiesti avameelselt kõigest, saame kõnelda südamest südamesse. Just sellist kõnelust tahab Jumal pidada ka inimesega. Sellises kõnes, kõnes südamest südamesse, sünnibki tõeline palve. Alati see ei õnnestu, nagu ei õnnestu kõik kõnelused iga kord ka lähedase inimesega, aga see on miski, mille poole püüelda. Kui oleme suutnud Jumalaga kõnelda südamest, siis oleme oma palvele tegelikult osa vastusest juba saanud: oleme saanud rahu ja kindluse, et Jumal kuulis meid, võttis meie palve vastu, võttis selle töösse. Ta töötab koos meiega meie palvetega edasi, et need täituksid.

Aga kas me suudame, kas me oskame kõneleda südamest südamesse? Kas me üldse oleme kunagi kellegagi nii kõnelenud? Tänapäeval inimestevaheline vahetu suhtlemine, elav kõne aina väheneb. Kasutuses olev sõnavara aina kahaneb. Me saadame meile, blogime, säutsume, helistame. Aga kui me ei oska ega suuda vahetult kõneleda kaasinimestega, minna talle väga lähedale, sellisele distantsile, millest tekib usaldus, osadus, kuidas saaksime siis kõneleda Jumalaga? Me ei oska, ei julge, ei leia sõnu. Ehk seetõttu ongi nii levinud eestpalvete palumine? Eestpalved, teiste eest palumine on mõnikord väga hea ja õige, sest inimene ise võib olla omadega nii läbi, et tal lihtsalt ei jätku jõudu ise paluda. Eestpalve kellegi eest näitab hoolimist. Aga – kas need, kelle murede või ka rõõmude eest me palume, ise ka Jumalaga kõnelevad? Kas pole paljud eestpalved just selle tulemus, et asjaosalised ise on jätnud Jumalaga kõnelemata? Miks? Kas nad tunnevad end liiga patustena ja kardavad Jumala ette astuda? Või nad tunnevad, et ei oska õigesti paluda ja loodavadki ainult eestpalvetajate oskuste peale? Aga kas nemad oskavad? Kas meie oskame?

Kas siis on sõnu, mis oleksid võtmeks, mis avavad Jumala südame meie palvetele? Johannese evangeeliumis on ära toodud Jeesuse sõnad jüngritele: „Mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik.“ Tee Jumala südamesse avab niisiis Tema Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse nimi. Tee Jumala juurde läheb Tema Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu, Tema ristisurma ja ülestõusmise kaudu, mis avas inimestele tee igavesse ellu. Need, kes sellest hoolivad, kes on selle eest tänulikud, kes on ristimisel võtnud Jeesuse vastu oma Issandaks, usuvad Tema tõotusi, püüavad käia oma elu tema õpetuse kohaselt, Teda järgida, need on armsad ja olulised ka Jumalale. Ja me ju teame, et nende palvete ees, kes on armsad ja olulised, kõrvu ei suleta. Jeesus ütles selles evangeeliumitekstis veel: „Ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest, sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest.“ See tähendab, et paludes Jeesuse nimel, me võime kindlad olla, et Jumal kuuleb meid, et tee Tema ja meie südamete vahel on avatud. Avatud on kanal kõnelemiseks südamest südamesse. Nii sünnib tõeline palve – südame kõne Jumalaga. Palve, mis kannab, palve, milles on sisu. Palve, mis saab kindlasti vastuse.

Kas meie oleme kunagi tõeliselt palvetanud, kõnelenud oma Jumalaga südamest südamesse? Kõnelenud sellest, mis on meie jaoks tõeliselt oluline? Usaldanud, ennast avanud, saanud palve kaudu oma Jumalaga tõeliselt tuttavaks, tõeliselt lähedaseks? Palugem, et meiegi võiksime kogeda tõelist palvesidet, mis ehitab, kannab ja toob ellu rahu ja rõõmu.

Oleme kirikuaastas ajas, mis algas „cantate“- ja lõpeb „rogate“-nimelise pühapäevaga. Nädal varem oli „jubilate“-pühapäev. Meid kutsutakse juubeldama, kiitma, laulma ja palvetama. Mõtleme ühele põnevale kirjakohale. Apostlite tegude raamatus on sõnad: „Niisuguse kange käsu saanud, heitis ta Pauluse ja Siilase kõige kindlamasse vangihoonesse ja pani nende jalad pakku. Aga keskööl palvetasid Paulus ja Siilas ning kiitsid lauldes Jumalat. Ja vangid kuulsid neid. Siis äkitselt sündis suur maavärisemine, nii et vangihoone alused vabisesid; ja sedamaid läksid kõik uksed lahti, ka kõikide köidikud pääsesid valla! Kui nüüd vangihoidja unest ärkas ja nägi vangitorni uksed avatud olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis enesele otsa teha, sest ta mõtles, et vangid on ära karanud. Aga Paulus hüüdis suure häälega ning ütles: „Ära tee enesele kurja, sest me oleme kõik siin!“ Siis ta küsis tuld, kargas sisse, heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha, tõi nad ka välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et ma õndsaks saaksin?“ Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad õndsaks sina ja su pere!““

Kord lauldi: „Meil laulud aitavad elada, võita.“ Selgus, et see oligi nii. Vähemalt rahvana oleme seda kogenud – laulude võimsat, rahvast ühendavat jõudu. Lauldes sündis see, millest Jakob Hurt oli kord rääkinud: me saime väikese rahvana vaimult suureks ja hakkasime uskuma, et meil on ees paremad ajad. Julgesime unistada koidust, vabadusest. Me hakkasime uskuma, et „on jälle aeg selg sirgu lüüa ja heita endalt orjarüü“. Mäletan vana ja tarka ning samas nii lapselikku vaimulikku Evald Saagi kord väitmas: „Tõnis Mägi karjus meie rahva vabaks.“ Usun, et nii võibki olla, et keegi, kelles on väge ja selgust, võib läbi võimsa laulu tuhandeid oma unistusega kaasa tõmmata. Isamaalised laulud. Alo Mattiiseni laulud. Laulupeo vägevad laulud.

Palvelaulud. Martin Luther olevat väitnud, et palve muutub poole võimsamaks, kui seda lauldakse. Kui vägevaks muutub palve aga siis, kui tuhanded seda koos ja meeletu igatsusega laulavad!

Paulus ja Siilas laulsid pimedas öös, laulsid aheldatuina, ülekohtu käes kannatavatena – laulsid mitte nutulaulu, vaid kiituslaulu oma Jumalale. Ja pühakiri ütleb, et sellel laulul oli imeline tagajärg – KÕIKIDE vangide köidikud pääsesid valla. Aga äkki on see muinasjutt? Aga siis on muinasjutt ka Eestimaa vabanemine nõukogude võimu köidikutest. Kus on meie sajad tuhanded mehed, kes 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses, püssid käes, meid suure vaenlase vastu vabaks võitlesid? Meile kingiti vabadus ja me laulsime end vabaks.

Ja laulud, mida ka kõige pimedamatel aegadel lauldi Eestimaa kirikutes. Peamiselt olid need naised, kes julgesid siis kokku tulla ja laulda kiituslaule oma Jumalale. Jah – enam kui 200 Eestimaa pühakojas lauldi Jumalale ka kõige pimedamatel aegadel.

Aga meie? Täna ja praegu? Milline on meie ja meie rahva tänulaul Jumalale? Kas oleme mõistnud, et meil on üliväga suur põhjus laulda Jumalale kiituslaule? Meile kingitud vabadust võetakse sageli kui enesestmõistetavust, nagu midagi, mis iseenda sihikindla ja raske tööga on saavutatud. See on sama rumal, kui arvata, et meie rahva sihikindla ja ränga tööga on talve järel lõpuks saabunud kevad.

Kuidas on lugu kiituse ja laulude ja palvetega? Kui meie elujõud vahel kesiseks kuivab, siis võib selle põhjuseks olla just see, et neid kolme on jäänud meis väheseks: Kiituse- ja tänulaule ja palveid. Õnneks oleme elus ja saame veel midagi muuta.

PALVE: Issand, meie Isand, me täname Sind, kes oled meile kinkinud ilusaid ande. Andesta, kui oleme neil lasknud eneses hääbuda. Kui mõtleme täna tänule ja palvele, siis jääb meil vaid paluda: Issand, halasta meie peale! Andesta, et oleme oma elu nii vaeseks muutnud! Muuda meid, kingi tahet muutuda, nii et meie elul võiks olla enam värve ja maitset, nii et vanglamüürid võiksid variseda. Me palume Sind ka nende oma armsate pärast ja oma maa ja rahva pärast, kes ei oska paluda ega mõista Sind tänada. Kingi neile valgust! Jeesuse, meie lunastaja nimel, aamen.

„Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.“ (Hb 11:1)

Usku peab olema! Seda lauset teavad arvatavasti kõik. Usk vaatab kaugemale olemasolevast, näeb seda, mida veel ei nähta, ja arvestab sellega, mida täielikult ei mõisteta. Usus hüppab inimene iseendast kaugemale, seepärast ainult uskudes saab ta midagi korda saata, ületades ennast. Kellel ei ole usku, see ei suuda hüpata ja tal ei lähe midagi korda. Kõik inimesed, kes on midagi saavutanud, on teatavas mõttes usklikud. Iga inimene usub millessegi, ka siis, kui ta seda eitab või on vähe jõudnud teha – kuid kõik ei ole religioosses mõttes usklikud. Seda loetelu usu iseloomustamiseks võiks jätkata.

Tõelises mõttes usuisana tõstetakse juutluses, kristluses ja islamis esile Aabrahami. „Ta uskus Issandat ja see arvati temale õiguseks.“ (1Ms 15:6; vrd Rm 4:3) Aabrahami usk ei piirdunud ainult maise tegelikkusega, vaid tõusis taevasesse nähtamatusse. Jumala kutsel lahkus ta oma maalt, sumerlaste Uri linnast Mesopotaamias – ja siirdus tõotatud maale, mida talle näidati. See oli Iisraelimaa või teise terminoloogia järgi Palestiina, kus ta liikus ja kus elasid ka tema järglased. „Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi“ – nii arutletakse Aabrahami ja teiste usuisade üle Heebrea kirjas. Kuid nende meeles oli taevane tegelikkus, mida ei antud neile kätte isegi veel maisele tõotatud maale jõudes. Nad ihkasid „paremat, see tähendab taevast kodumaad“, sest Jumal on „valmistanud neile linna“ taevas (Hb 11:15j). Piiblis räägitakse ka taevasest Jeruusalemmast, mis eksisteerib juba praegu Jumala juures. Taevase linna maiseks eksponendiks on peetud aga maist Jeruusalemma (Hb 12:22jj).

Seepärast pole sugugi ime, kui meie äsjasel Jordaania reisil ütles meile kohalik giid Osama, kes nimetas ennast moslemi päritolu inimeseks, vähemalt kaks korda, et tema arvates peaks Jeruusalemma linn funktsioneerima rahvusvaheliselt mõneti nagu Vatikan – kolme suure maailmareligiooni pealinnana maailma vaimses keskpunktis. Sarnaseid avatud mõtteid on esitatud ka kristluses ja juutluses.

Leidsime Jordaanias korduvaid kinnitusi, kui turvaline ja rahulik see maa vähemalt praegu on. Aqaba linna araabia rahvusest ortodoksi kiriku preester juhatas meid äärmiselt sõbralikult oma kirikusse, rääkis oma elust, kuidas ta endisest pangatöötajast oli jõudnud vaimulikuks jms. Ta pani mulle ümber mingisuguse rüü (vist kaasula) ja lubas mul eesti keeles jutlust ütelda. Ta andis mulle kätte pintsli ja nõnda me võidsime õliga kohalolijaid. Kas ta ortodoksi kiriku korda rikkus, seda ma ei tea, ent küllap ta oskas täpselt eristada ja püsida õigel liinil. Pole ju ükskõik, mida me usume ja kuidas me usume. Kui muutub meie usk, siis muutub ka usund või religioon, mis mõjutab kogu meie elu. Kui religioosne usk üldse kaob, siis säilib mingi ilmaliku usu vorm, mis toob omad tagajärjed.

Kristlik usk eristub kõigist teistest ja ületab kõiki teisi veendumusega Kristuse ülestõusmisse. Taas Heebrea kirja sõnul on Aabraham ka ses suhtes usuisaks: „Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki“, oma ainsa tõotatud poja, ja oli nõnda „valmis ohverdama oma ainusündinu“. Sellega osutatakse tuntud loole, kuidas Aabraham siirdus Jumala käsul Iisakit ohverdama Moorija mäele, mis jällegi olevat olnud Jeruusalemma templimägi. Jumal muidugi pani ainult proovile tema usku ega lasknud Iisakil surra. Ent kuidas suutis Aabraham kuuletuda? „Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.“ (Hb 11:17jj) Nimelt ettetähenduseks Kristuse ülestõusmisele, kelle kohta kasutatakse samuti nimetust „ainusündinu“ („monogenes“).

Nii tõstab usk meid kõrgemale maisest tegelikkusest ja ühendab taevase linnaga. Ja kui meile vahel tundub, et juba liiga kauaks jääb viibima jumalariigi tulek maailmaajastu lõpul, mida kirjeldab Johannese ilmutusraamat taevase Jeruusalemma laskumisena (Ilm 21), siis võime teada, et ka meie usuisad „surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt“. Kõik meie esiisad on elanud maa peal ainult usus, aga kui palju on korda saatnud nende usk! Nii nagu aeg-ajalt meie, on ka meie usuesiisad tunnistanud „end olevat võõrad ja majalised maa peal“ (Hb 11:13), kuid tundnud ühtlasi täit rahu, et nende kodumaa on taevas ja neid ootamas, kui maised ülesanded täidetud.

Rõõmsat Kristuse ülestõusmise aega! Nii nimetatakse praegust perioodi kirikuaastas. Ühtlasi viibime Tema ülestõusmise ajastus, oodates pööret maailmas, mis saab ükskord avalikuks! Me ei tea täpselt, milline saab olema elu jumalariigis, kuid meil tuleb jääda ustavaks usule. Olgu meil usku ülestõusmisse!

„Jeesus ütles: „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali –, ta on ju palgaline ega hooli lammastest. Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest. Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.“ (Jh 10:11–16)

Kummalisel kombel nimetab Kõigeväelise Jumala Poeg Jeesus ennast karjaseks – mitte rabiks või õpetajaks, kuigi teised tema poole nende auväärsete tiitlitega pöörduvad. Miks?

Jakob Hurt on kirjutanud luuletuse, milles on sõnad: „Karjapoiss on kuningas, suure valla valitseja, peremehest palju ülem, kuldse krooni kandija. Alamaid tal lugemata ...“ Karjapoiss on kuningas ... Erinevate rahvaste muinasjuttudes on sageli sees karjasest kuningaks saamise motiiv. Piibelgi kõneleb meile karjapoisist kuningaks saamise loo. Kuulsaim ja võimsaim Iisraeli kuningatest, Taavet, alustas oma karjääri karjapoisina. Olles vaid karja tagant sõjameestest vendadele süüa viima saadetud nooruk, peaaegu poisike veel, jätkus tal vaprust, et võtta vastu kutse kahevõitlusele tema rahva vastu sõtta tulnud kogenud vilisti sõjamehelt Koljatilt, kellega keegi teine võidelda ei julgenud.(1Sm 17). Kuningale, kes tema noorust nähes teda tagasi hoida püüab, vastab Taavet: „Su sulane oli oma isa lammaste ja kitsede karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära, siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest kinni, lõin ta maha ja tapsin ta. Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest.“ Siis ütles kuningas Taavetile: „Mine.“ Ja karjane Taavet tapab kahevõitluses mitte jõudu, vaid eelkõige nutikust ja osavust kasutades sõjamees Koljati.

Ei, mitte juhuslikult ei lase Jumal Iisraeli rahvale raskel ajal kuningaks võida just karjase minevikuga, karjase kogemustega Taavetit. Ja mitte juhuslikult ei kirjuta too karjapoisist võimsaks kuningaks saanud Taavet kauni laulu, mida meiegi hästi tunneme, 23. psalmi, mis algab sõnadega „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust“. Vägev kuningas võrdleb Kõigeväelist Loojat, Jumalat, karjasega. Ta teab, millest ta räägib, olles ise olnud karjane.

Kes ei suuda või ei taha olla karjane, ei saa kunagi heaks juhiks, tõeliseks liidriks, vägevaks valitsejaks. Tema alamad ei kuula teda, ei järgne talle. Ta jääb neist ilma, nad jooksevad laiali. Tema riik, tema firma, on nõrk ja lagunev. Küllap tuleks paljudele tänapäeva riigimeestele kasuks mõni aasta karjasena töötada, et mõista, mida valitsemine tegelikult tähendab. Kuid kus saaksid nad seda teha? Küllap on karjaseamet olnud üks iidsemaid ameteid üldse, kuid tänapäeval vähemalt oma endises tähenduses on see enamikus paikades maailmas juba peaaegu kadunud. Elavat karjast asendavad okastraat ja elektrikarjus. Lähed liiga lähedale, saad kõvasti kriimustada või elektrilöögi. Tundub, et paljud meie tänapäeva juhid on just elektrikarjustelt ametit õppimas käinud. Suudavad nad ju sama edukalt inimesi endast eemale peletada. Elektrikarjus või okastraataed hoiab lambaid mingil alal koos, ei lase neil laiali joosta. Inimesigi on võimalik mingil alal, näiteks mingis hoones, mingis riigis vägisi kinni hoida. Aga edasi? Kellegi mingil alal kinnihoidmine pole ju karjase põhiülesanne. Tõeliseks karjase ülesandeks on hoolitseda selle eest, et iga hoolealune saaks kõhu täis ja oleks kaitstud iga kurja rünnaku eest, kellelt tahes see ka tulla võiks.

Heale karjasele on olulised lambad. Lambad ei ole lemmikloomad, neid peetakse liha ja villa saamiseks. Inimene ei ole Jumala lemmikloom: talle elu kinkides on Jumal talle andnud ka ülesanded, mida selles elus tuleb täita. Hea karjase jaoks ei ole aga lambad ainult lihakehad ja villapallid, aineline väärtus, vaid midagi hoopis enamat. Tema jaoks on nad ka elavad ja tundvad hinged, mitte asjad.

Jeesus ütleb, et Ta tunneb omi ja Tema omad tunnevad Teda. Sama tõugu lambad on enamasti kõik väliselt sarnased-võõrad, need, kes neist ei hooli, kellele nad huvi ei paku, kelle jaoks on nad vaid tootmisühikud, neil vahet ei tee. Hea karjane aga tunneb kõiki oma hoolealuseid nägu- ja nimepidi, märkab igaüht. Märkab, kui keegi on puudu, märkab, kui hoolealusega on midagi korrast ära. Hea karjane ei juhi oma karja kusagilt kaugelt, distantsilt. Ta on oma hoolealuste keskel, nende läheduses.

Hea karjane ei vali välja üksikuid lambaid, keda aidata, kelle eest hoolitseda, ei mõtle lamba heale või halvale iseloomule. Tema hoolitseb kõigi, igaühe, ka kõige põikpäisema ja armetuma eest. Jeesus hea karjasena läheb ja otsib üles inimese, kes on õigelt eluteelt kõrvale eksinud, tõmbab ta meeleheitekuristikust välja, annab talle patud andeks, ravib ta hingehaavad ja juhatab oma sõnaga teele, mille lõpul on Jumala riik, kus elurännakust väsinud inimhing leiab rahu ja puhkust.

Hea karjane ei sõima, ei ähvarda, ei löö oma hoolealuseid. On loomulik, et kogetud headus tõmbab ligi, ja nii tunnevad ka lambad oma head karjast, tunnevad hääle järgi, usaldavad Teda ja järgnevad Talle, püüavad hoiduda Talle võimalikult lähedale. Ja nii kaob ära ka vajadus aedade ja tarade järele.

Jeesusele, heale karjasele, on hakanud 2000 aasta jooksul järgnema miljoneid inimesi. Hakanud järgnema tema abiliste, tema õpilaste kaudu, kellele Ta on usaldanud oma töö jätkamise. Mitmetes kristlikes kirikutes kutsutakse vaimulikke pastoriteks-karjasteks, hingekarjasteks. Siiski on nad vaid tõelise Karjase abilised. Tõeliseks Karjaseks, Ülemkarjaseks, jääb ikka Jumala Poeg Jeesus Kristus, kes meid oma sõna ja sakramendi kaudu kutsub, hoiab ja juhib.

„Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.“ Palugem, et see kuningas Taaveti tunnistus võiks olla meiegi oma. Palugem ka, et meil meie maises elus oleksid head karjased, kelles oleks Ülemkarjase meelsus, ja et kui meil endil oma elus tuleb mõnikord täita karjase ülesandeid, suudaksime olla head karjased oma karjale.