„Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad“ (Mt 7:13–14).
See pole sugugi ükskõik, millist teed me oma eluga kulgeme. Jumal on pannud meie ette elu tee ja surma tee (Jr 21:8). Moosese kaudu sõnastas Ta meile oma käsu, mis pole raske ega kättesaamatu, sest see on kirjutatud seaduseraamatusse ja on sõnana meile väga ligidal. „Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole!“ Vastasel korral te hukkute (5Ms 30:10–20).
Mida mõtleb Jeesus, kui Ta räägib kahest väravast ja kahest teest? (vrd Lk 13:24). Üsna sageli arvatakse, nagu tähendaks lai tee avalikult kergemeelset ja pahedega koormatud elu, sellal kui kitsas tee tähendab vooruslikku ja tõeliselt vaga elu. Et tee on kitsas, siis tähendab see maiste lõbude ja himude eitamist, seevastu laial teel on peaaegu kõik lubatud. Et suurkiriklik elu näib olevat leige ja lai tee, siis kutsuvad kristlikud lahkusud – nagu nimetati vanasti vabakirikuid – sellelt lahkuma ning tõsisele kristlikule teele asuma. Liha tegude ja Vaimu viljade eristamine apostel Pauluse poolt pakub selge pidepunkti, kuidas eristada himustamise ja vihastamise ning armastuse ja rõõmustamise teed (Gl 5:19–23).
Jeesus mõtleb esmajoones siiski midagi muud. Lai tee on kirjatundjate ja variseride käsutee – kitsas tee on seotud Jeesuse nõudega, et jüngrite õigus peab olema suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, muidu nad ei saa taevariiki (Mt 5:20). Variseride puhul tunnustab Jeesus Vana Testamendi õpetusest kinnipidamist, kuid heidab ette südamliku käitumise ehk armastuse ja headuse puudumist. Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad! Te lihvite läikima liua väljastpoolt, aga seisemiselt olete täis riisumist ja aplust! Te arvestate täpselt maksusid ja määruseid, kuid jätate kõrvale kaalukama osa Seadusest – õigluse ja halastuse ja ustavuse!“ Mitte kusagil ei heida Jeesus variseridele ette, et nad liiga täpselt seadust täidavad, vaid et nad seda formaalseid õpetusi järgides liiga vähe teevad – unustades armastuse. „Ühte tuleb teha, kuid teist ei tohi jätta kõrvale“ (Mt 23:23–26).
Milline on too märksa suurem õigus kui kirjatundjate ja variseride oma, mida jüngrid peavad järgima? Seda selgitab Jeesus kogu mäejutluses, mille lõpuosas seisab kõnelus laiast ja kitsast teest. Selle järel otsekohe kõlab Tema üleskutse: „Hoiduge valeprohvetite eest!“ Kes need on? Nii nagu Vana Testamendi valeprohvetid, näivad needki pakkuvat kristliku jüngerluse teele kergemat alternatiivi. Nende õpetus kõlab usutavalt, nii et nad saavad jätta lamba kui tõelise jüngri mulje, kuid seespidiselt on nad hundid – iseloomustab Jeesus. Kitsas tee tähendab ka kitsikuste ja raskuste teed, kus tuleb kanda võtta oma rist. Lai ja mugav tee ei ole taevariigi tee, vaid viib hukatusse. Juba lühidalt mainides võib siinkohal osutada, et inimkonna mugavus võib meid tõesti paljus mõttes juhtida hukatusse.
Seega vastandab Jeesus leige usujärgimise ja tulise jünger-olemise teed. Leige visatakse välja jumalariigist (Ilm 3:16). See on vastuolu harjumuspärase ning tõsise usuelu vahel. Mugavale igapäevakristlusele vastandub raskusi trotsiv usk.
Varasematel aegadel, mil inimesed püüdsid rohkem Piibli järgi elada, toodi igapäevakristluse näiteks kristliku dogmaatika täppisjärgijaid, keda nimetati halvustavalt käsujüngriteks ja kes jäid nagu variserid eetilises mõttes ligimesearmastuse poolest vajaka. Tänapäeva laia kristlust iseloomustab Jüri Reinvere Prantsuse revolutsiooni ajastul kerkinud arusaamaga, kus tehakse kunstist religioon ja religioonist kunst. Sellises kristluses räägitakse „Jumalast nagu elamusest – elamusest kirikus. Kakssada aastat hiljem – nii palju kui mina olen kirikus töötades tähele pannud – võtab suur hulk inimesi religiooni nagu pildiraamatut ja preestrile esitatakse samad nõudmised nagu kunstnikule, kes esitab pühapäeva hommikul kogudusele altaril ühe meeletu show. Pärast teenistust esitab kogudus preestrile kriitika ja mõned näpunäited, et järgmisel pühapäeval oleks etteaste veel oivalisem.“ *
Selline kirjeldus kajastab küll äärmuslikku olukorda, kuid laiemalt võttes ei lase see mööda. Lai tee võib olla ülimalt siledaks lihvitud, kuid sellel esitatav „teater“ ei pruugi mõjuda enam ainult komöödiana, vaid ka tragöödiana. Inimesed, kes pingutusi nõudva kitsa tee otsingust ja leidmisest loobuvad, lõpetavad õnnetuna. Vastavalt sellele teeb lääne heaolumaade kristlusele suuri etteheiteid iguumen Nikon: „Nad ütlevad, et inimese päästab üksnes usk. Ka meie ütleme nii, aga me ütleme üksnes siis, kui oleme juba võitlustee läbi käinud, kui oleme näinud, kuivõrd nõder on inimene. Me püüame küll midagi teha, aga lõppude lõpuks teeb ometi kõik Issand – kui me püüdleme, kui me palume, kui me nutame oma pattude pärast. Seda mõista, mõista kogu Issanda maa peale tulemise, Tema lihakssaamise tähendust, võib alles siis, kui inimene hulbib poris, võitleb iseendaga ega suuda midagi teha. Siis me langeme Issanda jalge ette: „Issand, ainult Sina võid meid päästa!““ **
Üks küsimus säilib veel seoses pingutavaid kitsikusi täis kitsa teega. Kuidas läheb see kokku Jeesuse väitega, et Tema ike on hea ja koorem kerge (Mt 11:29j)? Jeesuse ike ei ole hea mitte seetõttu, et Ta nõudmised oleksid kergemad kirjatundjate ja variseride omast, vaid kuna tuleb saada Jeesuse moodi tasaseks ja südamest alandlikuks. Tasasel ja alandlikul on kergem elada kui võimukal ja uhkel. Jeesuse ike on kerge ka seetõttu, et jüngreile antakse armukogemusi, mis teevad usuelu rõõmsaks. On ka öeldud, et Jeesuse ike on armastuse käsk (Jh 13:34) ja kes Teda armastab, sellele käsud ei ole rasked. „See ongi Jumala armastamine, et me peame Tema käske ja tema käsud ei ole rasked“ (1Jh 5:3).
Viimaks peegeldab kitsa ja laia tee eristamine kristluse ja teiste religioonide erinevust. Jeesus on lammaste uks (Jh 10:9) ning tõe ja elutee (Jh 14:6) ehk kitsas värav ja tee. „Sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks“ (Ap 4:12). Religioonide lai värav ja tee kulgevad küll jumalariigi poole, kuid ei vii kohale. Siiski võib Jumal päästa ka mittekristlasi (see pole küll selle jutluse teema), kuid ikkagi Jeesuse Kristuse toodud lunastuse kaudu saavad kõik päästetud taevariiki.
Pole öeldud, kas väravad on teede alguses või lõpul. Oluline on see, et jüngritel tuleb loobuda tavapärase ühiskonnaga kaasajooksmise laiast teest, mis viib hukatusse, ja leida kitsas tee, mis viib ellu. Kõndigem ikka mööda seda teed!
* Jüri Reinvere „See moraali tabamatu ideaal“. Sirp 29.09.2017.
** Iguumen Nikon „Tõeline kristlus“. 2017: 283
