NÄDALA MÕTE
Õpetaja JAAN TAMMSALU
25.–31. oktoober 2021
Mt 5:13–16: „Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.“
Paluks soola! Kes meist poleks nii palunud, kui toit tundub mage ja pisut maitsetu. Kes meist poleks süüdanud mõnd valguseallikat, tõmmanud eest kardinaid, sest on vajanud enam valgust. Jah, soola ja valgust me vajame. Teisedki vajavad. Soolata lähevad paljud toidud kiiresti halvaks. Valguseta kärbuvad taimed, teelolija kaotab õige suuna, võib kergesti komistada, kukkuda, isegi hukkuda. Soola ja valgust on vaja.
Ka elul peab olema maitset ja valgust. Maitsetu elu, hämaruses, pimeduses ekslemine võib kergesti viia mõtteni, et elul ei olegi mõtet. Jeesus, Jumala Poeg, väidab, et me oleme maa sool ja maailma valgus. Me oleme, kuid küllap me teame, kui vähe kasu on soolast, mida ei panda toidu sisse, vaid mis on kuskil anumas tihedalt koos. Vaid pisut niiskust ja tulemuseks on anuma kuju võtnud kivikõva kasutu käkk. Või valgus, mida ei lasta tuppa, lilledeni, inimeste ja koduloomadeni. Kata kasvuhoone valgust mitte läbi laskva materjaliga ning kasta siis taimi seal kui tahes palju, pane tomatite alla räimi või anna neile head väetist, aga mis saaki sa sealt saada loodad? Soola ja valgust on vaja. Need peavad jõudma sinna, kus neid on vaja.
Jeesus on oma järgijate – ka meie – kohta öelnud, et ME OLEME maa sool ja maailma valgus. Nii see on. Aga ta on rääkinud ka sellest, mida tuleb soola ja valgusega teha, ja hoiatanud, mida ei peaks tegema. Kui nüüd hakkame seepeale ehk otsima mõnd vabandust, siis mõne ikka leiab. Ega me täiuslikud ole.
JAAN PAAVLE on kirjutanud:
Üks tuvi õpetas mulle:
Ma võin olla küll lombakas,
aga tiivad kannavad mindki.
Tal on õigus. Meil kõigil on oma nõrkused, oma lombakused, puudused, aga me kõik suudame lennata, tõusta kõrgemale koos Temaga, Tema abiga, kes on tõotanud olla nendega, kes elavad Tema tahtes iga päev kuni maailma ajastu otsani. Tema – taevast tulnud ja taevasse tõusnu – kannab meid. Ise me ei suuda, ei oska. Tema tahab, et saaksime soolaks, mis aitab paljul heal säilida. Tema tahab, et saaksime valguseks selles hämarpimedas maailmas, et keegi ei eksleks ega kukuks kuristikku, et paljud märkaksid ellu viivat teed.
Meie oleme Looja poolt loodud ja igaüks meist on eriline. Igal meist on oma ülesanne. Looja ootab meilt, kristlastelt, Kristuse järgijatelt, et saaksime nendeks, kes seda tuimuvat, hämarduvat, pimenevat, arutult kuristiku poole valguvat maailma muudaks, tervendaks, segaduses olijatele teed ja valgust näitaks.
Jeesus ütles, et me oleme maailma valgus ja maa sool. Nii valgus kui sool on hädavajalikud. Mõlemal on oma ülesanne. Meilgi on. Kirik on kui valguse anum, suur soolatoos. Maailmas on palju pimedust, lootusetust, segadust, rahutust, elu magedaksminekut, riknemist. Meil tuleb kõige selle keskele minna ja jagada seda, mis meile on antud. Me ei tohiks teha kirikust valguse ja soola konservi, kus meil on mõnus olla, kuid kust kõik see, mida pimenev, maitsetu maailm nii väga vajab, välja ei tule. Me tuleme kirikusse, et siit saada enam seda, mida jagada siit minnes neile, kes igatsevad enam valgust ja elusamat elu, rõõmu, rahu ja lootust.
PALVE: Issand, Sind oleme me vastu võtnud ja Sinusse me usume. Sinu armastus on meid puudutanud ja oma armus oled Sa meile andestanud. Me täname Sind, Sa lõppematu rõõmu allikas, selle imelise helduse eest ja palume, aita meil olla maailma valgus ja maa sool, jää meie juurde ka siis, kui jõuab õhtu ja veereb päev. Seda palume Jeesuse, meie Issanda läbi.