Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 14.03.2021

Siis ütles Jeesus neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast. Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti (Jh 6:32, 51).

On paastuaeg ja tavalisest rohkem kõneldakse sellel ajal toitumisest – õigemini teatud toiduainetest loobumisest või nende tarbimise piiramisest. Selle pühapäeva nimetuseks on „Eluleib“. Leib sümboliseerib toitu, mis kosutab meie ihu. Kuid me teame, et on inimesi, kes terviseprobleemide tõttu leiba ja teisigi jahust valmistatud tooteid üldse ei saagi süüa. Isegi armulaual kasutatavaid oblaate mitte. Neil esineb gluteenitalumatus. Teistegi toitude suhtes on inimestel talumatusi. Kas on aga võimalik, et mingit sorti talumatus esineb inimestel ka meile Jumala poolt saadetud taevase leiva suhtes, mis on mõeldud toitma nende hingi? Jeesuse suhtes?

Nagu loeme pühakirjast ja näeme tänapäevasest elust – esineb küll. Mitte kõigi jaoks ei olnud ega ole Jumala saadetud taevane leib vastuvõetav, seeditav. Väljendit „ei seedi midagi või kedagi“ kasutatakse nii otseses, füsioloogilises mõttes, kui ka tähenduses „ei kannata, ei talu, ei salli“. Väga paljudes juutides kutsus kohtumine taevase leiva, Jeesusega, esile tapahimu: mitmes kohas evangeeliumis kirjutatakse, kuidas pärast Jeesuse sõnu tahetakse Teda tappa. Tänapäevalgi kutsub enamik usulisel teemal ajakirjanduses avaldatud artikleid, eriti just need, mis puudutavad kristlust ja selle sõnumit, esile suure hulga väga vaenulikke kommentaare. Ajad pole aga muidugi enam need mis kaks tuhat aastat tagasi: omakohtu, kividega surnuks loopimise eest saab karistada – ja nii piirdutakse tänapäeval peamiselt verbaalse vägivallaga, tapmisega sotsiaalmeedia abil.

Mis põhjustab talumatust taevase roa suhtes? Jumala poolt saadetud taevase leiva koostisse kuulub üks väga oluline element, mille suhtes paljud on ülimalt allergilised – tõde. Tõde, mis avab silmad ja südame, tõde, mis sunnib inimest vaatama ennast, oma elu hoopis teise pilguga, kui me seda tavaliselt teeme – sunnib vaatama ennast Looja pilguga, Jumala pilguga. Ja see, mida me endas näeme, tekitab meis sageli piltlikult öeldes suured hingelised seedehäired, väga näruse enesetunde. Ei igatse keegi meist tunnet, mis tekib mõistmisel, et oled oma elu valesti elanud, valesti kasutanud, mõistmisel, kui palju halba ja inetut oled korda saatnud. Mõistmisel, et sa polegi tegelikult see, keda sa arvad end olevat, nii hea ja tubli, kui sa arvad olevat. See mõistmine võib olla väga valus. Kui me aga tõukame endast selle halva enesetunde vältimiseks eemale taevase leiva, Jeesuse Kristuse, siis jääme ilma sellest kasulikust, mis meie hinge toidab, tugevdab ja hoiab igaveseks eluks.

Taevast leiba saame ihulikult vastu võtta armulaua sakramendi kaudu.

Folklorist MALL HIIEMÄE on kirjutanud eestlaste rahvapärimusest linnupette võtmise kohta. See komme olevat taandunud kasutusest alles 20. sajandi lõpul. Linnupete tähendab toitu või leivapala, mis tuli rändlindude kevadise saabumise ajal süüa hommikul enne majast väljaminekut, sest muidu lind, keda sel kevadel esmakordselt kuuldakse, petab ära. Inimene, kelle lind on ära petnud, pidavat jääma kõhnaks, ta on terve aasta haige, tal tuleb suur tõbi, kaotab söögiisu, jõud kaob, nägu hakkab kolletama, pea valutab aasta otsa, saab köha, suu hakkab haisema. Mõnikord on otsesõnu öeldud, et petetu sureb. Juhuslikumat laadi tagajärjed, millest pärimustes kõneldi: petetul ei ole õnnelik suvi, petetu jääb töödega teistest maha, petetu on laisk, petetu on unustaja, petetu on näljane; vananeb kiiresti, paised tulevad jalgadele, eksib metsa, saab kogu suve petta, tüdruk saab vallaslapse, petetu lööb jalgu vastu kive, põletab end, veristab end. Leivapalaga, toiduga, linnupettega end tugevdanud, jõudu juurde saanud inimene ei tarvitsenud halba mõju toovat lindu enam karta, sest ennetava maagiaga oli võõras mõju üle kavaldatud, s.o petetud („Nelikümmend lindu eesti rahvausundis“).

Taevase leiva tükike, mida me saame armulauas vastu võtta, on ristiinimese jaoks otsekui linnupete, mida tuleks võtta enne kodunt väljumist, enne teekonnale asumist, enne tähtsate toimetuste alustamist. Segastel aegadel segases maailmas teeb see selgeks meie vaimusilmad, aitab meil hoiduda kurja kavalusest, taibata tõde ja kingib jõudu ning vaprust seda tõde järgida. Nii saab see meile sõna otseses mõttes eluleivaks: kes seda sööb, elab igavesti.

Täna oleme tulnud pühakotta ja need, kes seda igatsevad, saavad osa taevasest leivast, eluleivast. Jumala poolt meile kingitud leivast. Aidaku see meil leida kosutust oma hingele ja tehku see selgeks meie silmad.

PALVE: Issand, me täname Sind, et Sa oled kinkinud meile oma Poja Jeesuse Kristuse leivaks, mille söömine annab meile jõudu ja tarkust rännata rajal, mis viib igavesse ellu. Luba, et osasaamine sellest leivast aitaks meie elul kanda head vilja. Ära lase kunagi otsa lõppeda oma taevasel leival, et meie hinged nälga ei jääks. Õpeta meid taevast rooga hindama, seda igatsema ja otsima. Aita meil seda väärikalt ja tänumeeles vastu võtta. Palun anna meile tänapäev ka meie igapäevast leiba, et meie ihud saaksid toidetud.

 

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net