Mida näitavad igatsused meie elus? Need paljastavad seda, millest tunneme puudust. Igatsused reedavad, kes me oleme ja mis on meile tähtis.
Kõik igatsused ei peagi täituma. Vahel oleme soovinud midagi, mis hiljem tundub mõttetu ja rumal. Võib juhtuda, et liialdame oma tahtmistega.
Ilmselt igatsevad kõik inimesed elus edasi jõuda. Seda soovisid ka eestlased, kes tulid juba keskajal linnadesse, kuid ei mahtunud linnamüüride vahele, sest rääkisid maakeelt ja neil ei olnud raha. Teenijaid ei võetud ka linnamajadesse lõpmatult. Nad pidid hankima endale eluaseme väljapoole müüre, eeslinnadesse, kus asusid linnarahva aiamaad, millele olid püstitatud kerged majakesed ehk hütid (saksa keeles Katen). Need pidid olema üsna lihtsad puulobudikud, sest seadus keelas sõjaohu korral hävitamisele kuuluvatesse eeslinnadesse midagi kapitaalset ehitada. Aiamaa hooldamise eest renditi hütte välja, nende elanikke nimetati Katensassen (hütisistujad ehk hütielanikud), hütid ise olid eesti keeles katakad. Need eestlased saksastusid ja neid kutsuti katakasaksteks. Hiljem unustati algne tähendus ja sõna omandas vormi kadakasaks, sest „kadakas“ on eestlastele arusaadav, ehkki ei mõistetud, mis võiks sellel okaspuul olla ühist saksastunud eestlastega (Malle Salupere „Kui segatud on Eesti veri?“, Eesti Ekspress, 21.02.2008).
Kindlasti ei olnud elu katakates kerge. Hüttidest ei õnnestunud kõigil kaugemale pääseda ja päris sakslaseks maskeerununa linnaelanike sekka sulanduda. Paljude igatsused parema elu järele ei täitunud. Eestlased aga pilkasid isehakanud saksu, kutsudes neid katakasaksteks, st hütihärradeks, kes erinevalt kivimajades elutsevatest päris sakstest pidid leppima onnisaksaks olemisega. Viimased aga tegid näo, nagu nad ei oskakski eesti keelt, ja suhtusid üleolevalt oma rahvuskaaslastesse, et rõhutada oma erinevust.
Sõna „katakas” aga omandas Tallinna Jaani kirikus uue tähenduse. Võib-olla kerkis see esile alateadlikust ajaloomälust? Siin väljendas see aga pigem igatsust taevase elu järele. Nimelt hakkasid noored nimetama kiriku maa-aluseid ruume katakombideks, mis kreeka keeles tähendab algselt hauakambreid. Kristlastel ei ole hirmu haua ees, sest meie n-ö näidishauaks on Jeesuse tühi haud. Surm on võidetud! Roomas peeti tagakiusamisaegadel katakombides jumalateenistusi. Meie katakanoored leidsid nendes ruumides lahenduse põnevuseigatsusele – ikkagi maa all! Seal suheldi, tehti süüa, vahel magati jne. Mis aga palju tähtsam: katakates leidsid noored ka lahenduse kõigile inimestele omasele usulisele igatsusele. Tallinna Jaani kiriku katakombides peeti mitu aastat hommikuti enne kooliminekut Taizé palvusi. Hiljem jätkusid need palvused õhtuti ja harvemini.
Kirikukalendrisse on selle nädala kohta kirjutatud juhtmõtteks „Jumala rahva koduigatsus“. See ei tähenda mitte niivõrd kojuigatsust, mil maailmast lahkume, vaid pigem koduigatsust, mil maailmas elame. Me vajame isakodu juba praeguses elus, et leida rahu Jumalaga – ja võime seda jätkuvalt leida Jeesuse Kristuse läbi.
Õnnistatud nädalat ja heade igatsuste täitumist kõigile!
