„Aga kui nad seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!“ Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat. Ent tema ütles neile: „Miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames? Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise! Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat!“ Ja seda öeldes näitas Jeesus neile oma käsi ja jalgu. Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, ütles ta neile: „Kas teil on siin mingit söögipoolist?“ Nemad panid ta ette tüki küpsetatud kala, ja Jeesus võttis ja sõi nende silma all. Siis ütles Jeesus neile: „Need on mu sõnad, mis ma teile rääkisin, kui ma olin alles teiega, et kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud.“ Siis ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama ja ütles neile: „Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist. Ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast. Teie olete nende asjade tunnistajad. Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!““ (Luuka 24:36–49)
Nii palju erinevaid tundeid põhjustas Jeesuse jüngrites kohtumine ülestõusnud Issandaga: kohkumine, kartus ja kahtlemine, imestus ja rõõm. Seda kõike on nende jaoks olnud liiga palju! Kes suudaks kõike sellist taluda, ilma et emotsioonide kiik ühest äärest teise lendama ei hakkaks! Kuidas on meiega? Kas oleme tajunud midagi sarnast, kuuldes, lugedes taas suure nädala ja ülestõusmispüha sündmustest ja siis, kui taipame, et meilgi on võimalus kohtuda ülestõusnuga?
Meid kutsuti peole. Kohale jõudes ei tundnud me ennast hästi. Me lihtsalt ei teadnud, kuidas olla. Meile oli öeldud, et see on eriline pidu, kuid see koht oli meie meelest peopidamiseks sobimatu – väga erinev nendest kohtadest, milles meie olime harjunud oma pidusid pidama. Sees olles meie kohmetus aina kasvas. Suur ruum, kõrged laed, vaikus vaheldumas võimsa muusikaga. Nii palju peokülalisi.
Ja kõigele lisaks veel see kummaline lugu selle peo kangelasega. Kuidas saab olla nii, et ainult kaks päeva tagasi räägiti Temast kui kurjategijast, Teda alandati ja peksti, Tema üle irvitati ja siis löödi Ta risti? Ega keegi Teda siis väga tunda ei tahtnud. Kes tahab olla selle sõber, kelle üle nii paljud irvitavad! Kes tahab tunda neid, kelle poole lendavad kivid? See võib ohtlik olla. Võid ka ise pihta saada. Parem eemale hoida ja teha nägu, nagu ei tunneks. Ja siis Ta suri. Vaid kaks päeva tagasi oli lein.
Ja nüüd siis see jutt tema ülestõusmisest. Meie ei suuda nii kiiresti kõikuda kurbuse ja rõõmu vahel. Meie oleme normaalsed inimesed. Meil võtab see kõik ikka aega. Ega me mõned sellised ole, kes nutavad ja naeravad vaheldumisi.
Millegipärast on raske tõsta silmi ülespoole. Kardame, et äkki meie silmad kohtuvad kutsuja silmadega. Kardame, et näeme seal etteheidet. Kardame kuulda sõnu, mis tuletavad meile meelde hetki, kui salgasime, olime arad või tõstsime haamri, et lüüa mõni löök otse naelapea pihta. Kardame, et Ta tuletab meile meelde, et kõik, mida me tegime Tema vähimatele vendadele, õdedele – seda tegime Talle.
Kuid siis see juhtus. Me kuulsime Tema sõnu ja taipasime, et Tema on rõõmus, et me tulime. Tema on meid oodanud siia, elu ja valguse võidu rõõmupeole. Mitte selleks, et manitseda, hukka mõista, vaid selleks, et koos meiega rõõmustada. Ja me taipame, et meil on põhjust seda teha, sest Tema, kes teab meist kõike, ei mõista meid hukka, ei näita meile ust, vaid jagab meiega oma lõputut rõõmu. Me oleme need, kellele antakse andeks! Me oleme need, keda armastatakse. Me oleme need, kelle eest Tema on surnud. Me oleme need, kes koos Temaga võivad minna eluteed, millel ei olegi otsa. Selline on Tema, kes meid on kutsunud sellele peole!
Meid on välja valitud ja see on ime. Kutsuja ei siruta korraks kätt. Ta tuleb meile vastu ja embab meid. Ta on tõotanud olla iga päev meie juures, kuni maailma ajastu otsani.
Uku Masing on kord kirjutanud:
Rõõmu pole suuremat kui kuulatada,
kuidas lauldes kõnnid läbi leige õhu,
põlvitada, kui näen kuskil Sinu rada
yle õitsma löönud surnuluude põhu,
armastada Sind just nagu puid ja tähti,
nagu sõudmist poole pilvi seatud ranna.
Ytle, kas siis, kui Sind yles tõusnud nähti,
maa veel oli tumm all Maarja pruuni kanna?
Rõõmu pole suuremat kui kuulatada,
kuidas lauldes kõnnid läbi leige õhu.
Kas suudame kuulatada ja kuulda, kuidas Ülestõusnu lauldes kõnnib läbi leige õhu? Kas suudame tunda rõõmu Ta tulekust? Kas märkame paluda Emmause teel rändajate moodi: „Jää, Issand, meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev veereb!“
Veel kord Uku Masing:
Jeesus, kordan nagu silitust Su nime
pimedusse, lambile ja tähtedele.
Kas Sa tead, et Sinu sammudki vaid ime,
mäletad, et veri oli tulihele?
Kõrverändur, naerdes kummardun Su ette,
panen kokku oma tolmust määrdund pihud …
Uku Masing:
Jumal, SINA jääd, ei SIND vist praegu keegi
keela olemast mu pimeduse ligi ...
Issand, kas Sa jääd, kui yksi olen ikka?
Issand Jumal.
Nyyd mu ligi oled, kinni Sinust hakkan
nagu kressi väädid õitsvast niinepuust,
ja kui lasen lahti, haljamast siis lakkan
ning mu syda langeb mulda veres suust,
Issand Jumal.
Palugem täna, et Tema avaks ka meie meelemõistuse pühakirja mõistma. Mõistma nii, nagu see on, ja mitte nii, nagu meie tahaksime, et see oleks. Palugem, et me tunneksime Ta ära nii leivamurdmises kui ka pühakirjas, nii oma kirikus kui ka oma kodus. Ja et võiksime mõtelda neil Tema äratundmise imelistel silmapilkudel nii nagu Uku Masing:
Issand Jumal.
Nyyd mu ligi oled, kinni Sinust hakkan
nagu kressi väädid õitsvast niinepuust,
ja kui lasen lahti, haljamast siis lakkan
ning mu syda langeb mulda veres suust,
Issand Jumal.
Õnnistatud Issanda ligiolu!
*****
(Foto: Sven Arbet)
