Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel. (Mt 13:31–32)
Kas pole kummaline – võrrelda taevariiki millegagi, mida vaevalt on näha, mis tähelepanelikul vaatlemiselgi on vaid üks lihtne ja tilluke seeme? Miks Jeesus ei võrdle taevariiki millegi atraktiivsemaga, millegi suure ja vägevaga – kõuemürina või pikselöögiga, särava päikese või lõputu taevaga?
Taevariik ei olegi alati selline, nagu inimesed seda endale ette kujutavad. See võib olla meie läheduses, meie käeulatuses, aga me ei pruugi seda ära tunda, kuna see ei vasta meie ettekujutusele. See, mida temast näeme, tunneme, võib meile tunduda liiga väike, liiga tähtsusetu, liiga armetu. Meil tasub paluda, ikka ja jälle paluda, et meiegi sama viga ei teeks, mida tegid Jeesuse kaasaegsed, kes oodates Päästjat, lasid Ta risti lüüa, sest Ta ei vastanud nende ettekujutusele. Meil tasub paluda: „Jumal, ava mu silmad ja tee, et ma jälle näeksin – näeksin ka imetillukeses ja pealtnäha armetus Sind ja Sinu riiki!“
Kui Jeesus võrdleb jumalariiki sinepiivakesega, siis pole Ta jutus aga tähtis vaid selle sinepiseemne väiksus, vaid ka selles väikeses, pea märkamatus seemnes peidus olev vägev kasvujõud. Kui Jeesus oleks tahtnud vaid öelda, et taevariik on väike, oleks ta võinud seda võrrelda liivatera või tolmukübemega. Ei. Ta kõneleb väikesest, milles on väga suur vägi – potentsiaal – ja mis seetõttu kasvab väga suureks. Jumala riigil, taevariigil, on ebatavaline kasvujõud ja oma kasvuseadused, mis ületavad inimeste arvamused, lootused. Nii on see ka Jumala riigiga igas inimeses – ka sinus ja minus. Selles on tohutu potentsiaal, aga see tuleb vastu võtta ja selle arenguks tuleb luua soodsad tingimused. Usku ei tohi peale suruda – seda ei tohi suurendada vägivaldselt. Alati, kui seda on püütud teha, on see osutunud kohutavaks veaks. Tõeline usk ja religioon peavad kasvama, levima oma seesmise kasvujõu abil.
Taevariik sarnaneb sinepiseemnega. Galilea aladel oli sinepiseeme väikseim seal mulda pandavatest seemnetest. See maailm hindab suurust, vägevust ja seda, mis on suureks ja vägevaks räägitud. Need, kes lasevad end selle maailma voolul, kiirustamisel, tühisusel kaasa kiskuda, ei tunne tõeliselt suurt ära ka siis, kui see on nende nina all, käeulatuses. Seepärast soovitab Jeesus meil eralduda selle maailma mürast, mürinal allavoolu langemisest, et me hakkaksime tegema vahet olulise ja ebaolulise vahel. Nüüd aga ütleb Ta, et olulisim võib olla vahel oma väljanägemiselt selline, et selle märkamiseks ja olulisuse taipamiseks tuleb veidi vaeva näha. Suur baptisti vaimulik Osvald Tärk on väitnud: „Jumal viib oma töö väikese alguse suurele võidule nende jõudude kaudu, mis ei allu inimeste kontrollile.“
Jeesus ütles pidevalt oma järgijatele, oma kaastöölistele: „Ärge kartke!“ Ta nägi kaugemale. See võrdlus, millega Jeesus kord võrdles taevariigi kasvu, on osutunud tõeks. Kristlus on saanud religiooniks, mis on maailmas suurim, puuks, mille oksad on laotunud üle maailma. Miljonid pühakojad on nagu taevalindude pesad üle maailma – paigad, kust võib leida rahu, jõudu, selgust. 12 lihtsast mehest, kelle Jeesus saatis külvama Jumala Sõna seemet, on saanud kirik, millel on ligi miljard liiget ja mis on seda maailma muutnud enam kui miski muu. Sama võib olla ka usuga igas inimeses. Üks vaevumärgatav seeme võib saada kogu inimese elu haaravaks puuks. Samas ei ole ristiusk midagi sellist, mis kasvades hävitaks oma ümbert kõik ülejäänu. „Ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.“
Laps Petlemma sõimes, kurjategijana hukatud põlatu, kes suri, langes otsekui seeme mulda ja tõusis surmast ja kasvas suurimaks puuks – elupuuks. Elu andvaks ja hoidvaks puuks. Seda elupuud kujutatakse ka meie kiriku uutel altari- ja kantslikatetel.
„Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule.�See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.“
Sinep kasvab tavaliselt umbes 1,2 meetri kõrguseks põõsakujuliseks taimeks, kuid mõned taimed sirutavad end kuni 4,6 meetri kõrguseks. Kindlasti ei ole sinep aga ka siis mitte puu. Ta on ja jääb taimeks. Miks aga Jeesus ütles, et sinepiseemnest võib saada selline puu, mille okstel saavad pesitseda taevalinnud? Jeesus kasutab vahel näiteid, võrdpilte, mis panevad kuulajad vaidlema – Ta vist tahabki seda –, neid ja meid üles ärkama. Ta on öelnud, et kergem on kaamelil minna või jämedat köit saada läbi nõelasilma kui rikkal pääseda Jumala riiki. Selliseid võrdlusi ei pea hakkama kuidagi üks ühele võtma. Need ongi küllap mõeldud vaid selleks, et öelda, kui raske miski on või vastupidi, et Jumala jaoks pole midagi võimatut. Me ütleme ju, et usume kõigeväelisesse Jumalasse, taeva ja maa Loojasse … Inimene lahus sellest kõigeväelisest Jumalast, kõige loojast, on tühisus ja seesama inimene võib koos Jumalaga saada enamaks, kui keegi iial oskaks loota, arvata. Inimene koos Jumalaga, Jumalas võib ületada kõik inimlikud piirid. Mitte miski pole võimatu sellele, kes on Temas, kellele mitte miski pole võimatu. Armastus andvat tiivad. Usk kõigeväelisse Jumalasse annab jõu neid tiibu kasutada, nii et lend pole vaid hetkeline üles sööstmine ja seejärel allaprantsatamine. Me ei tohiks kunagi unustada Tema tõotust neile, kes on Tema õpilased, jüngrid, kes püüavad elada Tema Sõnas.
Kuid veel sinepist: sinepist tehakse õli ja maitseainet, mis toidule lisamisel muudab tuntavalt toidu maitset. Taevariik meis muudab meid ja maailma. Keskpärasest saab eriline. Igaühest meist võib saada keegi, kes suudab seda, mida me ise ega keegi teine peale Jumala meist iialgi uskunud ei oleks. Meie küsimus on täna vaid selles, kas laseme sellel pealtnäha tillukesel ja ehk mitte väga atraktiivselgi seemnel endas juurduda ja kas anname sellele kasvuruumi, loome head kasvutingimused ja kas siis, kui see seeme on meis juba kasvama hakanud, oleme need, kelle kätte saab Jumal usaldada oma imepisikeste usu- ja sõnaseemnete külvamise.
PALVE: Tänu Sulle, Issand, et Sinu riik võib olla kui vaevumärgatav sinepiiva. Siis mahub see ju ka meisse ja võib meis kasvada suureks – täita meid rahu ja armastusega. Muuda Sina meid nägijaiks ja kasvata meie usku ja igatsust Sinu taevase riigi järele.
