NÄDALA MÕTE
Õpetaja JAAN TAMMSALU
13.–19. november 2017
(Matteuse 6:9,12,14,15)
Jeesus ütleb oma jüngritele: „Teie palvetage siis nõnda: „Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! /.../ .anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!“ Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.
Andestada või mitte? Kas see on küsimus, mida ka meie peaksime küsima? Küllap on, kui Jeesus andestamise mõtte Meie Isa palvesse pani ja ainult seda palveosa pärast selle palve õpetamist veel selgitab. Kohati tundub, et see ei ole lihtsalt selgitus, vaid lausa tõsine hoiatus. Kui meie pole valmis oma võlglastele andestama, siis tuleb meil arvestada sellega, et Jumal – meie Taevane Isa – ei andesta ka meile meie võlgasid. Valik on meie. Need, kes arvavad, et see elu siin on ainus ja viimset kohtupäeva ei tule, võivad ehk endale andestamatuse luksust lubada. Teised taipavad, et see on tõesti luksus, mis läheb väga palju maksma. Lõpmata palju.
Andestamisest on lauldud ilusaid laule. Ansambel Jäääär laulab lihtsa ja ilusa viisiga selliseid sõnu:
Mis sest, et mõrkjas maik – on siin su õige paik.
Sa tõsta pilk, kui veidi võid – sul annan andeks kõik.
Sul annan andeks kõik – on siin su õige paik.
Sul annan andeks kõik – on siin su õige paik.
Sa tõsta pilk, kui veidi võid – sul annan andeks kõik.
Eda-Ines kordab ühes laulus veel ja veel selget sõnumit: „Kõik mis sa teed, teed kõik endale. Sinuta pooleldi on hea.“ Jah, paraku on see nii, oma õigust taga ajades, andestamatusega, andeks palumiseta suhteid lõhkudes on meil vaid pooleldi hea – kui sedagi. Andestamisest loobumine ja tahtmatus, võimetus paluda andeks on mäng tulega ja mitte näpuotstele väikeseid ville tekitava tulega, vaid igavese tulega.
Kuulen inimesi ütlemas, et nad ehk suudavad andestada, kuid nad ei suuda unustada. Sageli kurdavad needsamad inimesed, kui paljusid olulisi asju nad unustavad, aga mõni solvumine seisab aastakümneid meeles ja seda lihtsalt ei ole võimalik andestada. Valikuline mälu. Kibedusega treenitud mälu. Küll oleks hea, kui heateod nii hästi meede jääksid!
Mida teha, kui inimesed on meie meelest midagi sellist teinud või tegemata jätnud, mida me ei suuda unustada? Siis, kui kord kogetud halb ja selle tegijad tulevad meelde, oleks ehk mõistlik palvetada – paluda nende eest, kes kord tegid halba või jätsid tegemata head. Ja püüaks hukkamõistmise asemel mõista. Me oleme seda vist mõnikord teinud – omaenese ja paljud ka oma laste eksimusi välja vabandades, õigustades.
Kõik me oleme haavatud inimesed. Kes on meid haavanud? Sageli need, keda armastame ja kes armastavad meid – meie lähedased. „Ma poleks iialgi uskunud, et tema võiks mulle midagi sellist teha, öelda! Kuidas ta küll võis? Seda pole võimalik andestada.“
Kui palju on siin Eestimaal inimesi, kes on kord hoolinud üksteisest enam kui kellestki teisest ja kes täna räägivad ja mõtlevad teineteisest vihkamisega ... Kui palju on õdesid vendasid, lapsi ja vanemaid, kes pole aastaid üksteisega rääkinud ... Nii suur on solvumine, nii piiritu põlgus. Midagi halba on kaalunud üles kõik hea, mis kord on olnud. Kummaline! Mis juhtuks siis, kui Jumal meissegi samuti suhtuks? Tema, kes on meile kinkinud elu ja kõik hea. Tema, kes on meid armastanud nii lõpmata palju, et on andnud meie eest surma oma ainusündinud Poja. Kui mõtleme Tema armastuse suurusele ja sellele, kuidas oleme elanud, ei saa keegi meist öelda: „Mina olen armastanud Jumalat niisama palju kui Tema mind. Mina pole Teda iialgi alt vedanud. Olen teinud kõik just nii, nagu Tema on minult oodanud. Tema täiuslik tahe on minu elus alati sündinud.“ Kui kogemata arvamegi nii, siis tasub meil mõelda Jeesuse sõnadele andestusest. Kui mitu korda peaksime me andestama neile, kes on meie vastu eksinud? Jeesus on vastanud sellele küsimusele arvuga, mis on suurem kui meie suutmine.
Miks me ei suuda vahel andestada? Kas pole siis põhjuseks see, et me oleme ette kujutanud, et mõni inimene on palju parem sellest , mis ta tegelikult on? Me oleme oma armastusega, kiindumusega mõne inimese oma kujutlustes palju ilusamaks maalinud sellest, milline ta tegelikult on. Ja kui ta siis ühel hetkel ei vasta meie kujutlustele, me pettume ega suuda andestada. Äkki peaksime pettuma iseendas ja oma värvides? Äkki peaksime olema hoopis üllatunud ja tänulikud, et mõni inimene meie läheduses on suutnud nii kaua olla tubli ja armastusväärne, hooliv ja armastav? Äkki ta pingutas end väga, et selline olla, nagu meie soovisime? Ma ei tea. Tean vaid seda, et me oleme üpris nõrgad ja me kõik komistame ja kukume oma teel. Tean ka seda, et kui Jumal meile ei andesta meie eksimusi, on meie lugu väga kurb. Kuulake veel kord, mida Jeesus ütleb pärast seda, kui ta on lõpetanud Meie Isa palve õpetamise oma õpilastele: „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“
Andestamiseks on kaks suurt põhjust: Esiteks see, mida just lugesime. Teiseks mürgitab andestamatuse mürk meid nii, et see halb, mida me andestamatuse ja vihaga endale teeme, on sageli kordades suurem sellest halvast, mida keegi kord meile põhjustas.
Andestamatus ajab umbe – takistab elu, rõõmu, rahu voolamist läbi meie hinge ja südame. Kogunev kibedus mürgitab, hävitab tervist. Ei suuda täiel rinnal hingata, paljudest asjadest, imelistest kingitustest rõõmu tunda. Oled umbes. Võiksid seda muuta, aga millegipärast ei suuda. Tegelikult me suudaksime, kui taipame, mida andestamatus meiega teeb ja kuhu see meid lõpuks välja viib – sinna, kus me ise mitte kunagi ei leia andestust.
Ühes vanas palves on sõnad: Kõigeväeline Jumal, anna meile tarkust otsustada õiglaselt ja tahet olla armuline. Vabasta meid eelarvamustest, ägedusest ja uhkusest. Ära Sina mõista meie üle kohut nii, nagu meie oleme aeg-ajalt rutakalt ja kalgilt mõistnud kohut teiste üle. Halasta meie peale ja kingi meile kaastunnet ja halastust.
*****
(Foto: Sven Arbet)