Mõeldes tuhkapäevale
Prohvet Joel 2:12: Aga veel nüüdki ütleb Issand: „Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes!“
Jumal soovitab meile täna kolme asja. Ta kõneleb paastumisest, nutmisest ja kurtmisest. Milline on meie vastus Talle?
Tuhkapäev on paastuaja algus. Kas ka meile? Kas ka luterlased siis paastuvad? Küsimus pole siin selles, kas me oleme luterlased või katoliiklased, baptistid või õigeusklikud. Küsimus on selles, kas me oleme kristlased – ristiinimesed. Piibli mõlemad osad – nii Vana kui ka Uus Testament – kõnelevad paastumisest kui millestki, mis kuulub enesestmõistetavalt uskliku inimese ellu. See on üheks võimaluseks, mida saab inimene enda poolt teha, et taastada oma patu poolt rikutud suhet Jumalaga. Luterlus kõneleb palju Jumala armust ja ütleb, et me ei saa oma heade tegudega sundida Jumalat meile andestama ja meid lunastama. Kuid piltlikult kõneldes me saame palve, paastumise ja meeleparanduse läbi omalt poolt seda tuhmunud klaasi puhastada, millest läbi me näeme Jumala tahet. Me saame paastudes teha eneses ruumi Jumalale.
Aga Jumal soovitab meil veel midagi teha. Ta soovitab nutta. Millal ja mille pärast me viimati nutsime? Keegi ütleb, et tema silmad on märja koha peal – pidevalt valguvad vett täis. Mõni kurb koht filmis või raamatus – palju polegi vaja, et pisarad voolama hakkaksid. Teine mõtleb, kuid ei tulegi meelde, millal tema silmad viimati märjaks läksid. Lapsena kindlasti, aga sellest on ju nii palju aega möödas. Meenub mitmelt poolt kuuldud väide, et mehed ei nuta või et nutmine on nõrkuse tundemärk. Hambad huulde, süda kõvaks ja edasi.
Äkki aga saame me hakkama selle viimase soovitusega – kurtmisega. Nii paljud kurdavad, soiuvad, hädaldavad, kritiseerivad, mõistavad hukka, kaeblevad. Kas peaksime selle suure hädaldajate ja kritiseerijate hulgaga liituma? Kuid Jumal vist ootab meilt midagi muud.
Mäletan oma esimest erapihil käimist. Olin jõudnud vaid mõne minuti rääkida, kui pihiisa mind katkestas ja küsis, mida ma teen. Vastasin, et pihin. Tema ütles, et alustasin pihtimisega, aga üsna kohe hakkasin ennast õigustama ja teisi süüdistama. Kurtsin teiste halbuse üle. Seda vist Jumal pihile tulijatelt ei oota. Aga Ta ise ju ütles: „Kurtke!“ Jah, aga kurta võib ka oma patu pärast, oma rikutuse, oma ülekohtu, oma kõverakskasvamise pärast. Kui taipame, kuidas oleme kogu oma elu omaenese soovide ja vajaduste ümber keerlema pannud ja kui vähe püüame teisi aidata, teisi lohutada, tunnustada. Vahel kuuldes, mille üle inimesed kurdavad, mida kiruvad, ei pea ma vastu ja küsin, kas vingujad midagi head siin ei näe, ja kui igal pool mujal on palju parem, miks nad siis sinna ei lähe. Kummalisel kombel kainestab selline sekkumine mõndagi kurtjat ja ta jõuab selleni, et leiab oma ümbrusest ka midagi ilusat ja head.
Mõtlen Dostojevski isa Karamazovile, kes arvab, et kui inimesed oleksid temasse kui inimesesse suhtunud, siis ta ehk olekski inimeseks saanud. Jah, nii lihtne on põhjendada oma nurjumisi sellega, mida teised on teinud ja tegemata jätnud. Tõeliselt suured suudavad ka teisiti. Isegi Napoleon oli jõudnud oma elu lõpus tõdemuseni, et kõik halva endale ja palju halba ka teistele on ta ise põhjustanud.
Kuid pöördume tagasi. Jumal ütleb oma kõveraks kasvanud, hukatuse poole tormavale rahvale: „Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes.“
Kõigest südamest saab Jumala poole pöörduda paastudes, nuttes ja kurtes. Vahel öeldakse, et välised märgid pole tähtsad – et tähtis on vaid see, mis on südames. Küllap oleme mõne inimese puhul püüdnud aru saada, kas temas on ikka armastust meie vastu. Kui me ei ole märganud ühtegi välist märki, siis on ehk olnud liiga vähe arvamusest, et äkki see armastus on ikka olemas, aga see on sügaval tema südames. Keegi väitis, et ta armastab väga lilli, aga tal pole aega neid kasta ...
Paastumine on millestki loobumine, et paastuja võiks hakata tundma nälga Jumala järele – Jumala lõputu armastuse ja halastuse järele. See on meelte erksamaks muutmine läbi enesepiirangu. Sellest ei piisa, kui loobume mõnest oma patukesest. Seda võib teha ka suure tahtejõuga. Paraku on selliste loobumiste tagajärg tavaliselt see, et ühest patukesest saad lahti ja teine ja veel suurem võtab ta koha sisse. Maailm on täis inimesi, kes kõikjal kiitlevad sellest, kuidas nemad suutsid mõnest oma pisipahest loobuda. Nad ei taipa, kuidas palju ohtlikum pahe on neid juba täitnud – uhkus ja enese kõrk võrdlemine teistega. Lahus Jumalast millestki loobumine on sageli ohtlik tegevus. Vaid seal, kus inimene on millestki loobunud Jumala poole pöördudes, täitub tühjaksjäänud koht millegi paremaga – armastusega, alandlikkusega.
Aga veel nüüdki ütleb Issand: „Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided, ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest, ja tema kahetseb kurja!“
Meil, meie väikesel rahval ja noorel riigil ja kogu maailmal on veel lootust vaid siis, kui on neid, kes pöörduvad paastudes, nuttes ja kurtes kogu südamest armulise ja halastava Jumala poole.
PALVE: Issand, andesta meile, kui oleme muutunud nii tuimaks, et me ei taipa enam, kui kaugele oleme Sinust läinud. Andesta, kui meis ei ole kurbust oma patu pärast, oma kõverakskasvamise pärast – kui oma patu kahetsemise asemel süüdistame teisi. Issand, kes Sa loobusid kõigest – oma aust ja elust meie pärast, andesta meile, kui hoiame kramplikult kinni kõigest ega suuda mitte millestki loobuda. Kingi meile kurbust ja pisaraid, anna tarkust paastuda, et saaksime nägijaiks – nendeks, kes näevad oma pattu ja Sinu imelist armu.
Jeesuse Kristuse, meie Lunastaja nimel, aamen.
(Foto: Sven Tupits)
