Nädala mõte

Toomas Paul

Eilse pühapäeva tekst oli lõik mäejutlusest, kus Jeesus kritiseerib Moosese seaduse 5. ja 6. käsu – sina ei tohi tappa ega abielu rikkuda – sõnasõnalist tõlgendamist (Mt 5:20–30). „Tapmine“ (kr phonos ‘tapmine, mõrv’) ei ole teise inimese eluküünla kustutamine, vaid juba halvustava sõna kasutamine temaga kõneldes, ja „abielurikkumine“ (kr moiheia) ei ole seksuaalsuhe teise mehe naisega, vaid himustav pilk tema poole.

Moosese seadust on võimalik täita, kuigi see nõuab pingutamist. Vana seaduse ajal oli neid, kes sellega korda said, nagu Ristija Johannese vanemad Sakarias ja Eliisabet, kelle kohta Luukas ütleb: „Nad mõlemad olid õiged Jumala silmis, käies laitmatult kõigis Issanda käskudes ja nõudmistes“ (Lk 1:6).

Täitmine oli mõeldav seni, kuni korraldused käisid konkreetsete tegude kohta. Tunnete taltsutamisega on lood täbaramad. Eesti Piiblis on 684 korda mainitud kellegi viha või vihastamist (väga sageli Jumala viha) ja see emotsioon on midagi, millest inimolend ei pääse. Paulus on realist, soovitab Ps 4.5 kommenteerides: „Kui vihastate, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastamise üle!“ (Ef 4:26). Galaatlasi ta manitseb sarkastiliselt: „Kui te aga üksteist purete ja lõhki kisute, siis vaadake, et te üksteist hoopis alla ei neela!“ (Gl 5:15).

Eks need asjad ole tegelikus elus omavahel seotud ja Piiblist võib leida rohkesti õpetlikke lugusid kirgede koosmängu kohta.

Taavet ei pannud vastu ahvatlusele, kui hett Uurija seksikas naine Batseba end katusel pestes talle oma ihu võlusid demonstreeris (2 Sm 11:2). Kuigi kuninga haaremis oli naisi küllalt, tuli talle peale kange himu just selle kaunitariga magada. Ja kui tal ei läinud korda jumalakartliku ja pedantselt Jumala käske pidava (2 Sm 11:9–13) mehe pessa käomuna sokutada, laskis ta väeülem Joabil korraldada tema JOKK-mahalöömise tapluses (2 Sm 11:14–25).

Ent noor mees Joosep suutis testosteroonist hoolimata Pootifari naise võrgutamiskatsetele vastu seista, kuigi see tõi talle kättemaksu rahuldamata jäetud emandalt, kes lavastas vägistamiskatse, ja vihane abielumees heitis Joosepi vangi (1 Ms 39:10–20).

Me palume: „Ära saada meid kiusatusse!“ Tolle aja juudid teadsid, kui kerge on kiusatusse langeda, kui oled olukorras, kus instinktid ja hormoonid jms võtavad ajult juhtimise üle, ja kiskusid – piltlikult – oma pahandust tekitavad silmad (Mt 5:29) välja, igaks juhuks mõlemad: käisid avalikes kohtades, kus võis kohata ka võõraid naisi, mahalöödud pilguga. Tulemusena tagusid nad oma pead pidevalt vastu poste ja majanurki muhklikuks ja veriseks ning teised tögasid selliseid vagu mehi „veripeaga variserideks“.

Ka muhamedlased on probleemi lahendanud radikaalselt. Kõik naised peavad, kui nad üldse kodunt lahkuvad, käima, seljas lotakad kotid, mis varjavad täielikult keha kumerused, ja nägu kinni kaetud. Parandžaa poole vaadates ei kerki muidugi mingit lihahimu.

Lääne postkristlik maailm on Jeesuse õpetuse teistpidi ja veelgi radikaalsemalt eluga kooskõlla viinud. Jumalat ei ole olemas. Ja kui ikka on, siis on ta nimi Halastus. Ühtviisi viimseni kõigi vastu. Kui KÕIK on pattu teinud ja Jumala armust ilma, „ei ole õiget, ei ühtainsatki“ (Kg 7:20, Rm 3:10), kui himur pilk on võrdne vahekorras olemisega, ühtviisi oled süüdi Jumala ees, kes näeb ka südamesse ja varjatut (Mt 6:4), siis ei ole põhjust mõnust loobuda ja pelgalt pidevalt piinelda oma suguiha käes. Nagu püha Antonius kõrbes.

Pealegi, bioloogiliselt võttes – kui naine vaatab mehele ihara pilguga otsa, ent mees pöörab pea, siis on ta mõrtsukas. Ta on tapnud veel sündimata elu.

Ristija Johannes oli karm mees. Käratas variseridele, kes tulid tema juurde meeleparandust otsima: „Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest?“ (Mt 3:7).

Nii enam ei sobi. Infot, et kellelegi „raka“ (P 1997 „tola“)[i] ütlemine viib ülemkohtu alla ja „sina jäle“ (P 1997), „sa igavene lollpea“ (P 2014)[ii] tulepõrgusse, võetakse praegu maru tõsiselt. Nii tõsiselt, et „vihakõne“ eest nuhtlemist ei ole vaja oodata enam viimse kohtupäevani. Selle eest saad juba maises kohtus piisavalt karmi karistuse, kui ei suuda suud kinni pidada (või poliitkorrektset uuskeelt kasutada).

Jeesus lausus neid teemasid käsitlema asudes: „Sest ma ütlen teile: kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!“ (Mt 5:20). Asja tuum on, et meie „õigus“ peab olema „märksa suurem“ kui millist tahes marki maistel moralistidel. Variseridega vooruslikkuses võistlemisest ei tule midagi välja. Ikka ja jälle on selgunud, et mäejutluse „radikaliseeritud eetos“ ei ole täidetav, vaid on meeleheitele ajamiseks.

Jumala „õigus“ (kr dikaiosynē), mida tasub taotleda, ei ole siit maailmast. Rääkisin sellest natukene oma jutluses (kuula heliarhiivist).

 


[i] Kõvema mõjuga sõnad laenatakse mõnest naaberkeelest, ja nii on Mt 5:22 kreeka sõna raka (mida enamik tõlkeid jätab UT teksti alles) talmudi heebreakeelses tekstis kasutatud tihti tõlkimata sõimusõnana, nagu seda on eesti keeles „turakas“ (vn durak ja duratšok on deminutiivid sõnast „dura“) ja „tolvan“ (vn bolvan ‘ebajumalakuju, puuslik’, figuratiivselt ka ‘lollike, hulluke’), mis tšuhnaa suus kõlavad palju krõbedamalt.

[ii] Kr mōros on kõige tavalisem sõna rumala kohta. Jeesus nimetab mäejutluse lõpul jutustatud loos aruka mehe kõrval totakat, kes ehitas oma koja liivale (Mt 7:26j), ja vastandab tarku tüdrukuid tobudele, kes ei varunud piisavalt lambiõli, kasutades siis täpselt sama sõna „mōros“ (Mt 25:2j.8). Vahe on vist selles, et ka leebeid negatiivseid hinnanguid ei tohi teisele näkku öelda, kuid muidu võib (praegu on asi kurjem: mitmeid tavakeele sõnu ei tohi ka kolmandate isikute kohta kasutada). Midagi ei ole teha: Piiblit tuleks lugeda algkeeles, sest kõik tõlked on tõlgendused (P 1997 on kr mōria ‘rumalus, totrus’ mujal mitte „jäledus“, vaid „narrus“, vt 1 Kr 1:18.20.23.25.27 3:18).

*****

(Foto: Krõõt Tarkmeel)