Kandke üksteise koormaid, ja nõnda te täidate Kristuse käsku (Gl 6:2).
Kristuse käsu või seaduse all mõistetakse armastuse seadust või käsku. See peab olema meie saatjaks järgmisel nädalal. Iseenesest pole selles midagi uut: seda, et ligimest tuleb armastada nagu iseennast ja Jumalat üle kõige, teati juba Kristuse-eelsel ajal. Jeesus rõhutas armastuse vastastikusust: ligimesearmastust peab ületama vennaarmastus. „Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Jh 13:33–34).
Kristlikult vennameelelt on õpitud ka ilmalikus elus. Olen kuulnud pulmade isamehi ütlemas, et kahekesi kantud koorem on poole kergem koorem ja üheskoos kantud rõõm poole suurem rõõm. Õige! Mõnes mõttes on armastuseasjad meile vägagi selged. Kes ei teaks, et teistest hoolimine ja abistamine peaksid olema kõikjal eesmärgiks? Samuti aga teame, et need kõikjal sugugi ei ole saanud tõeluseks.
Küsimus on pigem Kristuse käsuga seoses: kas armastust saab käskida? Kas armastusest saab teha mingit seadust, milleks kohustada? Kas meie spontaansed emotsioonid on ikkagi sellised, mida saab suunata? Paraku ei ole emotsioon veel kogu armastus – pigem on see õieks millegi palju sügavama kohal. Armastuse juur on nähtamatu, nii nagu taime juur maa all. Tüvi ehk vars võib olla üsna igapäevane – kuid ainult igapäevaelus püsiv kannab! Tundeid ei saa otseselt käskida, küll aga kaudselt.
Nii saab ka armastust käskida – teha meile seaduseks ja kohustuseks, et hoolime ning aitame oma ligimest. Mis ülesanne üldse on käskimisel? See näitab, et meil on midagi veel puudu või puudulikult – ja tahab meid panna õiges suunas liikuma. Vahel õhutab meid tegutsema sügav tunne, teinekord kasvab tunne välja tegudest. Kuid me saame alati head tahta ning teha selle endale lausa eluseaduseks.
Koormakandmisel Kristuse käsuna on veel üks iseäralik mõte. Mõeldud on patukoormaid – seda, et oleme puudulikud inimesed. Kas ei ole? Meil tuleb teineteist toetada meie puudustes ja kanda üksteise koormaid, mis on seotud meie vigadega. Kui sageli hävitatakse kellegi elu, tuues välja tema eksimused! Kuid meie asi on aidata ligimestel ka eksimusi kanda ja ületada – meil tuleb üksteise elu vastastikku koos kanda.
Selle mõttega astugemgi algavasse nädalasse: kandkem üksteise koormaid! Nõnda me täidame Kristuse käsku. See olgu meile seaduseks, et mitte süüdistamine, vaid koormate kandmine ja eksimuste ületamine peab olema meie elu eesmärgiks.
Rohket Jumala rahu ja õnnistust kõigile koormakandjaile!
