Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)
Tulge nüüd ja seletagem isekeskis,
ütleb Issand.
Kuigi teie patud on helepunased,
saavad need lumivalgeks;
kuigi need on purpurpunased,
saavad need villa sarnaseks! (Js1:18)
Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks. (Hb 3:15)
„Tule“ – see on kaunis sõna, rõõmus sõna, sest see tähendab kutset. Tähendab, et keegi märkab, keegi hoolib, keegi tahab sinuga suhelda. „Tule“ – see on kõlaliselt sarnane kauni sõnaga „tulevik“. „Tule“ tähendab, et sinu ja kutsuja vahel on midagi ees ootamas, et teie suhtlus jätkub, sellel on tulevikku. „Tule!“ Selles sõnas on lootust. Selles peituvad võimalused. Hoopis teisti kõlab sõna „mine“. See on kõlalt sarnane sõnaga „minevik“. See tähendab, et suhe on läbi, see, mis on olnud, on selja taha jäetud.
„Tulge minu juurde. Tulge tagasi, inimlapsed.“ See Jumala kutse pattulangemisega oma Loojast eemaldunud ja võõrdunud inimestele on kõlanud juba läbi tuhandete aastate. See kutse on kunagi kõlanud otse Jumala enda suu läbi. Hiljem on see kõlanud läbi pühakirja sõna, prohvetite kuulutuse kaudu. On kõlanud Kõigeväelise Jumala Poja, Jeesuse Kristuse, meie Issanda suust. See kutse kõlab tänapäevalgi, kõlab kiriku kaudu, kõlab nende suu läbi, kes on Jumala kutse juba vastu võtnud, asunud ristiinimese teele, saanud ise kutsujaks ja kuulutajaks.
„Tulge!“ – see kutse tähendab, et Jumal hoolib inimestest ja ootab ikka veel. Ootab ja loodab, et inimene võtab seda kutset kuulda ja tuleb. Tuleb oma Taevase Isa, oma Looja juurde. Tuleb, et paluda ja saada andestust ning taastada oma Jumalalapse seisus. Tuleb, et tunda ennast taas Jumala lapsena, elada Jumala lapsena ja pärida kord Tema taevases riigis igavene elu.
„Tulge kõik!“ Jumal kutsub inimest sellisena, nagu ta hetkel on, ei sea talle eeltingimusi, milline ta peaks olema. Jumal teab, et iga inimene on eksinud, on pattu teinud. Ta teab, et inimene on Tema kutset kuuldes kahevahel, kõhkleb, sest tema hing on lõhki kistud hea ja kurja vahel. Inimene ise, omal jõul, ei suuda ennast muuta selliseks, nagu Jumal teda luues oli mõelnud: enesenäoliseks, väärt olema loodu kaasvalitsejaks. Ta teab seda, häbeneb ja pelgab oma Loojat. Ja nii ütleb Jumal prohveti suu läbi kutsutavale julgustuseks: „Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.“ „Tulge nüüd ja seletagem isekeskis,“ kutsub kõigeväeline ja igavene Jumal armetut ja ajalikku inimlast. Jumal, kes võiks olla range kohtumõistja, näidata näpuga seadusetähte, määrata Tema käskude vastu eksinuile rangeid karistusi, on valmis inimesega seletama, temaga kõnelema, teda õpetama. On temaga lõputult kannatlik. Kas see pole ime?
Eilse pühapäeva teemaks oli „Kutse Jumala riiki“. Meie siin Eestis elame praegu väga soodsal ajal, võiks öelda, et Jumala soosinguajal. Kuigi maailm oma askelduste ja müraga püüab Jumala kutset summutada, kõlab see siiski veel selgelt. Kõlab pühakodades, mille uksed on kõigile avatud, kõlab meedias, kõlab inimeste suust. Veel ei ole meie riigis kurjuse ja pimeduse jõud valmis aktiivseks füüsiliseks võitluseks nende vastu, kes Jumala kutsele vastavad ja selle vastu võtavad. Teame ju, et paljudes paikades maailmas tähendab oma usu järgimine, evangeeliumi kuulutamine tänapäeval ohtu elule. Meil seda ohtu ei ole. Meil on võimalus Jumala kutset kuulda, sellele kutsele vastata. Meil on võimalus tulla ise ristimisele ja tuua ristimisele ka oma lapsed. Meil on võimalus tulla pühakotta, kuulata Jumala sõna, saada osa sakramentidest. Meil on võimalus tuua pihitalituses Jumala ette oma patud ja võtta vastu kuulutus pattude andeksandmisest. Meil on võimalus alandlikult paluda Jumalat, paluda Temalt oma ellu õnnistust, tarkust ja jõudu. Meil on võimalus, sest veel on soosinguaeg, veel kõlab Jumala kutse, veel Ta ootab meid. Veel võime seda kutset ohutult järgida. Kasutagem siis targalt meile Jumala poolt kingitud soosinguaega ja võimalusi.
