Nädala mõte

Toomas Paul

Kui vana ja vaga Chaim oli surnud, kogunes sugukond ta voodi juurde. Põnevusega, et saada kuulda, mida ta oma testamendis kellelegi pärandab. Chaim oli olnud jõukas mees, igatahes elas ta laialt, aga ta käsi oli lahtine ka kõigi hädaliste vastu. Ju ta oli nii päratult rikas, et ei pidanud koonerdama.

Testament oli lühikene: „Annan teada, et täie mõistuse juures olles ning teades, et ma ei saa hauda midagi kaasa võtta, kulutasin ma kogu oma varanduse ise ära. Rahakotist leiate 300 dollarit, millest peaks mu matmiseks piisama. Elage hästi!“ Ei ole vist vaja hakata kirjeldama leinajate nägusid ...

Rabi Chaim võttis tõsiselt Koguja sõnu „Nii nagu ta alasti tuli oma ema ihust, nii läheb ta ära, ja midagi oma töö viljast ei saa ta kaasa võtta. Nii kui ta tuli, nii ta ka läheb, ning mis kasu ta on saanud tuule tagaajamisest?“ (Kg 5:14j).

Ta teadis Talmudi hoiatuslugu äkksurmast, mida ka rabi Ješua’ kordas (Lk 12:17–20), rumalast rikkast, kellel oli olnud erakordselt hea põllusaak, nii et see ei mahtunud vanasse aita (vrd 1 Ms 41), ja kes arutles endamisi: „Mis ma võtan teha? Mul ei ole ju kohta, kuhu oma vilja koguda!“ Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: „Hing, sul on tagavaraks palju häid asju mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!“.“ Jumal aga ütles talle: „Sina narr! Selsamal ööl nõutakse sinult tagasi su hing! Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?“

Kellele jääb see, mille sa oled vaevaga kokku kraapinud? Veel totram on muidugi see, kes kraapimist järele ka ei jäta. Rabi Ja’akob hurjutab: „Nõndaks nüüd, kes te ütlete: „Täna või homme siirdume sellesse või teise linna ja veedame seal ühe aasta ning kaupleme ja saame kasu!“ Teie sihukesed, kes ei tea homsest päevast sedagi, milline on teie elu! Te olete ju aur, mis pisut aega paistab ja siis haihtub. Selle asemel, et öelda: „Kui Issand tahab ja me veel elame, siis me teeme seda või teist,“ teie kiitlete oma kõrkuses! Iga säherdune kiitlemine on kurjast. Nõndaks nüüd, rikkad, nutke ja ulguge oma tulevaste õnnetuste pärast! Teie rikkus on pehkinud ja teie rõivad koitanud, teie kuld ja hõbe on roostes ning nende rooste saab tunnistuseks teie vastu ja sööb teie liha nagu tuli“ (Jk 4:13–5:3).

Ei ole me mitte midagi toonud maailmaega või me ka midagi maailmast ära viia. Kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgu neist meile küll.Kes tahavad rikastuda, langevad kiusatusse ja silmusesse ning paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse (1 Tm 6:7–9).

Õndsad on vaesed, sest nende päralt on Jumala riik (Lk 6:20). „Kummatigi, häda teile rikkaile, sest teil on oma lohutus juba käes! Häda teile, kes te nüüd olete täissöönud, sest teie saate nälgida! Häda, kes te nüüd naerate, sest teie saate leinata ja nutta!” (Lk 6:24j).

Eelmise pühapäeva evangeeliumis oli vana Egiptuse jutt, mida ka Iisraelis tunti, surnute õiglasest saatusest. Põrgus praetava rikka mehe palve peale, et isa Aabraham saadaks Laatsaruse oma sülest, „et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis“, tuletatakse talle meelde, et ta on oma hea põlve elus kätte saanud ja nõndasamuti Laatsarus halva (Lk 16:19–31). Taevas ei ole halastust, vaid õiglus. Iga inimese teod lähevad temaga kaasa (Ilm 14:13).

Mida siis teha? Ei ole vaja olla viie kõige rikkama riigi kodanik, ka Eestimaa kõige vaesemad on üsna jõukad meie globaalküla tõeliselt vaeste kõrval. 80% inimkonnast peab toime tulema vähem kui 10 dollariga päevas, mida loetakse absoluutse vaesuse piiriks.

Mis on sellest kasu, kui ma jooksen Jeesuse juurde ja küsin Temalt Ta ette põlvili heites: „Hea õpetaja, mida ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?“ Ta vastaks: „Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole kedagi muud head kui üks – Jumal. Käske sa tead: sa ei tohi tappa; sa ei tohi rikkuda abielu; sa ei tohi varastada; sa ei tohi valetunnistust anda; sa ei tohi petta; austa oma isa ja ema.“ Ja mina lausuks Talle: „Õpetaja, seda kõike ma olen pidanud oma noorusest saadik.“ Jeesus aga ütleks mulle: „Üks asi puudub sul. Mine, müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule, järgne mulle!“ (Mk 10:17„21).

Paraku, küsimuste küsimus on sügavamal: kas igavese elu taotlemine iseendale ei ole loomult egoistlik? Seda ta on. Kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi (1 Kr 13:3).

On, millele mõtelda.